Daani hindamise raamat/Kirjawiis ja keel
| Daani hindamise raamat = Liber census Daniae Matthias Johann Eisen |
Kirjawiis ja keel.
Enne kui Liber census Daniae kohanimesid üksikult tähele paneme, arwan tarwilikuks keele, nimelt nimede kirjawiisi kohta mõned üleüldised tähendused teha. Kirjawiisi kohta wõiks paljugi kirjutada. Mitme tähe tarwitusest wõõriti kohal ehk teises mõttes saab lugeja iseenesest aru. Täieliku seletuse Liber census Daniae nimede kohta on Tekla Teiwaala enne nimetatud kirjatöös „Wirolaisista paikannimista 1200 luwulla“ ja weel pikemalt Schlüter, Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft 1907 annud. Keda kirjawiisi täielik seletamine huwitab, leiab tarwilikud näpunäited Teiwaala, Jõgeweri ja Schlüteri kirjutustest.
Minu meelest näitab Liber census Daniae kirjutaja aru saanud olewat, et eestlane kohanimesid omastawas tarwitab. Ses arusaamises on ta neid nimesid tawalisesti nimetawa näol püüdnud kirjutada. Nimetawa otsimises niisugusel korral, mil ta rahwasuust nimetawat ei kuulnud, sattus ta tihti eksiteele. Muidu ei wõi me milgi moodi mõista, kust ta sarnased nimekujud, nagu Loal, Capal, Napal, Warpal, Tois jne. wõtnud, kui ta nende nimede nimetawat ei oleks otsinud. Ei wõi sugugi uskuda, et rahwas 700 aasta eest nimesid lühemal kujul tarwitanud ja alles aja jooksul neid pikendanud. Küll aga näitab ajalugu tihti, et just ümberpöördult sündinud. Wahel näib raamatu kirjutaja nimedele ometi Ladina lõpu annud olewat.
Kõwu umbhäälikuid on rahwas 700 aasta eest wist palju rohkem tarwitanud kui meie päewil. Meie b, d, g asemele astuwad Liber census Daniae nimedes tawalisesti p, t, k. Ütleme, et raamatu nimede kirjutaja nimesid wõi sõnu meie kirjutama õppiwa koolipoisi wiisi õieti ei osanud kirjutada ja tihti kirjatähed eksikombel ära wahetas, wõime siiski waewalt oletada, et ta sinna kõwa kirjatähe kirjutas, kus tolleaegne keelgi arwatawasti pehmet kirjatähte kõnes tarwitas. Ettetulewate nimede järele wõime oletada, et 700 aasta eest Eesti keel pehmete ja kõwade umbhäälikute tarwitamise poolest umbes selsamal järjel seisis, nagu Soome keel praegu. Näituseks Napal, Metapae, Lopae, Katinkylae jne.
Kõigis neid nimedes tarwitab praegusel ajal soomlane teise silbi alguses kõwa umbhäälikut, kuna eestlane pehmet tarwitab, nagu näituseks Nabala, Mädapää, Loobu, Kadiküla jne. Omastavas nähakse sel ajal, kui ka mitte alati, ometi tihti omastawa märgiks n tarwitusel olewat, nagu Soome keel nimetatud kirjatähte weel praegu tarwitab. Nii kuuleme Lemmun kylaegund, Katinkylae, Hergaenpae, Paiunalus jne.; p ees on see n ennast tihti aga m’ks muutnud, nagu Paiumpe = Paiupää, Wahumperae = Waopere jne. Leitalse aga nimesid, kelles n omastawa lõpul ju kadunud. See n häwinemine on mõnda sada aastat kestnud, sest Mülleri jutlustes umbes 400 aastat hiljem astub n omastawa lõpul weelgi mõne korra esile.
