31IVAN ILJITSCHI SURM
töötama pidi, ja nõnda trehvas ta kohe soonele. Istumised, avalikud ja korraldavad, teated kantseleist, kantselei ise. Sellest kõigest pidi oskama toore, elulise ära eraldada, sest see rikub teenistuseasjade korralikku voolu: inimestega peab ainult ametlistesse vahekordadesse astuma ja vahekordade tekitajaks võib ainult ametline põhjus olla, nagu ka vahekorrad ise ainult ametlised on. Näituseks tuleb inimene ja tahab midagi teada saada. Ivan Iljitschil kui mitteametnikul ei või selle inimesega vähematki tegemist olla; on aga selle inimese asi sarnane, mida tembeldatud paberil ära võib tähendada, siis teeb Ivan Iljitsch ametlistes piirides kõik, täiesti kõik, mis võimalik, ja selle juures püüab ta välimiselt inimlikku sõbralist vahekorda alal hoida, ta püüab viisakas olla. Nii pea kui ametline vahekord lõpeb, on kõik lõppenud. Ivan Iljitsch oskas väga hästi elu ametlist külge päriseluga seganemise eest hoida; kauase praktikaga ja iseäralise andega omandas ta selle eraldamise sedavõrd hästi, et ta mõnikord kunstnikuna, nagu naljatades, inimliku ja ametlise vahekorra segamini laskis minna. Seda lubas ta ainult sellepärast, et ta eneses alati jõudu tundis tarvilikul korral ametlikku külge valitsevale paigale tõsta ja inimlikku kõrvale heita. See käis Ivan Iljitschi käes mitte ainult kergelt, mõnusalt ja viisakalt, vaid ka kunstilaadiliselt. Vaheaegadel suitsetas ta, jõi teed, ajas pisut juttu politikast, pisut üleüldistest asjadest, pisut kaartidest ja kõige rohkem nimetustest. Ja väsinult, kuid tundmusega, et ta kunstnikuna ühe esimese viiuli osa orkestris ära on mänginud, tuli ta koju tagasi. Ema ja tütar käisivad kellegil võõrusel või oli nende juures keegi külaliseks; poeg
