Autori arutelu:A. H. Tammsaare

T&Õ viienda köite taga võiks olla ka vihje, et Vikitekstidesse on see kantud mitte 1933. aasta esimese trüki järgi (nagu siinse lehe järgi võiks arvata), vaid 1936. aasta teise trüki järgi. Ma ei tea, kas neis oli erinevusi, aga pole välistatud, et kellegi jaoks on see vahe oluline. --82.131.40.240 23. august 2018, kell 02:36 (EEST)

Õige märkus. Lisasin vihje V köite digiteeringu kohta. Jääb muidugi arusaamatuks, miks I trükki ei digiteeritud? Kasutaja:Pikne ehk teab?--Estopedist1 (arutelu) 23. august 2018, kell 16:36 (EEST)

Sulgudes on siin lehel esmailmumise aasta. Selle järgi on teosed järjestatud. Trükkidel on muidugi oluline vahet teha ja siia võib üles panna ka sama raamtu eri trükke. Ma isiklikult ei ole pidanud vajalikuks autorilehele märkida, mis trükk üles on pandud, kuna raamatu enda lehel iseenesest on trüki aastaarv nähtaval kohal. Aga jah, eks võib siia ka lisada.

Siin on see trükk, mis lihtsalt digiteeritud kujul olemas ja kättesaadav oli. Pikne 25. august 2018, kell 20:37 (EEST)

Kas lisada alajaotus "Tema kohta" või midagi taolist?

Kangesti tahaks tolle Rahvalehe intervjuu vikitekstidesse üles riputada, kasvõi ümber tippida kui muidu ei saa, aga kuidas? Mumeelest sobiks küll siia, aga järsku on muid variante. BirgittaMTh (arutelu) 26. veebruar 2026, kell 12:25 (EET)

https://dea.digar.ee/?a=d&d=rahvalehtvabamaa19391213.1.10&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA------------- BirgittaMTh (arutelu) 26. veebruar 2026, kell 12:26 (EET)

Rahvaleht, 13. detsember 1939

A. H. Tammsaare sõjamõtted.

"Põrgupõhja uuest vanapaganast" ja muust. — "Kui sa selle raamatu välja annad, siis inimesed tunnistavad su hulluks," ütleb kirjaniku abikaasa.

On enam-vähem unustusse jäänud too kunagine A. H. Tammsaare raamat, mis kandis pealkirja "Sõjamõtted". Ma ei pane pealkirjas seepärast "hanejalgasid" nonde "Sõjamõtete" eritlemiseks, et ma ei kavatse jutustada ununenud raamatust, vaid elavast inimesest. See oli üks juhuslik vestlus Tammsaarega, jumalapärast mitte intervjuu! Tammsaare ei anna intervjuud kunagi ega kellelegi, sest tema loomuses on — olla tagasihoidlik. On päris kindel, kui Eestis kuulutataks võistlus tagasihoidlikkude vahel, siis Tammsaare siin tuleb kindlasti esikohale, nagu ta kirjanduseski tulnud on. Ta ei luba isegi sellest kirjutada, et üldse temaga on räägitud, vaid arvab, et sobivam oleks mõningaid mõtteid vast nii avaldada, et neid on kuskilt kuuldud, kellegi käest — mitte aga Tammsaare enese käest.

Isegi oma viimase raamatu peale, mis varsti jõululauale ilmumas, pole ta kirjutanud mingi kirjandusliku liigi nime. Ta on vaid kirjutanud käsikirja valmis ja alles kirjastus on ristinud selle omal algatusel romaaniks.

"Ei — mina ei tea midagi sellest, ei minul pole aimugi. Kui ta ilmub, siis loete ja näete," vastab Tammsaare, kui märkab, et ta uue teose puhul teda usutlema kipun.

Kirjutamise aja kohta lausub ta vaid niipalju, et teos valminud suvel.

"Nagu ma igal suvel olen linnas, nii ka tänavu ja siis ma ta kirjutasin," lausub autor.

