Alutaguse metsades/Iisaku kaudu Rannapungerjale

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

IISAKU KAUDU RANNAPUNGERJALE.

Sõidan jälle maanteel. Mehaaniliselt tallavad jalad rattavänti, peaaegu hääletult kannab mind mu sõiduk maanteeäärsel jalgrajal. Vaade suundub meetrit kümme-viisteist ette teerajale, aeg-ajalt heidad pilgu vasemale või paremale ja jälle pöördub vaade ette. On õige, et jalgrattal sõites ümbrust palju ei näe, ainult riivad kuidagi kõrvalt pilkudega. Peamiselt on see ikka mõnikümmend meetrit halli teelinti, mis rattal sõites alati silmade ees seisab, kõik muu libiseb nähtamatult mööda. Võid küll alati peatuda, kui midagi vaatamisväärset on, ütlevad rattamehed, kuid kogemused näitavad, et neid peatusi tuleb vähe. Elutempo on nii kiireks läinud, et matkamine peamiselt liikumises seisab. Mis on reisimine autodel — kihutamine, muud midagi. Maastik jookseb mööda rohelise või halli kangana, kus kõik üksikasjad kaovad ning kokku sulavad ja maastiku siluetid kindlaid piirjooni ei saagi võtta.

Kord oli mul juhus sõita kilomeetrit viiskümmend posthobustel. See oli hoopis midagi muud. Sa võisid ette kaugele näha looklevat teelinti, võisid silmadel puhata lasta maastikul, mäeküngaste ja metsasalude kindlapiirilised siluetid püsisid kaua silmade ees, neid mäletad veel praegugi. Sul oli aega vaadata, kuidas tee ääres talus lapsed õuevärava avasid ja maantee äärde jooksid postipoissi vaatama. Sa mäletad isegi nende riideid ja nägusid, tead veel tänapäev, et üks väike tüdruk tõstis käe silmade ette ja tunnistas sind käe alt. Sul oli aega mõtteid mõlgutada, pea rinnale lasta ja tukkudagi. Ärgates võisid laulugi ümiseda, ikka ja ikka aeglaselt pöörata suure maastikuraamatu lehekülgi.

Praegune reisimine, olgu see kas või jalgrattalgi, on ikkagi kihutamine. Mõnusused ja kiirus on kasvanud, süvenemine kahanenud. Nad on pöördvõrdelised: mida oled võitnud kiiruselt ja mõnusustelt, seda oled kaotanud süvenemiselt. Peaks õige ühel suvel võtma kepi kätte ja pambu selga ja kogu suve jala matkama. Metsa ääres peatuksid, teeksid tuld ja valmistaksid sööki, vähenõudliku öömaja leiaksid kuski talulakas või ka siinsamas metsa all. Mõnes paigas peatuksid nädala või paar, teeksid tööd, vaatleksid inimeste rõõmusid ja muresid, siis rändaksid jälle edasi.

Siinsamas aga naeratad enese üle: seda sa ei tee! Kadunud on romantiline vandersell-hulkur ja Nipernaadi elab edasi ainult kirjanduses. Praegu domineeriv kraadepoiss teeb sõite omnibusel või huvirongil. Tantsib metsa all oma tantsud, teeb seal oma tipsud ja sõidab tagasi, muu ei ole tema asi. Seda kõike võib ju kodus lugeda ajalehest, seda teame õpperaamatust.

Ja tõepoolest me reisimegi rohkem õpperaamatute, ajalehe ja raadio kaudu. Raadio toob maailma koju — reklameeritakse. Kino toob veel rohkem. Ei ole seda maanurka, mida ringvaates pole nähtud. Kõigest teame pisut, kõike tunneme pealiskaudselt. Aga tõeline elu jääb kõrvale.

Tulen rattalt maha, istun murule ja avan kaardid. Siin on suur Pühatu soo, seda nägin Kuremäelt, aga sinna ma ei lähe, liigun teed mööda. Kuremäe ja Vasknarva vaheline tee on märgitud kaardile kollase joonega, see tähendab: esimese klassi tee, jõuvankritele sõidetav. Hõlpus on seda teed mööda nüüd ristikäiku teha, jumalaema kuju Vasknarvast Kuremäele viia, ei ole enam vaja sumbata niueteni vees ega hoida pühapilti kõrgel peade kohal. Kui kaugel peaks olema see aeg, mil ristikäigud tehakse autodel?

