Eesti ajalugu/III

←II

Eesti ajalugu Villem Reiman

IV→

EPUB

III.

Eesti rahvas usupuhastuse ajajärgul.

Ordu langemine ja lõpp. — Tagasivaade orduaja peale. — Usupuhastuse algus ja edenemine suuremates linnades. — Usupuhastust takistavad piiskopid ja rüütlid. — Usupuhastus lausal maal. — Eesti vaimuliku kirjanduse esimesed jooned.

Orduriigi langemine.Usupuhastus tõukas kõdunenud orduriigi täiesti ümber. Ordu ja piiskoppide valitsus põhjenes keskaja olude ja katoliku kiriku seadluste peal ja kiratses seni naabrite nõrkuse põhjal päevast päeva edasi. Usupuhastus aga õõnistas selle aluse ära ja ajas seinte sisse uusi pragusid. Seisuste vastastikuse vaenuliku seisukorra kõrva tekkisid usulõhed. Alasti omakasu ja sisemine vaen, mida seni ühine hädaoht ja seisuste tulu ikka veel oli jõudnud kammitsas hoida, pääsis vallale. Ei hoolitud enam ühistest ega seisusekasudest, igaüks vaatas ainult oma teede peale, mis tema isikule hea oli. Oleks paras mees ilmunud, kes järsu meelega kõik vana oleks asemelt lükanud ja tugeva käega pisemad isikud ühise ilmliku ainuvalitsuse alla sundinud, nagu Albrecht seda Preisimaal tegi, vahest oleks orduriik muudetud kujul edasi jõudnud elutseda. Aga päästjat ei ilmunud. Meeste puuduse ja sisemise tühjuse sisse uppus ordu ära. Kui välised vaenuväed kangemini hakkasid puhuma, ei leitud kaitsjaid müüride pealt, ja vägevamad naabrid pärisid suitsvad varemed.

Orduriigi päästmise katsed.Ühevahe lootsid Saksa isamaalised ringkonnad, et Volter von Plettenberg mees võiks olla, kes lagunevad orduvalitsuse osad ühiseks vürstkonnaks saaks kokku sulatada ja Liivimaa Saksa riigile alal hoida. Volmari maapäeval (a. 1526) nõudsid kõik seisused, et ordu, peapiiskopi, Tartu, Tallinna, Saaremaa ja Kura piiskoppide vallad kui ka linnad ühe ainsa ilmliku valitseja all ühendataks. Pakuti Plettenbergile uut au ja ametit. Aga elatanud ordumeister kõheles. Tema juured olid liig kõvasti vanade olude külge kinni kasvanud, muutmist oli raskem korda saata kui vaimustatud pakkujad märkasid. Targu katsus ta endist viisi risti tuult sõita. A. 1535 läks ta Võnnu linnas hingama.

Riiud siinsete maaisandate vahel. Võõraste vahelesegamine maa asjusse.Oma järeltulijale, Hermann von Brüggenoyle, jättis Plettenberg raske päranduse korraldada. Peapiiskopp Thomas Schöning oli 1530 Preisi hertsogi Albrechti venna, Brandenburi markkrahvi Vilhelmi abiliseks võtnud, et tema vägevate sugulaste toel vana võimu taga ajada. See kiskus Liivimaa sekelduste sisse ei mitte ainult Albrechtiga, vaid ka Poola kuninga Sigismund I, kes Vilhelmi onu oli. Mõlemad lootsid segadustes Liivimaad oma võimu alla saada. Vilhelm ei hoolinud maast ega rahvast, vaid tema püüd oli võimalikult suurt tükki omale saada. Et aga endistest peremeestest mitte keegi oma osa heaga käest ei andnud, siis puhkes sisemine vaenutuli lõkkele, mis enne ei kustunud, kui Liivimaa tuhahunnikuks tehti. Esmalt katsus tema oma kätte Riia ja Tartu doompraosti kohti kiskuda, mis suurte sissetulekutega ühendatud olid. Katse läks nurja. Siis heitis ta silma Saaremaa piiskopkonna peale. Siin pidas kõlvatu Reinhold von Buxhöwden ametit. Kerge vaevaga meelitas Vilhelm ühe osa piiskopi mõisnikka, eesotsas mõjuka von Ungerni perekonna, oma poole. Need valisid tema ka tõesti piiskopiks, ja Läänemaa heitis 1532 tema alla. Kuid Saaremaa hoidis vana piiskopi poole ja nüüd riisuti ja laastati vastastikku piiskopkonna maid ja rahvast. Viljandi maapäev tunnistas ennast 1534 vana piiskopi poole. Vilhelm pidi taganema ja tema sõbrad põgenesid väljamaale, kus nad igal pool vaenu endise kodumaa vastu õhutasid, kus juba muidugi ordumeister ja peapiiskopp, linnad ja mõisnikud teineteist oleksid söönud. Iseäranis põnevaks läks seisukord Tallinna linna ja Harju-Viru rüütelkonna vahel Johann von Uexkülli surmamõistmise pärast. Aastate kaupa nõudis see ordumeistri lepitust, enne kui tüli vähe ära sumbutati. Uut õli valas 1539 tulle peapiiskopi Schöningi surm. Tema abiline Vilhelm sai asemele, aga Riia linn ei tahtnud temast teadagi, vaid ähvardas kogunisti tema sissetulekuid koolide, kirikute ja haigemajade ülespidamiseks tarvitada ja astus 1541 Schmalkaldi ühenduse liikmeks. Alles siis, kui Schmalkaldi sõja õnn katoliiklaste poole kaldus, nõrkes Riia linn pisut järele ja andis 1551 ordumeistri Heinrich von Galeni nõudmise peale doomherrade majad ja vara välja, tohtis aga doomkiriku omal pidada. Uuesti otsis Vilhelm tuge väljastpoolt. 1554 võttis tema Meklenburi hertsogi Hans Albrechti venna Christofi, 19-aastase poisikese, omale abiliseks, kes peale selle veel Daani, Poola ja Preisi valitsejatega suguluses seisis, et nende varal Liivimaal oma võimu tõsta, ehk küll Volmari maapäev 1546 ära oli keelanud niisuguste ametite peale väljamaa vürstisid ja isandaid valida. Aga peapiiskopp murdis oma vande ja võttis veel äraandmise abiks, et võimule pääseda. Kullaga ostis tema ordumarshalli Jasper von Münsteri oma poole. Pärast Galeni surma pidi tema ordu etteotsa astuma, Christof ordumeistri abiliseks saama ja siis tahtsid äraandjad saaki oma vahel jagada ja ilmlikuks valitsuseks muuta. Preisi hertsog pidi 10.000 mehega Kuramaa kaudu Riia alla tungima ja laevaväe Pärnu saatma. Salanõud aga tulid avalikuks, Münster põgenes Poola kuninga Sigismund II Augusti juurde, Galeni abiks seati Vilhelm von Fürstenberg, Poola äge vastane, peapiiskopp ja Christof võeti Kokenhusenis vangi, Riia jäi ordule ustavaks. Aga peapiiskopi ja Münsteri kihutusel seisis nüüd ka varsti Sigismund II 80.000 mehega Kuramaa rajal. Vilhelm von Fürstenberg, kes pärast Galeni surma ordumeistriks oli valitud, võttis 7000 Saksa sõjameest, mõne tuhande talupoegi ja 6 salgakest palgasulaseid (Landsknechte) kokku ja läks temale vastu. Poola eelvägi seisis Posvoli linnakese juures. Siit saatis Sigismund palja mõõga ordumeistrile: selle võtmega avavat tema peapiiskopi ja tema abi vangikoja uksed. Kaua kahtles Fürstenberg. Siis reisis ta Posvoli, palus põlvili kuninga käest andeks, lubas peapiiskopi vabaks lasta, Christofi tema abiks tunnistada ja kõik peapiiskopi omanduse tagasi anda. Posvoli leping 1557.See sündis 5. sept. 1557. 14. sept. tegid mõlemad vastased kaitselepingu — Venemaa vastu!

Suur Vene sõda.Posvoli rahu näitas kõigele maailmale, et ordu mäda ja ümberkukkumisel oli. Iseäranis armas oli see Vene tsaaril Ivan IV kuulda, kes juba 1553. aastast saadik ordu peale hammast ihus ja parajat aega ootas, et ordu maid Vene riigiga ühendada. Armas oli Posvoli leping Ivan IV-le seda enam, et siin ordu tema vastu oma sõna murdis ja põhjust andis mõõgaga sekka lüüa. Kauase kauplemise järele oli tema 1554 endised lepingud orduga 15 aasta peale pikendanud — temal oli veel Krimmis ja Kaasanis tatarlastega talitamist, — aga kõige raskemate tingimistega: ordu kohustas ennast, et tema iialgi Poolamaaga sõprust et sobita ega lepingut ei tee, ja tsaar nõudis Tartu piiskopi käest iga elaniku pealt ühe marga aastamaksu ja kõik vanad võlad veel järel maksta! Piiskopp pidi selle välja arvama ja maksu kolmandal rahuaastal tema kätte toimetama, edaspidi aga iga aasta maksu korralikult ja viibimata ära tasuma. Liivimaa aga ei mõtelnudki maksmise peale, vaid saatis 1557 saadikud Moskva lepingut pehmendama. Tsaar pani veel raskemad nõudmised ette. Saadikud ütlesid, et neil voli ei olevat kuulmata nõudmisi täita. Nad pöörasid koju tagasi. Nende eel oli sõjakuulutus Liivimaale jõudnud. Ivanil ei olnud vaja kauemini oodata. Tatarlased olid võidetud.

Vene sõja algus 1558.Jaanuarikuu lõpul 1558 ilmus 70.000 Vene ratsameest piiri peale. Tsaar oli neid käskinud ümber pöörda, kui nad ordumeistri ja piiskopid sõjaväega piiri kaitsmast leiavad. Ta tahtis teada saada, kas raudrüütlid alles needsamad olid, kui 50 aasta eest Plettenbergi päevil. Tarvilikul korral oli ta valmis rahulepingut pikendama.

Äärmine hooletus maa kaitsmises.Aga piiri peal ei kihku ega kahku. Mõisnikud ja rüütlid prassivad Tallinnas suurtsugu rnehe pulmapeol, „mida lapselaps veel peab mälestama“. Sinna toodi sõjasõnum: venelane riisub ja põletab Tartumaal. Aga sõnum peeti salajas, et pidurõõmu ei rikutaks! Vana Fürstenberg otsib abi Saksamaalt, Rootsist, Daanist, tema kiirkäsud kihutavad ühest mõisast ja maakonnast teise ja kutsuvad viivitajaid lipu alla. Aga üks on haige, teisel puuduvad sõjariistad, peapiiskopi peas käivad vanad pahandused veel ringi, Saaremaa piiskopp luiskab, ta pidavat randa Rootsi pealekippumise vastu kaitsma, ehk Rootsis küll keegi sest kurjast nõust undki ei näe; Tartu piiskopp palub vastu, ärgu ordumeister abiga liialt rutaku! Seda suurem rutt on vaenlasel. Kolmes salgas rüüstavad nad Tartu pool, Viru-Harjumaal ja peapiiskopkonnas kuni Riia linnani. Vastupanemise peale ei mõteldagi. Kes pääseb, see põgeneb lossidesse ja linnadesse varju. Tartusse ei mahu kõik abiotsijad sisse. Uulitsad, turud, surnuaiad on täis nälgivat rahvast. 10.000 meest, naist, last ei lasta väravatest linnagi. Nemad asuvad linnakraavidesse. Õhtu kuuldakse linna õnnetumate valukisa ja surmarögisemist, kes nälja ja külma käes ja vaenlaste kuulide sajus otsa lõpevad. Siis jäi vaiksemaks, ikka vaiksemaks, viimati päris vaikseks: 10.000 inimesest oli 10.000 surnukeha saanud.

