Põllumeeste suurkongress Tallinnas
Allikas: Vikitekstid
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
[redigeeri] Ligi 2000 esitajat koos. Roheliste lippude meri “Estonias”. K. Päts seati suure vaimustusega riigivanema kandidaadiks. Põllumehed nõuavad poliitika eemaldamist kaitseväest, kaitseliidust ja riigiasutustest. Võeti kindel seisukoht diktatuuriliikumise vastu. Võimas rongikäik Toompeale riigivanema juure.
Varasel tunnil.
Siis, kui veel pühapäeva [18. veebruari 1934] hommiku tõttu linnas trammid ja omnibused veel ei liikunud, saabusid juba esimesed rongid põllumeeste kongressi saadikutega Pärnu-, Viljandi-, Järva-, Saare- ja Harjumaalt hommikul kella ½7 ajal. Jaamahooned paiskusid maamehi täis, kes siit laiali valgusid linna.
Balti jaamas kordub sama pilt. Siia toovad rongid Tartu, Võru, Valga, Petseri, Narva ja Haapsalu poolt saadikuid. Kõneldakse Lõuna-Eesti ja Viru murrakut läbisegi.
Kell 8 algab kibe saadikute registreerimine “Estonia” kontsertsaali eesruumis.
Piki eesruumi on asetatud registreerijate lauad maakondade viisi. 40 noort nobedat inimest külg-külje kõrval on kibedasti ametis, et saadikutele esitatud volituste põhjal kongressi kaarte välja kirjutada.
Riidehoidjad arvavad, et
riietehoiu ruumist tuleb puudus,
sest mehi vajub sisse kui merd. Asetatakse küll tuttavate riided kahekaupa ühe varna otsa, kuid ka see ei aita. Kella veerand kümneks on kõik riietehoiu varnad täis lükitud. Nüüd laotakse riided lihtsalt toolidele kõrgetesse virnadesse.
”Iga kaskad tüllü läha”,
tähendab keegi Võru mees ja palub oma “kaska” veel riidevirna ülemisse tippu visata, mis riidehoidjal naisel kasvanud juba üle pea.
Varsti ollakse sunnitud
appi võtma “Estonia” punase-, valge- ja sinisesaali riietehoiu ruumid.
Sellega ka riietehoid lõplikult lahendatud.
Kuigi rahvast rängalt, on kuulda vaid vaikist jutukõminat. Kõik läheb asjalikult ja rahulikult väikese huumori saatel.
Kibe askeldus eesruumis vältab 2 tundi.
Saal on viimase võimaluseni rahvast täis kiilutud. Toolid on ammu juba kõik ära võetud. Vahekäikudesse on asetatud lisatoolid ja nende vahel seisavad saadikud veel püsti, nõnda et edasi-tagasi liikumine võimata. Samuti on täiskiilutud ka rõdud.
Suurepärast pilti pakub lava.
Siia on asetatud 4 riigilippu ja tagaseinas neile on asetatud roheliste lippude mets. Kella 9 ajal loeb keegi nad üle, saab üle 140. Neid tuuakse aga veel juurde. Esiti asetatakse nad võre najale, pärast pannakse juba kahele poole seinte najale. Neid koguneb 150 ümber.
Peale kella kümmet
saabub riigivanem K. Päts,
kelle ilmudes saali täis rahvast tõuseb püsti ja keda tervitatakse suure käteplaginaga. Nüüd algab ka kongress põllumeestele traditsioonilise
jumalateenistusega,
mida peab õpetaja Paul Kuusik.
Alatakse ühise lauluga: “Üks kindel linn ja varjupaik on meie Jumal taevas”.
Kostavad vägevad orelihelid, kostab vägev ühine laul. On ülev moment. Õpetaja võtab oma jutluse aluseks Johannese kirjutuse.
Ja võia oma silmi silmasalviga, et sa võiksid näha.
Kui kuulsas Rooma riigis saadeti mehi võitlusse, siis öeldi neile jumalagajätuks: kas kilbiga käes ehk kilbi peal, kas võitjana ehk surnult võid sa tagasi tulla. Kolmat teed ei või olla.
Ka teie, põllumehed, olete kogunud siia võitluseks, teie tahate võitlust alata jumalasõnaga, et see saaks õige võitlus õige asja eest.
Terve põllumehe elu on võitlus, võitlus elu ilusamate ja õilsamate ülesannete eest. Et ka see võitlus, mis teil ees seisab, saaks õilis ja hea, selleks võidke oma silmi silmasalviga, nagu seda apostel Johannes soovitab, et teie õieti näeksite ja õiget Jumaa võitlust võitleksite.
Lõpeb jumalateenistus lauluga: “Võta nüd Issandat vägevat kuningat kiita”. Vaevalt on kontsetsaalis varem säärast vägevat laulu kuuldud.
Kongress pildistatakse.
Ees reas istuvad põllumeeste tuntud juhid: K. Päts, J. Teemant, A. Jürman, A. Tupits, J. Hünerson, J. Soots ja teised. Nende seljataga terve meri põllumehi.
Kiiduavalduste saatel astub kõnetooli A. Jürman
ja avab kongressi üleriiklise põllumeeste esituse juhatuse esimehena. Ta ütleb kokkuvõttes järgmist:
Põllumeeste saadikud on üle riigi kokku tulnud suureks kongressiks, sest ees seisavad meil erakorralised ajad. Eesti riik läheb üle uuele valitsemiskorrale uue põhiseaduse järele. Ees seisavad kahed valimised, mis on eriti suure tähtsusega Eesti tulevikule. Sellepärast tuntakse ka eriti suurt huvi praegu poliitika vastu, sellest ka tänane meie suurkongress, mis on suurem, kui ta on olnud kunagi varem. Eelmise kongressi ja tänase vahel on meie hulgast mitmed põllumehed varisenud maamulda, neid mälestame püstitõusmisega.
Lauldakse leinalaulu:
“Ligemal, Jumal, sul”. Meie tahame nende tööd jatkata usinuse ja hoolega, kainuse ja sõbraliku meelega. Soovib selleks üleriiklise põllumeeste esituse nimel kongressile õnne ja avab kongressi töökoosoleku. Lauldakse hümni.
Kongressi juhatusse valitakse:
J. Teemant, A. Jürma, A. Tupits, J. Hünerson, J. Soots, Võmma, Kasterbusch, Pukk, Vessart, Saar, Lauri, Järve, Vister ja Kohver, sekretariaati: Oiderman, Martinson, Gross, Hansen, Viirsoo ja Murro ning kongress asub oma päevakorra juurde.
[redigeeri] Riigivanem K. Pätsi sütitav kõne.
Paari sõnaga tänab J. Teemant juhatuse nimel valimise eest ja annab sõna esimesena riigivanemale K. Pätsile.
“Elagu” ja “braavoo”-hüüete ning otse marulise käteplagina saatel astub K. Päts kõnetooli. Kongressi saadikud tõusevad püsti kui üks mees ja austusavaldused ei taha lõppeda. Mitu korda peab K. Päts käeliigutusega paluma, et kongress istet võtaks. Vimaks see ka sünnib ja K. Päts peab kõne, mida vahetpidamata katkestavad marulised kiiduavaldused.
