Alutaguse metsades/Tallinn–Narva maanteel ja Põhjarannikul

Allikas: Vikitekstid
Alutaguse metsades
Jüri Parijõgi

TALLINN—NARVA MAANTEEL JA PÕHJARANNIKUL.

Alul on kõik vanad tuttavad teed ja rajad, kus rändasin poisikesena küll asja pärast, küll tühja tuult tallates. Maantee Kundast Viru-Nigulasse on suvine kirikutee, seda mööda sõitsin sageli isaga kirikusse. Isa ja ema istusid ees heinavõrgul, mina kükitasin vankripäras, liblekott istmealuseks. Mäletan, et igal kirikuskäigul surid jalad ja sisikonna peksis segamini, kuid sellest et tehtud väljagi, silmadel oli palju vaadata. Koolimaja kohalt pöördusime maanteele, siis tuli vallamaja, siis Malla mõis ja siis hakkaski üle metsalatvade meri paistma — avar veteväli, must suitsupilv taevarannal ja valendav puri. Ebamäärased igatsused ja kauged soovid tõusid hinges, unustasid kangeksjäänud jalad ja põrutava tee ning lasksid mõtteil lennata. Ärkasid oma unistusist alles Kanguristi küla paiku, kui meri taas jäi metsa varju, kirikuliste voor venis pikaks ja hakkasid kostma kirikukellade piu-paud. See kõik tuleb selgesti meelde, kui sõidan vana tuttavat teed mööda kiriku poole.

Siinsamas tee ääres istub karjane. Lambad on joosnud üle tee, üks lehm ahmib rukist süüa, aga poiss ei näe neid — vaatab merele. Tulen rattalt maha ja püüan vaadata samas suunas. Nojaa, kaks valendavat purje mereseljal ja üks auriku suits. Neid ta vaatab, nendega rändavad mõtted kaasa.

„Poiss, kari läheb vilja!“ hüüan noorele unistajale.

Saan paar-kolm korda hüüda, enne kui poiss oma mõtteist ärkab ja minust aru saab. Siis kihutab tuhat-tulist lehma rukkist välja, et mõne aja pärast jälle suunata vaade merele.

Mina muudan oma sõiduteed, pöördun Iila küla kohalt kõrvale, et külastada veel kord Mahu sadamat, millest viimasel ajal näib kasvavat Kundale kardetav võistleja.

Peale mõningat sõitu ja eksimisigi liivastel metsateedel jõuangi Mahu randa. Kord käisin siin poisikesena tädipojaga kartuleid viimas. Siis ta oli tähtsusetu sadamake, õieti ei olnudki sadam, vaid väike laadimiskoht, kust soomlased võtsid kartuleid. Harva eksis siia mõni suurem purjekas, et võtta puid ja palke peale. Tormi eest laevad siin varju ei leidnud, tormipakku mindi Kunda sadamasse. Sadamasilda siin ka ei olnud, vankrid aeti madalasse vette, sealt laeti kartulikotid paati ja paat viis nad omakorda laevale.

Nüüd töötab siin süvendaja, merre ehitatakse muul meretuulte vastu ja laadimise hõlbustamiseks sild. See töö on praegu käimas. Mahu võtab nähtavasti vana Lontova kaubalaevad üle. Taani aktsiaselts, kellele kuulub Kunda vabrik ja sadam, ei ole huvitatud vana Lontova kaubandusest, kõrgete sillamaksudega peletatakse eemale needki vähesed soome jaalad, mis sinna veel käivad.

Ka muidu on Mahu palju muutunud, endiste kalurionnide asemele on tekkinud klaasverandadega maju. Ma tean selle jõukuse tõusu põhjusi — meri ja salapiiritus. Kuid sellest ei saa kirjutada. See on omapärane jonnakas võitlus, mida peavad viru viikingid petliku merega ja kurja piirivalvega. Ma tean, see ei ole tahe kergesti rikastuda, see on pigemini omapärane hasartmäng, mis sunnib kõik kaardile panema, isegi elu; see on mingisugune atavism, mis vanade viru viikingite järglasis salakaubitsemise hasardis väljendub.

