Ivanhoe/XXXV
| Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kolmekümneviies peatükk.
Kui tiiger tõuseks kõrvemailt Hürkaaniast |
Meie jutustus pöördub nüüd Yorki Isaaki poole tagasi. — Röövlite antud hobueesli seljas ühes kahe vabamehega, kes pidid teda juhtima ja kaitsma, sõitis juut Templestowe pretseptooriumi poole, et seal oma tütre vabastamise pärast läbirääkimisi pidada. Pretseptoorium oli purustatud Torquilstonest ainult ühe päeva teekonna eemal ja juut lootis enne pimedat sinna jõuda. Kuna ta metsaserval oma saatjad minna laskis ja neile tasuks hõbetüki andis, hakkas ta nii kiiresti edasi minema, nagu seda tema väsimus vähegi lubas. Aga tema jõud ütles täiesti üles, kui ta alles neli penikoormat tempelrüütlite hoovist eemal oli. Piinavad valud jooksid tal mööda selga ja liikmeid ja kehaliku kannatusega ühendatud äärmine hirm tegi tal võimatuks edasi minna, nii et ta kuhugi väikesesse linna peatuma jäi, kus elas üks tema suguharusse kuuluv juudi rabi, keda Isaak tundis ja kes osav haiguste arstija. Nathan Ben Israel võttis oma haige suguvenna seadusepärase lahkusega vastu, mida juudid üksteisega läbi käies tarvitasid. Ta käskis Isaaki kohe asemele minna ja andis talle rohtu palaviku vastu, mille olid vaese vana juudi kehas sünnitanud hirm, väsimus, halb ümberkäimine ja mure.
Järgmisel hommikul, kui Isaak mõtles üles tõusta ja oma teekonda jätkata, oli Nathan selle vastu arstina ja ka võõrusisandana. Ta ütles, et ülestõusmine võiks praegu elu maksta. Aga Isaak vastas, et enam kui elu ja surm rippuvat tema Templestowesse minekust täna hommikul.
„Templestowesse!“ ütles tema võõrusisand, üllatatult haige tuiksoont katsudes, ning pomises siis endamisi: „Tema palavik on langenud, kuid tema vaim näib olevat segane ja vapustatud.“
„Ja miks mitte Templestowesse?“ vastas haige. „Olen sinuga nõus, Nathan, et seal asuvad need, kellele on tõotatud maa põlatud lapsed ainult komistuskiviks ja jälkuseks, kuid sa tead ju, et tungivad asjatalitused meid mõnikord nende verejanuliste natsareenlaste juurde sunnivad minema ning et meie niihästi tempelrüütlite pretseptooriume kui ka johanniitlaste komandatuure käime vaatamas[1].“
„Seda tean ma väga hästi,“ ütles Nathan, „aga tead sina ka seda, et nende ordu peamees, keda nad suurmeistriks nimetavad, Lucas de Beaumanoir ise praegu Templestowes viibib?“
„Seda ei tea ma mitte,“ vastas Isaak, „meie suguvendade viimased kirjad Pariisist teatasid, tema viibivat praegu selles linnas, et Filipilt sultan Saladini vastu abi paluda.“
„Ootamata oma ametivendadele on ta sealt Inglismaale tulnud,“ ütles Ben Israel, „ja tema tuli oma vägeval väljasirutatud käel, et parandada ja karistada. Tema nägu sütib vihas nende vastu, kes on oma tõotuste teelt kõrvale kaldunud, ja hirm Beliali poegade seas on suur. Sa peaksid olema temast kuulnud.“
„Mina tunnen teda väga hästi,“ ütles Isaak, „paganad nimetavad teda meheks, kes natsareenlaste seadust täpselt tahab täita; samuti on ta äge saratseenlaste hävitaja ja tõotatud maa laste julm vägivaldne vaenlane.“