Kõne on ärmiselt sütitav
ning kongressi saadikuid valdab selle lõppedes meeleliigutus. K. Päts oskab tuhandeid põllumeeste saadikuid ja pealtkuulajad nii tihedalt liita, et võib öelda: “Estonia” kontsertsaalis tuksub vaid üks süda ― Eesti põllumehe süda.
”Oleme siia kokku tulnud võitjatena”,
ütleb K. Päts, “sest see aade, mida meie oleme riigi valitsemise ümberkorraldamisel üles seadnud ja mille teostamist oleme rea aastate jooksul nõudnud, on nüüd ellu viidud. (Kestvad kiiduavaldused). Riik on saanud põhiseaduse, mille järele on läbi viidud võimude tasakaalustamine, on loodud riigipea-prsidendi amet. Riik võib nüüd saada püsiva juhi (kiiduavaldused).
“Peame küsima,” jatkab K. Päts, “kui kalliks meile see võit on läinud. Ja siin peame ütlema: kui meie teised poliitilised ringkonnad juba aastate eest oleks sellest tarvest aru saanud ja 1. detsembri mässukatset küllaldase hoiatusena võtnud, oleks meil juba ammu õige põhiseadus maksnud ja riigis juba aastaid valitsenud rahulik elu. Kuid
põllumeeste poolt juba paljude aastate eest nõutud uuenduse tähtsusest ei saadud aru.
Ning tulemusena nüüd riik ja rahvas kannatab ärevuse ja meeleolude all, milliseid mitte poleks tarvis meie vaikses ja väikses riigis kannatada (kiiduavaldused).
Kolm korda olime sunnitud tegema katset. Kolmandal korral läksime kaasa, et kord see keerdsõlm lahendada. Võime julgesti öelda, et ainult meie põllumeeste poolthäältega läks korda põhiseaduse muutmist läbi viia (marulised kiiduavaldused). Kui nüüd mõni ringkond tuleb ja seletada söandab, et tema ainuüksi oli see, kellega kaasa tulid need 416.000 kodanikku, siis võime rahulikult öelda, et
see on nooruse kelkimine
(marulised kiiduavaldused).
Meie uus põhiseadus pole olnud rahuliku töö vili. Teda on rutuga kokku seadnud need, kes meie riigiaparaadi käiku pole hästi tundnud. Kuid peame silmas, et parem on pool muna kui tühi koor. Ja riigi arenemine ei jää peatuma, elu käib ise oma käiku ja parandab konarlused ka põhiseaduses.
Seisame praegu nähtuse ees, mida me varemalt pole läbi elanud iseseisvuse ajal: poliitiliste voolude ümber koondunud erakonnad, kes olid külmad või vastu põhiseaduse muutmise asjus, on lagunemise seisukorras.
Terves riigis on suur lagunemise aeg.
Erakonnad, kes seni uhkeldasid riigikogus, ei julge sagedasti tarvitada enam oma vana nimegi (kiiduavaldused).
Selle asemel on tekkinud uued voolud. Nee ütlevad, et kõik seni tehtud töö on olnud tühi ja mäda, on olnud riigi mahamatmine. Nemad alles nüüd olevat kutsutud üles ehitama, nende taga olevat kõik need põhiseaduse parandamise poolt hääletanud 416.000 kodanikku, nemad olevat see õige rahvaliikumine. Nad on asunud eriliste abinõudega võitlema kõikide ja ka meie vastu.
Nad ütlevad, et põllumeeste liikumine ei olevat õige oma alustes. Uue voolu põhimõtete kohaselt juhid käsutavad ja rahvas peab sõnalausumata kuulama sõna. Sõjaväelise korra järgi ülesehitatud liikumir nimetab ka põllumeeste liikumist iganenud nähtuseks. Meie näitame, et see pole nii, et meie ei taha kummardada, kusagilt määratud juhte, vaid valime oma juhid ise (kiduavaldused).
Euroopa on täis kihinat ja kahinat. Pariisis, Viinis voolab veri sellepärast, et tahetakse väevõimuga rahvale peale suruda uut korda. Meie, põllumehed,
oleme harjunud sellega, et valitseme end ise.
Ja meie jääme truuks oma põhimõtetele, millede märgiks oleme püstitanud üle maa roheliste lippude metsa. (Marulised kiiduavaldused.)
Meie ei usu neid seebi- ja nõelakaupmehi, kes käivad ringi viinapudeliga taskus ja mustamised ja lubadused suus. Meie vanad rohelised lipud on olnud au sees ja puhtad. Meie võitlejad on meie püüetele au teinud, nad pole end mitte määrida lasknud. (Kiiduavaldused).
Nüüd, kus kõik laguneb, on meie püha kohus kindlaks jääda oma endisele kindlale alusele. Kui meie liikumine ka laguneb, siis hävineb Eestis kõik.
Meie, põllumehed, oleme viimne kants.
Ja meie endised vastasedki ütlevad nüüd: kui see kants vastu paneb, pole kõik veel mitte kadunud. (Kiiduavaldused.)
Võtame kokku kõik jõud, et me praegusel veelagunemise ajal kõntsaga kaasa ei saaks uhutud, vaid et me jalgadega kõvale pinnale toetudes kõntsa rahulikult laseme voolata sinna, kus ta koht on (kiiduavaldused).
Meie, põllumehed, pole midagi teinud sellepärast, et riigilt midagi saada. Meil on olnud esikohal meie kohustused riig vastu (kiiduavaldused). Vanapõllumeeste õlgadel on teostatud maareform, vanad pole olnud noorte vaenlased, nad on aidanud noored jalule (kiiduavaldused). Kui me aga neile ühinemiseks ausalt ulatasime käe, siis taheti meid “üle võtta”. Kuid
vanapõllumehed pole kunagi kellegi käsu all olnud
ja niikaua kui meie elame, ei lange me kellegi käsu alla. (Marulised kiiduavaldused. Hüüded: Õige, õige! ― “Elagu!”) Meie oleme kannatlikud, kuid meil on ka oma põllumehe uhkus. Võitlusesse minnes loodame, et meie noored kogunevad meie ümber ja et noor mühav, kasvav mets tuleb kaasa, ning et tuleme koos auga võitlusest välja (marulised kiiduavaldused).
Meie pole kunagi oma juhtidele vaadanud kui erisugustele inimestele. Oleme neile vaadanud kui rohkem kogenenute peale. Riiklik töö nõuab juhtidelt eneseohvrdust ja pingutust. Uutele valimistele lähme vastu ilma väiklase kadeduseta ja omavahelises arusaamises.
Edasi
seisab meil ees riigipea valimine.