Siin elasid omal ajal minu kolm koolivenda. Üks neist jäi revolutsioonikeerises Venemaale, teine hukkus piirituspaadil, kolmas — ime küll! — teenivat kuski Läänemaa kandis piirivalves. Ta tunneb väga hästi ühe poole mängu, nüüd katsub mängida vastaspoolel. Ta kõnelevat salakaubavedajaile: teie asi on salakaupa tuua, meie asi — seda kinni püüda; kumb kangem on, jääb peale. Aus mäng — igatahes!

Ega mul siin Mahus muud olegi teha. Uus põlv on peale kasvanud, kes mind ei tunne, minuealised on kõik võõraks jäänud või kodust välja veerenud. Nemadki on vaadanud rohkem mere kui maa poole. Istun rattale ja sõidan tagasi.

Veidi maad sealpool Viru-Nigula kirikut jõuan Tallinn—Narva maanteele, kus Pada linnamäel teen peatuse ja puhkuse. Siingi on kõik vanad tuttavad kohad, nii hea on neis paigus liikuda ja möödunud aegu elustada. Siin linnamäel ja selle jalal orus Pada jõe kaldal peeti kihelkonna laulu- ja lastepidusid, kus minagi omal ajal osaline ja asjamees olin. Neid kõrgeid nõlvu mööda sai alla veeretada ning üles ronida, kuna vallidelt otsisime vanade eestlaste mõõku ja odasid.


Pada linnamägi.

Nüüd laotan kaardi enda ette ja määran selle järgi maastikku. See võis omal ajal olla tugev linnus idatee ääres, ja ainuke tee võis juba vanal hallil ajal ainult siit läbi käia. Põhja pool on meri, lõunas Samma sood, mujalt läbipääsu ei olnud — kõik, mis läänest idasse või sealt siia liikus, pidi ainult seda teed tarvitama. Siit tungis ristiusk idasse, siit läbi pidid liikuma Joann Julma sõjasalgad ja siit läks Karl XII oma vägedega Narva alla.

Kaldun arvama, et Tallinn—Narva maantee ei ole aegade jooksul oma asupaika muutnud, võib-olla mõni käänak on kadunud, muidu võis ta kulgeda ikka sama joont mööda, kord merele lähenedes, kord kaugenedes. Praegu on ta hästi sillutatud ning korras, sõida nagu mööda nahka. Ja liiklemine on elav, ei jõuagi loendada neid autosid ning omnibusi, mis sust mööda kihutavad ja vastu tulevad. See kõik näib nii harilik olevat, et karjanegi, kes tee ääres istub ja vilet meisterdab, pead ei tõsta pööraselt kihutava sõiduki vaatlemiseks.

Mina teen parajat sõitu ja märkan, kuidas kohad aeg-ajalt võõramaks jäävad. Siit on muidugi mitugi korda läbi käidud ja sõidetud, kuid need kohad ei jutusta mulle enam midagi, nagu kodulähedased. Olgu, lausun endale, nii see peabki olema. Ega ma tulnud teele mälestusi elustama, vaid uut nägema.

Aseri tsemendivabrikust sõidan mööda. See surev ning lagunev tööstuspaik paistab teelegi selgesti. Siin käisin alles hiljuti ja nägin, kuidas krohv iga maja küljest pudenes, teed rohtusid ja punases roostes raudteerööpad aina kaduvusest jutustasid. Omal ajal suure Venemaa tarvis ehitatud, kujunes Aseri perekaks tööstuskohaks, kuna ta Eesti ajal seisma jäi, saades oma võistlejalt Kunda vabrikult selle eest tasu. Nüüd on ka tasusaamise aeg läbi ja ehitised lähevad lammutamisele.

Väheste peatustega siin-seal jõuan aegsasti enne õhtut Ontika kõrgele kaldale, kus olen alati peatunud ega taha ka nüüd mööda sõita. Siin ulatuvat meie paekallas kõige kõrgemale, nagu kirjutavad maateaduseraamatud.

Ja tõepoolest avaneb siit vaade kaugele. Sirge randjoon Letipää neemest kuni Vene rannani on siia selgesti näha, kilomeetrit viiskümmend kummalegi poole. Põhjast paistavad sinavate kühmadena Suursaare mäed ja mereseljal võid igal ajal näha mitu aurikusuitsu ning purjetäppi. Sellist avarust ei ole meie kodumaal igal pool.

