Lehekülg:Põrgupõhja uus Vanapagan.djvu/105

Allikas: Vikitekstid
See lehekülg on heaks kiidetud.

nud? Ei midagi. Põrgupõhja on endine, sina oled endine, mina olen endine ja maja, mis ehitasime, on endine.“

„Ainult, et nüüd oled sina omanik,“ tahtis Jürka nagu vastu vaielda.

„Ainult see ja see on kõik, muidu on kõik endine,“ rääkis Ants ruttu vahele. „Aga see on pisitilluke täpp kogu asjas, see on paljas tilk ämbri uurdes. Sest mõtle hästi järele: sina olid omanik, enam ei ole. Minuga võib samuti olla: olen ja varsti ei ole. Aga mis sest. Põrgupõhja ja maja jäävad ning meie armastame neid mõlemaid ühetasa. Sa ju armastad Põrgupõhjat, eks?“

„Armastan,“ vastas Jürka.

„Noh, see ongi peaasi. Täna oled omanik, homme ei ole, sest omanik on keegi teine, aga armastus jääb, see on igavene, see Põrgupõhja armastus.“

„Küllap vist.“

„Ja kui me kedagi nii väga armastame, siis katsume teda ka jõudu mööda parandada – mina parandan maja, sina Põrgupõhjat. Sa ju tänini ka parandasid teda, sõid naise-lastega loomatoitu ja parandasid, sest et tahtsid õndsaks saada.“

„Aga kui loomatoitu ei söö, kas siis ka õndsaks saab?“

„Saab,“ vastas Ants ja lisas: „Aga tööd peab tegema, kõvasti tegema, sest muidu tulevad kurjad mõtted ja himud.“

„Kas sina ka tahad õndsaks saada?“ küsis Jürka Antsult.

„Kuis siis muidu, ikka ka,“ vastas Ants valmilt.

„Aga sina tööd ei tee.“

„See ongi minu häda, et ma tööd ei tee, sellepärast ongi mul nii raske õndsaks saada. Aga pole parata, igaüks peab oma risti kandma. Minu tervis on nimelt hädine, juba maast madalast, see on see vanne, mis jumal mulle peale pand. Ainuke, mis ta mulle selle asemel on kinkinud – hea ja helde südame, nii et kui sina saad tööga õndsaks, siis saan mina heategemisega. Kunagi poleks ma Põrgupõhjaga jändama hakand, kui ma sinule poleks taht head teha – sind lasta selles armsas paigas rahulikult edasi elada. Mõni teine oleks su kohe ühes naise-lastega sealt välja kupatand ja ise sisse kolind, aga minul pole seda vaja, sest mul on omal juba kenakene elamine ja olemine olemas, nagu sa isegi tead.“


105