„Õigusega räägitakse temast seda,“ ütles Nathan. „Teisi tempelrüütleid võib eesmärgist kõrvale kallutada lõbudega või kulla ja hõbedaga ninapidi vedada, kuid Beaumanoir on teisest liigist: tema vihkab tiirasust, põlgab varandust ja püüab ainult selle poole, mida nad nimetavad märtrikrooniks. Andku Jakobi Jumal seda temale ja neile kõigile võimalikult pea! Iseäranis on see uhke mees oma mõõga sirutanud Juuda laste pea peale, nagu tegi seda püha Taavet Eedomiga, sest tema peab juudi tapmist Jumala meelepärasemaks teoks kui mõne saratseeni surma. Ka on ta meie arstide vooruse kohta jumalavallatuid ja valeteateid laiali laotanud, nagu oleksid nemad saadana käsikud. Issand karistagu teda!“
„Selle peale vaatamata ma pean ometi Templestowesse minema,“ ütles Isaak, „kuigi oleks tema nägu nagu seitse korda köetud ahi.“
Nüüd seletas ta Nathanile oma mineku tungiva põhjuse. Rabi kuulas suure osavõtuga ja oma kaastundmust avaldas ta oma suguvendade hariliku viisi järele, käristades oma riided lõhki ja hüüdes: „Ah, mu tütar! Ah, mu tütar! Häda Siioni ilule! Häda vangistatud Iisraelile!“
“Sa näed,“ ütles Isaak, „kuidas minuga on lugu, nii et mina ei või viivitada. Võib olla, et Lucas Beaumanoiri kohalviibimine Brian de Bois-Guilberti takistab oma halba kavatsust teostamast ja et ta ehk mu armsa tütre Rebekka mulle välja annab.“
„Mine siis,“ ütles Nathan Ben Israel, „ja ole tark, sest tarkus kaitsis Taanieli lõvikoopaski, kuhu ta visati, ning sündigu sulle sinu tahtmist mööda. Aga kui sa kuidagi võid, siis hoia end suurmeistri isikust eemale, sest tema hommiku- ja õhturõõmuks on meie rahva põlgamine. Hea oleks, kui sa Bois-Guilbertiga nelja silma all kokku saaksid, sest räägitakse ju, et need neetud natsareenlased isekeskis pretseptooriumis sugugi leplikud pole. Olgu neetud nende nõupidamised ja saagu nad neile häbiks! Kuid minu juurde, vend, tule tagasi, nagu oleks see sinu isamaja, ja too mulle sõna, kuidas su käsi käinud. Hea meelega tahaksin loota, et sa Rebekka endaga kaasa tood — selle targa Mirjami õpilase, kelle arstimise paganad mustkunstiks tembeldasid.“
Nõnda siis jättis Isaak oma sõbra jumalaga ja tunnilise ratsutamise järel jõudis ta Templestowe pretseptooriumi ette.
See tempelrüütlite asutis seisis kenade niitude ja karjamaade keskel ja eelmine pretseptor oli ta ordule pärandanud. Ta oli tugev ja hästi kindlustatud — asjaolu, mida need rüütlid kunagi ei unustanud ja mis oli Inglismaa segase seisukorra tõttu tingimata tarvilik. Kaks mustas riides sõjakirvestega varustatud sõdurit valvasid tõstesilla juures, teised samasugused liikusid surnumatja sammul mööda valli, sarnanedes enam viirastuste kui sõduritega. Ordu alamad vennad kandsid seda rüütlite ja kannupoiste valgest rüüst erinevat kehakatet sest ajast saadik, kui Palestiinas teatud valevendade ühing oli tekkinud, kes endid ka tempelrüütliteks nimetasid ja nõnda ordule palju häbi ja kahju sünnitasid. Ajuti välgatas hoovis mõni rüütel oma valges mantlis, pea rinnal ja käed kokku pandud. Üksteist kohates tervitasid nad vastastikku pühalikult ja tummalt, sest niisugune oli nende ordu viis, mis põhjenes pühakirja sõnadele: „Paljude sõnadega ei pääse sa patust“ ning „elu ja surm on keele võimuses“. Lühidalt, tempelrüütlite vali askeediline ja karm kord, mis nii kaua oli pidanud ruumi andma liiderlikule ja pillavale vabadusele, näis Templestowes äkki uuele elule tõusvat Lucas Beaumanoiri silma all.