Minul on teataval viisil raske sellest kõnelda, sest võidakse arvata, et teen seda isiklikkudes huvides. Kuid ma pole enam nii noor, et väiklane auahnuse tunne mind kaasa kisuks. (Kiiduavaldused.) Olen olnud palju kordi meie riigi eesotsas ja tunnen neid suuri kohustusi ja raskusi, mis langevad uue riigipea õlgadele, kes nüüd ametisse valitakse viieks aastaks. Riigivanem peab olema kohtumõistjaks valitsuse ja riigikogu vahel. Ta amet nõuab, et ta võiks ja suudaks nõu anda, hoiatada, rahu majja tuua. Sellepärast peab riigivanem olema hästi tuttav meie riikliku aparaadiga.
Ka põllumeeste juurde tullekase lubadustega ning mõni ongi ehk enese lasknud ära meelitada. Aga ma tahaks hoiatada: kaaluge, enne kui asute teostama seda talitust, mis riigielus on suur ja püha (kiiduavaldused). Meie oma häältega võime otsustada kas sisemist rahu või rahutust.
On veel üks asi, mille vastu väljaastumist nõuab meie riigi rahulik arenemine: meie
riigikaitse aparaat tuleb eraldada poliitilistest keerdkäikudest.
(Kiiduavaldused.) Kihutamine meie sõjavägedes ja juhtide seas peab lõppema. Riigikaitse peab kuuluma ainuüksi valitsuse juhtimisele. Sellepärast kavatsen ma kõige lähemal ajal astude riigikogu ette eelnõuga ja nõuda, et keelatakse ära sõjaväele, piirivalvele ja kaitseliidu juhtidele osavõtt ükskõik missugustest poliitilistest erakondadest. (Maruline kiiduavaldus.) Ja kui ei taheta seda täita ja hakatakse keerutama sellele vastu, siis uue põhiseaduse põhjal esimese dekreedina ma panen maksma selle korralduse. (Marulised kiiduavaldused, mis ei taha lõppeda. Hüüded: “bravoo, bravoo!”) Mina pole tahtnud nüüd kasutada dekreediandmise võimalust, aga kui riigi huvi ja kaitse seda nõuab, siis saab see ka tehtud. (Kiiduavaldused. Hüüded: “Õige, õige!”)
Meie, valitsuses,
peame silmad lahti hoidma ja valmis olema
tarbekorral ka karmide abinõudega astuma välja riigi siseelu kaitseks. Olen näidanud oma elus, et ma ei põrka tarbekorral tagasi niisuguste abinõude eest, sest olen veendunud, et väiksed ohvrid päästavad riigi tihti suurte ohvrite eest. (Kiiduavaldused.)
Võite olla kindlad, et seni kuni mina seisan riigi eesotsas, ei lase ma mingit käärimist nii kaugele minna, et see võiks meie riigile hädaohtlikuks saada.”
Nüüd puhkevad lahti marulised kiiduavaldused saalis ja rõdudel. Kostavad hulgalised elagu-hüüded. Kongressi liikmed tõusevad püsti ja üksmeelsete poolehoiuavalduste saatel põllumeeste juht K. Päts sammub alla kongressisaali oma kohale.
Veel tükk aega kestavad kiiduavaldused, siis juhataja A. Tupits annab sõna järgmisele kõnelejale ― üleriiklise põllumeeste esinduse esimehele A. Jürmanile, kes kõneleb
[redigeeri] põllumeeste võitluse sihtidest.
Härra Jürman tähendab kõigepealt, et kahjuks pole leidnud lahendust need majanduslikud küsimused (kriisi lahenemine), milledest on olnud juttu eelmisel kongressil. Kuigi maailmaturu seisukorra paranedes eelmisel suvel põllumees vaatas juba rõõmsamalt tulevikule vastu, siis aasta lõppedes seisukord langes endisele tasemele ja riigil tuli otsida uusi abinõusid põllumehe abistamiseks. Eelmise valitsuse poolt kaotatud preemiad tulid jälle võtta tarvitusele, kui ainukesed abinõud selleks, et põlumeest raskustest üle aidata. Kuid kõigepealt peame olema ise kindlad, meie riik peab olema kindel, sest oleks asjata jääda lootma välisabile ja oodata tarkasid väljastpoolt.
Ka poliitilises elus pole süvenenud rahunemise protsess. Vanu voole laguneb, uusi kerkib asemele. Vahepeal astuti mõningate erakondade poolt samme, mis viisid rahva meeleheitele ja tekitasid ärevust. Kõikidel on veel meeles, kuidas püüti tõkestada rahvahääletust, kuidas müüdi sõjalaevad... Põllumeeste kogud astusid selle vastu välja, kuid neile vastati... sõjaseadusega. Polnud siis enam mingit võimalust valgustada tehinguid ja tegusid, mis otse kisendasid taeva poole.
Valimisvõitluses tehakse põllumeestele etteheiteid, miks olema läinud koos sotsialistidega valitsusesse. Peame kõige kindlamalt vastama: keegi ei saa näidata, et oleksime astunud mõne sammu, mis rahvale on olnud kahjulik (kiiduavaldused), vaid sotsialistid ise tunnistavad, et meiega valitsuses olles on nad aidanud teostada neid põllumeeste nõudmisi, millede vastu seisid teised kodanlikud erakonnad. (Kiiduavaldused).) Näitena olgu nimetada põllutöökoja asutamine. Teistele erakondadele võime aga ette heita, miks nemad endistel aegadel sotsialistidega valitsedes on riigile kaela veeretanud ränga hoolekande korralduse ja palju teisi ülejõukäivaid seadusi.
Meie pole iialgi põllumeeste nõudmistest loobunud, oleme oma programmi alati edasi viinud.
Suuri muudatusi on nüüd meie poliitikaelus. Keskerakond on täiesti kokku varisenud ja järelejäänud riismed ei tea, kuidas rahva ette astuda. See lagunemine on annud suure toetuse uuele voolule, mis nimetab ennast rahvaliikumiseks ja on võrsunud selle tagajärjel, et meil õigel ajal ei osatud parandada põhiseadust.
See uus liikumine on rajatud hüüdsõnadele. Ta leidis poolehoidu alaliselt kõikuvate kihtide poolt, peamiselt aga linnakihtidelt, isegi neilt, kes seni seisnud ühenduses kommunistidega. Kuid samale liikumisele laulavad hoosianna ka jõukad ringkonnad linnades.
Meie ei suuda kujutleda, kuidas võivad käsikäes sammuda riigivalitsemisel kõige pahempoolsemad, meie riigkorda mitte tunnustavad, ja jõukad kihid, kes siiski riiklikule alusele jäänud. Kuid kihutajate meetod oli lihtne: ühele lubati ühte, teisele teist. Töötule tööd ja ärimeestele maksude vähendamist.
See vool pole tõsine. Selle poolt ei saa olla kainem osa Eesti rahvast ― põllumehed, kes pole kunagi läinud välja lubadustega, vaid kindla ja kaine programmiga, mis toob kasu mitte üksi põllumehele, vaid kogu riigile ja rahvale. (Kiiduavaldused.)