Volmari maapäev 1558.Märtsikuus 1558 tulevad seisused Volmari maapäevaks kokku ja teevad häbistava otsuse: 60.000 taalri eest Moskva tsaari käest rahu osta. Saadikud lähevad teele ja katsuvad sellest summast maha nuruda. Ivan viivitab, kuni saksad arusaamata kergemeeles sõjariistade rahu murravad ja Narvast tuliste kuulidega Ivangorodi laskma hakkavad. Fürstenberg käsib Paide sundijat Bernhard von Schmertenit Narvale appi rutata. Schmerten jääb rahulikult Paide. Viljandi kahtlane ja kahekeelne pealik Gotthard von Kettler lööb Narva lähedale leeri üles ja viidab aega lõbusasti võiduajamisega, kuna Narva pealik Ernst von Schnellenberg jalgele tuld annab, et kallist elu päästa. Narva langemine 1558.11. mail langeb Tallinnamaa tähtsam kindlus pea vastu panemata vaenlase kätte. Mis oli Moskva tsaaril viga Liivimaa 60.000 taalrit tagasi lükata, kui terve Liivimaa näis ilma mõõgahoobita tema kätte sattuvat. 5. juunil laskis tema ordumeistri saadikutele ütelda, tema nende raha ei tahtvat, Tartu piiskopp Hermann lubanud linna ja piiskopkonna muidugi tema kätte talitada. Ta teadvat väga hästi, kuidas ordumeister hiljuti Poola kuninga ees pead vastu maad löönud. Tulgu ordumeister, peapiiskopp ja piiskopid ja alandagu endid tema ette nõndasamuti. Kui mitte, siis olevat tema verest ilmasüüta, mis Liivimaal valatavat.

Ordumeistri katsed maakaitset korraldada.Päev pärast Narva langemist sõitis ordumeister Liivimaa sõjaväega — tervelt 200 meest — Kirumpää lossi (praeguse Võru linna lähedal). Volmarist oli tema käsud saatnud, et terve maa läkitagu kõik oma sõjaväed esimese rohu tärkamisel Tartu ümber kokku. Aga sel aastal (1558) tärkas Liivimaal värske rohi paiguti väga hilja, paiguti ei tärganud ta sugugi. Peapiiskopp vabandas, et temal enesel omad lossid olla kaitsta; Saaremaa piiskopp ei tulnud ka mitte: tema kauples juba oma maid Daani kuningale müüa; Harjus ja Virus ei olnud rohi ka mitte tärganud, sest rüütlid tingisid Rootsis ja Daanis oma äraandmisele võimalikult rohkeid eesõigusi. Suurem osa Kura- ja Liivimaa mõisnikka ei arvanud sõdimist ka mitte kasulikuks ja jäi koju. Siiski, kui ka aegamööda, kasvas ja kasvas ordumeistri vägi Kirumpääl tilga kaupa ja tõusis viimaks koguni 8000 inimese peale.

Hommiku poolt lähenes Peeter Shuiski aga 60.000 venelasega. Ilma püssipauguta andsid Saksa rüütlid ühe lossi teise järele tema kätte. Ainult kindel Vastseliina pani vahva Georg von Uexkülli juhatusel julgesti vastu. Ka Tartu piiskopi sulase Lustferi äraandmine läks nurja. Tumedalt kostis Vastseliinast suurtükkide mürin Kirumpähe ja kutsus meistrit appi. Aga see ei saanud paigast liikuda. 30. juunil 1558 andis Vastseliina kindlus alla. Fürstenberg taganes Valka. Siin võeti sõjajuhatus ordumeistrilt ära ja anti libedakeelse Kettleri kätte, kes ühtlasi tema abiks tõsteti. Kettler oli aga Poola erakonna pea Liivimaal. Fürstenbergi asemel Kettler väejuhataja.Tema meelest oli ordu lõpp kindel, ning ta palav soov oli, ise Liivimaa üle poolakate abil ilmlikuks peremeheks saada, nagu Albrecht Preisimaal. Sellepärast heideti Fürstenberg kõrvale, kes Liivimaa iseseisvust kaitsis ja Poola vastu tööd tegi.

Tartu langemine 1558.Üheksa päeva pärast Kettleri valimist langes Tartu ühes 552 suurtükiga vaenlase kätte. Avalikult nimetati piiskopp Hermann Vesselit äraandjaks. Suur oli saak. Fabian Tiesenhausen üksinda kaotas 60—80.000 taalrit, ehk küll hiljuti, kui Fürstenberg raha sõjapidamiseks ja palgasulaste maksmiseks nõudis, kellelgi punast kopikat hinge taga ei olnud.

Kui häbi veel võib suurem olla, kui Narva või Tartu langemine, siis võiks seda nimetada, et ordu kindlused Põltsamaa, Laiuse, Rakvere, Toolse, Rõngu, Kavilda alla andsid, ilma et vastupaneku katsetki tehti. Schmerten jooksis Paidest ära ja jättis kindluse tühjaks, ilma et vaenlast kuskil näha oli. Küll võidab Kettler Rõngu jälle tagasi, lööb vaenlasi Tõraveres ja ajab neid Tartuni taga. Aga kuna venelased Tartust endid taganemisele valmistavad, pöörab Kettler äkitselt ümber ja läheb terve väega Tallinnasse — oma haiget jalga parandama. Tõepoolest ajasid teda tema enese tumedad plaanid Tallinna ruttama, sest üks osa saaki ähvardas Daani kuninga Christian III kätte sattuda. Selle hädaohu sai ta ka ära pöörda ja peale selle ennast rikka Paadise kloostri peremeheks teha. Kevadel 1559 lubas Moskva tsaar pooleks aastaks sõjariistade-rahu pidada, sest Krimmi tatarlased hakkasid jälle vastu tõrkuma, ja Liivimaa peremehed said hinge tagasi tõmmata, oma maade pärast teiste naabritega edasi kaubelda. Tartu- ja Virumaa aga jäi venelaste kätte, niisama kõik võidetud kindlused, mis orduvalla kaheks osaks lõhkus. Ei kestnud kaua, siis sai neid osasid veel rohkem. Maaherrad pandivad, müüvad maid võõrastele võimudele.Sest 31. augustil 1559 andis Kettler Liivimaa Poola kuninga kaitse alla, kes selle eest ribakese maad Väina ääres ning mitmed tähtsad kantsid pandiks vastu sai. 15. sept. tegi peapiiskopp sedasama oma maaga ja lossidega. Poolakad panid omad mehed lossidesse, muud varju neist ei tulnud. Kettler seletas, et Poola abi viibib, niikaua kui Fürstenberg ordu eesotsas seisab. 17. sept. tõstab Kettleri erakond oma mehe pukki, aga juba 9 päeva hiljemini pudeneb orduriigi küljest uus lamakas maha. Saaremaa piiskopp Johann Münchhausen müüb oma piiskopivalla 30.000 taalri eest Daani kuningale Friedrich II-le ja paneb ise Saksamaale plehku. Uueks Saaremaa isandaks saab kuninga vend Magnus, niisama vilets mehike, nagu senised Liivimaa isandad. Siiski kisub tema ka ordu kolmandiku Saaremaal Maasi linnaga (Soneburgiga) oma kätte, ka Läänemaa heidab tema alla, Tallinna piiskopkonna ostab tema Moritz Wrangeli käest ära ja saab ka Kura ehk Pilteni piiskopkonna oma võimu alla. Suur oli selle üle Kettleri pahandus, kelle osa ikka rohkem kokku kuivas, aga parata ei olnud midagi. Uued Vene sõjaväed ujutavad maa üle, kindel Marienburg langeb venelaste kätte. Ordu salgakesed taganevad igal pool võimsa vaenlase eest, palgasulased nurisevad, sest palgad jäävad maksmata. Härgmäe lahing 1560.Ainult vahva maamarshall Philipp Schal von Bell julgeb 2. augustil 1560 Härgmäel Valga lähedal tuhande mehega vaenlastele vastu astuda. Ta arvab, et temal Vene eelväega tegemist on, aga 12.000 venelast piiravad tema ümber. Maamarshall ise, tema vend Verner, 11 lossipealikut, 120 rüütlit võetakse vangi, teised raiutakse maha. „Nii langes ordu lipp Härgmäe väljadel — ei iial enam ole tema lahingus lehvinud.“ Viljandi langemine 1560.Viljandi müüride alla koguvad võidurikkad vaenlased. 450 suurtükki mürisesid sellest Liivimaa tugevamast kantsist neile vastu. Kindluse kaitsmist juhatas vana Fiirstenberg ise. Tema langemist peeti ilmvõimatumaks, aga juba 26. augustil oli Viljandi venelaste käes. Palgasulased avasid vaenlasele ise kindluse väravad. Neile oli lubatud elu kinkida ja Viljandi varandustest ühes võtta, mis kanda jõudsid. Kahtlus Kettleri vastu kasvas. Tema oleks võinud vanaraugale Fürstenbergile abi viia, aga see ei sündinud mitte tema isiklikkude kasudega kokku. Kõlblik kahju, mis ordu selle läbi sai, oli veel suurem ja raskem kanda, kui kindluse kaotamine. Seda häbi ei jõudnud ka mitte enam ära pesta noor vapper ordurüütel Kaspar von Oldenbokum, kes käputäie meestega Paidet 5 nädalat otsa julgesti arvurikka Vene väe vastu kaitsis ja tema taganema sundis. Iga lugupidamine orduvalitsuse vastu kadus. Talupojad mõisnikkude vastu mässamas.Talupojad, kes aastasajad otsa raskeid koormaid olid kandnud ja kes nüüd varjamata vaenlase riisuda jäeti, arvasid ükskord tunni tulnud olevat, et oma vaevajatele hirmsasti kätte maksta, kes nüüd niisama abita ja väetimad olid, nagu talupojadki. Nad kogusid salkadesse kokku, põletasid mõisad maha, tapsid, keda mõisnikkudest kätte said, ja ähvardasid terve rüütliseisuse „ära hävitada ja kustutada“. Nemad tõstsid ühe sepa kuningaks ja viisid tema vankris ühes, mille kõrval 12 kannupoissi jooksid ja mille eel üks talupoeg ratsa torupilli ajas. Tallinna linnale pakkusid nemad rahu ja sõprust ja kutsusid kodanikka rüütlite vastu lepingut tegema. Raekohus annab nõu ettevõtte maha jätta. Talupojad ei taha sellest teadagi, vaid piiravad Kolovere lossi ümber, kuhu palju mõisnikka oma perekondadega on põgenenud. Aga Christof Münchhausen kogub Saksa sõjaväge nende vastu. Ta sunnib ka „Lihula ja teiste kohtade talupojad enesega ühes tulema, muidu ähvardab tema nad alasti riisuda“. Talupojad teevad Münchhauseni käsul, nagu tuleksid nemad Kolovere ümberpiirajatele appi, kuna Münchhausen ise aga teisest küljest Saksa sõjameestega piirajate kaela langeb. 70 talupoega leiavad surma. Kuningas võetakse vangi ja kistakse neljaks lõhki. Teisi talupoegi piinatakse hirmsasti ja hukatakse siis Kolovere ja Tallinna väravate ees ära. Seega lõppis talupoegade viimane vastuhakkamine a. 1560. Sest ajast peale ei katsunudki ordu enam maad päästa, vaid ordu võimumehed hoolitsesid ainult veel eneste eest. Läbirääkimised Poola kuningaga venisid pikale, Poola abist ei olnud suurt tunda. Vene salgad ulatasid Võnnuni, Pärnuni, Tallinnani. Tallinna meeste hulljulge pealekippumine Pärnu maanteel 11. septembril 1560 löödi tagasi, aga ootamata vahvus pani ometi vaenlase imestama ja Paide poole taganema. Liivimaa läheb võõraste võimude kätte.Et ordu poolt enam mingit toetust loota ei olnud, ütlesid Tallinna linn ja Harju, Viru ja Järva rüütelkonnad ordumeistrile ustavusevande üles ja andsid 4. juunil 1561 maa ja linna Rootsi kuninga Eerik XIV valitsuse alla. Nüüd tõttasid ka Poola kuningas ja Kettler. 28. novembril kirjutati Vilna linnas lepingule alla: oma Poola sõpruse palgaks sai Kettler Kuramaa Poola ülemvalitsuse all pärandatavaks laenuks; tema astus ilmlikku seisusesse ja võttis omale Kura ja Semgalli hertsogi nime. Kõik maa siinpool Väina jõge sattus Poola kuninga kätte, kes temale Augsburgi usutunnistuse vabaduse, Saksa valitsuse ja Saksa keele ainuõiguse lubas alal hoida. 5. märtsil 1562 vabastas Kettler Riia ordulossis rüütlid nende ustavusevandest, võttis ordumantli seljast ja andis ordu risti, pitsari ja lossi võtmed Sigismundi voliniku, vürst Radziwilli, kätte. Seega lõppis Saksa ordu Liivimaal. —

Tagasivaade orduaja peale.Langemise põhjused ulatavad tema alustusesse. Ordu põhjendati väikse salgakese võõramaa inimeste peale maa päriselanikkude allaheitmiseks ja pärastiseks rõhumiseks. Ordu langemise põhjused.Saksamaalt ei tulnud suuremaid hulkasid, nimelt põlluharijaid mitte järele, et pärisrahvaid oleks võidud ära hävitada, nagu Preisimaal, ja uute peremeeste ja uute orjade vahele ei tekkinud vähematki ühendavat sidet. Võitjad panid karmilt kõik need olud siin maksma, milles nad Saksamaal olid üles kasvanud. Saksamaal valitses aga sel ajal täie jõuga laenumeeste voli, kes alama rahva orjusesse surusid. Pealegi puudus meie maal ülemvõim ja kuningas, kes vähegi oleks alama rahva tulusid kaitsnud. Saksa keiser, kelle ülemvalitsus ka Liivimaa üle ulatas, elas kaugel, paavst Rooma linnas kirjutas küll kaitsekirju uute ristilaste varjuks, aga ei jõudnud kirjadele tarvilikku mõju anda. Niisama vähe Liivimaa piiskopid oma doomherradega, kloostrid oma munkadega, kirikud oma preestritega. Siit leiame esialgu tõesti mehi, kes oma aja haridust olid omandanud, kelle elu puhas ja laitmata oli, kes enesesalgamisega vaimulikule lööle asusid ja õiguse ees julgesti häält tõstsid. Aga lood muutusid pahemaks. Vaimulikud ülemad ajasid ilmlikku politikat ja tarvitasid oma sihtide kättesaamiseks politika-abinõusid, nagu kavalust, valet, võltsimist, sõnamurdmist, äraandmist, vägivalda. Alamad vaimulikud sattusid tooreste olude sees ise ka tooruse, laiskuse, kiimaluse sisse, kes karja pügasid, aga ta toitmata jätsid. Siiski — rahva vastu ei ole nemad iialgi mitte nii valjud olnud, kui ilmlikud isandad. Nende kõvera kepi all oli ka meie maal kergem elada.

