Ajutine Valitsus kuulutab

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Ajutine Walitsus kuulutab
Ilmunud 4. detsembril 1918 Riigi Teatajas nr 4.

Ajutine Walitsus kuulutab.

Isamaa on kõige suuremas hädaohus. Äranälginud Wene rööw-sõjasalgad on ilma sõjakuulutamiseta Narwa juures maale tunginud, et Eestimaa wilja ja toidunatukest ära riisuda. Maad ähwardab rööwimine ja laastamine.

Pealetungijaid ei ole palju. Neid tagasi lüüa oleks tühi asi, kui Eesti rahwal oma korrapäraline sõjawägi oleks. Seda ei ole meie wäliste takistuste pärast weel jõudnud luua. Ainult sellepärast on sissemurdjatel esiotsa korda läinud Narwat ära wõtta ja paarkümmend wersta edasi tungida.

Walikut ei ole. Kui meie tahame endi maad laastamise, paljaksriisumise ja käegakatsutawa hukkamineku eest ära päästa, siis on waja wastu hakata. Eesti rahwas peab kõik oma jõu kokku wõtma, et nurjatuid rööwlid ja rahurikkujaid weriste peadega üle piiri tagasi ajada. See ei ole raske, kui kõik rahwas ühel meelel üles tõuseb.

Wastupanek on juba käimas. Wabatahtlikud sõjamehed Eesti Kaitse Liidust sõdiwad Narwa wäerinnal ja on senistes lahingutes juba kõige suuremat mehisust üles näidanud. Waenlase kaotused on wäga suured.

Ka wäljaspoolt on abi tulemas.

Kuid seniseid kaitsjaid on weel liiga wähe, et waenlast tagasi lüüa. Ja wäline abi wõib wiibida. Sellepärast on waja kiirelt rahwa sõjawägi elule kutsuda, kes waenlase wastu wälja astuks. Sellepärast on Ajutine Walitsus mobilisatsioni wälja kuulutanud ja esialgselt neli aastakäiku mehi lipu alla kutsunud.

Et seda mobilisatsioni läbi wiia ja tugewat rahwa sõjawäge elule kutsuda, otsustab Ajutine Walitsus:

Kõik walitsuse ja omawalitsuse asutused peawad oma hariliku tegewuse ajutiselt seisma panema, maha arwatud üksnes kõige hädalisem jooksew asjaajamine. Kõik walla-, alewi-, linna- ja maakonnawalitsused muutuwad sõjawäe walitsusteks.

Sõjapidamise jaoks on waja: mehi, sõjariistu, toiduaineid, raha, wara, talweriideid, hobuseid, weowankrid. Ajutisel Walitsusel on korda läinud wäljamaalt sõjariistu osta. Teise jao on walitsus Saksa okupatsioni-wõimudelt tagasi saanud.

Wõib olla, et esialgu sõjariistu kõigi meeste jaoks ei jatku, kuid Walitsusel on kindlad lootused neid weel juurde muretseda. Toidumoona muretsemise on toitlusministerium oma peale wõtnud. Talweriideid ja igasugu muud sõjawarustust on sõjaministerium sakslaste käest osalt tagasi saanud, kuid weel rohkem läheb waja. Seda peawad meie walitsused ja omawalitsuse asutused kokku korjama.

See nõuab määratu suurt tööd. Walitsus üksipäini ei suudaks midagi ära teha. Kõik rahwaasutused, kõik ametnikud, kõik rahwa poolt walitud mehed peawad endid sellele tööle rakendama.

Wallawalitsused peawad jalamaid järgmised komisjonid ametisse panema:

1. Rahaasjade komisjon, kes koha peal sisemise laenu (lühikeseajaliste riigikassa kohustuste) müümist korraldab ja selle tellimiseks walla piirkonnas elawaid waranduslisi isikuid kohustab, nende määruste järele, mis walitsus selleks eraldi awaldab.

2. Rekwisitsioni komisjon, kes rahwa sõjawäe jaoks talweriideid ja muud kehakatet sunniwiisil kokku wõtab. Iga wald peab andma 10 kasukat ehk Wene soldati sinelit, 10 talimütsi, 20 willast tekki, 20 paari kõlbulikka saapaid, 20 paari willaseid pealispüksa, 20 willast Wene soldati pealissärki ehk willast kuube, 25 sooja särki ehk kampsoni ja 50 paari ihupesu. Iga talu peab andma ühe paari willaseid kindaid ja ühe paari willaseid sokke. Asjad ei pruugi uued olla, kui nad aga hästi parandatud ja puhtad on. Waldade hulka on ka mõisad arwatud, kes kõigi asjade andmisest oma pinna suuruse järele peawad osa wõtma.