Uuel voolul on mitmesugustel eeskujudel tekinud iha isevalitsusliku võimu järele. Nende hüüdsõnaks on, kas kogu võim, ehk mitte midagi, kas täielik võit ehk langus. Selles läheme meie neist lahku. Meie põhimõte on, kaitsta rahvuslikku riigikorda. Meie oleme diktatuuri vastu. Selles läheme nendest lahku. Nemad mustavad ja kisuvad maha kõik selle, mis iseseisvas Eesti vabariigis 16 aasta jooksul on tehtud. Meie aga hindame seda tööd kõrgelt. Selle aja jooksul on meie rahvas loonud riigi ja ehitanud ta üles. Selle ülesehitamise jooksul rahvast on saanud alles rahvas ja Eesti iseseisev riik. (Kiiduavaldused.) Kui kisume maha selle suure ajajärgu, mis jääb meile siis järele? Kas meie orjaöö ülistamine?
Uus vool nimetab ennast rahvusliku mõtte kandjaks. Kuid ke on suuremad rahvusliku mõtte kandjad kui põllumehed. Nemad on alalises ühenduses maaga. Maarahva rinnus on alati kõige heledamalt leegitsenud rahvuslik tuli.
Põllumeeste ülesandeks jääb süvendada ja arendada Eesti rahvuslikku kultuuri. Meie ei tohi matta maha rahvariikluse ideed ning hakata kummardama diktatuuri-korda. Oleme väike rahvas ja vajame, et iga kodanik oleks omal kohal kui kivi ehituses. Iga kodanik peab tundma, et ta ise valitseb oma riiki ja ennast. Vastasel korral kodanik jääb loiuks, tal kaob huvi riigiasjade vastu. Ja kui siis üksikisikud eestotsast kaovad ja rahvas pole korraldatud, kas ei seisa me siis kokkuvarisemise eel?
Põllumeeste liikumine on olnud püsiv, ta pole kõikunud siia-sinna, on sammunud sirget teed. Võime loota seda ka nüüd põllumeeste kogude poolt, et nad, kigi ainsatena, sammuvad sirgelt ja julgelt edasi.
Ees seisab peremehe valimine meie riigile. Mitmed ringkonnad on hakanud ihuma oma hammast selle koha peale. Nüüd on õige aeg öelda: meie, põllumehed, oleme olnud põlvest põlve peremehed oma taludes. Meie teame, mis tähendab olla peremees, tunneme peremehe hoolt ja vastutust. Meie tuleme kokku ja valime endi hulgast peremehe ka riigile (Marulised kiiduavaldused, bravoo-hüüded). Põllumeeste esitus on kaalunud ja otsuse teinud. Meie kandidaadiks riigipea kohale on meie põllumeeskonna juht, kes olnud meie riigi loojaks ja alates oma noorest east on võidelnud Eesti rahva huvides (Marulised kiiduavaldused). See mees on Konstantin Päts. (Kongress tõuseb püsti, maruline käteplagin ja elagu-hüüded matavad kõneleja sõnad. Läheb tükk aega, enne kui ta saab jatkata). Tema valime oma riigi peremeheks järgneva viie aasta peale. (Marulised kiiduavaldused.) Need ühemeelsed poolehoiuavaldused näitavad, et esinduse ettepanek on leidnud vastuvõtmist.
Jälle kostavad marulised kiiduavaldused. Kongressi saadikud tõusevad püsti, elagu-hüüded ja käteplaksutamised ei taha lõppeda. K. Päts astub kõnetooli, meeleliigutus paistab ta näost. Paljud kongressi vanemad saadikud pühivad silmi.
[redigeeri] Konstantin Päts ütleb:
Tahan teid kõiki südame põhjast tänada kaasatundmise ja au eest, mis olete lasknud mulle osaks saada. Olen vana inimene ja neis astates püütakse rahulikult oma elu veeretada. Kuid ainult au ja hiilguse pärast sinna kõrgele kohale minna, oleks ülekohus riigi ja rahva vastu.
Kui ma olen lasknud end seada kandidaadiks, siis selles veendumuses, et meie, põllumehed, peame riigielus maksma panema need põhimõtted, mis meid ikka on juhtinud töös riigi ja rahva kasuks. Ja ka mina tahan siin kaasa aidata ja võidelda edasi.
Kui nüüd valimised tulevad, siis on meil nagu mingiks kombeks inimesi sõnadega määrida katsuda. Näeme seda juba ühe oma endise kaaslase kohta, kelle vastu on pandud voolama mustuse ojad. Meie peame järsult astuma iga niisuguse mustamise vastu. Ükski teine rahvas ei kohtle nii oma kandidaate riigipea valimisel.
Arvustus peab muidugi olema, kuid see ei tohi olla kuritahtlik. Riigivalimiste juures ei tehta turukisa ja kära, vaid täidetakse ausalt ja korralikult see kohustus, mis on nii tähtis riigi elus.
Nendele sõnadele järgnevad marulised kiiduavaldused. Hüütakse “bravoo” ja “elagu”. Saadikud tõusevad püsti ning kiiduavaldused ei vaibu enne, kui K. Päts on jõudnud oma kohale all saalis.
Nüüd kongressi juhataja A. Tupits
[redigeeri] esitab resolutsiooni,
mis kõlab järgmiselt:
”Üleriikline põllumeeste kongress kutsub Eesti kõiki isamaalikke kodanikke, ükskõik missugustesse politilistesse vooludesse ja erakondadesse nad ka kuuluvad, eelseisval riigivanema valimistel ühinema Eesti vanema vabadusvõitleja ja teeneterikkama riigivanema Konstantin Pätsi kandidatuuriga, et tema meie rahva ühisel jõul saaks valitud esimeseks Eesti riigivanemaks ― presidendiks, sest K. Päts on oma elu ja tööga ning oma kaheksakordse Eesti valitsuse eesotsas olemisega näidanud, et tema juhtimisel võime praegusest raskest ajast üle saada ja julgesti tulevikule vastu minna.”
Jälle puhkevad marulised kiiduavaldused ja poolehoiuhüüded. Püstitõusmisega avaldatakse oma nõusolekut ja A. Tupitsal jääb ainult konstateerida, et kongress haruldase üksmeelega on seadnud üles K. Pätsi kandidatuuri riigivanema kohale.
Edasi A. Tupits ütleb: “Praegune kongress näitab, kui suur, tugev ja võimas on põllumeeste liikumine. Kongressi alguseks oli saadikuid registreeritud 1850 (kiiduavaldused) ja kohal oli 140 rohelist lippu (kiiduavaldused). Põllumeeste kongress on suurem kui kunagi varemalt!” (Marulised kiiduavaldused).
Juhataja loeb veel ette kaks tervitustelegrammi. Ühe on saatnud rahvusvaheline agraarbüroo, milles tähendatakse: “Täitku kongress kõik tema peale pandud lootused ja tooogu Eesti põllumeestele uusi võite”. Teine on Tshehhoslovakkia põllumeeste erakonnalt. Selles soovitakse kongressile edu ja avaldatakse lootust, et see kujuneb parimaks ennustuseks eelseisvatele suurtele otsustamistele.
[redigeeri] Otsustavate sündmuste eel.