Ordu rüütlid.Kristuse sõjateenistuse, pärast Saksa ordu rüütlid olid inimesed, kes enamasti rahurikkumise pärast oma kodumaalt olid pidanud lahkuma. Et alalõpmata sõjad ühtelugu ohvrid nõudsid, katsuti ikka uusi järeltulijaid siia meelitada. Paavst kuulutas, et igaüks, kes kirikuneedmise all seisis, needmisest lahti saab, kui tema ordu liikmeks heidab. Ordurüütlite vägivaldsus.„Kes enne seda on röövinud, põletanud ehk liigkasu võtnud, temale annab ordupreester kõik andeks.“ Sellepärast oli mõõgavendadel ligidal ja kaugel see nimi, et nemad vägivaldsed olevat ja „ilma seaduseta ja ilma kuningata“ tahtvat elada. Kui nemad endid Saksa orduga, kes a. 1229 Preisimaale oli asunud, ühendada soovisid, sest et häda sundis, ei tahtnud Saksa ordu neist midagi teada, sest et nad endid mingisuguse seaduse alla ei painutavat. Alles paavsti rõhumine pani ühenduse toime. Aga Preisi kõrgemeistrite kaebtused Saksa ordu uue oksa üle Liivimaal ei kustu. — Kõlbline langemine ja vaimline arenematus.Rahaga ostmist toimetati heameelega paavsti juures. Kus mõõk ja raha ei aidanud, seal murti tehtud lepinguid ja võltsiti dokumentisid. Inimesed, kel ordureeglite järele muud ei olnud õppida, kui sõjariistadega ümberkäimist, Meie Isa palvet ja usutunnistust, kelle terve vaimutoit ordukroonika oli, kust neile söögiajal peatükk ette korutati, inimesed ilma isamaata, ilma naiseta ja lapseta, maale võhivõõrad, kus nad asusid, ja ometi selles arvamises, et allaheidetud rahvad ainult nende himude täitmiseks olemas on, inimesed, kes pikad aastad otsa, peale paarikuuse sõjakäigu, ainult vedelemisele elasid, nemad pidid eksiteede peale sattuma. Isegi esialgne sõjameheline tublidus närtsis selles pehmes elus. Vene bojaaril, kes veebruarikuus 1559 vangi võeti, oli õigus ütelda: „Sakstele ei saa keegi midagi meele järele teha: Suvel on neil sõjapidamiseks liig kuum, siis tahavad nad oma sõjariietes ära sulada; talvel on neil jälle liig külm, siis peavad nad sulevoodisid, viina, õlut ja suurt kraami ühes vedama.“ Üleüldised kasud kadusid täiesti, üksik isik astus asemele. Kui ordulaev hukkaminemisel oli, põgenesid juhid ja võtsid ühes, mis võtta oli. Et ordus ka ausaid mehi leiti, tunnistab Plettenbergi kõrge kuju. Aga selleaegiste ajalookirjutajate silma paistis suurem osa ikka mustades värvides. —

Laenumehed.Sagedasti peetakse meie aja mõisnikka ordurüütlite järeltulijateks. Aga ordurüütlitel ei võinud seaduslikka järeltulijaid ollagi, sest nemad elasid, nagu mungad kunagi, ilma abieluta, ilma perekonna hariva ja kasvatava mõjuta. Mõisnikud on vasallide ehk laenumeeste järeltulijad, kes pikkamisi kõik õigused ja eesõigused omale pärisid, mis ordul olnud. Just nemad said vaheliikmeks maa pärisperemeeste ja pärisrahvaste vahel. Nende teoviisi järele kujunes Eesti rahva elu orduajal kõige rohkem.

Laenuolud.Laenuolud on lugejal Lääne-Euroopa ajaloost tuttavad. Maaisandad jagasid suuremad ehk väiksemad maaosad ustavatele meestele välja lühema ehk pikema aja peale tarvitada. Selle eest pidi laenumees laenuandja vastu mõnesuguseid kohuseid täitma. Neist oli tähtsam ja kulukam sõjateenistus. Maaisandad ise seisvaid sõjavägesid ei pidanud, vaid kutsusid tarbekorral laenumehed nende sulastega kokku. Alles orduaja lõpu poole hakati raha eest sõjamehi (Landsknechte, Söldner, Soldaten) palkama, kui laenumehed iseseisvaks tõusid ja vastikuks läksid.

Laenuolude kujunemine Liivimaal.Nagu muud Läänemaade olud, nii kanti sealne laenuvalitsuski 13. aastasajal meie kodumaale. Ainus maaisand oli esialgu siin piiskopp Albert, kes ristisõitjatega tüki Läti- ja Liivimaad oma alla heitis. Ristisõitjad aga tulid ja läksid nagu rändajad linnud. Et alati sõjavalmis vägi käepärast oleks, asutas Albert Kristuse sõjateenistuse vendade ordu ja andis ühtlasi sõjaka vaimuga sakslastele maad laenuks. Aga ordu ei paindunud Alberti käes mitte kui hädaohtlik tööriist, vaid ajas varsti karvad püsti. Ordu tähtsus ja tarvidus rahutumal ajal tõstis vägevasti tema iseteadvust. Palga nõudmistega astus tema piiskopi ette: sõjavaeva eest andku tema osa võidetud maast ordule! Ja Albert andis, küll mitte pärisomanduseks, vaid laenuks. Ordu sai võidetud maa ühe kolmandiku laenumeheks, mis eest ta piiskopi sõdimisi pidi sõdima. Kui nüüd piiskopkonnad Tartus, Saare-Läänemaal ja Kuras juurde tekkisid, sai ordu ka nende käest maad laenuks. Selle eest pidi ordumeister piiskoppidele ustavust vanduma, kirikut vaenlaste eest kaitsma ja oma isiku kohta kohtumõistmise piiskopi hooleks jätma. Ordu ja laenuosade elanikkude üle mõistis meister kohut, aga ordu alamad tohtisid ilmlikkudes asjus piiskopile edasi kaevata; ilmlik kohus orduliikmete üle seisis küll meistri käes, aga vaimulikkudes asjus oli piiskopp kõikide ülem-kohtumõistja. Ordu võim kasvab piiskoppide võimust tugevamaks.Pea kasvas vägev laenumees maaisandatel üle pea. Mitmest uuesti võidetud maakonnast ei andnud tema piiskoppidele põrmugi, nii Eestimaal, vaid nõudis veel sellestki maksust, mis peapiiskopp Riia linnast sai, kolmandiku enesele. Täielikku iseseisvust püüdis ordu, ülemvalitsust terve maa üle. Muidugi ei tahtnud vaimulikud mehed heaga oma eesõigusi käest lasta riisuda. Et ordule mõjusalt vägivallaga vastu panna, seda ei saanud mitte allaheidetud talupoegade sõjaväest, kelle süda alati vastase poole kaldus. Häda sundis piiskoppa uuesti tulega mängima. Jälle andsid nemad oma maadest uued tükid sisserännanud sakslastele, kes rüütlite viisi sõda oskasid pidada, raudriideis ja Läänemaade sõjakunsti abil. Peapiiskoppide ja piiskoppide laenumehed.Uued laenumehed hakkasid muidugi nagu esimene ja suurem laenumees, ordu, maaisandate õigusi oma poole sikutama. Ordu alalised pealekäimised sundisid vaimulikka ülemaid laenumeeste soovisid täitma, kes vastasel korral vaenlase, s. o. ordu poole lõid. Mida võimetumaks maaisand läks, seda kõrgemale tõusis laenumeeste vägivald; seda kiiremini kahanesid kohused laenuandja vastu ja seda rutemini kasvasid nende eesõigused. Jõuetusehaigust põdes iseäranis Daani valitsus Tallinnas. Harju-Viru laenumehed.Sedamööda tõusid Harju ja Viru laenumehed kõige esmalt kangekaelseteks vägimeesteks, kes kohe sõjariistad kätte kahmasid ja kuninga lossid oma kätte kiskusid, kui Daani valitsus midagi ette võttis, mis laenumeestele ei meeldinud. Just nemad olid oma maaisandale vere poolest võõrad ja kaldusid ennem oma veresugulaste poole Liivimaal. Laenumeeste koosseis.Niihästi Virus ja Harjus kui ka piiskopkondade laenumehed olid peaaegu kõik sakslased, kes Alam-Saksamaalt tulid, enamasti Vestfaalenist, seal kui poolvabad piiskoppa teenisid (ministeriales), aga „rüütli viisi“ elasid. Kõrgemad, mõisnikuseisusest ristisõitjad (nobiles) ei jäänud mitte siia, vaid need läksid koju tagasi, kui patud ära olid pestud. Jääjad olid vaesemad inimesed, kel kodu kitsaks jäi, kuna siin võimalik oli kergesti jõukaks ja ruttu mõjukaks saada. Sedamööda leiame laenumeeste killast tihti ka linnakodanikka ja kaupmehi. Muud ju nende käest ei nõutud, kui et sõjateenistusele kõlblikud oleksid. Vana rüütlivere peale ei vaadatud. Esiotsa anti laen neile ainult lühikese aja peale tarvitada. Laenude saamine, pidamine, pärandamine.Suri laenumees, siis läks tema maaosa maaisanda kätte tagasi ja see võis tema anda, kellele tahtis. Suri maa pärisperemees, siis pidi laenumees tema järeletulijat paluma, et see tema õigused uuendaks. Aga pärastpoole oskasid laenumehed maaisandate kitsikusi osavasti tarvitada ja muretsesid enestele tähtsaid eesõigusi: maatükk kinnitati endise tarvitaja järeletulijatele; anti mitme põlve peale, niikaua kui temal meestesoost järeletulijaid oli; lubati ka tütardele pärandada; jagati tervele suguvõsale pärimiseõigus. Nii alla suruti laenuandja õigused, et laenusaajad laenuosa oma pärisomanduseks hakkasid pidama. Laenuandjad pidid pealegi seda neile veel mitmesugustes „õiguste“ ja „armude kirjades“ kinnitama, ehk „õigus“ laenuisanda meelest küll sula ülekohus oli ja „arm“ muud ei olnud, kui laenuisanda sunnitud järeleandmine.

Ordu laenumehed.Sõjakas ordu, kel ordurüütlid muidugi tugevaks ja harjunud sõjaväeks olid, ei tarvitsenud laialisi maalamakaid ja õigusi laenumeestele välja jagada. Tema ise valitses otsekohe (Vögte, advocati kaudu) maa ja rahva üle ja pani kasud oma kaukasse. Kui siiski vahel ka ordu laenumeestest kõneldakse, siis olid need enamasti väikemaapidajad, esiotsa ka vahel maa päriselanikud, kellele kümnise ega muid õigusi teiste talupoegade üle ei antud, vaid kes oma maatükki ise oma jõuga ja nõuga harisid ja ordut selle eest sõjas ratsa ehk jala aitasid, ehk tarbekorral vahi ja käskjala ametit pidasid.