Kuremäe ja Iisaku vahelt algab Alutaguse metsade ala, needki läbin maanteel sõites. Täpsemaid andmeid nende suuruse, asustustiheduse ja muu kohta võin saada koduski mitmesuguseist teatmeteoseist. Üllatavalt uus ei saagi matkamine praegusel ajal olla, ikka valmistad end ette vastava kirjanduse kaudu. Reisides leiad siis oma kirjanduse põhjal tekkinud kujutluste kinnitust või ka pettumust — tegelikult osutub olukord siiski teissuguseks, kui oled ette kujutanud.

Panen kaardid kokku, istun rattale ja sõidan edasi. Ei saa reisimiseski oma ajast maha jääda ega ette minna. Nagu sa tänapäev selga ei pane kuube, mis oli moes sada aastat tagasi, nii ei reisi ka Tartust Tallinna killavooriga ega posthobustega, vaid tarvitad kas autot või rongi. Jäägu seepärast ilutsemine minevikus ja jätkakem reisu ajakohase sõidukiga.

Jõuga küla kohal jõuab Kuremäe tee suurele Tartu maanteele välja. See on lai ja hästi korrashoitud tee nagu Tallinn—Narva maanteegi. Liiklemine näib siin kaunis elav olevat, vahetpidamata sõidab vastu ja mööda omnibusi ja autosid. Homme on pühapäev, rutatakse Narva-Jõesuhu. Teid katab kogu laiuses peenikeseks hõõrutud tolmukiht, mis rattakummide all podisedes laiali lendab ja õhku tõuseb. Kui mõni raske veoauto või omnibus tulise kiiruga mööda kihutab, siis ajab üles nii suure tolmupilve, mis vaikse ilmaga pool tundi ja veel kauemgi õhus püsib.

Tee ääres talus, kus joomas käin, kurdetakse selle tolmu üle ja ollakse pahased. Vana peremees istub aidakünnisel, seab piipu ja arutab:

„Ei jõua üks tolmupilv veel lahkudagi, kui tuleb taas teine auto või krusa ja matab kogu talu uuesti tolmu alla. Linnast tullakse maale, et siin on puhas õhk — siin suure tee ääres alles saad tolmu neelata. Paned pühapäeval hommikul valge särgi selga, õhtul oled nagu reheline. Minge vaadake ristikheinapõldu tee ääres — seal pole rohelist leheliblet, puha halli tolmuga kaetud. Eile käisin tee ääres heinamaal, mõtlesin, et pikutan õige veidi rohul… kui üles tõusin, olin nagu tuhavakka kastetud.“

Aida ette tuleb ka perenaine ja kurdab omalt poolt, et kangaid ei saa koplisse pleekima panna ega pesu kuivama, puha on varsti teetolmust hallid.

„Kui nad oskasid leiutada niisugused kiirusemasinad,“ arvab jälle peremees, „siis peaksid leiutama ka vastavad teed, mis ei tolmaks ega tahmaks teeäärseid talusid. Saksamaal või kus ehitatavat suuri teid, mis ei tolma, seal võidakse kihutada, aga siin piisaks hobusest ja raudteestki. Ja ei tea, kuhu nii suur rutt peaks olema… siin väikeses riigis peaks väiksema kiirusega oma asju õiendada jõudma.“

Lahkun talust. Lükkan veidi maad ratast käe kõrval ja kõnnin ise tee ääres rohus — õige küll, siit see päris tolm külge hakkabki. Ja ristikheinapõld maantee ääres on tolmust tõepoolest hall.

Sõidan edasi ja mõtlen vana peremehe sõnadele — tahavad nende masinatega sõita, siis tehku ka teed, mis ei tolma. Aga vana peremees peaks mäletama neid aegu, mil suured postmaanteedki olid kevadeti ja sügiseti peaaegu läbipääsematud. Iseseisvuse ajal, nende kiirusemasinate tulekuga on meie teed ometi tundmatuseni muutunud. Nüüd võib temagi mööda kumerat ja hästi korrashoitud teed igal ajal Iisakusse sõita oma väikesi asju ajama.

