„Seda'p nüüd küll, aga ma ei taha uut eite.“
„Kuidas sa siis muidu saad, kui tahad kohta edasi pidada.“
„Pole ju änam niisukest kui Juula.“
„Oli siis Juula nii tubli?“
„Tappis karugi, kui see tahtis mind tappa.“
„Mäletad, Juula soovitasin mina sulle sõbramehe poolest ja nüüd oleks mul sulle veel parem soolas.“
„Paremat ei olegi.“
„Aga Mall! Sääred kui sambad, põsed kui õunad punased ja tööd ei põlga.“
„Ei taha hakata jändama.“
„Noh, kui ei taha just eideks, siis võta muidu, et peaks maja korras.“
„Maja on korras.“
„Mul põrsad puhtamad kui sul laps, on see siis mõni kord.“
„Aga kui see on minu laps ja sinu põrsad…“
Sellele oli Antsul raske vastust leida, sest ta kartis, et kui ta veel midagi edasi ütleb, Jürkagi sellega toime saab, et lausub: „Rent kõrge“ või: „Alanda renti, siis läheb laps puhtamaks.“ Sellepärast viis ta jutu mujale ja kiitis Jürkat kui töömeest ning hoolikat peremeest, kelle käes kõik paraneb.
„Vaat niisukesest kohapidamisest saan ma aru,“ rääkis ta edasi. „Ilmas läheb ju kõik paremaks, kõik tõuseb, sest nõnda on jumal seadnud. Aga mine kuula oma naabrimeest, tema ütleb otse vastupidi: maailmas minevat kõik tagurpidi, kõik langevat, nii et ka rent peab langema. Aga mina ütlen, kuidas saab rent langeda, kui maahind tõuseb. Nõnda me vaidleme kahekesi.“
„Tema ei usu, sellepärast ei saa ta aru,“ seletas Jürka.
„Mehesõna! Ta ei usu, see on kõik. Ta ei usu, et kui mina Põrgupõhja ostsin, siis maksin tast niipalju, aga kui ma teda tänapäev müüa tahaks, siis makstakse mulle kaks korda rohkem. Miks? küsin ma. Aga sellepärast, et ajad pole enam endised ja et Põrgupõhja pole enam endine ja Põrgupõhja rentki pole enam endine. Kõik on tõusnud, sellepärast. Nii et rahvas läheb päev-päevalt aina jõukamaks. Võta või maksudki…“
Aga siingi arvas Ants paremaks vaikida, et mitte ajada Jürkat, võib olla, vasturääkimisele. Sest oli ju avalik saladus, et Ants oli juba
178