Isaak seisatas värava ees aru pidades, kuidas ta küll kõige kergemini võiks sissepääsmist loota, sest tema teadis ju väga hästi, et selle ordu uuesti ärkav fanatism pole tema põlatud rahvale sugugi vähem hädaohtlik kui ta liiderlikud kalduvused ning et, ühest küljest, tema usk on viha ja tagakiusamise esemeks, kuna teisest küljest tema rikkus endaga kaasa toob vaevad ja armuta rõhumise.
Lucas Beaumanoir jalutas sel ajal väikeses pretseptooriumi aias, mida piirasid välimised kindlustused, ja kõneles Palestiinast kaasa tulnud vennaga usaldavalt ning nukralt.
Suurmeister oli juba aastais mees, mida tunnistas tema pikk, hall habe ja sasis hallid silmade kohal rippuvad kulmukarvad; aastad polnud suutnud tema pilkude tuld veel kustutada. Kardetavat sõdurit väljendasid temas valjud ja raudsed näojooned metsikuse ilmena; askeedilisest vagatsejast rääkis tema kainete eluviisidega saavutatud kõhnus ning iseendaga rahuldunud vaimlik uhkus. Aga nende valjude näojoontega oli ühendatud midagi valdavat ja suursugust, mis olenes kahtlemata tema mõjuvast kuningate ja printside vahel mängitavast osast, samuti ka kõrgema võimu teostamisest vaprate ja suursuguste rüütlite keskel, keda ühendas ordu. Tema keha oli pikk ja kõnnak aastaist ning vaevadest hoolimata sirge ning kujukas. Valge mantel, mida ta kandis, oli kindlasti ordu määruste järele lõigatud, nagu seda püha Bernard ise kannud, lihtsast riidest ja üsna keha ümber, pahemal õlal kaheksanurgeline punasest kalevist ordu rist. Ei nirginahk ega midagi muud selletaolist ehtinud seda kehakatet, ainult suurmeistri aastate kohaselt oli tema vammus ordu määrustele vastavalt pehme lambanahaga vooderdatud ja äärestatud, täites nõnda kasuka aset, mis oli selleaegiste kehakatete suurim toredus. Käes hoidis ta haruldast abacus’t ehk ametikeppi, millega tempelrüütleid enamasti kujutatakse ja mille ülemises otsas on ümmarik ratas ühes orduristiga piiravas ringis. Tema kaaslane kandis peaaegu samasuguseid riideid, ainult selle lõpmatu aupaklikkus suurmeistri vastu näitas, et nende vahel muud midagi ühist ei olnud. Pretseptor — niisugune oli tema aunimi — ei kõndinud mitte suurmeistri kõrval, vaid just nii kaugel tema taga, et Beaumanoir temaga võis rääkida, ilma et vaja oleks pead ümber pöörda.
„Konrad,“ ütles suurmeister, „minu lahingute ja vaevade kallis kaaslane, ainult sinu ustavale rinnale võin ma oma mured usaldada. Sinule üksi võin ma öelda, kui sagedasti ma peale siia kuningriiki jõudmist olen soovinud, et ma oleksin juba lunastatud ja õigete juurde kutsutud. Kogu Inglismaal pole ma veel midagi näinud, mis mulle oleks rõõmu valmistanud, välja arvatud ainult meie vendade hauad selles uhkes pealinnas meie Templi kiriku[2] katuse all. „O, vapper Robert de Ros!“ hüüdsin ma endamisi, heites pilku neile tublidele ristisõdureile, nagu nad nende hauakividel kujutatud. „O, auväärt William de Mareschal, avage oma marmorkamber ja võtke oma juurde puhkama väsinud vend, kes oleks ennemini valmis võitlema tuhande paganaga, kui nägema oma silmaga püha tempelordu lagunemist!“
„Kahjuks on tõsi,“ vastas Konrad Mont-Fitchet, „kahjuks on see liiga tõsi ja ebakorralikkus on meie vendade seas Inglismaal veel suurem kui Prantsusmaal.“
