Lehekülg:Tammsaare, Kõrboja peremees.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

kui neile jälgedele, mis ta leidis suurel ristipäeval nõmmeteelt ja järve äärest. Nüüd ta teab, kelle jäljed need olid; nüüd ta teab, et need võisid olla ja olidki ainult Kõrboja preili ning tema vana poolkurdi, poolpimeda ja hääletu koera jäljed.

Villul on mõnikord tundmus, nagu peaksid Kivimäe kivid ja need jäljed mingisuguses seletamatus ühenduses seisma, nagu peaks tema töö Kivimäel suguluses olema nende jälgedega, sest miks muidu mõtleb ta puurides nii palju neist jälgedest ja miks muidu ajaks nagu just nende jälgede meeldetulek teda uue hooga Kivimäele töötama.

Villu teab, Kõrboja Anna käis nelipühis uuesti kodus: ta oli nelipühis mitu päeva Kõrbojal ja tegi nõmmeteele ning järve äärde uusi värskeid jälgi, mis on omapärased kõigi teiste jälgede seas siin nõmmeteil ja järve kalda liival. Pühade ajal käis Villugi järvel, aga ta tegi seda argselt, nagu pelgaks ta midagi ja nagu hoiduks ta millegi eest kõrvale.

Üle järve nägi ta kord Kõrboja Mousit teisel pool servas vett lakkumas ja mändide vahel välgatas paiguti mingisugune hele kuju, aga kas see preili ise oli või keegi teine, seda Villu ei tea. Ta arvab ainult, et kes see muu võis koeraga järve ääres olla kui tema ise, teistega ei viitsigi vana koer järvele sörkida.

Nelipühis Villu järve ääres ei huiganud, ta kõndis päris vaikselt, nagu oleks ta mõni vanamees, kes mõtleb oma vanu mõtteid. Mõtles, istus üürikeseks, tõusis siis uuesti, läks eemale nõmme ning jõudis viimaks jällegi Kivimäele, kus hakkas kaevama ja puurima.

«Sa tapad enda tööga ära,» ütles ema talle, «sa tapad enda tööga Kivimäel ära. Jäta need kivid, ega sinagi neid kõiki lõhkuda jõua.»

«Jõuan, ema, usu, et jõuan,» vastas Villu.

«Aga isale ei meeldi see sugugi, et sa nende kividega oma kallist aega raiskad, isa on aina pahane, käib teine mossis ja tossis,» rääkis ema. «Kui see nõnda edasi läheb, siis hakkab teie vahel jälle riid nagu ennegi.»

«Ei hakka,» vastas Villu, «mina talle midagi vastu ei ütle, aga kivid tahan ma ära lõhkuda, küllap ta siis minuga lepib. Kui vaja, võtan omale abi juurde, aga ära lõhun nad, maa teen puhtaks.»

«Isal on õigus, sa oled ikka alles, nagu sa olid: kange ja oma õigust


23