Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Kuramaa allaheitmine

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

18. Kuramaa allaheitmine.

Warsti pääle Alberti surma tõttasiwad Riia doomisandad ja Tartu ja Saaremaa piiskopid uut Riia piiskoppi walima, kelleks nad Magdeburgi doom-isanda Nikolause kõige kõlblikuma arwasiwad olewat. Breemeni pääpiiskopp Gerhard II. tahtis oma wäge ja wõimust Liiwimaal weel üles näidata ja nimetas, ehk küll Innokens III. Riia linnale 1223 piiskopi walitsuse õiguse annud, ometi Alberti asemele doomisanda Albert Suerberi uueks piiskopiks. Gregòr IX. pidi selle tüli lõpetama. Ta andis asja oma saadiku kardinal Otto hooleks, kes nii kauaks kui selge otsus tuleb, oma piht-isa, ordo preester Balduini Riiga Alberti asemikuks walis ja siis hiljem Nikolausele õiguse andis, keda paawst Gregór IX. 1231 ise Riia piiskopiks kinnitas. Selle aja sees oli waheaegsel piiskopil Balduinil korda läinud rahuga Kuramaad enese alla heita.

Semgallimaal oliwad sakslased, kudas juba enne nimetatud, Selburist wälja läinud maad ära wõitma ja rahwast ristiusku pöörma. Semgallasi walitses juba rohkem kui kolmkümmend aastat Terwéteni kindluses wanem Wester ehk Westart, kes koguni teine mees oli kui liiwlaste wanem Kaupo. Ehk Wester küll mitme lahingi kaotuse järele alamatele sakslaste käest ristiusku wastu wõtta pidi lubama, jäi ta ometi surmani paganaks. Ta suri oma suure wastasega Albertiga ühel ajal aastal 1229. Westeri surmaga lõpes semgallaste wastupanemine otsa; wist on ennast terwe maa wabatahtlikult sakslaste alla heitnud.

Ka semgallastest loe pool elawate kurelaste allaheitmine ei ole sakslastel nõnda palju werd maksnud kui Liiwi- ja Eestimaa rahwa ristiusku pöörmine. Warsti pärast Riia ehitust tuliwad kurelased Alberti juure, tegiwad temaga 1201 rahu ja rööwisiwad sest ajast saadik üksnes Skandinawia randu. Kardetaw aga oli 1201 nende Riialinna kallalekippumine. Kui sakslased Eesti- ja Liiwimaa ärawõitnud ja rahwa ristinud, oliwad kurelased weel paganad. Ehk küll Leedu rahwas uut usku wastu ei olnud wõtnud, oliwad igal pool ristirahwa riigid nende ümber, kellega nad alati sõdima pidiwad ja ei wõinud kurelasi seepärast aidata. Semgallimaalt oliwad Saksa preestrid aegsasti kurelaste hulgas ristiusku wäljalaotada katsunud ja kurelaste kuninga Lammehini ristinud. Pea saiwad kurelased aru, et ristirahwa Jumal paljul wägewam on kui nende ebajumal Pehrkuns. Nad oliwad selle poolest weel kahewahel, missuguse ristirahwa riigi alla heita. Balduin arwas paraja aja olewat Riia piiskopi maid suurendada, läkitas preestrid Lammehini juurde, kellega nemad nõnda kaua kauplesiwad, kuni see aastal 1230 wabatahtlikult sakslaste alla heitis. Lammehin tegi 28. detsembril 1230 Durbenis Balduini enesega allaheitmise poolest järeltulewa sääduse: kurelased wõtawad ristirahwa preestrid wastu ja lasewad endid ristida; nemad teewad enestele kohuseks ristisõjawäega paganate wasta wõidelda; ka lubawad nemad paawsti poolt saadetud piiskopi sõna kuulda. Selle wastu tõotab Balduin paawsti nimel kurelastele igawest wabadust, kui nemad ristiusust mitte ära ei tagane. Aasta hiljem tegi Balduin teiste kurelastega sellesama kauba ja sel kombel oli ta kõik Kuramaa enese alla heitnud. Nüüd läkitasiwad kurelased saadikud Rooma ja kuulutasiwad paawstile, et nad teda oma waimulikuks pääks wastuwõtawad. Balduin sai see eest Gregòr IX. poolest Semgalli piiskopiks nimetatud. Et see pea oma woliga Daani kuninga Waldemari kasuks mõnda asja ajama hakkas, kutsuti teda 1234 Semgallimaalt ära. Riia uus piiskopp Nikolaus andis Riialinnale uusi õigusi ja jagas linnakodanikkudele ühe kolmandiku Kuramaad ära; üks kolmandik, nimelt Aabau ümberkaudsed maad sai ordo kätte. Juba 1233 andis Riialinn oma siiamaalse osa Kuramaad mitmesuguse tüli järele Semgalli piiskopile, kes see eest uusi maatükka osalt Semgallimaast, osalt kurelaste maast wastu andis. Nõnda sai wabatahtlikult allaheitnud kurelaste maa juba esiotsa siia ja sinna kingitud, kus juures alamad endid sugugi õnnelikuks pidada ei wõinud.