„Nad on ju siin rikkamad,“ vastas suurmeister. „Ole minuga kannatlik, vend, kui ma ennast pean kiitma. Sina tead ju, kuidas mina olen elanud, pidades iga ordumäärust, võideldes kehastunud ja kehastumata saadanaga, murdes maha möirgava lõvi, kes käib ümber ja otsib, keda tema võiks ära neelda, nagu peab tegema iga hea rüütel ja vaga preester, kui ta teda kohtab — vastavalt sellele, mis kirjutab püha Bernard meile oma määruste neljakümneviiendas peatükis Ut leo semper feriatur[3]. Kuid püha templi nimel! hool, mis on neelanud mu keha ja elu, õigemini — mu ergud ja mu kontide üdi, sama püha templi nimel vannun ma sinule, et ma peale sinu ja mõne üksiku venna, kes endisest ordu karedast elust veel kinni peavad, enam ainustki venda ei näe, keda ma peaksin selle püha nimetuse vääriliseks. Mis ütlevad meie määrused ja kuidas peavad meie vennad neid silmas? Nemad ei pea kandma mingit tühist ehk ilmalikku ehet, ei tutti oma kiivril, kulda kannustel ega ka suuraudades, aga kes ilutsevad praegu nii uhkustavalt ja lõbutsevalt kui vaesed tempelordu vennad? Meie määruste järele on neil keelatud ühe linnuga teist püüda, jahilooma lasta vibuga või vibupüssiga, jahipasunat puhuda või ratsa metslooma taga ajada, kuid kes on tänapäev jahipidamises kulli või koeraga nii osav kui tempelrüütlid? Neil on keelatud muud lugeda kui aga seda, mida lubab ülemus, või lugemist pealt kuulata, kui aga pühi raamatuid, mida soovitatakse puhketundidel, kuid vaata, nende kõrvad on minstrelide käsutada ja nende silmad vahivad tühiseid romaane. Neile on käsk antud hävitada nõidust ja ususalgamist, aga vaata, nemad on ametis juutide saladuslikkude raamatute uurimisega ning paganlikkude saratseenide nõiduse õppimisega. Neile on määratud lihtsad toidud — juured, supid, tangud, kolm korda nädalas liha, sest viimane on rüvetav keha rikkuja, kuid vaata, nende lauad ägavad peente roogade all! Joogiks peaks olema neil vesi, kuid nüüd kiitleb äga purjutaja, et võib juua nagu mõni tempelrüütel! Isegi sama aed, mis hommikumaalt toodud haruldaste taimede ja puudega täidetud, sarnaneb enam mõne paganliku emiiri haaremi kui paigaga, kus kristlikud mungad oma tarvilikku juurvilja kasvatavad. Ja hea oleks, Konrad, kui korralagedus siingi jääks peatuma! — Sa tead väga hästi, et meil on keelatud neid vagu naisi vastu võtta, kes olid alguses õdedena meie ordus, sest nagu meie määrustiku neljakümnekuues peatükk lausub, on meie põline vaenlane just naise läbi nii mõnegi venna paradiisi teelt kõrvale kallutanud. Jah, selles viimases peatükis, mis on meie püha ordu asutaja puhta ja võltsimata õpetuse nurgakivi, on meil keelatud isegi oma õdesid ja emasid armastuses suudelda — ut omnium mulierum fugiantur oscula[4]. Häbenen nimetada, häbenen mõttega puutuda kõike seda rikkumist, mis tormihoona meist üle käinud. Meie ordu puhtate asutajate hinged, Hugh de Payeni ja Godfrey de Saint-Omeri ning nende seitsme hinged, kes esimestena pühendasid oma elu templi teenistusele, peavad vististi küll paradiisiski rahu kaotama. Mina nägin neid, Konrad, unekujudena — nende pühad silmad valasid pisaraid oma vendade patu ning rumaluste ja nende rüvetava ning häbistava liiderlikkuse pärast, milles nad pöörlevad. „Beaumanoir, ütlesid nad, sina uinud — ärka üles! Templi hoonel on laik, mis häbistav ja suur, nagu vanal ajal pidalitõbiste haigemajade märk[5]. Ristisõdurid, kes peavad põgenema naise pilkude eest, nagu saadaksid neid basiliskimao silmad, elavad avalikku patuelu ja seda mitte ainult oma suguharu naistega, vaid ka neetud paganate tütardega ja veel enam neetud juutidega. Beaumanoir, sa magad! Üles ja maksa meie asja pärast kätte! Tapa patustajad, olgu mehed või naised! Haara oma pihku Pinease[6] piik!