Imelik mõju on randjoonel! Siin on randjoon sirge — puuduvad salakauba-viikingid ja laevaomanikud. Kundast peale algab sopiline randjoon, sealt algab ka teissugune randlaste elu. Siin on kehvad kalurikülad, või väiketalunikud, kellele meri ainult väikeseks lisateenistuseks, uljaid merimehi ja salakauba-viikingeid siin rannas ei tunta, elutempo on rahulikum, salakaubitsemiskirg väiksem. Toilast peale algavad suvilad ja ulatuvad välja Narva-Jõesuuni. Jällegi isesugune meelsus valitseb neis paikades. Vene ajal andsid suvilad omanikele head tulu, nüüd aga kaovad nad tõusva tööstuse eest.

Olen siin rannas pärast Vabadussõda veetnud mõnegi suve: ühe suve olin Toilas, kaks Sillamäel, kaks Merikülas ja ühe Narva-Jõesuuski. Tol ajal elati neis paigus vanade heade aegade mälestusist. Vaat kuidas ikka Vene ajal oli! Suvila eest said kaks- kuni kolmsada rubla suves üüri ja mis sa veel muidu kätt või jalga liigutasid, puha maksti puhtas rahas kinni. Igal Sillamäe talumehel oli hobune ja troska, millega suvitajaid vedas küla ja jaama vahet — kaks-kolm rubla päevas teenida oli vähene asi. Lapsed tõid suvitajaile marju, naised pesid pesu — raha tuli niipalju, et iga paari-kolme aastaga võisid üles lüüa uue suvila. Ja võtjaist puudu ei olnud, ehitusel olevad majad telliti ette.

Sinul, väikeste nõuetega haritlasel oli raske seal mingisugusel positsioonil püsida, sa tarvitasid nii vähe ja maksid vähe, et ei tasunud sind võttagi. Tuli naine võid pakkuma, siis teatas kahekordse hinna:

„Nael maksab sada marka, aga saksalt tahaksin sada kümme saada.“

Kui sellele kahekordsele hinnale vastu juhtusid rääkima, siis öeldi kohe:

„Kui teie saks ei ole ja maksta ei jõua, mis te siis suvitama tulite?“

Ja siinsamas seletati jälle pikalt ja laialt, kuidas vene saksad laialt elanud ja palju maksnud. Seal majas elanud kümme aastat üksik härra, kellel igal suvel kaasas olnud kuus teenijat; tolles majas elanud aga proua, kes küsitud hinnast ikka mõne kopika üle maksnud.

Sa ei oska sellele midagi vastata, seda enam, et näed, kuidas need varandused nüüd kasutamata hävivad. Suurem osa neist majust on sõjaajal rüüstatud ja aknad sisse pekstud, sinu ühe-kahe toa üürist ei piisa omanikule tulekindlustusmaksudekski. Paljud hakkasid kohe suvilaid müüma, peamiselt lammutamiseks ja äravedamiseks, et saadud rahaga väikesele põllumajapidamisele jalgu alla saada. Üks mees jutustas pisarsilmil, et enamlased viinud ära ta ainsa hobuse, uue hankimiseks pidanud ta ära müüma ühe suvila. Selle eest saanud viiskümmend tuhat, marka ja niisama palju maksnud ka uus hobune. Hobused olid pärast sõda hinnas.

Nii elati tol ajal siin — omal ajal kuulsas suvitusrannas. Kas nüüd peaks olema meelsus muutunud ja eluviis praegusaja nõuetega kohastunud?


Presidendi loss Orul.