Vaimulikkude isandate ja Daani laenumeeste võim ja õigused.Laialise voli andsid vaimulikud valitsejad ja Daani kuningad oma laenumeestele, kelle kohused selle eest sõjas ka raskemad olid, sest nende käest nõuti „rüütli teenistust“ raudriideis ja alati ratsa oma kulul. Sellevastu said nemad õiguse 1) maa üle, mille piirid laenuisand määras. Maa hinda aga kaaluti selle järele, kui palju maa peal töövõimulisi harijaid elas. Laenumees sai 2) voli maa peal oleva rahva käest maksu ja tegu nõuda. Et senine vabamees ennast mitte heaga teise sulaseks ei lasknud rõhuda, jagati laenusaajale 3) kõik õigus ja kohus, isegi elu ja surma üle (in hals vnde in bande).

Eesti rahvas kaotab kord-korralt vabaduse.Sellega oli ka Eesti rahva isiklikule iseseisvusele ja ihulikule vabadusele surmaotsus kuulutatud. Meie ajalugu on sest silmapilgust peale selle otsuse paljas täitmine. Küll mitte korraga ja mitte iga maaisanda vallas ei muutunud ühte viisi talurahva põli pärisorjuseks, vaid järk-järgult, ühel pool varem, teisal hiljem. See ei sündinud nõnda mitte maavalitsejate ja laenumeeste hea südame ja lepliku meele pärast, vaid olud ei lubanud mitte teisiti talitada. Esmalt hoidis „püha isa“ tõesti isalikult oma varjava käe ristitud paganate üle ja keelas neid vaevamast. Teiseks hõõgus allaheidetud rahvaste rinnus veel niipalju vabadusetuld ja voolas nende soontes veri veel nii kangesti, et uued võimumehed neid ei julenud kõige raskemate nõudmistega ärritada. Sagedasti kuuleme vanemal ajal, kuidas nemad rahvavanematega lepinguid teevad ja kindlad maksud ära määravad. Viimaks ei ulatanud väheste sakste silm ja käsi mitte kaugematesse metsadesse ja soorabade taha, kus endiste prii-inimeste järeltulijad kaua veel vabalt võisid liikuda. Kesk-aja vanad kirjad ei jutusta mitte harva niisugustest metsataludest, mis alles hiljem maksu alla sattunud, kui laenumehed ka metsad ja sood oma vahel ära jaganud ja peidu-urkas olev rahvas ilmsiks tõusnud.

Maa pärisrahva kohustused isandate vastu.Esimesed maaperemehed, piiskopid, ordu, linnad ja Daani kuningas nõudsid maa pärisrahva käest „üleüldise kristliku kombe järele“ kümnist kiriku heaks, sõjateenistust ja sõnakuulmist. Need olid „ristirahva kohused“. Kümnist võeti viljalõikusest. Et võimalik ei olnud iga kord lõikuse suurust teada saada, siis määrati kümnis maaharija inventaari ehk raudvara järele umbes ära. Maaharimiseks tarvitati konksatra (uncus, Hackenpflug), äket (erpica, Egge) ja hobust. Maatükk, mida mees ühe hobusega, ühe adraga ja ühe äkkega ära haris, nimetati adramaaks ja selle järele võeti kümnisevilja. Kümnisevilja korjamine tarvitas rohkesti ametnikka ja sünnitas halbade teedega tüli. Sellepärast muudeti kümnis pea kindlaks maksuks, mida sagedasti ka rahaga tasuti. Kui maaisandad suured maaosad laenumeestele andsid, läks selle maksu nõudmise õigus ühes ka laenumeeste kätte.

Sõdadest pidid allaheidetud rahvad esiotsa maaisandate käsul osa võtma. Nüüd tulevad nad sõtta laenumeeste sõna peale, nad on nende teenrid. Sõjateenistuse kohus ei kadunud ka mitte rahuajal. Siis tuli sõjakantsa ehitada ja parandada, sõjateesid teha ja korras hoida. A. 1350 saadeti Virust ja Harjust sõtta iga 100 adramaa pealt „üks aus, värske, vahva, häis sõjariistus saks“ ja kaks eestlast, vähemalt kilbiga ja raudkübaraga varustatud.

Laenumeeste võimu kasvamine.Pärisrahvaid ei võinud usaldada. Väevõimuga allaheidetud olid valmis mässu tõstma, kui nad selle väevõimu arvasid nõrgemaks jäänud olevat. Siis aga kaoks ka nende viljamaks ja toidupuudus, jah, nälg tuleks äkisti peremeeste peale. Sellepärast haris juba Meinhardi ajal munk Theodorikus põldu ja juba 1212 kaebavad liivlased ja lätlased, et orduvennad põllud ja heinamaad nende käest röövinud. Ka pärastpoole jättis ordu maa oma kätte, laskis ise sundijad kümnise sisse nõuda ja kasvatas hobuseid ja veiseid sõjapidamise tarvis. Aga alles laenumehed said laialiste põldude pidajaks ja rajasid seega teoorjuse. Niikaua kui veel karta oli, et laen pärast laenumehe surma laenuandjale tagasi läheb, ei maksnud temal suurt tööd taga ajada, pealegi pani iga uus sõjakäik tema elu, ühtlasi oodatava lõikuse kaalu peale. Tema pidi talupoegade maksuga leppima. Laen muutub laenumehe päranduseks.Aga rahulikumad ajad jõudsid, laen muutus tema päranduseks, kui ta ka nimepidi alles laenuisanda omanduseks loeti. Nüüd ei hoolitsenud laenumees mitte enam ainult enese, vaid ka laste ja lastelaste eest. Ta asus oma laenumaa peale elama, et karvapealt maksusid määrata ja sisse nõuda. Talupojad elasid tema silma all. Siin võis tema kõige kasulikumalt viljamaksu ära tarvitada ehk seda kaugemale saata. Mõisad.Pea tekivad laenumehe elupaika mõisad (alodia), mis igast maksust vabaks jäid, mis aga oma laialiste ehituste peale rohket tööjõudu nõudsid, mida laenumehe maksualused talupojad pidid andma. Kohaks valis laenumees sagedasti talupoegade kõige paremad põllud, pühad hiiepuu salgad, ilusad tammikud. Talupoegade kaebtused, et maad nende käest ära kistakse, on niisama vanad, kui mõisad ise. Talupoegadelt võetakse maa vägisi ära.Ja ei mitte ainult mõisa hoonete ja aia aluseks, vaid ka mõisa põldudeks. Laenumehel oli kasulikum tervet põllusaaki omale saada, kui kõik talupoegade kohustusmaksud kokku, olgu nende rida ka ei tea kui pikk, nagu vili, humalad, mesi, kanad, rasv, kalad ja mis muidu aga põllul kasvas ja vees ujus. Ta võttis talumaad omale, lõhkus taluhooned pealt ja asutas talupojad kuhugi metsa ehk soo äärde, nagu seda veel meiegi päevil sünnib. Küll kuuleme vahel lepingutest, kus talupoegade maad õiguse nimel nende käest ära lähevad, aga üleüldist seadust ei või sellest teha, ja alati mõistab tugevam lepingutegija lepingut nõnda, kuidas tema tahab. Mõisa põldusid harima pandi talupojad. Ja juba õige aegsasti ja rängasti. Orjused.Muidu ei oleks paavstil Gregoriusel IX 1238. a. mitte põhjust olnud keelda, et talupoegi teoorjusega ärgu rõhutagu ja neid „tagasi vaatama sunnitagu“. Asus mõis metsa lähidale ehk vahel metsa, kus tammed heast maapõhjast tunnistust andsid, siis pandi jällegi talupojad kända kangutama ja uut põldu tegema. Et maal ainult selle järele väärtust oli, kui palju ta müügiks ja väljaveoks vilja kasvatas, Karjamõisad.asutasid laenumehed peamõisa kõrva veel karjamõisaid (Vorwerke), kas külade asemele ehk lähikorda, et tööjõud saadaval oleks. Seega tuli talupoegadele uut orjust juurde: nemad pidid hooneid ehitama, metsa maha raiuma, saatu ja kütist looma, põldu harima, karja talitama, põllu- ja karjakasvatuse Viljavedu.saadusi müügile vedama, sagedasti väga kaugele sadamalinnadesse. Rukkid veetakse Tallinnast juba 13. aastasaja lõpul väljamaale, iseäranis Rootsi ja Soome, linu 1353, linaseemneid Pärnust 14. aastasaja lõpul. Orjused liiga rängad.Orjused käisid talupoegadel vist juba 1314 nõnda üle jõu, et Viru ja Harju laenumehed viljamaksu mõõtu pidid vähendama. Nad tundsid oma põllutööst kasu ja ei raatsinud seda kitsendada. Ka kohused maaisandate vastu ei takistanud suurt. Suviste halbade teede, põhjatumate rabade ja laiade jõgede pärast võeti sõjasõidud enamasti südatalvel ette, kui külm sillad ehitas ja lumi teed siledaks tegi. Aga see ajutine ja väike kergendus viljamaksu mõõdu poolest ei saatnud suurt ja meeleheitlikku häda maailmast. Talupoegade mäss 1343.A. 1343 ei leidnud talupojad enam muud päästmisenõu, kui — mässu. Mässajatega käidi aga sõjaseaduse järele ümber; nad tõugati selle põlve sisse, milles muidu sõjavangid elasid, kes drellide nime all kõik inimeseõigused olid kaotanud. 14. aastasaja lõpul kuuleme juba, et maad maaelanikkudega ühes tükis ära müüakse, aga niisama lahutatakse talupoegi nende haritud talumaadest ja seatakse mujale elama, kui peremeeste kasu seda käskis. Muidu aga köideti talupoeg kümne sidemega tema elukoha külge, sest tööjõust ei tahtnud mõis ilma jääda. Iseäranis takistasid talupoega tema mõisavõlad. Talupoegade väljapääsmata puudus.Mõisategu võttis parema külvi- ja paraja lõikuseaja ära, oma põld jäi kehva harimisega, valmis vili pudenes peade otsast. Ikalduseaastad tulid, vaenlaste rüüstamised tõukasid tema täiesti auku. Ise ei jõudnud tema enam puudusest välja rabelda. Ta läks sinna, kust saada oli. Ja palus oma peremeest. Ja mõis andis, laenas. Ei mitte halastuse pärast. Omakasu ajas mõisat tööjõudu nälja ja surma eest hoidma. Allapoole veeres võlgniku majatalitus, ikka sügavamale. Just teda pidi laenumees hoidma, et ta temal ühes võlgadega näpu vahelt ei kaoks ja tööjõust ja laenust ühtlasi ilma ei jääks. Talupoegade ärakargamine.Ilma jääda võis tema, kui talupoeg oma hädas ära kargas. Elas ta mererannas, siis katsus tema pisukeses lootsikus Soome pääseda. Maismaa meeste jalad ei ulatanud kaugemale, kui mõne naabrimõisniku valda, kellest põgeneja lootis, et ta inimlikumalt oma rahvaga ümber käib, ehk jälle linna, kust teda omanik nii kergesti kätte ei saanud. Ärakargamisi tuli nii sagedasti ette, et paiguti talumaad harijate puuduse pärast sööti jäid. Endise peremehe nõudmisi ei pannud uus mõisnik, kelle juurde talupoeg oli põgenenud, sagedasti mitte tähele. Temale tõi see tulu, kui talupoeg tema maa peale asus ja selle eest temale tegu tegi. Kargamisevastased määrused.Et endid kahju eest kaitsta, astuvad võimumehed 15. aastasajal oma keskel ühendusesse ja kohustavad endid vastastikku ärakaranud talupoegi ligemalt määratud tingimistel endistele peremeestele tagasi andma. Ainult linnad, nimelt Tallinna, panid nendele nõudmistele julgesti vastu. Linnad ei anna ärakaranud talupoegi välja.1513 seletas Tallinna, et linn ilma talupoegadeta väliste vaenlastega ei suutvat toime saada. Ka ei kutsutavat talupoegi mitte. Nad tulla ise. Tallinnas valitsevat vana kombeõigus, mille järele võõras rahvas vabalt tohtivat tulla ja minna. Inimeste mäletamisest saadik ei olevat kunagi, nagu mõisnikud nõudvat, talupoegi köidetult ja vangis välja antud. Seda ei võivat ka Lüübeki õiguse järele mitte kuidagi sündida. Nagu Lüübekis, mõistetavat Tallinnas õigust vaesele ja rikkale, vaimulikule ja ilmlikule inimesele, kodanikule ja talupojale, kõige ülemale ja alamale. Ka laenuisandate oma maa peal, ordu valitsuse all ja piiskoppide ja linnade valdades näitab talupoegade põlv esiotsa kergem olevat kui omakasu nõudjate laenumeeste maa peal. Sagedasti määravad nemad vanemal ajal omalt poolt maksud ja teoorjuse ära, mis laenumehed oma talupoegade käest tohivad nõuda. Aga mida vägevamaks laenumehed läksid, seda vähem mõjusid niisugused käsud ja keelud, ja aegapidi võitsid laenumeeste mõtted ja ümberkäimise-viis ka laenuisandate oma maaosades. Kohtumõistmine läheb laenumeeste kätte.Ka kohtumõistmises jäi talupoegade eneste kätte ainult veel paremate aegade vari. Seaduse järele ei olnud mitte laenumees kohtumõistja, vaid ainult kohtu juhataja. Otsust tegid talupojad, kes teisest vallast valiti, et nad kaebtusealuse vastu erapoolikud ei oleks. Aga kust pidid orjad võimaluse ja julguse võtma, et teisiti otsust teha, kui herra soovis? Kesk-aja lõpul ei olnud talupojale muud jäänud kui kitsendatud liikuva varanduse õigus. Suri talupoeg ilma pärijata, siis langes seegi vara pärisperemehe omaks.

