Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2222
II. Järk: Prantsuse maa.
§ 155. Valois sugu kuningad.
Valois suguwõsa Prantsuse troonil: 1328—1589.
Philipp VI.: 1328—1350.1. Prantsuse maal sattus esimene Valois sugu kuningas Philipp VI. pea pärast krooni alla saamist Inglis maaga käredaste tülisse. Säälne kuningas Eduard III. (§ 137, 3), ema poolt endiste Prantsuse walitsejatega sugulane, arwas enesel leseks jäänud trooni pääle suurema õiguse olewat ning algas, sest et ta soowi et täidetud, Philippiga sõda, mis Pärandussõda: 1328—1360.Inglis-Prantsuse pärandussõjaks nimetatakse. Wõitlemine kestis kaua ning maksis mõlemille riikidelle arutu kulu ja werd. Kuid õnn käis Inglaste kannul: mitmes tapluses taganesiwad Prantslased ning werise Crecy lahing: 1346.Crecy lahingi järel (§ 137, 3) otsisiwad nad wõitjailt rahu, mis ränkade tingimiste wasta tõutati. Ürikeseks ajaks kõigest puhkas sõjapasun: uus Prantsuse kuningas Johann I.: 1350—1364.Johann I. Hää püüdis, mis isa kautanud, mõegateral tagasi wõita, wõideti aga ise ära ning wiidi wangi ja pidi Londoni tornis kuulma, kuda kodumaal Parisi kodanikud ning talupojad mässamise leegil wõimsate woli wähendada nõudsiwad, rüütlite wägewa käe alla langesiwad ning kibedat karistust kannatasiwad. Wiimaks tehti mõlemate riikide wahel Bretigny rahu: 1360.Bretigny (l. Bretinjî) linnas rahu kindlaks: Prantsuse maa andis oma edelapoolsed maakonnad ja Calais (l. Kalê) linna Inglasele ning tõutas teatawal ajal kuninga eest, keda nüüd koju lasti, kõrge lunnastushinna maksta, kuna Eduard III. oma õiguse, Prantsuse auujärge pärida, awalikult tühjaks tunnistas. Kuid Johann ei suutnud, nii kiireste kui nõueti, tarwilist summa mitte muretseda ning läks, nagu tõutanud, Londoni tagasi, kus surm tema õnnetusele otsa tegi.
Karl V.: 1364—1380.2. Teiseks läks lugu Karli V. ajal: targa meele ja osawa waimuga oskas ta ülemat ning alamat seisust isekeskes lepitada ja oma tahtmise järele juhatada ning kõike oma mõju isa ja isaisa päiwil löödud haawade parandamiseks tarwitada. Ja oli riik seespidi toibunud, nõudis ta Inglastelt kadunud maakondasid tagasi: mis hääga ei antud, wõttis tema wahwa wäepäälik Bertrand du Guesclin (l. Bärtrâng Dügäklä̂ng) käewarre rammul; üksi Calais linn jäi waenlase kätte. Seda õnnetum oli Karl VI.: 1380—1422.Karli VI. walitsus. Kuningas ise, esiotsa wähe-ealine, pärast poole nõdrameeleline, ei suutnud midagi teha, wõimsad wõtsiwad ohjad oma kätte, kellel käsi, sirutas ta saagi järele wälja. Sääl juures süütas kuninga wenna ja onu, Orleansi (l. Orleángi) ning Burgundia herzogi, tüli, kes mõlemad walitsust oma kätte püüdsiwad, suure kodusõja põlema, kuna talupojad uueste wägiwaldselt omale õigust pärisiwad, aga halwema järje pääle sattusiwad. Koduse tüli sekka ilmus korraga Inglise kuninga Heinrichi V. (§ 157, 1) nõudmine: ‚kõik endised Inglise maakonnad antagu sedamaid tagasi!‘ Seda ei täidetud ning uus sõda oli jällegi Inglise õnneks: Azincourti lahing: 1415.Azincourti (l. Asänkûri) lahingis langesiwad Prantsuse rüütlid, ning alam rahwas, kes wõitjalt kergitust lootis, niisamuti üks osa suuremat sugu, kelle seas kuninga emandgi, awitasiwad awalikult ning salaja Inglasi, kelle wäelmlgad linnast linna ja maakonnast maakonda sammusiwad. Juba näitas Prantsuse riigi wiimne tund tulewat, sääl suri Heinrich V. ja selsamal aastal tema nõder wastane Karl VI.
§ 156. Karl VII.: Johanna d'Ark.
Karl VII.: 1422—1461.1. Wilets oli Prantsuse riigi lugu, kui Karl VII. pärast isa surma walitsuse ohjad kätte wõttis: maa oli tükati laastatud, linnad mässamise päiwist osalt rüüstatud, ustawad rüütlid lahingis langenud, üle-elanud otsisiwad igaüks, mis wõis, enese hääks päästa, muist jälle hoidsiwad kasu lootuses waenlaste poole. Päälegi oli kõik maa, mis põhja pool Loire (l. Loare) jõge, Inglaste käes ning lõunapoolnegi riigiosa ep olnud enam julge, sest juba piirasiwad Inglise wäed tema warjajat, Orleansi linna, ega olnud lootust teda tormajate wasta kaitseda. Sääl ilmus abi, kust ei aimatudgi.