…“ Nägemus kadus, Konrad, aga kui ma ärkasin, võisin ma veel nende lehvivaid valgeid mantleid näha ja kuulda nende varustuse kõlinat. Ning nüüd tahan ma nende sõnade järele talitada, ma tahan puhastada templi hoone! Ma tahan rüvetatud kivid, mis hoonele piinaks, sealt välja kiskuda ja kõrvale heita!“
„Mõtelge hästi järele, auväärt isa,“ ütles Mont-Fitchet, „kõlvatus on aja jooksul sügavale juurdunud; laske oma puhastustöö sama ettevaatlik olla, nagu ta on õiglane ja tark.“
„Ei, Mont-Fitchet,“ vastas vali vanamees, „ta peab olema terav ja järsk — ordu on oma saatuse haripunktil. Meie esivanemate kasinus, vagadus ja pühadus võitsid meile vägevad sõbrad, meie uhkus, rikkus ja toredus on toonud meile ainult võimsad vaenlased. Meie peame need varandused endast kõrvale heitma, mis viivad vürstid kiusatusse; me peame oma uhkuse jätma, sest see haavab neid; me peame oma lodevad elukombed reformima, mis on pinnaks silmas kogu kristlikul ilmal! Või — pane tähele mu sõnu — meie tempelordu langeb rusudeks kokku ning rahvad ei tunne enam kunagi tema paika.“
„Hoiaks Jumal selle õnnetuse eest!“ ütles pretseptor.
„Aamen,“ ütles suurmeister pühalikult, „kuid kõige pealt peame tema abi ära teenima. Ütlen sulle, Konrad, et ei taeva- ega maavõimud taha kauemini kannatada selle sugupõlve jumalavallatust. Minul on kindlad teated: pind, millel meie hoone asub, on juba õõnestatud, ja iga osake, mis meie oma hoonele juurde lisame, kiirustab ainult tema kuristikkulangemist. Meie peame tagasi tõmbuma ja peame endid näitama ustavate tempelsõduritena, tuues ohvriks oma elukutsele mitte ainult oma verd ja elu, mitte ainult oma nõrkused ja pahed, vaid ka oma rahu ja mõnusused ning loomulikud tundmused, ja peame talitama meestena, kes on kindlad, et nii mõnigi lõbu, mis on lubatav teistele, on meile kui tõotatud tempelsõduritele keelatud.“
Sel silmapilgul tuli keegi kulunud riietes kannupoiss (sest noored algajad orduvennad pidid vanemate peetud riideid kandma) aeda ja suurmeistri ees sügavasti kummardades jäi ta vaikides ootama, et talle luba antaks oma ülesannet täita.
„Kas pole mitte kõlvulisem,“ ütles suurmeister, „et see Damian nõnda kristliku alanduse kehakattes aupakkuvas vaikuses oma ülema ees seisab, kui et ta, nagu paar päeva tagasi, narrina kirevaid riideid kannaks ning ninakalt ja uhkustavalt lobiseks ja kõnniks nagu mõni papagoi? Mis sõnumeid sa tood?“
„Keegi juut seisab värava taga, suursugune ja auväärt isa,“ ütles kannupoiss, „ja palub venna Brian de Bois-Guilbertiga kokku saada.“
„Tegid hästi, et mulle sellest teatasid,“ ütles suurmeister; „meie juuresolekul on pretseptor ainult harilik orduvend, kes peab talitama mitte iseenda, vaid oma ülemuse tahtmist mööda — nimelt seda mööda, nagu ütleb pühakiri: „Mind kuuldes kuulab ta mu sõna.“ Meil on väga tähtis Bois-Guilberti kohta midagi teada saada, mis tema eluviisidest räägiks,“ ütles ta oma kaaslase poole pöördudes.
„Temast räägitakse kui tublist ja vaprast,“ ütles Konrad.
