Üleüldine ajalugu (Bergmann)/1322
II. Järk: Wõitlemine patrizide ja plebejide wahel.
§ 55. Wõitlemine maa ja hääle õiguste eest: Menenius Agrippa.
Sisemine elu.I. Patrizid üksi saiwad kuninga auujärje kautamisest kasu. Nemad oliwad ammetmehed, nemad oliwad maa peremehed. Plebejide osa aga läks ikka halwemaks. Sõda tuli, sõda läks; ühte puhku pidi kabli mõegaks ja sirp piigiks tautud saama, põlluharimisest ei wõinud juttugi olla. Plebejide pidu.Aga ometi just põld oli nende leib, nende raha ja wara. Ja tahtsiwad nad iseendid kui ka oma naisi ja lapsi hinges hoida, pidiwad nad rikaste patrizide käest laenama, iseendid oma perega pandiks panema. Kuna sõda wältas, anti armu, sest neid oli ju waenlaste wasta tarwis. Aga lõppis sõda, päriti laenu. Ei jõudnud mees maksta, tehti ta pärisorjaks ehk müüdi ära! Orjaike, palmikpiits, wangitorn ootas wõitjaid sõjamehi, kui nad koju läksiwad. Seda ei suutnud alam rahwas mitte enam ära kannatada. Nurin.Nemad nõudsiwad wõlawähendust ning intresside kergitust. Aga ei wõetud kuuldagi. Sääl läksiwad kõik plebejid ühe korraga naeste ja lastega esimest korda Pühal mäel: 494.„Püha mäe“[1] pääle ja lõiwad omale sinna kindla leeri üles. Menenius Agrippa. 2. Nüüd oli hirm suur: kardeti seda, kardeti teist, arwati plebejisid tulewat linna riisuma ja põletama, kardeti põldu harimata jääwat ja muud sellesarnast. Ruttu saatis senat saadikud küsima, mis rahwas tahab. Nõueti kergitust ja õigust. Wastuseks astus üks saadik, nimega Menenius Agrippa, ette ning rääkis: „Kuulge mu sõna, teie Rooma kodanikud! Kõhu lugu.Ühe korra läksiwad liikmed kõhuga tülli: käsi ei tõutanud mitte enam toitu suhu pista, hambad ei lubanud närida, jalad ei tahtnud kõndida, miks kõht nagu mõni asjaline wahtida muidu. Aga mis sündis! Kõht ei saanud süüa, ei ta annud ka mitte enam uut wäge ja ramu ega jõudu: käed jäiwad nõdraks, jalad läksiwad lõdwaks, kõik keha kippus kõdunema, kunni weel õigel ajal kõhu eest hakkasiwad hoolt kandma. Sest nad saiwad aru, et kõht neid kosutas ja karastas ja et neile enestelle ots oleks kõhuta kätte tulnud.“
Nõudmised.3. Agrippa mõistukõne waigistas wähe äritatud meeli. Aga enne ei mõeldudgi tagasituleku pääle, ega mõjunud mahedad sõnad midagi, kui kindlaste oli tõutatud wõlatorni kautada, pandiks pandud mehi lahti lasta, wõlawähendust waestele lubada, intresside kõrgust alandada ja rahwalle oma wolinikka anda. Ei liikunud ka rahwas mitte sammu enne paigast, kui tõutus wandega oli kinnitatud ja wolinikud ära waliti. Need wolinikud ehk Rahwatribunid.rahwatribunid wõisiwad plebejiseisuse liiget ülekohtu wasta kaitsta, tohtisiwad seadusi ära keelda, kui neid rahwalle kahju arwasiwad toowat, wõisiwad oma keskel rahwast koguda, kõnelda, nõuu anda, ja kui tarwis, ka nuhelda. Neid waliti rahwa läbi üheks aastaks, esmalt kaks, siis wiis, wiimaks kümme korraga. Kui ammeti aeg möödas oli, ep olnud neil mitte aru andmist. Kuid üksi linnas, mitte sõjas, mõjus woliniku wõimus ja hääl.
Koriolanus: 490.4. Nüüd oli plebejidel juba osake õigust ja ep olnud neil mitte lausa ülekohut karta. Aga pea taheti waewalt kätte saadud õigust jälle ära wõtta. Noor tore patrizide sugu mees Markus Koriolanus andis senatille nõuu plebejidelle üksi siis wilja müüa, kui nad woliniku õiguse käest ära annaksiwad. Nälg aga oli maal ja surm oleks suu ääres olnud, kui mitte osta ep oleks lubatud. Wolinikud kuulsiwad seda lugu, kaebasiwad rahwa ees Koriolanuse üle ja nõudsiwad talle surmanuhtlust. Rahwas oli täis wiha, aga Koriolanus põgenes kohtu otsuse eest Volski rahwa juure ja äritas neid Rooma wasta sõdima, sest ta arwas eneselle ülekohut tehtud olewat ning tahtis seda kätte tasuda. Aga kui ta Rooma all leeris oli, läks ta ema ja abikaasa palwe talle nii südamesse, et ta ümber pööris ning surmani wõeralle maale elama jäi.