Ordu rüütlite madal haridus.Sakslaste siiatulemisega puutusid eestlased lähemalt Lääne-Euroopa haridusega kokku. Kõikepidi kõrgel ei seisnud see haridus mitte. Meile kõneldakse isegi ordu ülematest, kes mitte lugeda ega oma nimegi ei osanud kirjutada. Meie tunneme neid haridusenõudeid, mille täitmist ordovendadelt oodati: ordurüütel pidi päevas 100 Meie Isa palvet surnute ja ordu heategijate hingeõnnistuse eest paluma ja peale selle Meie Isa ja veel Ladina keeli usutunnistuse (Credo) pähe õppima. Vastuvõtmisel nad seda siis muidugi ei osanud. Õppimiseks anti 6 nädalat. Ei jõudnud orduvend neid mitte lugeda, määrati uus kuuekuune armuaeg. Ei saanud ta ka nüüd mitte toime, siis võeti temalt ordumantel. Nii vähe õppimisevõimeliseks pidas ordu ise oma liikmeid. Kui nüüd tõeks jääb, et ainult sel midagi teisele pakkuda on, kel midagi enesel rohkesti on, siis ei võinud siitpoolt meie rahvale mitte suurt hariduse tõstmist tulla.

Rahvas omandab võõrastelt tehnilist haridust.Kantside ja kirikute ehitusel pidi Eesti rahvas õppima telliskiva põletama ja lubjaga müürima. Aga see oli ainult tehniline haridus ja ehitajad ei saanud sellest iseoma elukorra parandamiseks põrmugi. Nad elasid vana viisi kojas ja suitsurehes, ehk veel viletsamaltki, sest ajad läksid kitsamaks. Ka muid tehnikaosavusi nägi rahvas, pidi rüütlite ja laenumeeste sõjariistu haljastama, aga ise ei tohtinud ta sõjariistu kandagi. See oli vabamehe eesõigus.

Ristiusk ordu ajal.Rohkem hariduseaineid tohime ristiusu laialelagunemisest otsida. Ristiusu on orduvalitsus Eesti rahvale tõesti toonud, aga väga rikutud kujul, palju enam rikutud, kui ta meieaegses Rooma kirikus, ja sellestki rikutud usust ainult koore, palja vaaba. Ristiusu toomise viis sõtkus paganate südamepõllu algusest saadik kõvemaks kui kivi: mõõk, tuli, riisumine, lämmatamine ja võllapoomine, sõnamurdmine, kuri elu — kõik see pidi paganate hinge jäledusega täitma, ei mitte ainult usutoojate, vaid ka usu enese vastu, sest raske oli ja on tänapäevgi mõlemaid lahutada. Mida valjumalt uut usku peale rõhuti, seda sitkemalt hoidis rahvas vanast kinni, seda kallimaks läks temale see, mis tal vanast põlvest olnud. Ja vististi on usk iga rahva omasem omandus, kui ta aega on leidnud juurduda. Katoliku kirik ajab alati osavat politikat. Katoliku kirik kasustab paganuse pühadusi jne.Ta nägi, mille küljes rahva hing rippus, ja siit otsast hakkas tema kinni. Paganate ohvripaikade peale ja pühade hiiesaludesse ehitati kabelid ja kirikuid: vahest langeb vanast pühaduse särast sädemeke ka uue asutuse peale! Endised ohvrid, mis paganad jumalatele tõid, voolasid endisesse kohta, kui koht ka mitte enam vana ei olnud. Paganaaegsed jumalad lasti ristiusus edasi elada. Ukust tehti maa ja taeva looja, Toonest põrguvürst; haldjatest ja vaimudest said katoliku pühad inimesed ehk jälle kurjad vaimud; endised pühad sulatati ristiusu pühapäevadega ühte: vana nõiausk ja nõialaul loodi katoliku ebausuks ja legendiks ümber. Nurganaine nõdrukene palub neidsamu aitamisesõnu, kui enne, aga tema ei nimeta mitte enam tuulejumalat ja Rõugutajat, vaid hüüab appi hüva Maarjat, hella Maarjat, Maarja ainust last Jeesukest. Pereema ei palu karja välja lastes mitte enam: „Metsa urgu, metsa argu, metsa kuldane kuningas,“ vaid katoliku kiriku mõjul laulab tema suu: „Püha Jüri Jörguvits, las’ mu kari kaugel käia.“ Nii ajasid ristiusu toojad vanale paganusele kristliku vammuse üle. Küll paistis igast siilust paganuse nägu irvitades välja, aga katoliku kirik lepib välise koorega. Katoliku kirik on ju väliste kommete täitja. Paneb inimene neid tähele, kust nõiduslik vägi välja läheb, ja kuuleb ta kiriku sõna, küll kirik siis tema hingeõnnistuse eest hoolitseb. Südame uuendamine, südametunnistuse teritamine, mõistuse selgitamine, tahtmise karastamine sõna kaudu jäeti kõrvale. Ja kus sõna siiski tarvitati, nagu jumalateenistusel ja rahva loetamisel, sealgi ei tungitud sõna sisusse, vaid nõuti ainult mehaanilist, mõtteta sõna healitsemist Ladina keeli. Esiotsa kuuleme veel, et ristitud paganatele nende oma keeli ehk tõlkide läbi katsutud evangeeliumi kuulutada. Pärast kaob see püüd. Ei olnud seda ka kerge korda saata. Preestrid ei tunnud keelt, ja kui nad keelt oleksid osanud, siis ei tunnud nad Kirja. Kaebtused preestrite vähese hariduse üle ei kao tervel kesk-ajal mitte. Niisama viletsaks pöördus pärastpoole lugu teise õpetamise-abinõuga, eeskujuga. Vaimulikkude meeste haisev elu läks niisama kuulsaks, kui nende kehv tundmine. 1482 annavad teised seisused Veemla kokkutulemisel piiskoppidele ja doomherradele süüks, et nad üksinda selle eest muretsevad, et nende köögid ja keldrid täis oleksid, aga jumalateenistuse eest kannavad nemad vähe muret. Just köögi ja keldri asjus, ütleme põllu- ja aiatöös, seisab selle aja vaimuliku seisuse, iseäranis ka kloostrite tähtsus. Kloostrid.Kloostrite poolest ei ole meie kodumaa iial mitte rikas olnud. Ainult 3 meestekloostrit oleks nimetada: Dünamünde, Kärkna ja Guthval. Viimase pesapaik seisis küll Ojamaal, aga tema valitses Tallinnamaal laialise pärisomanduse üle: 1240. a. üle 9 valla 113 adramaaga. 1305 müüs Cisterciumi ordu Dünamünde ära ja asus Paadisele elama. Cisterciumi kloostrite kasvatav mõju.Cisterciumi ordu aga oli kuulus oma eeskujulise põllutöö ja majapidamise poolest, mida munkade kõrval ilmlikud liikmed (conversi) toimetasid. Just ilmlikud vennad harisid ise oma käega hoolsasti põldu, kasvatasid karja ja toimetasid käsitöösid. Ja tööd, rasket tööd tehti hea meelega. Sellepärast asutati kloostrid sagedasti madalikkudesse, orgudesse, rabade äärde, kus pinna kuivatamine ja põllukstegemine iseäralikku hoolt nõudis. Põlluproduktide müümiseks ja väljaveoks pidasid Dünamünde, Kärkna ja Guthval Tallinnas omad kontorid. Kui kuuleme, et esimene viljavedu Tallinna kaudu väljamaale läks, siis mõtleme kõige pealt kloostrite kasvatatud vilja peale. Cisterciumi kloostrid võime oma rahva töökoolideks nimetada, ei mitte mõisaid. Mõisates pidasid laenumehed põldu niisama kui talupojad, tarvitasid talupoegade tööjõudu ja tööriistu. See ei tõstnud põlluharimist mitte kõrgemale astmele, see ei õpetanud rahvast himuga tööd tegema, vaid muutis teomehele töö läilaks. Teisiti kloostrite väljadel. Siin olid ilmlikud orduvennad ehk konversid ees ja taga, hommiku päikesega töös ja õhtu viimased hingust otsimas. Ja ei mitte käskimas ja piitsaga taga ajamas, nagu laenumehed ja sundijad, vaid ise kündmas ja külvamas, ise lõikamas ja rehte peksmas. Siin võis talupoeg tõesti midagi juurde õppida, siit leidis tema kihutavat eeskuju. Siin sai tema uute kultuurtaimedega, aiaviljaga, uute majaloomadega, paremate tööriistadega tuttavaks. Niisama osavad olid Cisterciumi ordu ilmlikud liikmed igas käsitöös: kudumises, riidevanutamises, õmblemises; nahaparkimises, kingsepatöös; sepises ja puutöös; müüritöös ja jahvatamises. Peale linnade on just kloostrid need paigad olnud, mille kaudu väljamaa käsitöö osavus ka Eesti rahva sekka laiale lagunes. Kahjuks leidus Cisterciumi ordu kloostrid liig vähe. Ka kadus hiljemini nende tähtsus ja üle kõrgete kloostrimüüride ronis laiskus ja roppus munkadele külasse.

Püüded kiriku olu parandada.Alles kesk-aja lõpu poole puhus Läänemaa kirikukogudelt (reform-kontsiilidelt Piisas 1409, Kostnitzis 1414—1418, Baaselis 1443—1449) värskemat tuult ka Liivimaa läpastanud olude peale. 1424 tõsteti peapiiskopi järjele kord jälle mees, kes selle nime vääriline oli: Henning Scharfenberg. Läänemaade eeskujul Peapiiskop Scharfenberg ja Riia kirikukogu 1428.võttis temagi 1428 Riia kirikukogul kiriku „parandamise pea ja liikmete kallal“ ette. Preestrid, kes ametit soovivad, elagu laitmata, tundku usuõpetust ja rahva keelt. Vanad ametis preestrid palgaku omale kõlblikud keeleosavad abid. Mõisnikud, kes juba siis talupoegi pühapäevil raske tööga vaevasid, pannakse kirikuvande alla. Kogudustele keeldakse paganausu kombed ja jumalate austamine kõvasti ära. Hirmus tulise raua, palava ja külma vee kandmise proov kohtutes kaotatakse hoopis. Vaimulikka, kes kõlbmata elu elavad, tõreldakse kurjasti. Preestrite liignaised ja lapsed alandatagu selle kiriku pärisorjadeks, kus eksinud preester ametit peab. Iga aasta võetagu kloostri- ja kirikukatsumisi ette ja kutsutagu rahva vanemaid tunnistajateks juurde. Valga maapäeva määrused kiriku jne. tõstmiseks 1442.Valga maapäev käskis 1442 preestrid maarahvale õpetada Meie Isa palvet, Maarja palvet (Ave Maria), 10 käsku, 12 ristiusu peatükki ja kõike, mida sakramentide juures tuleb tähele panna. Aga uued rüselemised piiskoppide ja ordu vahel ajasid need parandusekatsed nurja ja tõukasid terve maa kõlbliselt veel sügavamale. Sest Volmari maapäeval 1513 kaevati jälle valjusti preestrite kõlbmata elu üle, nimelt, et nende liignaised kangesti toredust taga ajavat. Imelikult kõlab vana ausa peapiiskopi Jasper Linde vabandus. Tema ei võivat midagi parata. Preestrid olevat muidugi nii vähe maal, et nüüd juba vaesed mittesaksad ilma õpetuseta jäävat. Nõutakse ka veel karsket elu, siis minevat needki vähesed preestrid ära ja ristiusku meie maal nõrgendatavat. Teistes paiguski, kus preestrid rohkesti leiduda, sallitavat liignaisi. Püha isa ja kardinaalid sallivad neid kah! Rüütlite seisukohta näitab peeglipildis nende vastaseletus: Liignaiste pidamise vastu ei olevat neil mitte midagi ütelda, preestrid olla ju ka inimesed, aga ärgu nad rüütlite naiste toredust kätte püüdku! Jasper Linde nõuab ülikooli asutamist, kus preestrid õpetataks. Rüütlid ja linnad ei võta seda teadvalegi. Jasper Linde palub lagunud maakirikud ära parandada. Vastuseks saab tema: „Kirikud ja kirikuherrad ei puutu meisse.“

Saare-Lääne piiskopp Johannes IV Kyveli tegevus.Mis peapiiskopp seisuste hoolimatuse pärast katki pidi jätma, seda saatis vähemalt oma väikses valdkonnas korda Saare-Lääne piiskopp Johannes IV Kyvel. Tema püüab tõemeelega ja kindla käega oma karja hoida ja toita. Siit leiame esimest ja viimast korda katoliku ajal agarat tööd maa pärisrahva õpetamiseks ja harimiseks.