„Ja seda õigusega,“ ütles suurmeister; „ainult vapruses pole me oma eelkäijatest ristikangelastest maha jäänud. Aga vend Brian tuli meie ordusse tumedana ja rõhutuna ja nagu mina arvan, võttis ta meie tõotused oma peale ilmast lahtiütlemiseks mitte tõsises hingetarviduses, vaid nõnda, nagu oleks mingisugune rahuldamatus ja nurjaläinud lootused teda selleks ajanud. Nüüd on tema tegevaks ja tõsiseks ässitajaks ning nurisejaks muutunud ja nende juhiks saanud, kes õõnestavad meie autoriteeti, hoolimata sellest, et suurmeistrile võim on antud juba kepi ja vitsa sümbolis: kepp nõrkade toetajana, vits eksijate karistajana. Damian, tooge juut meie ette.“
Kannupoiss lahkus sügava kummardusega ja tuli üürikese aja pärast Yorki Isaakiga tagasi. Ükski alasti ori, kes vägeva vürsti ette astub, ei lähene tema troonile suuremas aukartuses ja hirmus, kui seda tundis juut suurmeistri isiku läheduses. Kui ta kolme jardi kaugusele jõudis, andis suurmeister kepiga märku, et ta enam edasi ei astuks. Juut langes maa peale põlvili ja suudles seda aupakkumise märgiks; üles tõustes ja seisma jäädes pani ta käed rinnale kokku ja laskis ka pea sinna langeda, viibides täielikus hommikumaa orja alanduses.
„Damian,“ ütles suurmeister, „mine ära ja oota meie kutset; ära lase kedagi enne aeda, kui meie oleme siit lahkunud.“ Kannupoiss kummardus ja kadus. „Juut,“ jätkas kõrk vanamees, „pane mind tähele. Meil ei kõlba sinuga kaua kõnelda ega oma aega ning sõnu kellegagi kulutada. Sellepärast räägi lühidalt ja vasta minu küsimustele ning sinu sõnad olgu tõde, sest kui sinu keel peaks minuga mängima, lasen ma ta sinu uskmatust suust välja käristada.“
Juut tahtis vastata, kuid suurmeister jätkas.
„Rahu, uskmatu! Mitte ainustki sõna meie läheduses, kui aga vastamiseks meie küsimusile. Mis on sul meie venna Brian de Bois-Guilbertiga asja?“
Hirmul ja kaheldes viivitas juut. Räägiks ta oma asja, siis võidaks seda kui ordu teotust seletada, aga kui ta mitte ei räägi, kuidas võiks ta siis loota, et ta oma tütre vabastab? Beaumanoir märkas tema surmlikku hirmu ja laskus sinnamaale alla, et juuti pisut julgustada.
„Ära karda midagi oma viletsa isiku pärast, juut, kui sa otsekohene oled,“ ta ütles. „Küsin veel kord sinult, mis sul Brian de Bois-Guilberti juurde asja?“
„Mina toon sellele heale rüütlile, kui teie auväärt kõrgus seda lubab, Jorvaulx’i kloostriülemalt Aymerilt kirja.“
„Eks ma öelnud, et praegu on halvad ajad, Konrad,“ ütles meister. „Tsistertslaste prior saadab tempelordu sõdurile kirja ja selleks ei leia ta kohasemat käskjalga kui juut. Anna kiri siia.“
Värisevate kätega võttis juut oma armeenia peakatte voltide vahele peidetud priori kirjatahvlid ja tahtis nad sirutatud käel ning kõverdatud kehal vihasele ülekuulajale ulatada.