Kui õige oma reisukavast väike kõrvalpõige teha ja sinna sõita, kas või Toilassegi. Seal siiski vanu aegu nii taga ei nutetud, rajati asundustalusid ja käidi kalastamas. Palju rohkem kõneldi lõbusaid lugusid vene tõusik-miljonäri Jelissejevi kuulsa Oru lossi ehitamisest. Sinna alles olevat insenerid osanud raha matta, kuid seda pudenenud ka ümberkaudsele rahvale lisatööde ja vedude eest. Ja väga kerge olevat olnud see teenistus: hommikul panid liivakoorma peale ja sõitsid ehituse juurde, registreerisid end kümniku juures, siis läksid koju põllutööle; õhtul panid taas koorma peale ja registreerisid uuesti — päev oli kirjas, päevapalk tuli. Mitte asjata ei kõnelda, et Jelissejev aidanud nii mõnelgi Voka ja Konju mehel talusid osta.

Palju, palju olevat Jelissejev siia raha matnud. Taimestiku, osalt maastikugi on ta oma rahaga muutnud ja uueks loonud. Et oma üksildast residentsi suurendada, ostnud piiriäärseid maalappe kokku, lammutanud majad ja ehitanud oma rahaga mujale uued. Kirik, triiphooned, maneež uhkete sõiduhobustega kuulusid selle miljonäri lossi juurde. Ometi pole ta kunagi ise oma hobustega sõitnud, vaid ikka posthobustega Jõhvist Orule. Ja viisteist rubla olnud tema jootraha. Postipoistel olevat tema sõidutamiseks kindel järjekord olnud, et igaüks vürstlikust jootrahast oma osa saaks.

Selliseid ja palju teisigi jutte armastati kõnelda Jelissejevist ja Oru lossi ehitamisest. Kui mina lossi ja parki külastasin, olid nad mõlemad maha jäetud ja kandsid sõjaaegseid rüüstamisjälgi, millele lisandusid väikesed kõdunemismärgid. Park oli umbe kasvanud, teed rohtunud, kuna ehitistest pudenes krohvi. Sisemuses oli aga toredust veel küllalt. Mäletan raamatukogu — suured kapid toredaid kuldköiteid täis. Lõin mõne köite lahti — aastakäigud „Nivat“ ja muid väärtuseta pildiajakirju. Kirjandus ei olnud selle mehe maailm, aga kuldköites sobis siia ruumi igasugune raamat ja ajakiri.

Nüüd ehitatakse ümber ja parandatakse seda lossi Eesti presidendi tarvis. Oleks ehk huvitav näha, missugune ilme talle nüüd antakse, kuid — heidan käega. Jäägu pealegi nägemata. On siiski huvitavam istuda siin kõrgel kaldal ja lasta silmadel rännata üle avara veevälja, kui seirata vana miljonäri tujukaid rikkuseavaldusi. Seda enam, et praegu saabub siia üks sisemaa kool õpireisule.

Omnibus jäetakse eemale seisma, rüsinal tungivad õpilased välja ja jooksevad istumisest kangeks jäänud jalgadel komistades ning kohmakalt mere poole. Imestushüüetel ei ole piiri. Jumal, kas see ongi meri! Heldus, missugune ta on! Ei mina arvanud, et ta niisugune on, arvasin, et on nagu meie järv, muudkui suurem. Miks ta sealt eemalt ülespoole kerkib, taevale vastu läheb? Ja teist kallast ei ole tõepoolest näha! Vaevalt-vaevalt märkad, kui meri lõpeb ja taevas algab. Mis valged asjad need seal eemal on? Just nagu hanekari.

Üks valgepäine tüdruk võtab märkmiku ja pliiatsi välja.

„Oh meri, sa vägev meri!” deklameerib ta kõvasti ja hakkab kirjutama.

Nähtavasti on tal kavatsus värskete muljetega merele vägevat luuletist kirjutada, kuid sellest ei tule midagi välja. Silmad jooksevad ringi mööda avarust, tuul vassutab juukseid — on niigi hea olla. Teised kilkavad, tammuvad edasi-tagasi, küsivad ja kostavad läbisegamini.

Nüüd jõuavad kohale ka õpetajad ja hakkavad noori märatsejaid kohe kaldaservalt tagasi tõrjuma. Vaadatagu ometi ette ja ärgu tungitagu nii kalda äärele, siit võib kergesti alla kukkuda.