Et koguduste korda tundma saada, käib Kyvel hoolega kirikuid katsumas. Et otsusi mitte ühepoolselt teha, kutsub ta ka igast külast külavanema, kümniku ehk mõne muu ustava talumehe kirikukatsumisele ja paneb neile küsimusi rahva elu ja ametmeeste ja preestrite ülespidamise kohta ette. Tuleb välja, et kiriklikud ehitused mitmesuguses korras on. On kogudus jõukas ja heldemeelne, siis on kirik tore ja rikas, vaeste koguduste kirikud leitakse väga viletsas olekus olevat. Vaimulikkudega on rahvas pea igal pool rahul. Muidu aga kaebavad talupojad, et neile liiga tehtud, nimelt ka ilmlikkude ülemate poolt. Kord on maa neil käest ära võetud; kord on orjust seadusevastasel viisil kõrgendatud; kord nende käest rohkem vilja ja kalu nõutud kui õigus; kord on neid ihulikult valjusti karistatud. Kõiki kaebtusi kuulab piiskopp ja püüab õigust mõista.

Koguduste madal vaimlik elu.Koguduste vaimlik elu seisab alles madalal järjel. Paganameel ja paganakombed valitsevad täiel jõul. Haiguse ja muu häda ajal minnakse lausujate juurde abi otsima. Pühi hiisi, puid ja kiva austatakse avalikult. Piksele antakse jumalikku au ja viiakse temale joomaohvrid, et ta vihma laseks sadada ja viljarikka aasta saadaks. Muidu kaevatakse tapmise üle. Tapetud inimese sugulased tasuvad seda sagedasti omavoliliselt, sest „veri nõuab verehinda“. Abielust ei hoolita midagi. Märjamaal on harjunud viis, et mehed ja naised laulatamata koos elavad. On himu tasa, siis minnakse jälle lahku. Naisi röövitakse. Usutundmisest ei ole juttu. Nõutakse, et täiskasvanud liikmed usutunnistust ja Meie Isa palvet peast peavad lugema. Kes ei oska, saab nahatäie.

Kyveli korraldused hariduse jne. tõstmiseks.Preestrid kohustatakse kõvasti õpetuse eest hoolt kandma, et nende süü läbi rahva hing hukka ei läheks. Iga pühapäev seletagu preester kogudusele tema oma keeli Meie Isa palve, Ave Maria ja 10 käsku ära ja andku juhatust, kuidas õpitud tarkust elu parandamiseks peab tarvitatama. Noorematele inimestele tehakse seaduseks, et kui nad 18 aastat vanaks saanud, vähemalt iga aasta lihavõtteks pihil käigu, lauale tulgu ja ülemalnimetatud usuasju mõistku. Kes viimastega toime ei saa, seda ähvardatakse „südame kõvaduse ja kangekaelsuse pärast“ peksuga.

Tark mees, nagu Kyvel, sai aru, et pühapäevane õpetus üksi ei aita; sellepärast mõtleb ta juba nagu kooli peale. 1521 nõuab tema, et iga mõis pidagu „üks vaene“ üles, kes lastele „usku ja 10 käsku“ õpetagu. Isegi õpiraamatute muretsemist ei unusta agar piiskopp. 1517 kutsub ta preestrid sinodile kokku, et nõu pidada, kuidas kogudustele „täielikku ja heaks kiidetud õpiraamatut“ kätte anda. Vististi mõtles ta Rooma katekismuse peale. Et raamat tõesti Eesti keeli trükis oleks ilmunud, ei usu meie mitte.

Usupuhastus.Siit lehvib juba uue aja vaim ja usupuhastuse õhk meile vastu.

Linnad — hariduse, õiguse ja seaduse kaitsjad.Usupuhastuse taimelavadeks saavad meil linnad. Olid ju nemad ka muidu kesk-ajal iga edenemise kandjad. Nemad tekkisid endiste maalinnade asemele, uute kantside ümber, sündsate veeteede äärde. Ühel maal, kus peaaegu iial mitte rahu ei olnud väljaspool ega rahu ei peetud oma keskel, kus maaisandad mitte ei häbenenud teineteist veristada ja vastastikku alamaid hävitada; ühel ajal, kus omavoli seaduseks tõsteti ja elu ja omandus tühi sõnakõlks oli, paistavad mässavast merest linnad kui kindlad paigad silma, kus jõukas elamine maad võttis ja hariduse idud tärkasid; kus õigust ja seadust au sees peeti; kus vali kord, ustav töö ja oma jagu politikaküpsust valitses; kus julgust leiti ja kohust tunti ka vägimeestele vastu astuda, kui üleüldine kasu seda nõudis. Linnade eesotsas seisid Riia, Tallinna ja Tartu niihästi rahva arvu kui ka rikkuse ja mõju poolest.

Usupuhastus Riias.Riia linnas elas selsamal ajal, kui evangeeliumi selge õpetus Vittenberis helisema hakkas, kaks venda, Jakob ja Andreas Jakob ja Andreas Knopken.Knopken nimi, mõlemad Peetri kiriku preestrid. Nooremal vennal Andreasel oli hea pea ja kange edasiõppimise himu, sellepärast jättis tema õpetaja-ameti maha ja läks Saksamaale, et suuremat tarkust koguda. Treptovi linnas leidis tema koolikoha ega mõtelnud enam Liivimaa peale. Kooli juhatas Dr. Johann Bugenhagen, Lutheri pärastine parem käsi. Bugenhageni kaudu sai Knopken Lutheri kirjaga „Ristikoguduse Paabeli vangipõlvest” tuttavaks. See võitis Knopkeni südame tõetundmisele. Kooliõpetajad istutasid evangeeliumi valgust ka õpilaste hingedesse. Need aga mõistsid käärivas noorusetuhinas Lutheri õpetused valesti ja pidasid seda ristiinimese vabaduseks, et nad katoliku-usulisi hakkasid pilkama. Rongikäigul pildusid nemad Rooma preestrid poriga ja varastasid Püha-Vaimu kirikust pildid ja kujud ära, mis teisel hommikul linna kaevudest leiti. Rahutuste tagajärjel pandi kool kinni. Kooliõpetajad ja koolipoisid põgenesid igaüks omale poole. Nende palve peale tuli 1521 Andreas Knopken Riiga tagasi ja sai jälle vana koha peale. Aga täiesti uues vaimus, nagu ta ise uueks oli saanud, õiges usus Jumala armu sisse Issandas Jeesuses Kristuses, võttis ta endise tööpõllu üles. Tema jutlused, et inimene õigeks saab usust, ilma käsutegudeta, võitsid paremate meeste südamed evangeeliumi poole; nende eesotsas purjemeister Durcop ja linnasekretäär Johann Löhmüller.Johann Lohmüller. Katoliku ebaõpetused ja päästekirjade müümine, mida Liivimaal paavsti nimel Astijärve preester E. Szelle ja Ruhja preester Chr. Bormhower toimetasid, valmistasid vastuvõtlikku pinda. Peapiiskopp Jasper Linde nägi vana usku kõikuvat ja nõudis Plettenbergi käest abi. Nagu see Plettenbergi viis oli, ei tarvitanud tema ka siin mitte karedust, vaid soovitas „sõbralikku vaidlust“ Knopkeni ja preestrite vahel. Küllap see uuenduste vastu mõjuvat. 12. juunil 1522 pandi vaidlus Peetri kirikus toime. Koosolijale kogudusele meeldis Knopkeni alandlik viis ja selge Püha Kirja seletus. Teda peeti võitjaks ja ta seati Peetri kiriku ülemõpetajaks. Sügise kutsuti Sylvester Tegetmeyer.Sylvester Tegetmeyer Rostokist Jakobi kiriku peale, tulise kõnega mees, kes kodanikud kihama ajas. Lohmüller aga võis 20. okt. 1522 Vittenberki kirjutada: „Meie Liivimaa, mis kõige viimane maa Euroopa põhja pool on, mida kristlik maailm seni vaevalt tundis, on usu sõna ja puhta õpetuse vastu võtnud.“

Vaheajal riidlesid maa võimumehed. Piiskopid püüdsid rüütlite ja laenumeeste kulul oma kitsaks jäänud õigusi jälle laiemale venitada, keerutasid aga seega enestele lõa kaela. Sest nüüd heitsid ilmlikud võimumehed linnadega ühte nõusse ja Volmari maapäev 1522.Volmari maapäeval, 20. juunil 1522, sündis mõlemate vahel kindel leping. Mõisnikud tahtsid endid ilmliku kahju eest hoida, linnad uut usku kaitsta. Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi ettepanek, Lutheri kirju ja õpetust ära needa, tõugati tagasi. Selge sõnaga vastasid teised seisused, et nemad ei laskvat eneste üle paavsti valitseda, sest mitte paavsti vanne ei olevat Liivimaad ära võitnud, vaid rüütlite mõõk. Usuasja aga seletagu paavstlik pühadus ja keiserlik majesteet kontsiili peal. Ei oldud nii ka mitte usupuhastuse poolt, aga takistused, mida vägivald ähvardas tee peale veeretada, koristati kõrvale. Ja pea voolasid uued mõtted võimsalt rahva sekka. Kuna Knopken tasahilju ja ettevaatlikult õpetas, tormas tulipea Tegetmeyer edasi. Jutlustes käskis tema väärjumalate ja kujude teenistuse ära heita, kuna Knopken Lutheriga selles arvamises oli, et enne vaja väärjumalate altarid südames ümber lükata ja alles siis kirikus. Aga linnarahvale oli Tegetmeyeri käre viis armsam. Raekohus saatis käskjala käskjala järel peapiiskopi juurde, et tema „puhta õpetusega ja vagad õpetajad“ ametisse seaks. Kui palvete peale pilgates vastati, ei hoolinud raekohus enam vaimulikkudest ülematest, vaid võttis kiriklikkude asjade korraldamise oma kätte ja kutsus ise evangeeliumi kuulutajad kirikuõpetajateks. Rõõmuga aga kirjutab Martin Luther riiglastele: „Evangeelium tõuseb ja sammub edasi Liivimaal.“

Vastased aga sülitasid tuld. Peapiiskopi abi Johann Blankenfeld ütles, et tema ennem enesel 5 või 10 sõrme laseb otsast raiuda, kui et evangeelium tohib võimust võtta. Kolm munka saadetakse Riiast väljamaale keisri juurde kaebtust tõstma ja abi otsima. Aga see ei kohuta riiglasi: „Enne kui keiser Liivimaale jõuab, väsivad tema ratsamehed ära. Tuleb tema suure väega, siis peab ta nälga surema. Tuleb ta pisukese sõjasalgaga, küll meie siis temale näitame.“ Teiselt poolt immitses sõnum Riiga, mungad annud paavstile nõu, ta peaks kõik ketserite eesõigused ära võtma. Et nad selle läbi autumaks saanud, siis ei olevat kellelgi enam vaja võlga tasuda ja neile sõna ja vannet pidada. Laeva aga, mille peal saadikud Riiga tagasi pöörasid, ajas jõe kange vool peapiiskopi lossist mööda linna väravate ette. Siin võtsid vihased kodanikud nad vastu ja panid äraandjad puuri. Riia sõjaülem Hoyte aga saatis rahvale tatarlaste piitsa: kui nad linna kasu ja au otsida, siis ajagu nemad mungad ja papid selle kantsikuga välja! Nüüd lõppis ka munkade kannatus. Nemad kuulutasid linnale Jumala viha ja hukatust ja läksid suurel reedel 1523 lippudega linnast välja. Aga et Jumal siiski mitte tuld ja tõrva ei lasknud maha sadada, vaid hellitatud munkadele enestele puudus kätte tuli, pugesid nad salamahti ükshaaval linna tagasi.