Hääle ja maa nõudmine.5. Plebejid ep olnud selle õigusega weel mitte rahul: nemad nõudsiwad ka walitsusest ja ammetitest osa ja tahtsiwad patrizidega ühewäärilised olla. Nõnda nõudsiwad nad muist põldu riigimaast oma harida ja oma omanduseks. Aga patrizid oliwad wisad oma esiõigusi kinni pidamas ning seisiwad süle ja seljaga uuenduse wasta. Ja kui wõimalik oli, saatsiwad nad plebejide terasemad õigusenõudjad surma. Õiguse järele oli kõik maa, mis ära wõidetud rahwaste käest ära wõeti, riigi päralt. Patrizid aga wõtsiwad kõik oma kätte ega annud plebejidelle mitte jala täit, ehk küll nemad niisamuti oma werd waenlaste wastas ära walasiwad. Sääl andis üks rahwameeleline patrizidesugu konsul Spurius Kassius.Spurius Kassius nõuu, üht maatükki, mis hiljuti oli ära wõidetud, waesemate plebejide keskel ära jagada. Patrizid sülitasiwad tuld, kutsusiwad konsuli kohtu ette, kui ammeti aeg möödas oli, nimetasiwad teda „äraandjaks“ ning wiskasiwad ta kõrgelt Tarpeji kaljult maha. Aga tribunid ei kartnud: nad pärisiwad ikka uueste oma õigusi. Ja kui soowi ei täidetud, ei läinud plebejid mitte sõtta. Üksi Diktatori ees ei mõjunud woliniku wõimus ega tohtinud keegi wasta panna.
§ 56. Wõitlemine kindlate seaduste eest.
Seaduse seisus.1. Senni ajani oli wana wiisi ja kombe järele kohut mõistetud. Kirjutatud seadusi ep olnud. Sellepärast wõisiwad kohtunikud kergeste kõwerust õiguseks ja õigust kõweruseks käända, iseäranis, kui alam rahwas ülemaga kohtu ette astus. Sääl nõudis üks wolinik, et seadusi üles kirjutataks, kelle järele kohut mõistetaks ning õigust antaks. Kaua paniwad patrizid wasta ega wõtnud mitte rahwa häält kuulda. Wiimaks ei wõinud nad ometi mitte parata: nemad saatsiwad Saadikud.saadikud Greeka maale waatama, kus kõige paremad seadused oleksiwad, ja kui need koju tuliwad, walisiwad nad kümme meest, Decemviri: 451.decemvirid, kellel diktatori wõimus ja woli senni käes oli, kui seadused walmis saiwad.
12 tahwli seadus: 450.2. Kümne wasktahwli pääle kirjutati nõutud seadused. Aga aasta jooksul ep olnud weel mitte kõik walmis saanud. Sellepärast waliti uueste kümme meest, kes kaks tahwlit weel juure lisasiwad, nii et seda seadust „kaheteistkümne tahwli seaduseks“ kutsuti. Aga decemvirid ei annud oma woli mitte, nagu kohus, käest ära, waid jäiwad üle õige aja ammetisse ning pruukisiwad oma wõimust kurjaste. Aga just see asi murdis nende kaela. Sest kui üks decemvir, Appius Klaudius.Appius Klaudius, ühe auusa plebeji sugu pääliku tütart tahtis ära riisuda, teda kohtu ees oma kliendi tütreks tunnistades, surmas õnnetu isa meelt ära heites ise oma tütre ära, ‚sest üksi sellel wiisil wõida ta oma tütart lunastada‘. Ja rahwa hulk, kes seda lugu päält nägi, sai täis tulist wiha ning nõndis suure häälega decemviride ammetist lahtilaskmist. Aga et seda ei sündinud, läksiwad plebejid teist korda Pühal mäel: 449.„Pühale mäele“, kuhu nad senni jäiwad, kui tyrannusetaulised seaduseandjad lahti lasti ning wanad ammetid jälle jalale seati.
Õiguse saamine.3. Sest saadik pärisiwad plebejid oma wolinikkude läbi üht õigust ja ammetit teise järele, mis neile, kui ka aega mööda ja alalise wõitlemise all, wiimaks ometi korda läks. Plebeji konsulid: 366.Konsuliks saamine oli nende esimene nõudmine, aga seda ei lubatud. Selle eest asutati sõjatribunide ammet konsulite asemelle, kelleks ka plebejid wõisiwad saada; aga patrizidelle loodi uus prätori ehk kohtuniku ammet, kellest nemad üksi osa wõtsiwad. Siis saiwad nad luba quästoriks ehk riigi rahahoidjaks saada, mis neile tee senatisse lahti tegi. Ja siis saiwad nad konsuli, siis diktatori, siis censori ammeti osaliseks, kunni 200 aastase wõitlemise järele, aastal 302, Ühewäärilised: 302.plebejid patrizidega täieste ühewäärilisiks saiwad. Ränk oli riid, aga kibe wõitlemine ei kestnud mitte igaweste.
- ↑ Kink 3 penikoormat Roomast kaugel Anio jõe kaldal.