Mis puutub aga kiirusse ja ruttu, siis olen teistegi vanameeste kurtmisi selle üle kuulnud, jah, targutasin isegi äsja sellest ja mõlgutasin mõtteid, — kuid seda ruttu ei peata enam keegi. See läheb juba omasoodu. Talu õues kuuriseina ääres oli jalgratas. Kas oli see poja või sulase oma? Sellega nähtavasti ollakse leppinud. Noored ei lähe naaberkülla simmanile enam jala, vaid sõidavad jalgrattaga. Ja vanamehel endalgi on kindlasti hea meel, kui poeg rattale istub ja mõne väikese asja Iisakus ära õiendab nagu muu seas.

Maapind hakkab järjest tõusma, metsad taganevad, kuna põllulapid tungivad suure tee äärde. Terevere kohal tulen rattalt maha ja lasen pilgu libiseda üle kauguste. Vaade on siit väga avar, näib, nagu asetseks Iisaku kirik oma alevikuga kõrgel, ümbrust valitseval soosaarel. Siia paistavad jõgede sinised paelad ja teede hallid lindid. Idapoolsete metsade ladvad jäävad madalale, nii et võid üle nende näha kaugeid külasid ja üksiktalusid. Lääne poole ulatub pilk üle metsasalude ja väiksemate küngaste kuni Murakasooni välja, mis paistab taevarannal tumeda viiruna nagu sügisene meri.

Ma ei tea, kas on ilmastikuolud õige soodsad või minu kaugustetaju silmapilgul erakordselt suur, kuid mulle näib, et kuski mujal kodumaal sellist avarat väljavaadet ei ole kui siin Alutaguse metsades Terevere seljakul. Otepää Väike-Munamäelt võib ju küll näha kaugele üle kuppelküngaste, ilusa ilmaga võid isegi Haanja kühmi eraldada taevapiiril, kuid ometi ei ole seda avarust ega kaugust, mis siin, kõik näib seal kägarduvat mäekuplite ja seljakute taha. Ja Suur-Munamäelt ootad alati rohkem kui ta anda suudab, juba see toob pettumusi. Pealegi tõuseb tihedasti asustatud ja suure teevõrguga läbitud Haanja maastikult alati nii palju tolmu, et see silmapiiri peidab või ähmaseks teeb. Siin ei ole aga midagi vaadet häirimas — rohelised metsaladvad, niidud ja ääretu soo.

Mõni kilomeeter Iisakust edasi hakkab maapind taas madalduma ja tasanema, metsaladvad tõusevad kõrgemale, avar vaade kaob. Sälliku kohal algavad metsad, kuna asulad kaovad. Jällegi kahel pool kõrged metsamüürid, ees — hall teelint.

Päike on juba keskõhtus, kui jõuan Rannapungerjale. Ma tean, siia oleks pidanud sõitma kevadel jäälagunemise ning suurvee ajal. Siis oleks siin näinud hoopis teissugust elu ja liikumist, siis oleks näinud, kuidas küttepuud Alutaguse metsadest välja ujuvad ja uljad parvepoisid pikil looklevail palgiparvedel elukardetavaid sõite teevad. Rannapungerja ja Lohusuu — need on suurimad Alutaguse metsamaterjali turustamiskohad, siitkaudu läheb laiali suurem osa neid küttepuid, propse ja palke, mis suured Alutaguse metsad annavad. Praegu on parvetamine juba lõppenud, kuid kaldad jõesuudme ümber on metsamaterjali täis, nagu poleks seda siit kuhugi viidudki, seda annab kogu suve vedada ja laiali saata.

Jõgi lõikab läbi kõrged Peipsi-äärsed liivaluited, on küllaltki sügav ning veerikas, oleks oma alamjooksul laevadelegi sõidetav, kui need aga jõesuudmest üles pääseksid. Seda aga ei saa. Peipsi lained uhavad jõesuudme liiva täis, nii et Vasknarva ja Tartu vahel ühendust pidav reisijateaurik ei pääse randa, vaid võtab reisijaid peale kaugel järvel paatidelt.