Martin Luther aga kirjutas oma armsatele sõpradele Kristuses Riiga ja Liivimaale: „Kui Jehoova ei ehita koda, siis hoone-ehitajad näevad seal kallal vaeva ilmaaegu. Kui Jehoova ei hoia linna, siis valvab vaht ilmaaegu.“ —

Usupuhastus Tallinnas.Tallinnas oli üks endine munk Johann Lange katoliku usu segaõpetusest aru saanud ja hakkas iseenesest selget evangeeliumi kuulutama. Temale astusid abilisteks Zacharias Hasse ja Hermann Marsow. Viimane oli esmalt Tartus evangeeliumiõpetust välja laotanud, aga pidi pea piiskopi Blankenhageni viha eest edasi põgenema. Juba 1524 annab Tallinna Tartule piiskopi hullamise vastu abi. Tallinna raekohus nõudis ka munkade käest, et nemad puhast Jumala sõna ilma inimeste lisandusteta peaksid kuulutama. Ka kutsus tema mungad avalikult vaidlema, et selgusele jõuda, kel õigus on. Kuid mungad ei soovinud ühte ega teist. Selle „kangekaelsuse“ pärast keelas raekohus neile jutlusetegemise täiesti ära ja saatis neile evangeeliumi õpetajad kloostrikirikus jutlust ütlema, sest tema soovivat, „et ka mungad õndsaks saaksid“.

Selsamal ajal tulid rüütlite ja linnade saadikud teist korda kokku, nimelt Tallinna. Mõlemad seisused uuendasid lepingu, et kui piiskopid ka evangeeliumiusulisi kibedasti ja käredasti taga kiusata, ära ajada, piinata, nemad püha evangeeliumi sõnast ometi mitte ei lahku, vaid teineteist aidata tahtvat ihuga ja varaga.

Kuid pea lõid ühenduse sisse praod. Tallinna mungad tassisid kloostri varandust salaja kõrvale. Raekohtul ei jäänud muud nõu, kui et vagad vargad minema saatis. Nunnad tundsid ise kloostris igavust ja asusid linna elama. Laenumehed aga olid kloostritele palju rikkust kinkinud, mis linn nüüd oma valitsuse alla võttis ja koolide peale ja heategevateks otstarveteks kulutas. Teiseks olid rüütlisoost vanad piigad kloostrites sooja pesa leidnud. See kadus nüüd. Pealegi läksid mitmed kloostripreilid liht kodanikkudele mehele, mida rüütlite kõrk meel ei suutnud kanda. Rahutu meeleolu Harju-Viru talupoegade keskel.Ja viimaks — mis mõisad värisema pani — talupoegade keskel, iseäranis Harju- ja Virumaal, märgati rahutumat liikumist. Tallinna kaubamajade kaudu olid usuvabaduse mõtted ka lausale maale ulatanud. Rõhutud talupojad võtsid need sõnumed rõõmuga vastu ja mõistsid neid omal viisil ihuliku ja ilmliku vabaduse kohta. Saksa talupoegade eeskujul hakkasid need, kes aastasajad otsa ei julenud niitsatagi, enestele korraga õigusi oma peremeeste käest nõudma: Jumala sõna kuulutatagu selgesti ja puhtasti; kogudus ise seadku õpetajad ametisse; ihuorjus kadugu, sest see ei sünni ristiinimese vabadusega kokku; mets ja vesi saagu priiks ja olgu igaühe tarvitada. — „See ongi teie uue usu vili,“ ässitasid Rooma vaimulikud. Rüütlite meel jahtus evangeeliumi vastu hoopis ära, sest ilmlikud kasud seisid kaalu peal. Ordumeistri ette tõstetakse ühtelugu linnade kihutustöö, katoliku kiriku teotamise ja kujude rikkumise vastu kaebtusi. Aga seda kindlamini ajas Tallinna raekohus alustatud usupuhastamist edasi. Kindel jumalateenistuse kord ja kirikuvalitsus pandi maksma. Eesti kogudusele anti Püha-Vaimu kirik tarvitada, kus iga pühapäev ja kolm korda nädalas „mittesaksu kristlikult pidi õpetatama.“

Nagu marutuul oli evangeelium Tartu peale tulnud, ehk küll piiskopp Blankenfeld kangesti valvas. Usupuhastus Tartus.Sügise 1524 jõudis siia kasuksepp Melchior Hoffmann Halle linnast Shwaabimaalt ja hakkas jutlust ütlema. Tema kõned olid täis tuld ja vaimu. Kui käsitööline kõneles tema käsitööliste vastu ja rahvalik jutluseviis sütitas rohkem kui õpetajate kunstreeglite järele valmistatud jutlused. Tema vaimustus ja enesesalgamine mõjus kangesti, õige usu ja vaga elu ainust põhja otsis tema Pühast Kirjast. Kõik inimeste seadlused olid tema meelest hirmsad ja kahjulikud. Küll ei ärritanud tema otsekohe rahvast kujude lõhkumisele, aga tema alaline sõda piltide kummardamise vastu kogus püssirohtu, mille vähem kui säde võis sütitada. Evangeeliumi rutuline laialelagunemine ajas Rooma sõpradele vee ahju. 10. jaan. 1525 katsus piiskopi lossiülem Stackelberg kardetava vastuse salaja kinni püüda. Aga nüüd lõi rahva viha põlatud piiskopi vastu lausa lõkkele. Kodanikud ja noored mehed, sakslased ja eestlased, jooksid kokku. Hoffmann võetakse keskele ja minnakse esmalt Püha Neitsi kirikusse. Preestrid ja lauljad aetakse välja ja altarid ja pildid purustatakse ära ja „kasuksepp“ pannakse kantslisse jutlust ütlema. Sedasama sünnib Jaani kirikus. Sealt lähevad vihased rahvasalgad dominikaanlaste kloostri peale ja ajavad „vagad vennad“ minema. Nunnad tuuakse kloostrist välja ja kästakse ristiinimese kombel mehele minna. „Kasuksepp“ ise tungib 200 mehega doomkirikusse. Ukse peal astub lossiülem Stackelberg vastu. Võitlus algab. Sakstest langevad 4 meest, mittesakstest niisama 4. Viimaks taganeb lossiülem oma 13 mehega lossi. Suurtükkide suud sihitakse lossi peale. Loss langeb. Linn ja mõisnikud võtavad tema oma valitsuse alla. Vaheajal pääsevad teised kodanikkude salgad doomkirikusse. Katoliku kivist kujudel lüüakse pead ja ninad maha ja käed otsast. Puu peale maalitud pildid põletatakse ühes tükis ära. Korratus kasvab. Raekohus kutsub Riiast Tegetmeyeri rahvast vaigistama. Jaanuarikuu lõpul 1525 tuli Tegetmeyer ja seadis rikutud korra jalale. Aga ka Hoffmanni aupäevad kalduvad loode poole. Et ta meeli mitte rohkem veel ei ärritaks, peab tema lahkuma. Tema läheb Vittenberki ja toob oma õpetuse kohta Lutheri käest tunnistuse. 1525. a. sügisel on tema Tartus tagasi ja hakkab uuesti jutlust pidama, nagu ülikooli haridusega õpetajad. Neid peab Hoffmann üleliigseks ja kahjulikuks: nende usk ja õpetus ei käivat eluga ja teoga mitte kokku. Inimesed kutsunud õpetajad ametisse, tema südamesse aga langenud „taevane kutsumine“. Iseäranis Tegetmeyeriga, kes niisama äge ja äkiline oli nagu temagi, põrkas tema valjusti kokku. Hoffmann peab Tartu maha jätma, on Tallinnas lühikest aega „haigete sulane“ ja läheb edasi väljamaale. 1543 lõpetab ta elu Strassburi „vangiaugus“. Tema nõudis täielikku usupriiust ja oli alati valmis selle eest julgesti ka kannatama. Tartust päris ta omale aunime „Liivimaa prohvet“.

Volmari maapäev 1525.Vaheajal oli Volmaris uus maapäev ära peetud. Plettenberg oli juba varemini mõistnud rüütlid linnadest lahutada, aga linnad ei kohkunud. Lohmüller saadab terava lendlehe välja, et paavstil ega piiskoppidel ilmlikku valitsust tarvis ei ole. Vahva Tegetmeyer tuleb Riia meestega ühes, et maapäeva ajal Jumala sõna seletada. „Kirjutatud on: Minu koda peab palvekojaks hüütama, aga teie olete selle röövliauguks teinud.“ Plettenberg saadab temale sõna: Ta ei peaks mässu tegema, — ta nägevat ju muidugi, kuidas talupojad oma isandate vastu üles tõusevad. Aga kartmata läheb Tegetmeyer edasi. Nagu kõuemürin kärgib kuuljate kõrvu, kui tema prohveti Jeesaja 1. peatükki hakkab seletama: „Sinu vürstid on kangekaelsed ja varaste seltsimehed. Igaüks armastab meelehead ja ajab tasu taga. Vaeselapsele ei mõista nemad kohut ja lesknaise riiuasi ei saa nende ette.“ Katoliiklaste meeleärritus kasvas. Kui Tegetmeyer kolmandal päeval jälle tahtis kantslisse minna, leidis ta ühe munga eest, kelle Harju-Viru mõisnikud ühes olid toonud. Ja munk algas: „In nomine Patris…“ (Isa nimel). Siis läks rahvas rahutumaks ja Tegetmeyer ütles: „Vend, tule maha. Mina tahan enne jutluse pidada, siis pea sina.“ Ja ta ise läks kantslisse. Tõusis hirmus müra. Harju- ja Virumaa rüütlid kiskusid Tegetmeyeri väevallaga kantslist maha, vehkisid rusikatega tema nina all, tõmbasid noad ja odad välja ja karjusid: „Sa äraandja, sina petis! Sa tahad meid maast ja rahvast lahti teha. Sinu kavalusele peab nüüd ots tulema. Häbi, häbi sulle!“ Ja kippusid tema elu kallale. Üksnes Markus Haeni julgus päästis Tegetmeyeri vihaste rüütlite käest. Et mitte verd ei valataks, läks Tegetmeyer rahvaga kirikust välja surnuaiale ja pidas haudade peal Jeesaja sõnade üle jutluse: „Mistarvis on mulle teie paljud ohvrid, ütleb Jehoova, suitsetamiserohi on mu meelest hirmus… Kui teie ka mitu palvet loete, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis veresüüd.“

Ka maapäeva peal ei olnud rohkem rahu. Kuna linnad selle peale käisid, et peapiiskopi käest kõik ilmlik voli ära võetaks, heitsid ordu, piiskopid ja laenumehed ühte nõusse, tunnistasid kõik uuendused usu asjus tühiseks ja nõudsid, et kirikud ja kloostrid katoliiklastele tagasi antaks. Alles siis, kui Preisi hertsogi Albrechti saadikud Lohmülleriga läbirääkimisi algasid, et Riia linn ennast Preisi varju alla annaks, nõrkus Plettenberg järele ja tõotas 21. sept. 1525 Riia linna „hoida püha Jumala sõna ja tema püha evangeeliumi juures“. Küll turtsus peapiiskopp, sobitas lepingut venelastega ja laskis terve maa paavsti vande alla panna, aga sellest ei hoolinud Riia mehed, vaid ähvardasid: „Kui meie mõne kirjakandja ja pappide sulase neis asjus kätte saame, siis tõmbame nad linnaväravas võlla.“ Usupuhastuse kasvamine.Kui 1526 Ruhjas ja Volmaris maa äraandja üle kohut taheti mõista, põgenes tema väljamaale. Linnad Riia, Tartu ja Tallinna tulid aga uuesti Pärnus kokku, kinnitasid vana lepingu, pidasid aru, kuidas kirikukorda ühistel põhjusmõtetel maksma panna, kusjuures nimelt Dr. Johann Briesmann’i nõu taheti tähele panna, ja tegid otsuseks linnades koolisid asutada, kus Heebrea, Greeka ja Ladina keelt pidi õpetatama. Iseäranis kaebasid Tartu saadikud, et katoliiklased linnale liiga tegevat, sest laenumehed olid täiesti doomherrade leeri asunud ja ka ordumeister läks neile vaenuliseks. Siiski — tagakiusamise ajad olid möödas, pikkamisi võis evangeelium uut maad juurde võita. Ta tungis salaja ka piiskoppide lossidesse ja rüütlite kantsidesse, isegi peapiiskopid hoidsid südames tema poole, mitmest ordomeistrist pärast Plettenbergi surma ei ole teada, kas nad Rooma või evangeeliumi usku tunnistasid. Juba Plettenberg lubas oma eluõhtul uuele usule vabalt liikuda, jäi aga siiski ordu etteotsa, kelle esimene kohus oli eluaegne sõda katoliku usu eest. Ordurüütlid astusid hulgani evangeeliumi koguduse liikmeks, tarvitasid aga hea meelega katoliku asutuste rohkeid sissetulekuid. Väline katoliku usu koor oli jäänud. Maaelanikkude seast leiti vaevalt veel kedagi tõsist katoliku-usulist. See loomuvastane olek ei võinud kesta. Orduriik oli suureks valeks ja küpseks saanud, et ta ajaloo lehekülgedelt kustutataks.