„Tagane, koer!“ ütles suurmeister; „uskmatuid puutun ma ainult mõõgaga. Konrad, võta sina juudilt kiri vastu ja anna ta minule.“
Kirja kätte võttes silmitses ta tema välimust hoolega ja avas siis paela, millega ta kokku seotud. „Auväärt isa,“ ütles Konrad suure aupakkumisega vahele, „tahad sa ise pitserit murda?“
„Ja miks siis mitte?“ vastas Beaumanoir kulmu kortsutades. „Kas pole mitte neljakümneteises peatükis — De Lectione Literarum — kirjutatud, et tempelrüütel ainustki kirja vastu ei pea võtma, olgugi see tema oma isalt, ilma et ta teda suurmeistrile näitaks ja tema juuresolekul läbi loeks?“
Peale seda luges ta kirja üllatuse ja jälkuse ilmega, luges seda veel teisegi korra ja kuna ta seda ühe käega Konradile sirutas ning teise käega vastu seda lõi, ta hüüdis: „Kena põhjus ühel kristlasel teisele kirjutada, liiatigi kui mõlemad on silmapaistvad vaimulikkude ordude liikmed! Issand,“ hüüdis ta pühalikult taeva poole tõstetud pilgul, „millal tuled sa küll oma visklabidaga, et oma rehealust puhastada?“
Mont-Fitchet võttis ülemalt kirja vastu ja mõtles teda lugema hakata. „Loe valjusti, Konrad,“ ütles suurmeister, „ja sina,“ pöördus ta Isaaki poole, „juut, pane tähele, sest pärast tahame sulle küsimusi ette panna.“
Konrad luges kirja ette, mis kõlas järgmiselt: „Aymer, Jumala armust tsistertslaste ordu Jorvaulx’i püha Maria kloostri ülem, soovib tervist ja kuningas Bacchuse ning leedi Veenuse poolehoidu härra Brian de Bois-Guilbertile, püha tempelordu rüütlile. Mis meie praegust seisukorda puutub, kallis vend, siis oleme teatud ebaseaduslikkude ja jumalakartmatute inimeste käes vangis, kes mitte pole kartnud meie isiku külge käsi pista ning meilt lunastusraha nõuda, misjuures oleme ka kuulnud Front-de-Boeufi kurvast saatusest ning sellest, et sina oled ilusa juudi nõiaga minema pääsnud, kelle mustad silmad sinu ära teinud. Oleme südamest rõõmsad, et oled kindlas paigas, selle peale vaatamata palume sind selle teise Endori nõiaga ettevaatlik olla, sest meie oleme kindlaid teateid saanud, et teie suurmeister, kes põrmugi kenadest paletest ja mustadest silmadest ei oska lugu pidada, Normandiast on tulnud teie lõbu piirama ja teie üleastumisi karistama. Sellepärast palume sind südamest valvel olla ja end hoida, nagu seda ütleb isegi pühakiri: Invenientur vigilantes. Rikas juut, tüdruku isa, Yorki Isaak palus minult kirja sinule oma tütre suhtes ja nõnda kirjutasin mina ja annan sulle tõsiselt nõu ning palun sind, et sa tüdrukule lunastusraha määraksid, sest isa võib sulle oma rahakotist nii palju välja lugeda, et sa selle eest viiskümmend rõõmutüdrukut omandad, kust ka mina loodan osa saada, kui me üheskoos lõbusad oleme nagu truud vennad, kes ei unusta viinakarikat. Sest pühakiri ütleb: Vinum laetificat cor hominis[7] ning Rex delectabitur pulchritudine tua[8].
Nõnda soovime sulle õnne kuni rõõmsa jällenägemiseni. Kirjutatud röövlikoopas hommikupalve tunnil.
Postscriptum. Tõepoolest, teie kuldkett ei jäänud kauaks minu juurde, juba ripub ta röövli ja salaküti kaelas vile kandmiseks, millega ta oma koeri kutsub.“
„Mis sa selle kohta ütled, Konrad?“ küsis suurmeister. „Röövlikoobas! Just paras asukoht on niisugusele priorile röövlikoobas. Pole ime, et Jumala käsi meie vastu on ja et me pühal maal ühe paiga teise järel kaotame, samm sammult uskmatute eest taganeme, kui meil on Aymeri taolised vaimulikud. Ja mis arvad sina, ma mõtlen nimelt seda teist Endori nõida?“ ütles ta oma usaldusmehele nagu eraldi.
Konrad oli (võib-olla kogemuste tõttu) kavaleeride kõneviisiga paremini tuttav kui tema ülemus ja ta seletas suurmeistrile mõistatuslikkudena tunduvad sõnad selles mõttes, et see on keel, mida ilmalikud mehed tarvitavad nende kohta, keda nad armastavad par amours; ent see seletus ei rahuldanud vagatsejat Beaumanoiri.