Saan teada veel niipalju, et Tammsaare uus raamat, mille pealkirjaks "Põrgupõhja uus vanapagan", on esialgu pidanud saama nimeks ainult "Uus vanapagan", millest nähtub, et autoril kirjutama asudes on olnud pearõhk suunatud vanapaganale. Teose käik toimub maa-miljöös (tegelikult on ka Tammsaare sünnikoha läheduses olemas Põrgup… talu), teose laad pidavat lähenema sama autori näidendile "Kuningal on külm".

Autor hoidub aga oma jutuga kramplikult teosest kõrvale ja peab seda üldse sobimatuks, et ta enne kümmet aastat oma teostele läheneks. On säärane ajaline vahemaa saavutatud, eks siis või ka suhtuda oma asjadele kriitilisemalt.

Mida enam autor oma teosest eemale tõmbub ja selle jätab Kavala Antsu ja Vanapagana lahendada, kelledel olevat sellega suur sugulus, seda kergemini murravad sõjamõtted teed läbi meie jutu.

Tammsaarel on põhjust mõtelda sõjamõtteid ja Tammsaarel on oskust ja küllaldaselt informatsiooni Euroopa umbsõlme lahtimõistatamiseks, kuid ka vaimukus aitab siin huvitavatele oletustele. Põhjust! Jah, miks mitte põhjust, kui kirjanik on just tänavu sügisel enne sõja puhkemist murdmas endale teed kogu Euroopa rahvaste varaaita. Kirjavahetused olid peagu kõigi Euroopa pealinnade suuremate kirjastustega käimas ja väga soodsalt autorile. Sõjamõõk aga lõikas kõigist sidemeist läbi ja nüüd on rahulik ja rahuarmastaja autor ise üks sõjaohvreid.

Ja mitte üksi Tammsaarel enesel ei ole huvi sõja ning rahu probleemide vastu, vaid ka üks ta lastest, väike kollakajuukseline poeg, kes on tulnud isa tuppa jäänud raamatule järele, püüab oma põhjendatud tulekut viivitada niipalju kui võimalik, et oma pisikeste kõrvadega haarata isa sõjamõtetest murdosagi! Ent pea kaob jälle "Vargamäe noorperemees" ja Tammsaare mõtted rändavad uljalt mööda sõja tallermaid ning tähtsaid kindlustusliinisid, ning leiavad sealt mõne väga olulise tõe, ilma, et autor seal ise käinud oleks. Tammsaare sõjamõtetele järele rutates selgub, milline tähtis osa on inimlikul intelligentsil võidu saavutamisel ka sõjas — ning kui tähtsusetu on ainuüksi jõuline ülekaal või tardunud mõtteviis. Otsitakse asjata nägematut relva, kuid unustatakse, et mõttena on see ammugi olemas.

Püüan maailma uuestijagamise probleemide juurest autorit tuua tagasi ta uue teose juure, kuid imelikult näib see tähtsusetuna, nii on autori tagasihoidlikkus mind tema raamatu suhtes nakatanud. Tammsaare lausub vaid niipalju, et ta abikaasale pole see uus raamat meeldinud. Nii on pr. Tammsaare öelnud: "Kui sa selle raamatu välja annad, siis inimesed tunnistavad su hulluks!"

"Võib-olla küll, et esiotsa lugejale paistab, et kirjanik on hull, kuid niipea, kui ta edasi loeb, leiab ta, et ta ise on hull. Ja kui ta veel edasi loeb, siis näib talle, et terve maailm on hullunud!" lausub kirjanik. Kas selles hullumises ei ole teatud prohvetlikkust? Kui Tammsaare oma raamatu kirjutas, ei olnud küll veel puhkenud sõjahullused ja oleks võinud arvata, et maailm on tark — kuid mis arvate teie praegu, lugemata või loetult, Tammsaare teosest?

Ev. J. Voitk. BirgittaMTh (arutelu) 26. veebruar 2026, kell 13:32 (EET)