Saksa "uusaadel" ja neli naisteklassi

Allikas: Vikitekstid

Lühiandmed
Autor:
Pealkiri: Saksa "uusaadel" ja neli naisteklassi.
Alapealkiri:
Kirjastaja:
Auflage:
Valmimisaasta:
Ilmumisaasta:
Ilmumiskoht:
Tõlkija:
Originaalpealkiri:
Originaalalapealkiri:
Allikas: Päevaleht, 23. november 1933, nr. 320, lk. 5.
Lühikirjeldus:
Artikkel Vikipeedias
Korrektuur
teadmata 
Märkus: andmeid teksti korrektuuri kohta ei ole lisatud.
Pilt
[[Pilt:|180px]]
Originaalteksti litsents: {{{LITSENTS}}}


Rahvussotsialistliku Saksamaa põllutööministri Darré reformiplaanid saksa rahvaga ulatuvad tunduvalt kaugemale kui seda on need muudatused, mis ta talupoegade elus juba teostanud. Uute aadlimaaomanduste loomine, millest Darré hiljuti rääkis, tähendab tegeliku aadli loomist tema praeguses tähtsuses, kuid uues koosseisus. Senine saksa aadel, nii palju kui ta ei tööta kaasa uute plaanide teostamiseks, tuleb oma positsioonidelt tõugata, kaotab “voni” ja “zu” kandmise õiguse nime ees. Uus aadel on maaga seotud ja maa ning aadlimehe tiitli pärib ainult vanem poeg. “Edelmann auf Hegehof so und so...”

Neid ideesid pole veel teostatud praktilises poliitikas, kuid Walther Darré on nad esildanud uuest väljatöötatud kujul. Tema “Neuadel aus Blut und Boden” ilmus juba kolme aasta eest raamatuna ja teda võiks nimetada rahvussotsialistliku katekismuse põllumajanduslikuks peatükiks.

“Dagens Nyheteri” teatel Darré, kes tahab saksa rahva nende abinõudega päästa “rassi langusest”, on sündinud rootsi emast ja saksa isast, kes oli Argentiinas kaupmeheks. Darré põlveneb isa poolt hugenottide perekonnast d'Arrest'st, kes 1600. aastal rändas Saksamaale. Ta omandas hariduse osalt Inglismaal ja sealt on pärit ta inglaslikud juhtnöörid saksa aadli ümberkujundamiseks lordideseisuse eeskujul. Oma erihariduselt ta on “õppinud loomakasvataja”. Maailmasõjast ta võttis osa kahurväelasena. Oma loomakasvataja teadmised Darré on võtnud maailmavaateks kokku teoses “Siga kui kriteerium semiitidele ja põhja rassile”.

Darré astus rahvussotsialistlikku liikumisse juba enne Hitleri putschi Münchenis 1923. a. Temale tehti ülesandeks töötada välja rahvussotsialistlik talupoegade organisatsioon. Selle ülesande kallale ta asus väga praktiliselt seega, et kandis juba olemasolnud põllumajanduslikesse organisatsioonidesse rahvussotsialistlikud rakukesed, mille juhtimine läks partei kätte. Krooni sellele tööle pani hiljutine endiste organisatsioonide koondamine saksa talupojaseisuse esinduseks, mille kõrgemaks juhiks on Darré ise. Oma ülesannet ta ei pea enne teostatuks, kui on loodud “uusaadel”, mis võetakse nii vanadest rahvussotsialistlikest põllumeeste organisatsioonidest, kui maaga seotud rünnakrühmlastest. “Neuadel aus Blut und Boden” luuakse teatavate suurtalude ja mõisade soodustamisega, millele Darré annab nimeks “Hegehöfe”. Need, nagu öeldud, lähevad, ühes seisusega edasi ainult perekonna vanemale liikmele, nagu seda sünnib Inglismaal aadliseisusega. Seni on umbes niisugust “uutaadlit” loonud ka Horthy Ungaris, valides selleks suurte teenetega sõjasangareid. Muidugi mõista pääsevad Saksas, nagu juba öeldud, nende aadlimõisade omanikuks ainult teenetega rahvussotsialistid. See Saksa uusaadel tohib abielluda ainult umbes kümne protsendiga saksa naiste seast. Need kümme protsenti moodustaks 1. naiste klassi, kuhu kuuluvad puhastverd aarialased ja germaanlased, kelle esivanemate soontes “vähemalt kümme põlve” pole voolanud võõrast verd. Teise, mitte enam nii “auväärilisse” klassi, kuuluks suur saksa neidude läbilõige. Sesse klassi kuuluva neiuga uusaadli liige tohib abielluda ainult oma sugukonna ühisel nõusolekul ja rüütlikogu loal. 3. klassi kuuluvad naised ei või üldse abielluda rassipuhta germaanlasega. Kui seda siiski peaks sündima, siis nad alluvad, kui aadel seda nõuab, steriliseerimisele, et takistada saksa “verepuhtuse segamist”. On ette nähtud veel neljaski naisteklass, kuhu kuuluvad kõik vaimuhaiged ja parandamatud pärivuslikud tõbised, kes peaksid kuuluma steriliseerimisele igal tingimusel, kas nad siis abielluvad või mitte.

Kõike aadliseisust ühendaks üleriiklik organisatsioon “rüütlikoda” oma provintsiesindustega, mille liikmed valitavad. Nooremad pojad selle aadli “tõupuhtatest” abieludest jäävad, nagu juba öeldud, ilma tiitli ja mõisata. Nende kasvatamisele on Darré plaanides pühendatud terve pikk peatükk. Neist rahvussotsialistid loodavad poliitika- ja kultuurtegelasi ning juhtivaid ametnikke. Teenelisemad nende seast võiva valitsuse ülendusel omandada iseseisvalt aadliseisuse, nagu seda sünnib Inglismaal, kus kuningas suuri riigimehi ja tegelasi ülendab lordi seisusse. Saksamaa omandaks sel kombel “loomuliku” aadli, kes oleks “suuteline juhtima rahva kultuur- ja poliitikaelu”, millise osa praegune saksa aadel Darré arvates kaotanud juba ristiusu maaletuleku aegadel. “Sakslaste ümberpöörmine ristiusku, nende lahtikiskumine vanast germaani moraalist”, nii seisab Darré raamatus, “röövis aadlilt ta vanad rassiülesanded”. Nagu sellest näha, tahab Darré oma reformatsioonis ajaloo kella keerata õige kaugele taha.

Kogu see plaan, ütleb rootsi leht, võiks näida fantastiline ja teostamatu, kui tema eesotsas ei seisaks mees, kes selle plaani töötanud välja Hitleri ja ta ligemate abilistega [!] heakskii[t]misel ja kes avalikult jutlustab, et saksa rahvast saab “ümber organiseerida” ainult selle retsepti järele. Pärast kõike seda, mis Saksamaal juba sündinud, maailmale polekski enam üllatuseks, kui mõne aasta pärast Darrél ta uus aadel on juba loodud ja tema ise selle aadli rüütlikoja esimene “aadlimeister”.

Personaalsed tööriistad