3. Rahwawäe komisjon, kes lipu alla kutsutawad mehed kokku käsutab, neile tarbekorral puuduwad soojad riided ja jalanõud kätte annab, ning nemad maakonna linna saadab. Käesolewas punktis nimetatud riided ja jalanõud tulewad iseäraldi kokku korjata ja ei tohi mitte eelmises punktis nimetatud warandusest wõetud saada.

4. Moonawankrite ja hobuste wõtmise komisjon. Iga wald (mõisad hulka arwates) peab andma 10 hobust ühes hobuseriistadega ja 7 wankrit. Hobused peawad suurtüki- ja ratsawäele kõlbulikud olema. Iga sadul, mis iganes kusagil talus wõi mõisas olemas, wõetakse sunniwiisil rahwa sõjawäe tarwis ära. Kõik walla piirides olewad automobilid tulewad wallawalitsuste poolt üles kirjutada, nende omanikkudelt wõi hoidjatelt allkiri wõtta, et neid kusagile teisale ära ei wiida ja maakonnawalitsusele nende üle rutuline teade saata.

Kõik ärawõetud talweriided, wankrid, loomad, hobused, sadulad, hobuseriistad hinnatakse komisjonide poolt ära. Nende kohta seatakse üleüldine protokoll kokku ja igale omanikule antakse kwiitung wallawalitsuse pitsariga.

Kõik ärawõetud warandus saadetakse neist kohtadest, mis maakonna linnale lähemal on kui 40 wersta, otsekohe maakonnalinna kraamiladusse, mujalt aga lähemasse waksalisse, maakonnawalitsuse abiladusse.

Maakonna- ja linnawalitsused peawad jalamaid ladude jaoks ruumid muretsema, kraami wastuwõtjad ja ladude walitsejad ametisse panema. Kõik sündsad kaubaaidad ja ladud tulewad rekwirerida. Iseäranis tuleb selle eest muret pidada, et loomad ja hobused hästi hoolitsetud ja toidetud saawad. Kasarmu ruumide jaoks tulewad kõige pealt kõik seltsimajad, trahterid ja kinoteatrid rekwirerida, tarbekorral ka erakorterid ja koolid. Linnawalitsused peawad kasarmute kordaseadmiseks, nii kui magamise asemete ehitamiseks jne., komisjonid ametisse panema. Niisama peawad linnawalitsused sõjawäe leiwaahjud ja köögid sisse seadma.

Kõigi kokkukogutud asjade üle seatakse kõige suurema kiirusega täpipealsed aruanded ja nimekirjad kokku ja saadetakse sõjaministeriumi warustuswalitsuse ülema kätte, kes nende waranduste tarwitamise ja wäljaandmise üle korraldusi teeb.

Maakonna- ja linnawalitsused ei pea walitsuse käskusid ootama, waid ise kõige suuremat algatusewaimu ilmutama. See on peaasi. Ainult siis wõidame.

Walitsus loodab kindlasti, et kõik kodanikud ise hädaohu suurusest aru saawad ja ilma sundimata need ohwrid kanda wõtawad, mida see käsukiri neile peale paneb. Kes nüüd ei tihka ühte jagu oma warandusest ohwerdada, see mõelgu selle peale, et kõik tema warandus ära riisutakse, ja wõib olla, tuleroaks langeb, kui rööwsõja laine üle meie maa weereb. Selle hirmsa hädaohu kõrwal on kõik need ohwrid, mida Aj. Wal. praegu nõuab, tühi asi.

Kes seda aga siiski ei taha aru saada ja nende kergete ohwrite andmisest püüab kõrwale põigelda, nende wastu wõtab Ajutine Walitsus kõige waljumad abinõud tarwitusele, rasketest waranduse trahwidest algades kuni sõjawäljakohtu kätte andmiseni.

      Peaminister ja sõjaminister: K. Päts.
  Tallinnas, 1. detsembril 1918.