Ronin üles jõe paremale kaldale, kõrgele liivaluitele, löön taas kaardi lahti, et selle järgi jälgida, kust saab Rannapungerja jõgi oma veed. Selgub, et selle nime all tuntakse teda ainult kümne kuni kaheteistkümne kilomeetri pikkuselt jõesuudmest ülespoole. Lisajõed, mis vesi kokku kannavad õige laialdaselt maa-alalt, kannavad igaüks erinime. Suurim neist, Roostoja, saab alguse Pagari asunduse lähedalt, temaga liitub Iisaku kohal Mäetaguse jõgi; parempoolsed lisajõed saavad alguse Tudu ja Oonurme metsadest, — seega läbivad nad Alutaguse metsarikkamad alad, olles ühtlasi headeks parvetusteedeks. Teiseks tähtsamaks parveteeks on Avi jõgi, mis suubub Peipsisse Lohusuu kohalt. See toob oma veed Paasvere ja Avinurme metsadest.

Need kaks jõge on kaua aega olnud Alutaguse metsade elusooned ja kaubateed, seda jutustab jõesuudmes puuvirnade ümber askeldav metsamees, kellega sobitan juttu. Kui palju neid jõgesid mööda on metsadest välja toodud palke, propse, saepakke ja küttepuid — kes seda jõuaks lugeda või meeles pidada! Kuid nüüd hakkab nende tähtsus langema. Sonda—Mustvee kitsarööpmeline raudtee võtab suurema osa vedusid enda kätte. Ja veoautod tungivad nüüd igale poole. Tudulinna—Roela maantee on nüüd autodele sõidetav, lase millal tahad. Aastat kakskümmend tagasi ei saanud sealt kevadeti läbi ei jalgsi ega hobusega, nüüd vurab seda teed mööda üks veoauto teise järel.

Mees sülitab laias kaares ja heidab tüdinult käega. Tea kui kaua need metsad sedasi vastu panevad. Leiutavad kõiksuguseid masinaid, millega kiiresti kihutada ja vedusid vedada, aga seda ei saa, et metsad kiiremini kasvama paneksid. Jah, tehku, mis tahavad, aga Jumala ja looduse vastu ei saa. Seeme idaneb ja puu kasvab tänapäeval niisama aeglaselt nagu sada aastat tagasi. Kas ei ole leiutatud veel sellist kunsti, mis metsad kiiremini kasvama paneks, või sellist rohtu, et tilguta mõni piisk puujuurele ja puu sirgub suureks mõne päevaga? Muidugi ei ole, ei leiutatagi! Jumala ja looduse vastu ei saa. Aga puude mahavõtmise ja väljavedamise kunst on neil selge ülearu. Tea, millal nad lennukiga hakkavad siit puid välja vedama?

„Kas olete sõitnud mööda Sonda—Mustvee raudteed?“ küsib metsamees lõpuks. „Kogu see raudteeäärne on üksainus suur metsa surnuaed — puuvirn puuvirna kõrval.“

Vanamees on tusane ja pahur metsade mahavõtmise, võib-olla veel enam teenistuse vähenemise pärast, mille võtavad üle raudteed ja veoautod.

Püüan juhtida juttu mujale.

„Kas võtate osa ka kevadistest parvetustöödest?“

„Võtan küll.“

„Kuidas seda toimetatakse?“ pärin edasi. „On vist küll lõbus ja huvitav töö? Ja kuidas on teenistusega?“

Püüan oma kõnele lisandada naljatooni, et hajutada vana metsamehe pahurat tuju ja võita usaldust. Arvan, et päris tore oleks parve peal liuelda mööda jõge, sekka laulu lasta ja vaadelda jumalaloodust.

Mees mõõdab mind asjaliku pilguga pealaest jalatallani, siis küsib:

„Kas olete asja peal väljas või sõidate lusti?“

Ikka veel umbusklik ja pahur! Seletan otsekoheselt:

„Olen ikka asja peal väljas ja sõidan ka huvi pärast. Tahan tundma õppida, kuidas elatakse mitmes paigas meie kodumaal, ja sellest pärast noortele, kes alles vähe käinud ja näinud, jutustada.“

Vanamees ei vasta alul midagi, kobab mööda taskuid, väänab tugeva plotski, siis ütleb juba palju sõbralikumalt:

