Daani hindamise raamat/Külad ja mõisad

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Daani hindamise raamat = Liber census Daniae
Matthias Johann Eisen

Külad ja mõisad.

Schlüter on waewaks wõtnud kõiki Liber census Daniae nimesid üles lugeda ja neid sel lugemisel 539 leidnud. Neist 539 nimest on 14 nime kaks korda üsna ühte wiisi kirjutatud, nagu näituseks Haria, mille kõrwal aga Harriaen ja Haeriae ette tulewad; peale selle Alentakae, Juriz, Laidus, Natamol, Mekius, Pirsö, Salda, Waskael, Weri, Tamicas, Maum, Lopae, Ubias. Sedawiisi jääb 525 nime järele. Aga nende 525 nime hulgast leidub mõndagi, mis muud ei ole kui sama nime teisendid. Ilma pikema uurimiseta selgub, et üht ja sama kohta tähendawad Haccriz ja Hakriz, Jeeleth ja Jeelleth, Kiaeppaekula ja Kiaeppaekylae, Sicaleth ja Sicalöth, Capal ja Cappala. Wähe suurem on wahe ju nimedes Lemmun kylagund ja Laemund kylaegund. Igatahes tuleb Lemmu ja Laemund samaks nimeks lugeda, nagu sõna kylagundki, mida raamat wahel kylagund, wahel kylaegund, wahel kilegund, wahel koguni kiligund kirjutab.

Muist weel sama nime meeldetuletawatest nimedest wõiksime nimetada Accola ja Akiola; Aunapo ja Haeunopo; Alaverae ja Aloverae; Calablae ja Calablia; Carola ja Karol; Damicas, Tamicas ja Pamicus; Hyraenculae ja Hiurenkylae; Jarvios, Jarvius ja Jervius; Katkantagus ja Katkuntakusae; Kogael, Kogelae ja Kokael; Koil ja Koylae; Maidalae ja Maydalae; Mechias, Maechius ja Mekius; Nakael ja Nakalae; Oeas, Oia ja Oiel; Othencotaes ja Othengat; Padagas ja Pategas; Pariol ja Periel; Purdis ja Purdus; Repel ja Reppel; Satael ja Sataial; Saul ja Saula; Sonalae ja Sonaldae; Waetheverae ja Waettaevaer; Obias ja Ubias.

Peale nende esineb weel mõnda nime, mida kudagi wiisi sama nime teisendiks tuleb tunnistada. Teisendeid maha arwates jääb ikka umbes 500 iseseisvat Eestimaa kohanime üle, mida paremini tähele tuleb panna.

Peale Estonia, Haria ja Wironia on need nimed kõik külakundade, kihelkundade ja külade ehk suuremate kohtade nimed. Lõwiosa langeb nimedest küladele ja suurematele kohtadele. Mõisu otsime sel ajal, mil Liber kirjutati, weel ilmaaegu. Mõisad tekkisid alles aja jooksul, kui ka rüütleid Liberi kirjutuse ajal juba küllalt leidus. Nimetab ju ometigi Liber tihti rüütleid külade omanikkudeks, wahel ka muid isikuid. Igatahes oli Liberi kirjutuse ajal iga raamatus nimetatud küla ehk suurem koht ju kellegi nii-ütelda suurema mehe päralt. Eestimaa allaheitmisega langes kogu maa Daani kuninga omanduseks. Selle omandusega ei olnud aga hõlpus asi toime saada. Maaelanikud hakkasid igal parajal silmapilgul uute peremeeste wastu. Kuningas pidi küladesse, wähemalt suurematesse paikadesse walitsejad ja külakupjad panema, kuid needki et jõudnud rahwast alati sõnakuulmises pidada. Sellepärast andis kuningas osa külasid weel oma rüütlitele laenuks. Laenumehed wõisid kogu eluaja külade sissetulekuid oma kasuks tarwitada ja pärast surma kuninga loaga lastelegi päranduseks jätta. Olid walitsejad kas kuninga seatud külakupjad — mitte külakupjad praeguses mõttes, waid hopmannid praeguses mõttes — wõi laenumehed, neil kõigil oli tegemist küll rahwast sõna kuulma panna. Mõnegi korra tähendab Liber, et selle ehk selle küla omanik ehk kubjas ära tapetud. Ei ole küll tähendatud, kes tapnud, aga oletada wõib, et ümberkaudne rahwas sest süüst puhas ei tohiks olla. Teise korra wõis mõni, kes ülekohtusel wiisil küla oma kätte kiskunud, äraajamise korral surma leida.

