Küll ikka, kui põhjenduseks või õigustuseks võiks pidada suuremat vaimset arengut ja laiemaid teadmisi. Juba Enniskillenis paistis ta silma kreekakeelse testamendi mõistmises. Dublinis sai ta aga kreeka keele oskuse eest kuldmedali. Üldse oli ta tugev keeltes ja kirjanduses. Inglise, prantsuse ja saksa kirjanduses polnud tal õpilaste seas võistlejat. Aga matemaatikas ei avaldanud ta vähematki annet, samuti ka mitte loodusteaduses, mille enda ja ka selle õpetajate kohta sihtis ta ikka oma vaimukamad ja teravamad pilkenooled. Peaaegu kurdina esines ta ka muusikas, kuigi ta seda hiljem pidas kunstide kunstiks. Mitte ainult et ta põgenes perekondliku muusika eest kuhugi kõrvalisse toanurka, vaid ta ei käinud ka kunagi kontsertidel, nagu oleksid need igavaimaid koosviibimisi maailmas või nagu ei suudaks ta välja kannatada, et pidulik seltskond võib aega viita, ilma et kõigi tähelepanu keskpunktiks oleks tema, Oscar Wilde.
Ka spordist hoidus ta juba lapsest saadik eemale. Mängud ja ajaviited, mis nõudsid kehalist pingutust, harjutust ja oskust, ei leidnud temas kunagi pooldajat. See on seda tähelepanuväärsem, et ta elas maal ja ümbruses, kus selle huvi äratamiseks rohkem tehakse kui kusagil mujal. Nii siis – aerutamised, jalgpall, kriket jne. olid temale igavad. Kehaseisangud olevat mängides sagedasti inetud, ebaesteetilised, leidis ta.
Oxfordis omandas ta lõplikult selle mõju oma kaaslastesse, mis jäi talle ustavaks seltskonnas kuni languseni. Siin avaldusid juba selgesti ka tema huvid ja kalduvused, nagu nad püsisid tema eluotsani. Ikka enam ja enam koondus kogu tema vaimu- ja hingejõud esteetilisile küsimusile. Professoreist mõjutasid teda kõige rohkem Ruskin ja Pater, kuigi ta hiljem esimese eetilist 8
