5
Vankrilogin metsas äratas Reinu tema mõtteist.
«Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.
Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.
Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.
Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev, kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.
Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.
Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale
33