Samuti kui kõigile eelmistele kõnelejaile, saab J. Hünersonile kõnetooli astumisel osaks elav kiiduavaldus. Ta asub selgitama Eesti poliitika praegust olukorda ja tarvilisi samme otsustavate päevade eel. Ta räägib kokkuvõttes järgmist:
Oleme keerulistes aegades. Poliitiline elu on muutunud segaseks. Nüüd peame põllumeeste ridasid tihedalt koondama. On tähtis, et nüüd rahvale saaks tõsiselt selgeks, milline tähtsus on põllumajandusel ja põllumeestel Eesti riigis. Paljud ei tea veel, ehk ei taha teada, et 2/3 kogu Eesti rahvast elab maal ja elatab end põllutööst. Ainult 1/3 asub linnades ja aleveis.
Maarahvas on kandev osa Eesti majanduses.
Eelseisvatel poliitilistel sündmustel peab maarahvas täie teadvusega talitama. Ei tohi eksisamme teha, mis pärast võivad minna kalliks kogu rahvale. Me teame nüüd, et on tekkinud uued voolud, kus on teised kombed. Seal rahvas enam ise ei saa otsustada kaasa, vaid riigikorda tahetakse moodustada nii, et juht annab käsu ja rahvas peab seda kuulama. Sarnane olukord ei kindlusta kunagi, et maainimeste soove seal võetakse arvesse. Põllumees ei tohi lasta end kaasa vedada sellistel tumedatel vooludel.
See juhi- ja sõnakuulmise õpetus ei ole saanud oma algust maalt.
See õpetus pole üldse Eesti algupäraga. Meil on ta levinud linnades. Teda nimetatakse rahvaliikumiseks. Aga see ei ole õige, sest meie põllupidaja rahvas ei lähe sellega kaasa. (Kiiduavaldused.)
Kui omalajal hakati moodustama vabadussõjalaste liidu kohapealseid osakondi, siis koondati sinna mehi, kes vabadusvõitluses olid võidelnud kaasa. Siis oli auasjaks kuuluda neisse seltsidesse. Kuid mõne aasta jooksul on sinna etteotsa kerkinud mehed, kelle nime nende organisatsioonide asutamisel keegi ei kuulnud. Ja ühes nendega on kerkinud uued sihid,mis on võõrad meie rahvale. Seltside nimi on jäetud veel vanaks, et see aitaks rahvast ligi meelitada.
Põllumeestel tuleb võtta oma kindel seisukoht selle liikumise suhtes.
Kui seda liikumist ligemalt vaatleme, siis näeme, et
see organisatsioon on ehitatud eitamisele.
Kõik, mis silm näb ja kõrv kuuleb, see olevat halb ja mäda. Nemad aga lubavad kõik korraga paremaks muuta.
See on sama propaganda, mis Saksamaal käis paari aasta eest. Seal samuti jutlustati rahvale ― “es wird schon alles anders werden” ― kõik muutub teiseks. Aga me teame nüüd, kuidas Saksas rahva vabadustega ümber käiakse. Ja kuidas meie uue liikumise liigutajad tõeliselt tahavad kõike uueks muuta, selle kohta nad vaikivad.
See organisatsioon on ehitatud
suurte sisemiste vastolude peale.
Seal liigub palju raha. Selle päritolu me muidugi ei tea. Kõige rohkem hääli omavalitsuste valimisel linnades sai see uus liikumine endistelt kommunistidelt. Nii on seal koos jõukad linnakihid endiste riigivastastega. Selle kohta ütleb vana tarkus, et organisatsioon, mis vastolude peale ehitatud, ei saa kaua püsida. (Kiiduavaldused.)
Põllumehed ei saa selle seltskonnaga kaasa minna.
Kui me nende kihutustöö võtteid vaatame, siis ei saa küll sugugi kultuurilikkust seal märkida.
Nende ajakirjandus ja nende kõnemehed on suured tõrvaloopijad,
kes kõike oskavad mustaks teha. Kuid nad lähevad veel kaugemale, nad ähvardavad rahvast.
Selle liikumise lipuvärviks on must-valge. See ei ole meile tundmatu.
See on sama must-valge lipp, mis aastasadade eest on vallutanud meie maa.
Veel hiljemgi on selle lipu järeltulijad meie rahvast rõhunud. See on vana Preisi mõõgavendade lipp. “Ja kas tõesti meie ja meie lapsed peaksid nüüd kummardama oma päid selle lpiu ees, ilma et tunneksime jälkust?” hüüab kõneleja. Järgneb maruline heakskiitev käteplagin koosviibijate poolt.
Edasi jatkab J. Hünerson:
Meie lipp on sini-must-valge ja selle kõrvale paneme me oma rohelise lipu, midagi muud me ei tunnista. (Kiiduavaldus.)
Nad tahavad isamaalased olla, need uue liikumise tegijad. Aga peab ütlema, see isamaa ja rahvusluse mõiste on nüüd muutunud õige müüdavaks kaubaks. Ei saa igaüks taevasse, kes hüüab issand, issand. Samuti ei ole igaüks rahvuslane ega isamaalane, kes laulab ― Eestimaa su mehemeel. Seal uues liikumises suur osa inimesi
laulsid mõni aeg tagasi alles internatsionaali.
“Meie isamaa”, ütlesid nad, “on seal kus meil hea on”. Ja kui nad nüüd ütlevad, et Eesti on nende isamaa, siis ei tähenda see midagi muud, kui et nad loodavad, et neil siin varsti hea hakkab olema (bravoo, bravoo).
Nad ähvardavad jõuga, kui nõu ei aita enam. On inimesi, kes käivad maal ringi ja ütlevad ― “oma talust olete te lahti, kui võim on meie käes”. See tähendab juba
kodusõja ettekuuultust.
Aga meie, põllumehed, astume vastu neile ja loome selle jõu, mis toob meelemõistusele tagasi tolle pööraseks läinud massi.
Edasi kõneleja puudutas teisi poliitilisi voolusid.
Ta tähendas asunikkude kohta:
Nemad on meist lahku läinud. Me peame üksi sammuma edasi. Seal teises voolus on teine maailmavaade ―
see on saamamehe hingeelu.
Seal on ka lahkhelid juhtide vahel. Kuid sisuliselt ei tohiks mingi asi takistada koondumast kogu põlluharijat rahvast meie põllumeeste kogude ümber.
Riigivanema valimistel läheb asunikkude vool oma kandidaadiga. See on neil vajaline sellepärast, et asunikud kardavad kaotust eelseisvatel valimistel. Kui meie vaimusilmas kujutaksime endist ülemjuhatajat ratsutamas kõrge ratsuga üles Toompekle,
siis näeme tema hobusel sabas trobikonna mehi rippumas,
kes püüavad tema abil Tompeale pääseda. See on kogu selle asja tagamõte. (Kiiduavaldused.)
Keskerakond on ikka olnud linna erakond. Seal on räägitud üldistest huvidest, aga nüüd jooksevad nad vabside poole ja neid üldisi huvisid ei ole enam kusagil.
Nende ideed on nagu seebimullid, mis kaovad, kui tuleb veidi suurem tuuletõmbus.
Pahempoolsed on need ringkonnad, kes senini kõige vähem on osanud elust aru saada. Nende vasak tiib on vabside juure üle läinud ja laulab seal Moskva taktikepi järele ― Eestimaa su mehemeel.