Usupuhastus Saaremaal.Üksikasjaliselt on meile evangeeliumiusu käik ainult veel Saaremaal rohkem tuttav. Jõuluks 1524 seletas piiskopp Johann Kyvel, et tema „sellega hästi rahul on, et Jumala armusõna, püha evangeelium, Vana ja Uue Testamendi sisu ja juhi järele, ilma inimeste seadlusteta, ilma võltsimata peab kuulutatama ja õpetatama. Meie tahame ka kõigest väest muretseda, et head õpetajad kirikute peale pandaks, kes ristiusku õpetavad ja püha evangeeliumi kuulutavad.“ Aga just, et siin vana kiriku poolt nii vähe vastu sõditi, edenes uus usk loiult. Vanast koorest hoiti kaua veel kinni. Evangeeliumi õpetajad ei olnud oma ülesande kohased. Nii ei tahtnud vana usk surra ega jõudnud uus usk elada, vaid vintseldi edasi, nagu see alati Saaremaa viis on olnud. Alles Daani valitsus pani tõsisele usupuhastamisele kindla aluse. Hertsogi Magnuse kojaõpetajal mag. Heinrich von Brockhofen’il on rohkesti tööd, et Rooma haputaignat välja pühkida, enne kui evangeelium mahti sai. Harjunud kombe kõva kammits oli siingi tugevam olnud, ja ilmalikud kasud võimumeestel armsamad kui evangeelium, ehk küll juba linnade koosolekul Tallinnas 1524 Jürgen von Ungern Saaremaa laenumeeste nimel uue usu kohta ilusaid sõnu rääkis ja tema heaks „ihu ja vara“ pandiks tõotas panna.

Usupuhastus maal ja väiksemates linnades.Evangeeliumiusu edenemisest lausal maal ja väiksemates linnades on vähe kirjalikka tunnistusi päevavalgele tulnud. Meie ei eksi vist mitte, kui arvame, et maal uue usuga lugu nõnda läks, nagu võimumehed, mõisnikud, soovisid, sest talupoegadel ei olnud oma ihu, vara ega ka usu üle mitte vähemat ütlemist. Ka pidi nende usutundmine nii kõhn olema, et nemad vaevalt uue ja vana usu vahel vahet oskasid teha. Hakkas mõisnik evangeeliumi poole hoidma ja seadis evangeeliumi õpetaja kiriku peale, siis pidi muidugi ka kogudus oma peremehe järel evangeeliumiusku minema. Välised mõjud andsid vana usu üle otsust, mis niisama välistel põhjustel väevallaga rahvale kaela oli aetud. Esiotsa avaldasid mõisnikud evangeeliumi vastu heatahtlikkust ja ühendasid endid linnadega uue usu kaitsmiseks. Kui aga linnad kloostrite peale hakkasid käima, kus rüütlite omastel mureta ja julge oli elada, ja talupoegade peas „ristiinimese vabaduse“ mõtted segaselt käärima läksid, siis lõppis sõprus, ja avalik vastuseismine tuli mitmes paigas ilmsiks, isegi tagakiusamine, milleks vaimulikud maaisandad ohtrasti abi pakkusid. Lähemaid sõnumeid on meil selle kohta Saaremaa piiskopkonnast. Oma sõjakäigul piiskopi Vilhelmi vastu riisub Saaremaa piiskopp Reinhold von Buxhöwden oma enese piiskopkonnas Läänemaal kirikud puupaljaks ja võtab kõik kirikute hõbeda ja varandused omale. Evangeeliumiusu kuulutajad viiakse väevõimuga isegi altari eest ära, veetakse nende varanatukesega Kuresaarde ja pannakse vangi. Niisama kuuleme Hiiumaalt, et piiskopp von Buxhöwden Keina kirikuõpetaja Johann Rowgeni 1532 Kuresaares „raskesse vangikotta heitnud“. Reinhold von Buxhöwdeni järeltulija Johannes von Münchhauseni hellitatud käed aga ei puutu enam mõõga külge, tema kõrvad ei kannata ise sedagi, et püssirohuga paugutatakse, kui teda pidulikult Haapsalus vastu võetakse. Tema sõdib uue usu vastu — hanesulega ja suusõimuga. Lihula-poolseid õpetajaid nimetab tema oma karjasekirjades poisikesteks, keda ususalgajad ameti peale õnnistanud, kes pühadest asjust midagi ei teadvat. Suurt südamevalu valmistavad temale Lihula nunnad, kes niisama uue usu poole kalduvad, tema isalikku manitsust põlgavad ja enestele ise õpetaja valivad, „kelle kurat ja tema ema ametisse pannud“. Aga hioidku tema ja teised „junkrupapid, kes aina lihtmeest mässule kihutavad“! Aga iial ei leia uus piiskopp parajat aega raiskuläinud nunnade karistamiseks. Sest tema on liigkasuvõtja viljakaupleja! Selle peale kulub ajakene kõik ära. 1555 ähvardab ta kõikide kirikute peale katoliku preestrid ametisse seada ja luiskab, et ta „sakste maades“ oma kulul parajaid kandidaatisid otsivat, aga sekski ka jäi. Peale selle oli evangeeliumiusu kasuks suur pööre sündinud: 1552 oli kaval keiser Kaarel V veel kavalama Saksi hertsogi Moritz’i kätte vangi sattunud ja pidi 31. juulil 1552 Passaus protestantlastele usuvabadust lubama. See julgustas ka Liivimaa seisusi, kes veel selsamal suvel Vana-Pärnus otsustasid: „et igamees kõrgest ja madalast seisusest Jumala sõna juurde ilma kiusamata ja segamata võib jääda, kuni üleüldise „kindral- kontsiilini“, s. o. igavese ajani, sest niisugust kontsiili ei ole iial mitte peetud. Volmari maapäeval 17. jaan. 1554 andsid ordumeister, peapiiskopp ja piiskopid seisuste nõudmisele järele ja lubasid paremate õpetajate ja kirikuteenrite eest hoolitseda. Ühtlasi keelasid nemad uuesti talupoegade liignaiste pidamist, naiste röövimist, paganausu ebajumalateenistust ja lausumist, nagu aitaksid niisugused keelud. Usuvabaduse väljakuulutamine 1554.13. sept. 1555 kinnitas Augsburgi riigipäev kõik need otsused. Nii jääb 17. jaanuar 1554 päevaks, kus üleüldist usuvabaduse põhjusmõtet Liivimaal kuulutati.

Vaatame viimaks talupoegade usuelu peale usupuhastamise ajajärgu lõpul. Rahva vaimu- ja usuelu usupuhastuse ajal.Balthasar Russovi „Liivimaa kroonika“ pakub seks ustavat materjali. Sai tema ju 1563 Tallinna Püha-Vaimu koguduse õpetajaks, nii et tema kõik oma silmaga näha võis. Pilt, mis tema maalib, on tume. Meie maal ühtegi kooli ei olnud, kust õpetajaid, kes rahva keelt oskaksid, välja oleks tulnud. Kirikud seisid aastate kaupa leskedena ja lagunesid ära. Ametikandidaatisid võis ainult väljamaalt kutsuda, kus neist isegi suur puudus oli. Kes siia tuli, ei olnud mitte kõige parem ja tähtsam. Nad pidasid Saksa keeli jumalateenistust. Et talupojad neist aru ei saanud, jäid nad kirikust eemale ja langesid „liiderlikku elusse“, pidid aga siiski õpetajate palgad maksma, kuna saksad ainult aastas ühe seakintsu andsid. Ülemad ei hoolinud talupoegade hingeõnnistusest ja käekäigust. „See nende isamaa ju ei olevat.“ Õpetajate elu üle nurisetakse kõvasti. Mitmed peavad katoliku ametivendade eeskujul liignaisi. Teised sõidavad mõisast mõisa ja püüavad junkrutele lõbusad seltsilised olla. Sellepärast oli Liivimaa õpetajate seas sel ajal „palju koeri, kel ei olnud keelt suus, kes raskeid kurjusi ei tohtinud karistada“. Kes hoolsam oli ja rahva keelt püüdis õppida, sellele valmistas kirjanduse puudus võimata takistusi. Ainult rahva suust ja keele kõla järele, ilma kindla kirjaliku ettekujutuseta pidi tema õppima, kuna kõrv võõra heliga harjumata oli ja keel tundmata häälikute järele kuidagi ei tahtnud painduda. Siiski on sel ajal Eesti vaimulikule kirjandusele alus pandud, nii hästi kui jõud ulatas. 1552 kaebab Saaremaa piiskopp Münchhausen, Lihula-poolsed õpetajad eksitavat rahvast ja kiusavat teda kurjale „halbade Saksa raamatute jõledate ümberpanekutega“. Õpetajad tõlkinud need „Liivimaa metsikusse keelde“ (in linguam Livonicam, eandemque barbaram). Ka 17. aastasaja alguses juhivad Joachim Rossihniuse kirjatööd meid uuesti siia kolka, nii et arvama peame, et Eesti kirjanduse häll Lihula ümberkaudu on pidanud kiikuma. Lähemalt meie asjalugu ei tunne. Muidu kõneldakse veel, et Tartu Eesti õpetaja Frantz Witten „Lutheruse katekismuse Eesti keelde seadnud“, mis Lüübeki linnas 1553 trükitud. Selle sõnume kohta võib kahtlust avaldada. Aga isegi, kui ta õige peaks olema, ei võinud Witteni töö Eesti kogudustesse laiale laguneda ja vilja kanda, sest varsti algas Vene sõda, mis Tartu kivivaremeks ja maa kõrveks muutis.

Nii jõuame otsusele, et usupuhastus esiotsa Eesti rahva vaimuelu suurt mitte ei jõudnud parandada. Ka nüüd jäi rahvas peaaegu ilma õpetuseta rumaluse sisse. Ta ei pöörnud aga mitte vanade jumalate juurde tagasi, vaid sattus kõige pimedamasse ebaususse ja otsis eluhädas abi nõidade juurest, kelle käsul tema omad pisukesed ohvriannid pühasse hiiepuusse pani ehk allikasse paiskas. Ristiusu väline koor, mis rahvas pidi omaks võtma, oli kõiksuguste paganausu kommetega ja arvamistega täidetud ja segatud, nii et sellest kokku õieti uus usk tekkis ja uued usukombed, inetumad ja vastikumad kui täieline paganausk. Soovitakse tunnistusi, siis leitakse neid rohkesti Anna von Meckesi, sündinud von Szöge, protsessi aktidest Virumaalt, mis 1542 algavad ja alles 1544 lõpevad. Ja siiski ei olnud usupuhastamise ajajärk Eesti rahvast mitte jälgedeta mööda läinud, kui meie ka üksikasjaliselt enam ei suuda seletada, kuidas sõna seeme niisuguse maa peal võis idaneda, sest algaval Poola ajal tabame ootamata siit ja sealt, iseäranis linnadest, kindlat evangeeliumiusu poolehoidmist, mida poolakate ähvardused ei kõiguta ega jesuiitide tagakiusamised ei murra.