Näha on, et h sel ajal sõna algusel wälja räägiti, nagu lääne saartel teda praegu weel wälja räägitakse. Waewalt wõib uskuda, et h oleks kirjutatud, kui teda wälja et oleks räägitud. Meie ajal kirjutatakse teda küll ka seal, kus teda enam wälja ei räägita, aga meieaegne kirjutamine sünnib ajaloolisel alusel. Niisugune ajalooline alus puudus aga sel ajal.
Üksikute kirjatähtede praegusest tarwitusest lahku minewa tarwituse kohta oleks tähele panna: a tarwitati weel mitmes sõnas, kus nüüd a asemele õ astunud. Wahel peab a ka ä-d tähendama, aga wõib olla, et kirjutaja a unustanud ä-ks muuta, arwawad mõned. See oletamine wõib waewalt maksta, sest sel ajal kirjutati ä asemel tavalisesti ae.
ae tarwitatakse wäga mitmesuguses tähenduses. Korra seisab ae e, korra ä, korra ää, korra a, korra ü eest. Näituseks Alawerae = Alawere, Wahumperae = Wahumpere = Waopere, Haermaeta = Härmatu = Härtu, Pajumpe = Pajupää, Katinkylae = Kadiküla. Nagu naha, oli sel ajal täishäälikute kokkukõla oma jagu olemas, otse nagu praegu weel Wigala kihelkonnas ja Tartu murdes, kus silbi lõpu-täishäälik enam-wähem selgelt eelolewa mõjul enesele ä, ö, ü kõla wõtab, nagu külä, pesä jne.
c tähendab peale tawalise tähenduse Ladina keeles Liber census Daniae raamatus silbi lõpul wahel h-d, nagu näituseks Kectaelae = Kehtala, millest meie ajal Kohtla sündinud.
g tähendab Liber census Daniae kirjutusewiisis j-d. Näituseks Gewi = Jõhwi, Hergaenpae = Härjapää. K ees seistes kui ka kahe täishääliku wahel nõuab ta enesele h tähenduse; näituseks Paegkaelae = Pähküla, Ligalae = Lihula, Nigattae = Nihatu. gh ühenduses tuleb g d-na, wahel j-ina lugeda, nagu Wanghaela = Wanjala = Wainjala. Siiski seisab h g järel mõnikord üsna ilmaaegu, nagu Eghöntakae = Jõentaga = Jõetaguse.
th muudab sagedasti tähendust. Korra tähendab th h-, korra d, korra t, korra ht. Näituseks Othaccaverae = Ohdakawere = Ohakwere; Hoppaethae = Hõbeda; Kithae = Kiida; Ratho = Rahdo; Jeeleth = Jõeleht = Jõelehtme.
i astub mõnegi korra j asemele, wahel ka ü asemele. Näituseks Carias = Karjas = Karjaküla; Martaekilae = Maardaküla = Maarduküla.
o täidab wahel u, wahel õ aset. Näituseks Hopasal = Ubasalu; Horaethae = Hõreda.
s seisab mõne korra ts eest. Näituseks Quiwames = Kuiwametsa = Kuimetsa; Wilsae = Weltsi. t wõib mitmes sarnases nimes aga alles hiljeminigi sõnasse juurde tulnud olla.
u peab wahel ü eest ametisse hakkama. Näituseks Kiaeppaekulae = Käpaküla = Käbiküla.
z kirjutatakse mõne korra s, mõne korra ts asemel. Näituseks: Kyvizael = Kiwisel = Kiwise; Aekizae = Aigitse.
Muidugi mõista, tarwitatakse enamasti kõiki ülemalnimetatud kirjatähti niisamasuguses tähenduses nagu meie neid tarwitame, aga meieaegse tarwituse kõrwal ilmub weel lahkuminew tarwitamine. Mõnda muud kirjatähte tarwitab Liber census Daniae weel wahel wähe teises tähenduses kui meie, aga muude kirjatähtede teisiti tarwitamist wõib terane lugeja kergemalt mõista.