Järele on jäänud põllumeeste liikumine, mis püsib veel kindlana. Kõikide silmad vaatavad teie peale, põllumehed ― teie peate rappa kistava riigivankri hoidma õigel teel. Põllumehed, nüüd peame me jääma kindlaks. Meil peab jatkuma jõudu vastupanuks. Me laulame
Eestimaa, su mehemeel, pole vabsistnud veel.
Terve kongress tõuseb püsti ning laulab selle isamaalise laulu esimese salmi. J. Hünerson hüüab selle peale: “põllumehed, see olgu meie vanne Eesti rahva vabadusele ja iseseisvusele”.
Järgneb maruline kiiduavaldus.
[redigeeri] Läbirääkimised.
Kongressi juhataja A. Tupits teatab läbirääkimiste algusest.
Esimesena saab sõna riigikoguliige L. Raudkepp, senine kristlaste esindaja. Ta teatab kristlaste organisatsiooni keskkomitee otsuse 15. veebruarist, et kristlased ühinevad põllumeeste kogudega. Põllumehed on usklik rahvas ja kirikule sõbralikud.
Kristlased soovivad, et kirik saaks seaduse alusel kujundada end autonoomseks asutiseks kindla sisemise korraga. Kõneleja loodab, et see on ka kõigi põllumeeste soov. Ta esitab sellesiulise resolutsiooni. Soovides õnnistust põllumeeste kongressile lahkub L. Raudkepp kiiduavalduste saatel kõnetoolist.
Luke põllumeeste kogu esindaja Ed. Liivat lausub: “Ma olen õnnelik, et saan edasi anda nii ilusal koosviibimisel Luke põllumeeste soovi kongressi heaks kordaminekuks. Luke põllumehed ja naised
paluvad jumalat meie lugupeetud juhi K. Pätsi eest.
Tema on ainuke mees, kes suudab riiki juhtida praegusel raskel ajal (kiiduaval.).
Me mõistame hukka uhkete sõjalaevade müügi juudile. Toompeal on hooletult aetud asju. Riigikontroll pole täitnud oma ülesannet. Kõik süüdlased tuleb anda kohtu alla. Kui ministrite jaoks pole paragrahvi, siis tuleb see teha. Maha riigivargus ja altkäemaks. Elagu meie juht K. Päts (elavad kiiduavaldused).
Saue põllumeeste saadik A. Raukas: Me oleme põhiseaduse muutnud ja tahame peremeest riiki. Nagu igas talus peab olema peremees, nii ei saa rahvas ilma selleta läbi. Ja me oleme õnnelikud, et
saame peremehe oma perekonnast.
Tahame Konstantin Pätsi riigivanemaks. Tema on meie riigi aidanud luua. Jumal on teda senistes võitlustes hoidnud. Loodame, et ta tahab veel võidelda Eesti rahva kasuks.
Teisele hallpeale ― vanale võitlejale J. Teemantile ja meie lugupeetud A. Jürmanile soovime samuti jõudu. Jürman, kelle isa ja vend 1905. aasta jõuluööl maha lasti, teab jutustada, mis tähendab haakrist.
Edasi tähendab kõneleja: Meie noorem vend ― asunikud on meilt ära läinud. Nad on öelnud ― meil olevat vigu. Kas on maapeal inimest, kel pole vigu?
Kr. Langholts Pärnumaalt toob tervitusi riigivanemale K. Pätsile ühelt vanalt hallipäiselt Pärnumaa põllumehelt. Kõneleja paneb ette astuda samme vabside mustamistöö vast.
Tudulinna põllumeeste kogu saadik Robert Glasmann toob tervitusi Alutaguse metsaservast. Vabside mustuselaine ei olevat seal hädaohtlikuks saanud. Vabside saadik tulnud tagasi nende kongressilt ja öelnud, et seal olid puha linnamehed. Siis on temal eneselgi saanud villand sest seltskonnast.
Kõneleja puudutab metsavarguste küsimust ja
nõuab karmimat karistust omavolilistele metsaraiujatele.
Praegu haavapakud aina kõnnivad metsast minema. Talumehed peavad ööd läbi metsas vahti pidama. Puu mahasaagimist ja äraviimist ei loetagi praegu varguseks. Seda paragrahvi tuleks muuta.
Petserimaa saadik Tsänk soovis, et linakasvatajaile kindlustataks tasuv hind.
Edasi kõneleja nõudis koolikohustuse muutmist. 6-klassilist algkooli on liiga palju. Eriti Petserimaa rahvale, kus väiksed maakohad ja suured perekonnad. 4-klassiline algkool peaks olema küllaldane.
Kaladele tuleb muretseda välisturgu ja hingemaast krunditud kohtadele tuleb anda metsa ühistel alustel asunikega.
Vana põllumees Sauelt ― J. Sorro lausus vaimustusega:
”Me pole siin, et kongressi teha. Me teeme ajalugu.”
Meil on vaja valida riigipea ja siin kinnitame, et tahame riigivanemaks Konstantin Pätsi. Ta on pärit meie perest. Meil jätkub teistelegi anda kandidaate. Aga nüüd läheme koju ja teeme igaühele selgeks, et meil tõsiselt on vaja K. Pätsi valida.”
Andres Alver Vana-Tänassilmast kõneles suure paatosega ja pool-riimitud sõnadega vanast ajaloolisest rahvajuhist, kes võidelnud ja puhunud sõjasarve. Samuti on meie lugupeetud juht K. Päts rajanud riigi ja ajanud vaenlase maalt välja. Mingu tema nüüd valitseja kalevist rüüga ka uue põhiseaduse alusel üles Toompeale, kus puhkab vana Kalev.
Tori põllumeeste kogu nimel kõneles M. Tuisk: Ei ole hea, et Tõnissoni mehed, kes rahva usalduse kaotanud, veel riigikogus asju arutavad. Riigivanemal tuleks oma õigust kasutada ja riigikogu laiali saata. Põllumeeste esindajad valime sinna tagasi.
Vahepeal teatab juhataja A. Tupits, et kongrssile on saabunud telegramm J. Teetsovilt Saaremaalt ja Teetsov soovib üksmeelt ja edu kongressile.
Kavastu valla põllumeeste kogu saadik J. Mägi puudutab
pärandusmaksu küsimust.
See maks on liiga kõrge ja koormab talusid. Võlgade korraldamisel tuleks põllumehi rohkem aidata.
F. Niinemägi, Anna põllumeeste saadik Järvamaalt lausub: “Täna oleme saanud tunda suurt üksmeelt. Võime öelda lauliku sõnadega ― kaugel näen kodu kasvama. Meie lugupeetud riigivanemale K. Pätsile ja põllumeeste saadikutele riigikogus palju edu tuleviku pühaks tööks”.
Uuemõisa põllumeeste saadik Mägi lausus vaimustatult: “Põllumehed, me võime olla uhked, et meie ees on mees, kes on töötanud Eesti rahva kasuks juba siis,
kui teda ümbritsesid veel vene kotka küüned ja kui tagus meid saksa raudrusikas.