Alles nüüd märkavad lapsed kõrget järsku kallast, ja kohe tunneb keegi, et tal hakkab pea pööritama. Jookseb mõne sammu tagasi ja ütleb, et, Issand, tema ei jõua enam. Teised jooksevad kaldal edasi-tagasi, näevad siin ja seal paekivinukke nagu räästaid üle kuristiku rippumas. Poisid loobivad kive kaldast alla, püüavad kuulata, kas kukkus merre, ja küsivad siis, kuidas siit alla pääseb, õpetajad püüavad seletada ranniku profiili ja kihilist koostist, kuid neid ei kuulata. Keegi märkab purje merepinnal ja teatab sellest hõisates teistele. Ka suitsupilvi nähakse, kuid neile ei mõisteta tähendust anda enne kui õpetaja asja ära seletab.

Kuidas siit alla saab, päritakse minult. Kas pääseb siit üldse alla? Kas olen siit ranna inimesi? Siit küll ei ole, kuid alla võin juhatada.

Viin noortesalga paarsada meetrit edasi, kus teadsin olevat teeraja. Lähen ise ees, kuna õpireisijad tulevad järele. Näen, kuidas mõni otse väriseb erutusest ja uute muljete rohkusest. Ega olegi allaminek kerge. Mööda kaldakülge lookleb kitsas teerada, nii äkiline, et peab targu selle tarvis pandud käsipuist kinni hoidma. Siia on koguni trepiastmed tehtud, sealt viib meetrit viis, kuus redel alla, treppidest ei piisaks.

Õpireisijad peatuvad vahete-vahel ja hõikavad: „Õpetaja, siin lõppes paekivi ära, siin on liivakivi, siin must tahvelkivi.“ Kui jõutakse alla rusukaldeni, sibatakse juba joosta. Mis siin viga, siin pole kukkumist karta, tee läheb libamisi. Keegi libiseb siiski ja teatab teistele, et tema jalgade all on selge savi.

Paekallas Põhjarannikul.

Alla jõudes rutatakse kohe merd katsuma. Väike tütarlaps jookseb veepiirini, pistab sõrmed vette ja kilkab. Nüüd rullub laine randa, uhab üle tütarlapse riidest kingad ja sukad kuni põlvini. „Oh sa Jumal, ma sain läbimärjaks!“ kilkab taas plika ja jookseb tagasi. Poisid teevad end meelega märjaks — mere ääres muidu ei saa. Teised kükitavad maha, võtavad pihupesale vett ja maitsevad — õige küll, merevesi on soolane.

Nüüd leitakse parajaid lutsukive — ime, kui siledad ja libedad nad kõik on! — ja hakatakse lutsu viskama. Ühed tahaksid paadiga sõita, teised kipuvad ujuma, et siis oleks kodus hea teistele rääkida, et oled meres supelnud. Õpetaja suplema ei luba, kuid põlvini vees võib sulistada küll.

Eemal kõrge kalda all kitsal rannaribal on kalurite paadid, võrgukuurid ja suitsutamisahjud. Neid tahetakse näha. Parajasti askeldavadki seal kalurid, on võimalus näha, kuidas neid suitsusilke tehakse, mis peergudest korvides sisemaale müügile tulevad. Kalurid on lahked mehed, näitavad maameestele suitsutamisahjusid ja seletavad püügi- ja kalasuitsutamissaladusi. Kõigile antakse värskeid, praegu ahjust tulnud suitsusilke maitseda. Leitakse nad nii head olevat, et keele viivad alla.

„Aga,“ pärib korraga üks poiss, „kuidas te need korvid siit kaldast üles saate? See annab alles kanda.“

Ja teine pärib omakorda:

„Kuidas te need paadidki siia alla olete saanud? Ja kuidas neid jälle üles saab?“

„Ega me neid seljas küll üles ja alla kanna,“ seletab muheldes vana kalur. „Vaadake seda trossi siin — kuhu see viib?“

Alles nüüd märgatakse trossi, mis on kinnitatud ühe otsaga siin all tugevate postide külge, kuna teine ots viib üles kaldale.

„Vaat, seda trossi mööda vinnamegi kalasaagi üles. Umbes poole tunni pärast saame siin tööga valmis, siis võite seda näha, kui läbete niikaua oodata.“

Miks ei läbe — seda tahavad kõik näha. Selleks nad siia tulidki, et kõike vaadata, mis on uus ja huvitav, seletatakse kalureile.