„Ah selle peal siis oled väljas. Aga kevadel käisid siin laiade pükstega noormehed, ütlesid ajalehe juurest olevat, klõpsutasid ülesvõtteid teha ja küsisid veidraid küsimusi. Et laulaksime neile ette mõne parvemeeste laulu. Kas laule maailmas vähe — otsigu raamatuist või laulikuist. Parvetamistöö ei ole laulupidu ega pulmapäev, et siin eri laulud peavad olema. Leivateenistus nagu iga teine töö. Seda tehakse leiva pärast, mitte lõbu pärast. Külatüdrukud kõõritavad heinamaal loogu võttes ka laulu, noor inimene laulab igal pool, ega ta siis tööd laulu pärast tee. Elu nõuab, kõht nõuab, riiet tahad saada, peavari olgu sul pea kohal. Peab vist julge ja osav olema, küsiti. Muidugi pead tundma oma tööd, mõistmata ei saa midagi teha ei parvetamisel ega mujal. Kas mõnikord ka vette kukutakse? Lapsed on need linnainimesed ja ajalehemehed. Muidugi tuleb ka seda ette. Teedki käies kukub inimene, miks siis mitte parvel. Ime, et ta veel seda ei küsinud, kas parvemehed vette kukkudes ka märjaks saavad. He-he…“

Vanamees viskab plotskiotsa maha, astub jalaga peale ja muheleb naerda veidrat ajalehemeest.

Ma mõistan, ajalehemees tuli otsima parvepoisi-romantikat, nagu oli seda lugenud kirjandusest, leidis eest aga igapäevsed töömehed, kes olid leivateenistusel väljas.

„Jah,“ sõitlen siinsamas endaga, „sa ei ole parem neist ajalehemehist, ajad taga ka mingisugust minevikuromantikat ja oled pettunud, kui seda ei leia. Kõik ilusamad ajad on juba enne meid olnud. Teatud east peale vaatame kõik tagasi ja igatseme vanu aegu. Omamoodi romantik on see vana metsameeski, kes ei salli veoautosid ja raudteed siin kolkas. Vanasti oli tema arvates parem, kui parvetamine oli hoogsam ja killavoorid liikusid talveti üle külmunud soode. Küllap tuleb kord aeg, mil praegused aururongid ja teelt tolmupilvi keerutavad autod on vanaaegne romantika, asemele tulnud uus aga reaalne olevik, romantikata ning huvitu.“

Istun vana metsamehe kõrvale palgiotsale ja küsin õige asjalikult:

„Kuidas oli siin tänavu talvel ja kevadel teenistusega?“

Selle küsimusega, võib-olla ka tooniga taban õiget nooti, see ei ole reporteri veider küsimus.

„Keskelt läbi,“ vastab vanamees siiralt ning usaldavalt. „Ei või just nuriseda, ehk küll on olnud ka paremaid aegu, kuid on olnud ka halvemat teenistust.“

Nüüd sobib jutt, nagu ta meeste vahel peab olema, asjalik ja otsekohene. Vana metsamees kõneleb pikalt ja laialt, kuidas siin metsatöid tehakse ja palke parvetatakse. Talvel veetakse hobustega puutagavarad jõe äärde, nüüd muidugi ka kitsarööpmelise jaamadesse kokku. Sealt on edasitoimetamine kerge. Jõgede ääres aga algab jääminekuga kiire löö, saadetakse puid alla lahtiselt ja plotitud, s. t. kokkupandud parvedes. Tuleb parvedel kaasa sõita või lahtise parvetamise puhul põõsaste taha ja madalikele kinnijäänud puid lahti päästa. Mitme omaniku puud on — peab vaatama ja vaheaegu pidama, et segamini ei läheks. Mõned palgid vettivad raskeks ja vajuvad põhja, sinna nad jäävadki. Küllap siingi jõe põhjas puhkab mõni hea majatäis palke. Siit Rannapungerjast saadetakse puitmaterjal enamasti Narva, jällegi peaasjalikult parvedes. Plotitakse uuesti tugevad parved, mida siis hobustega mööda madalat Peipsi randa edasi veetakse.

Ajame veel juttu ühest ja teisest asjast. Kui lahkume, ulatab vana metsamees mulle oma krobelise käe ja lausub sõbralikult:

„Head aega siis… ja nägemiseni.“