See mees on saanud vangla viletsust tunda, aga tal on jatkunud julgust igale vaenlasele astuda vastu. Teda tahame ka tulevikus näha meie eesotsas.
K. Nikolai, Sauga-Ridalepa põllumeeste kogu saadik, ütles: Esimesel põllumeeste kongressil oli koos 300 inimest. Nüüd on meid 6 korda rohkem. See on riigi ja rahva juhi valimine, mis meid täna on toonud siia kokku.
K. Päts on andnud põllumeestele abi, kui ajad on olnud kõige raskemad.
Tema kaitses meie teraviljakasvatust ja korraldas võlgade küsimust. Teda tahame ka edaspidi nähe riiki juhtimas. Oma kodudes peame igaüks tegema selgitustööd.
Noor põllumees Gustav Duberg Võrumaalt, Linnamäe vallast kinnitas noorte võitlusetahet vanade kõrval. Mda tumedam öö, seda selgemad tähed. Tuleb hoida kokku ja püüda edasi. Põllumeeste kogudesse peaks asutatama noorte osakonnad. Riigivanemaks tuleb valida K. Päts, siis on kogu rahva tulevik õilis ja puhas.
Mäksa põllumees A. Seresk mõistis hukka vabside propagandatöö. Selle tagapõhja selgitamiseks peame rahvale näitama, kuhu vabsid sihivad. Teeme selgeks, kuidas Saksas ja Itaalias vägistatakse rahva tahet.
Meil ei ole vaja juhte vabside määramisel, me ise tahame valida eneste juhid.
Tori-Jõesuu põllumeeste saadik F. Romfeldt ja Rõuge põllumeeste esindaja August Siska kriipsutasid alla K. Pätsi teeneid Eesti rahva võitluses. Teda pole kohutanud surm ega vanglamüürid. K. Pätsile ja põllumeeste saadikuile hüüti
kolmekordne elagu.
See kõlas võimsalt tuhandest suust.
Al. Jansen, Pootsi põllumeeste esindaja, lausus ― meie vallas on kõik väikekohaomanikud ja kalurid, aga me pole läinud kaasa ülejooksikutega, sest oleme kainelt mõtlejad. Elagu põllumeeste kogud.
Edasi võtsid veel sõna Aesoo põllumeeste esitaja Lossmann, Meeri saadik Juh. Lõhmus, Vee põllumeeste kogu liige J. Kluge ja Kuremaa kogu esindaja L. Martinson, kes puudutasid metsade küsimust, telefonitariifide alandamist, avalikkude rahvamajade ehitamise määrusi ning piimaühisuste võistluse kaotamise vajadust. Põllumeeste juhtidele K. Pätsile, J. Hünersonile ja A. Tupitsale öeldi tänu ja K. Pätsi sooviti näha uue riigivanema ametis. Selle järele olid kohapealsed aruanded läbi. Sõna sai veel üleriikliku põllumeeste esituse peasekretär H. Oidermann, kes käsitas põllumeeste selgitustöö korraldamist enne valimisi.
H. Oidermann kandis ette resolutsioonid, mida juhatuses redigeeritud. Need võeti ühel häälel vastu.
Riigikoguliige Märt Martinson andis teateid rongikäigu korraldamise kohta ning siis andis kongressi juhataja A. Tupits sõna riigivanemale K. Pätsile lõpulauseteks.
[redigeeri] Kongressi meeleolurikas lõpp.
Jällegi pääseb lahti mürisev aplaus, kui hallipäine riigivanem K. Päts asub kõnetooli, et öelda 9-da põllumeeste kongressi lõpukõnet. Saadikud saalis tõusevad püsti ega taha enam istuda. Aina plaksutavad ja kõikide pilgud on sihitud riigivanemale. Näib, et ta ei saagi alata, sest kiiduavaldused ei vaiki. Ta peab mitu korda andma kätega märku istumiseks, enne kui saadikud jäävad rahulikuks. Riigivanem kõneleb:
Lugupeetud põllumeeste saadikud.
Meie kõige suurem, kõige võimsam ja üksmeelsem kongress on jõudnud lõpule. Enne kojuminekut tuletame meele, milline tähtsus on sellistel kongressidel.
Te olete näinud, kui pimedas kirikus kroonlühtrit süüdatakse põlema. Siis seotakse küünlad pika niidiga kokku ja tuli, mööda niiti edasi minnes, süütab nad üksteise järele. Väikesest leegist tekib võimas valgus, mis teeb armsaks ja ilusaks kogu külma ruumi.
Meie, talumehed, elame üksikult, lahus üksteisest. Sood ja rabad eraldavad meid. Mõnele paigale pääseb ainult talvel ligi. Nagu üksikud küünlad on meie põllumehed üle laia kodumaa. Nad ei saa seda suurt soojust ja valgust kätte, kui nad kokku ei koondu ja kui neid põlema ei süüdata. Meie kongress on annud ikka soojust ja valgust. Armastus kodumaa vastu, see on see ühine niit, mis meid ühendab ja sütitab.
Vana kirjanik lausub ― ega põllumees maad selleks ei võta, et sealt midagi saada. Ta võtab maa selleks, et sellest midagi luua. Põllumehed ei ole ettevõtjad ega kasusaajad. Maa juures nad rahuldavad oma loomistungi. Me võitleme maaga ja loome sealt, mis võimalik. See annab põllumehele õiget rõõmu. Põllumeees ei taha välist abi. Ta tahab ise olla looja vaim. Enesest midagi anda. See ühine loomisetung teeb meid tugevaks ja võitmatuks. Meid ei purusta mingi võim, sest aated on võitmatud.
Põllumeeste vanem põlv on võidelnud kolme võimu all. Kui see võitlustes karastatud põlv kaob, siis loodame, et see aadete niit, mis meid on süüdanud meie kongressidel, annab tulukest edasi ka noortele. Seda on näidanud tänanegi kongress. Rõõm oli vaadata, kuidas noored astusid välja ja kuidas nad vana põllumehe vaimus kõnelesid. Kui sarnane noor tugev mets kasvab asemele, siis võib ka saatus rahulikult vanu puid rauida.
Meie kongress on võitluse kongress. Kuigi me ise oleme rahuarmastajad ja rahulikud, ei saa me ainult rahuga ometi mitte edasi. Vaadake neid rohelisi lippe. Seal on piigid otsas. Ärge arvake, et need on kärbestele tiibade lehvitamiseks või sääskedele noka teritamiseks. Ei, põllumehed. Võitluseks on nad seal. Selle lippude metsa viime vastu oma vaenlasele. Kõige oma rahuarmastuse juures on põllumehel siiski julgus suuremaks vooruseks. Kui meilt tahetakse meie iseseisvust võtta ja meie rahvast tahetakse teha mingiks juhitavaks karjaks, siis saavad need kuldsed lipuotsad teravaiks piikideks.
Põllumehed, me nõuame ausat võitlust. Me vihkame vaimset sõnnikuvedu. Me veame sõnnikut põllule ja see väetab maad. Aga vaimne sõnnik ei too kasu. Me tõrjuma selle kaugele oma püha kodumaa pinnalt.