„Selles on rohkem kui sina aimad, Konrad; sinu lihtsus ei suuda sinna jumalavallatusse kuristikku küünida. See Yorki Rebekka oli ju selle Mirjami kasvandik, kellest sa juba kuulnud. Pane tähele, juut isegi kinnitab seda.“ Ja Isaaki poole pöördudes ta ütles valjult: „Sinu tütar on siis Brian de Bois-Guilberti vang?“
„Jah, auväärt härra,“ kogeles Isaak, „ja mida vaene inimene kunagi tema vabastamiseks suudab maksta…“
„Rahu!“ ütles suurmeister. „Sinu tütar on haigeid ravitsenud, eks?“
„Jah, armuline härra,“ vastas juut suurema usaldusega: „Rüütlid ja vabamehed, kannupoisid ja vasallid võivad seda annet õnnistada, mis taevas talle osaks lasknud saada. Nii mõnigi võib tunnistada, et ta tema terveks teinud, kui juba inimlik abi oli asjata, kuid tema peal hingab Jakobi Jumala õnnistus.“
Tigedal naeratusel pöördus Beaumanoir Mont-Fitchet poole. „Vaata, vend,“ ütles ta, „siin näed sa meie verivaenlase avatlust, kes meid püüab ära neelda! Näed neid võrke, millega ta hingi püüab? Ta annab lühikese maise ea loodetava igavese elu asemel. Õieti ütleb meie püha määrus: Semper percutiatur leo vorans. Üles ja lõvile kallale! Maha hävitaja!“ ütles ta ja vibutas oma ametikeppi, nagu tahaks ta pimedusvõimudele vastu astuda. „Sinu tütar parandab haigeid muidugi,“ nõnda pöördus ta juudi poole, „lausumiste, pitserite, amulettide ja muude kabbalistiliste märkidega.“
„Ei, auväärt ja vapper rüütel,“ vastas Isaak, „vaid peaasjalikult imelise jõuga palsami abil.“
„Kust sai ta selle saladuse?“ küsis Beaumanoir.
„Ta sai selle,“ vastas Isaak viivitades, „Mirjamilt, ühelt meie sugurahva targalt naiselt.“
„Ah, petlik juut!“ hüüdis suurmeister ja lõi risti ette. „Eks olnud see sama Mirjam, kelle nõidusest kogu kristlik ilm vastikusega kuulis? Tema keha põletati tuleriidal ja tuhk pillati iga nelja tuule poole laiali ning samuti sündigu minuga ja mu orduga, kui mina Mirjami kasvandikuga sedasama ei tee! Tahan teda õpetada, kuidas ta õnnistatud templi rüütlite järele oma nõiavõrku välja heidab. Damian, siia, kihuta see juut väravast välja, löö ta maha, kui ta peaks vastu panema või tagasi pöörduma. Tema tütrega tahame talitada, nagu nõuab seda kristlik seadus ja meie oma kõrge amet.“
Nõnda siis kihutati vaene Isaak minema ja aeti pretseptooriumist välja; kõik tema palved ja isegi tema pakkumised jäeti kuulamata ja tähelepanemata. Temal polnud midagi paremat teha, kui läks rabi juurde tagasi ja püüdis tema kaudu abinõusid leida, et oma tütre saatusest midagi kuulda saada. Kui ta tänini tema au pärast oli kartnud, siis värises ta nüüd tema elu pärast. Vahepeal laskis aga suurmeister Templestowe pretseptori oma juurde kutsuda.
- ↑ Tempelrüütlite asutisi nimetati pretseptooriumiks ja nende ülemusel oli nimeks pretseptor; püha Johannese ordu pearüütleid nimetati komanderiks ja nende asukohta komandatuuriks. Sagedasti ei peetud aga sellest nimelisest vahetegemisest mitte kinni.
- ↑ Püha Maria kirik Londonis.
- ↑ Lõvi virutatagu alati maha. Teisendatult kordus see lause tempelordu määrustes väga sagedasti, nii et teda peaaegu nende lipukirjaks võiks nimetada.
- ↑ Et loobutaks kõigi naiste suudlusest.
- ↑ V. 3. Moosese r. XIV, 37—40.
- ↑ 4. Moosese r. XXV, 7—8.
- ↑ Viin rõõmustab inimese südant.
- ↑ Kuningas naudib sinu ilu. T.