«Lubas teine ka tulla?»
«Küsis, kas pillimees tuleb.»
«Noh, ja sina?»
«Ütlesin, et ei tea, küllap vist, kui kusagil paremat põle.»
«Oleks võind ju järele minna, kui preili tahab.»
«Eks või muidugi minna. Aga eks õhtul näe.»
«Peaks heina kokku saama! Mikk ütles, et enne õhtale ei saa kui hein küünis, tuleb kaks püha.»
«Mis Mikku rääkida, küllap tema juba oskab, nagu oleks ise peremees,» ütles Jaan etteheitvalt. Kuid tahes või tahtmata hakkasid Leenal kui ka Jaanil käed kärmemini käima, et varem õhtule saada. Nende tõttamine mõjus ka teistesse, nii et sel silmapilgul, kui Kõrboja uus perenaine ja otsaline heinamaale jõudis, rehad aina välkusid aga käes.
«Kas saate kuiva loo täna üles?» küsis Anna Mikult.
«Saame, preili,» hüüti mitmelt poolt korraga vastu.
Aga see, mis nüüd tuli, tuli kõigile ootamata, tuli kui suur üllatus, nii et jällegi kogu heinamaa rehavarre najal seisis.
«Mitte enam preili,» ütles preili, nii et kõik pidid kuulma, «vaid perenaine. Tänasest päevast peale pole mina enam Kõrboja preili, vaid Kõrboja perenaine; täna võtsin ohjad oma kätte.»
«Aga kes saab peremeheks?» küsis eestegija Mikk muigavalt, nii et kõik muhedalt või häbelikult naeratasid.
«Esiotsa jääb vana paigale, kuni uus leitud, ja mina täidan tema kohuseid,» vastas Anna niisama muigavalt.
«Tähendab, preili on perenaine ja peremees korraga,» jätkas Mikk.
«Nii see on ja nii see jääb, kuni uus peremees sisse tuleb,» ütles Kõrboja perenaine.
Jaan sosistas Leenale midagi pükstest, nii et see heledalt naerma purskas.
«Mis sa naerad, Leena? Mis see Jaan sulle ütles?» küsis noor perenaine.
Kõik vaatasid Leena ja Jaani poole, kõik ootasid, mis nad perenaisele vastavad. Leena pöördus kõrvale ja kihistas, Jaan tegi loogu võtma.
«Preili paneb pahaks, kui kuuleb,» lausus ta.
40