Külakupjad ja laenumehed pidid muidugi rahwa sekka elama asuma, et seda paremini rahwa liikumist silmas pidada. Wähemalt igas suuremas külas elas keegi kuninga poolt kupjaks wõi laenumeheks määratud isik. Lossid ja toredad mõisad puudusid neil, neid ehitusi ei jõutud Liberi kirjutuse ajal weel walmistada. Rahwas et olnud weel pärisorjad, waid kümnise ja muude maksude maksjad. Külakupjad ja laenumehed pidid lihtsate puumajadega leppima, otsegu Ameerika farmerid. Wist oli neil peale selle pikkadest postidest ehitatud aed maja ümber, et salawaenlased hõlpsalt kallale ei pääseks. Meie ajal elab mõni talumees paremas majas kui selleaegne kuninga külakubjas wõi laenumees. Isegi 300 aasta eest asus mõni mõisnik sarnases majas, mis meieaegset karjamõisa ehk wanaaegse koolimaja meele tuletab; mõnel mõisnikul ometi olid suured lossid ja toredad mõisad. Adam Oleariuse reisikirjeldusele 1600 algupoolest on Kunda mõisast pilt juure lisatud. Selle pildi järele et tohiks me Kunda mõisamaja sugugi mõisaks arwata, kui Olearius seda ei ütleks.

Liberiaegseid külade nimesid tähele pannes näeme, et palju endiseid külasid hiljemini mõisateks moondunud, teised külad jälle elawad praegu weel edasi, aga neile on samanimeline mõis seltsiliseks tulnud, kolmandad on külad ehk talukohad, nagu 700 aasta eest, ja neljandaid otsime ilmaaegu. Aja jooksul wõtsid paljud laenumehed külade käest maad ära ja asutasid mõisad asemele, wahel ainult karjamõisad. Niisugusel korral saadeti külarahvas tihti mujale elama, kas laiali ehk ühtekokku. Wiimasel juhtumisel asutas äraaetud külarahwas kaugemale tihti endise elukoha nimelise küla. Enamasti hakati uut mõisagi endise külanimega nimetama. — Mõnel teisel korral wõttis laenumees osa laenumaad enesele mõisa wäljade jaoks, osa aga jättis külarahwa kätte edasi. Sedawiisi tekkisid mõis ja küla kõrwuti ja mõlemad hakkasid tihti üht nime kandma, s. o. külale jäi ta endine nimi ja mõis omandas enesele kõrwalseiswa küla nime. Laenumehed jätsid hea meelega Eestimaal külad mõisate ligidale seisma, et tarbekorral külast ruttu abi saaks. Liiwimaal paistab meile niisugune nähtus harwemini silma.

Alati ometi et hakanud uued mõisad küla nimesid kandma, waid nõutasid enestele mõnegi korra hoopis muud nimed. Nii hakati mõnda mõisa ta omaniku nimega nimetama, küll Eesti, küll Saksa keeles. Eesti keeles sai omanikult näit. Neeroti (omanik Nieroth), Triigi (omanik Stryk), Kloodi (omanik Klodt), Preedi (omanik Wrede), Prandi (omanik Brandt), Ungru (omanik Ungern), Prümli (omanik Brümmer), Wõla (omanik Fock) jne. nime, kuna mõnelgi mõisal Saksa keeles wana Eesti nimi olemas. Jälle teised mõisad said Saksa keeles enestele omaniku nimed, nagu näituseks Buxhöwden (Eesti keeli Neeroti), Wrangelshof (E. k. Warangu), Forell (Woore) jne., kuna Eesti keeles peale mõne põike neile nende algupärased nimed alale jäid. Jälle mõni mõisnik sai mõisast enesele liignime, nagu Üksküla, Maydell, Luggenhausen jne.

Osa endsid külasid on aga, nagu nimetatud, jäljeta kadunud. Sõjad ja mõisad on nad ära häwitanud. Knüpffer arwab katkugi süüdlaseks. Seda jõuan mina waewalt uskuda. Küll usun, et katk mõne korra külas ehk wiimse kui hinge ära tappis. Waewalt kadus ometi sellepärast weel küla. Sai katk otsa, leidus mujal alati isikuid, kes tühjaks jäänud elumajad ja walmis põllud enestele wõtsid. Katku tagajärjel ei wõinud siis mingisugune küla kaduda. Küll aga sõja tagajärjel. Sõda häwitas majad, tappis loomad, sõtkus põllud. Et leitud alati nii hõlpsalt isikuid, kel wõimalik oleks olnud uut küla üles ehitada. Suurem osa külasid ehitati sõja järele igatahes uuesti üles, mõni aga jäi ometi waremeteks.

Kõigi enam häwitas külasid ometi mõis. Mõne korra asutati mõis ise küla asemele, mõne korra karjamõis, mõne korra jälle laiendas mõis maid ja wõttis kogu külamaad oma maadele lisaks. Sedawiisi sulas mõni küla mõisaga ühte ja küla nimi kadus jäädawalt. Mõnegi küla kohta elab mälestus rahwasuus edasi. Rahwas teab weel mõnest külast kõnelda, mis aastakümnete ehk 100 aasta eest mõisa külge liidetud. Kaugemale kui 100 aastat tagasi ulatab rahwa mälestus waewalt. Wähemalt pole ma teateid saanud külade kohta, mis enam kui 100 aasta eest ära kaotatud. Nii jääb meile mõni küla, millest Liberi järele seda teame, et ta ses ehk ses kihelkunnas olnud, ometi tundmataks, wähemalt ses mõttes, kust wallast küla tuleks otsida.