Riigivanema kõnet katkestasid mitmel korral elavad kiiduavaldused. Kõne lõpul sattusid koosolijad nii suurde vaimustusse, et aplaus ei tahtnudki lõppeda. Kõik olid sisemiselt liigutatud vana rahvajuhi mehiseist ja südamlikest sõnadest.
Kui riigivanem tuli alla kõnetoolilt, laulis suur põllumeeste pere temale: “Ta elagu”. See laul tuli kõikide südamest. Siis võtsid ligidalasuvad saadikud riigivanema K. Pätsi kätele ja tõstsid ta mitu korda üles.
Koosviibijad juubeldasid kaasa. Silmapilk oli kaasakiskuv. Paljudel saadikutel olid pisarad silmis.
Nüüd oli kongress lõppemas. Juhataja A. Tupits tänas saadikuid rohke osavõtu ja eeskujuliku korra eest, mis valitses kongressil. Ta pani ette laulda “Eestimaa, mu isamaa”. Kongress laulis seda suure hardusega.
Inimesed olid sisemiselt haaratud. Selle päeva sündmusd olid igaühele läinud südamesse. Vaimustusega lõppes isamaalik laul. Kongress kuulutati ametlikult lõppenuks.
[redigeeri] Maarahva suur rongikäik pealinnas.
[redigeeri] "Valitsus ei luba vägivalda ega korrarikkumisi”.
[redigeeri] Põllumeeste kongress käis Toompeal riigivanemat tervitamas.
Põllumeeste kongressi saadikute rongikäik riigivanema juurde Toompeale kujunes haruldaselt võimsaks organiseeritud maarahva üksmeele ja jõu demonstratsiooniks. Sellist arvukat ja jõulist põllumeeste meeleavaldust nägi pealinn esmakordselt. “Estonia” teatrimaja ees hakkasid põllumehed ridu korraldama kella ½4 paiku p. l. Maja esine täitus tüsedate maameeste kujudega; peade kohale kerkis roheliste lippude mets. Teatrimaja ümbrust täitis tihe rahvamurd, samuti uulitsate ääri, kust rongikäik pidi läbi minema.
Veidi enne k. 4 hakkab maameeste rong muusikahelide saatel Toompea poole liikuma. Rongi ees kantakse riigilippu, sellele järgneb üleriiklise põllumeeste esituse lipp. Esituse lipu järgi sammuvad põllumeeste organisatsioonide keskjuhatuse liikmed, neile järgnevad teised kongressi saadikud. Liigutakse kolme kaupa reas. Põllumeeste saadikute hiigelrong astub kindlal, maamehelikul raskepärasel kõnnakul rõõmsate marihelide saatel riigipead tervitama. Roheliste lippude õõtsuv meri pakub haaravat vaatepilti. Eriti pääsis maarahva vägev rongikäik mõjule Vabadusplatsil.
“Ei olegi lõppu, lipud ja lipud,” imetlevad pealtvaatajad. Rong venis määratu pikaks. Esimene ots oli jõudnud juba Toompeale, kui rongi lõpp “Estonia” eest liikuma pääses. Linnarahvas jälgis elava huviga roheliste lippude hiigelahelikku. Kasukad, läki-läkid, veesaapad ― nii oli maarahvas tulnud pealinna “vallutama”. Siin-seal patriarhaalsed täishabemega näod. Kogusummas oli rongikäigus mitutuhat inimest.
Maakonnad liikusid rongis tähestiku järjekorras, eesotsas Harjumaaga. Lipud sarnanevad üksteisele, ainult mõned väikesed erandid puutusid silma, nii oli Saadjärve kogu lipule maalitud kaks rukkivihku ristamisi. Kell lähenes ½5-le, kui rongikäik oli end rivistanud Toompea lossi esisele platsile. Rohelistest lippudest moodustus tihe mets. Lippe oli väljas 150 ümber. Meeleavaldajate saabumisest läksid riigivanemale teadet viima härrad Jürman, Tupits ja Hünerson.
Riigivanem K. Päts väljus. Teda tervitati hümni ja tervitusmarsiga.
Riigivanemat tervitas selle järele 9. põllumeeste kongressi nimel Võrumaalt, Aleksandri vallast pärit Aleksander Lauk järgmise kõnega:
”Kõrgesti austatud härra riigivanem! Kongressi liikmed on siia selleks kogunenud, et Teid tervitada ja Teile jõudu ja õnne soovida raskes riigivalitsemise töös.
Meie teame väga hästi, et käesolev silmapilk Eesti riigile väga keerulisi küsimusi ette seab. Kuid meie, põllumehed, loodame kindlasti, et meie riik neist küsimustest Teie vilunud käe juhtimisel õnnelikult üle saab.
Meie tuleme Teile kinnitama, et põllumehed on alati valmis Eesti iseseisvuse ja Eesti rahva parema tuleviku eest ohvrit tooma, kui seda tarvis.
Meie tervitame Teid, härra riigivanem, kui Eesti riigi suurt juhti ja soovime Teie tööle edu ning õnne!”
Riigivanem K. Päts vastas lühikese hoogsa ja sütitava kõnega:
”Austatud põllumeeste organisatsioonide esindajad! Tänan teid südamlikkude soovide eest. Tänan isamaalsuse ja lojaalsuse eest. Olen kindel, et organiseeritud põllumehed on valmis tooma igasugust ohvrit ja riiki kaitsma. Need lipud siin näitavad, kui hästi on organiseeritud meie põllumees. Nende lippude taga seisavad tuhanded ja tuhanded põllumehed. Valitsuse esindajana võin ütelda, et võite rahulikult jatkata oma tööd. Valitsus teeb kõik, et rasked ajad läheks mööda ja valitsusel on küllalt jõudu kõigist hädaohtudest jagu saada. Valitsus ei luba vägivalda ega ähvardusi ja astub kindlalt vastu riigikorra rikkujate vastu. Annan oma hallide juuste juures sõna, et valitsus ei luba mingit vägivalda ega riigi korra rikkumist...”
Siin katkestub riigivanema kõne spontaanselt paisuvate vaimustatud “elagu” ja “bravoo!” hüüetega.
Lõpuks riigivanem palub saadikuid viia maale teate, et Eesti riik läheb rahulikult üle uuele põhiseaduslikule korrale.
Meeleavaldus lõppes hümniga. Riigivanemale lauldi kolmekordselt “elagu”. Rongikäik lahkus. Riigivanema eest möödudes langetati lipud. Toompealt tuldi alla Komandandi uulitsat kaudu, liiguti orkestrite helidel läbi Harju ja Viru uulitsate “Estonia” ette tagasi. Seal keriti lipud kokku ― kojusõiduks. Saadikute nägudel peegeldus rahulolu hiilgavalt korda läinud meeleavalduse üle.
Igal pool, kust rongkäik linnas läbi läks, oli rahvast murruna vaatamas. Imetleti, et küll on palju põllumehi ja küll on põllumeeste kogudel suur ning tugev organisatsioon.