Orleansi neitsi.2. Johanna d'Ark, Domremy küla talupoja tütar, kes lapsest saadik nägemisi näinud, arwas ennast pühalt neitsilt kutsutud ning walitud olewat isamaad häbist lunastada ning nõudis, pilkamisest ja ähwardamisest hoolimata, luba kuninga jutule saada. Kuninga ees.Kolmepäewase ootamise järele kästi teda tulla ning kohe astus neitsi, ehk küll Karl ennast päälikute warju peitis, kuninga ette, keda iial ep olnud silmanud, ja kuulutas julgeste, ‚et taewast temale käsk antud Orleansi linna waenlastest päästa ning kuningat Rheimsi linna kroonimisele saata‘. Kuulutuse tõenduseks ilmutanud ta kuningalle saladuse, mis ükski hing pääle tema enese ep ole teada wõinud. Nõuukogu ees.Sellegipärast käskis Karl nõuukogu asja läbi katsuda: sääl pandi neitsille mitu kawalat küsimist ette, aga terased wastused sulgusiwad warsti küsijate suud lukku. „Mis keeles kõnelesiwad su taewalised?“ küsis üks. „Paremas kui teie praegu!“ kostis Johanna. Ja teisele, kes teda üksina Orleansi minna käskis, ‚sest et Jumalalle sõjamehi waja ep olla‘, wastas neitsi: „Sõjamehed sõdiwad, Jumal annab wõidu!“ Õigus jäi Johannale. Terasmundriga kaetud, säraw kiiwer pääs, Orleansis: 1429.sõitis ta nüüd toreda sõjahobuse seljas, püha neitsi kujul ehitud lipp ees, wäehulgaga Orleansi ette ja pääsis õnnelikult linna sisse, kus teda õiskamisega wasta wõeti. Südidus täitis meeleäraheitjaid, kõik tõttasiwad piirajate kantsisid tormama ja mõne päewa pärast oliwad Inglased, kes „nõianeitsit,“ nagu nad Johannat nimetasiwad, kangeste kartsiwad, walli takka kadunud, seega Orleans waba 1429. Rheimsis: 1429.Niisamuti saatis „Orleansi neitsi“ Karli „waenlaste keskelt läbi“ Rheimsi linna, kus harjunud kombel kuningalle suure auuga kroon pähä pandi. Kohe pärast kroonimist palus Johanna luba ‚oma isamajasse tagasi minna, sest et taewane käsk täidetud olla‘. Aga ei antud suukannetki ning wasta tahtmist jäi ta sõjawäe sekka. Weel mitu linna langesiwad tema ilmumise hirmul, enne kui Wangis: 1430.Johanna Burgundlaste wangi sattus ning nemad tema Inglastele ära müüsiwad. Inglise walitsus aga laskis teda Prantsuse inquisitioni läbi nõidana ja Jumala teutajana Johanna: † 1431.surma mõista ning Roueni (l. Ruángi) linnas ära põletada. Weel tuleriidal kinnitas neitsi ennast kõigest, mis tema pääle kaebati, süüta ning ainult taewalikku käsku täitnud olewat. „Jesus“ oli tema wiimne sõna.
Prantsuse maa wõimuses.3. Roueni tuleriidast hoolimata oli õnn igapidi Inglastelt lahkunud: tükk maad teise järele läks oma õige peremehe, Prantslase, kätte tagasi, Paris tegi oma wärawad Karli VII. ees lahti, Burgundlane leppis kuningaga ära, üksi Calais linn tuletas endist Inglise wõimust suurel maal meele. Karli poeg Ludwig XI.: 1461—1483.Ludwig XI. kaswatas kawala käega ning walju wäega kuninglikku wõimust, kautas wõimsate woli ära ning ühendas nende wallad ja niisamuti Burgundia maakonna, mis ta Karli Südi pärandusest (§ 153, 3) oma kätte kiskus, kui kuninga omanduse riigi maaga. Tema poeg Karl VIII.: 1484—1498.Karl VIII., kellega Valois sugu wanem haru kustus, ning järgmine kuningas Ludwig XII.: 1498—1515.Ludwig XII., kellega noorem haru auujärjele astus, ühendasiwad kosjateel Bretagne (l. Bretánje) poolsaare riigiga, tõiwad aga mõlemad Italia sõdade läbi, kus oma walitsust jalale seada tahtsiwad, Prantsuse maale enam kulu kui tulu. See wasta kosus Ludwigi XII. päiwil riik sisemise korra, seadusliku maksu ja korralise kohtupidamise läbi õiete tugewaks. Tema poeg Franz I. saab kuningaks: 1515.Franz I. pärandas krooni ning ühtlasi wägewuse 1515.