Nüüd liigub õpireisijate jõuk tagasi teeraja poole, et õigel ajal kohal olla, kui ülesvinnamine algab. Teel korjatakse mälestuseks konnakarpe, libedaks kulunud kivikesi ja muud, mida kodus ei ole. Üks on leidnud tahvelkivitüki ja juba jõudnud äragi proovida, et see on nii pehme, et võib noaga lõigata. Teatab sellest leiust ka teistele ja nüüd tahavad kõik leida kive, mida võib noaga lõigata.

Sel ajal kui teised otsivad pehmet kivi, tuleb üks väike poiss minu juurde ja küsib aralt:

„Ma tahtsin teilt midagi küsida — kuhu need laevad jäid, mis ülalt kaldalt võis näha, kolm purjekat ja kaks aurikut? Kas nad juba ära sõitsid kaugele? Siia alla pole praegu ühtki laeva näha.“

„Kas sa näed, mis tema uurib,“ patsutan poisile õlale. „Selles asjas peab kohe selgusele jõudma. Lähme nüüd ruttu üles. Enne aga vaata veel teraselt, kas näed mõnd purje, aurikusuitsu või saart.“

Poiss teritab silmi ja vaatab pingutades üle kogu laia veevälja, siis teatab:

„Ei näe, midagi ei ole näha.“

Nüüd läheme üles, mina ees, poiss järel. Aeg-ajalt peatub väikemees ja vaatab tagasi merele. Umbes pooles kaldas hõikab:

„Juba üks puri jälle nähtaval!“

„Lähme aga edasi!“

Jõuame üles, kohe loeb poiss mitu purje ja aurikusuitsu.

„Kust nad nüüd jälle nähtavale tulid? Kas need tumedad seal eemal on saared? Ka neid ei olnud alla näha.“

Arutame seda asja ja nüüd selgub väikemehele esimest korda oma kogemuste põhjal, et maakera on tõesti ümmargune. Ta tahaks veel kord alla lipata ja veenduda, kas sinna alla siis tõesti neid laevu näha ei ole, kuid jätab selle kavatsuse ja teatab mulle:

„Nojaa, siia kõrgele on need kauged asjad näha, siit näeb kaugele; alt ei võigi neid näha, nad jäävad maa kumeruse taha.“

Sellele tulemusele jõudnud, rahuldub väikemees ja liitub teistega, kes lähevad vaatama, kuidas trossi mööda vinnatakse üles kalakaste. Lähen väikemehega kaasa ja näen, et ta suuris silmis kaua püsib imetlus: kui imelikud need maailma asjad ikka on!

Eemal juba rakendatakse hobust vankri ette, et kalakorve üles vinnata. See toimub väga lihtsalt: tugev terastross ulatub ülalt kaldalt alla randa, selle peal liigub teise trossi otsas plokitaolise ratta küljes konks, mille otsa ülesvinnatavad asjad riputatakse. Trossi teine ots jookseb kaldal üle ploki, see kinnitatakse konksuga vankri tagumise telje külge ja aetakse hobune teed mööda minema. Hobune veab vankrit, sikutab selle taga köit ega teagi ise, kus kaugel kalda all koorem on, mida ta õieti vedama peab.

Kui üks kalakorv üleval, võetakse see konksu otsast maha, päästetakse köis vankri küljest ja lastakse alla libiseda, et uue raskuse ülesvinnamist niisamuti toimetada.

„Küll on lihtne!“ arvavad õpireisijad ja on varsti tüdinud lihtsa seadeldise vaatlemisest.

Vahepeal on saabunud õhtu, päike on laskunud madalale mere kohale. Istutakse reas kaldaäärele ja vaadeldakse päikese loojumist. Läänetaevas punetab põuaselt ja merepind võtab kullase läike. Nüüd puudutab päikeseketas alumise äärega merepinda, nüüd on temast veerand vajunud merre.

Tuttav väikemees tuleb minu juurde, puudutab mu kätt ja lausub siis saladuslikult:

„Siia üles on veel pool päikest näha, aga seal all on ta vist täiesti loojas… kadunud maakera kumeruse taha.“