Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu/Tülid ordo, pääpiiskopi ja Riialinna wahel

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu
Matthias Johann Eisen

3. Tülid ordo, pääpiiskopi ja Riialinna wahel.

Waimulik seisus oli see, kes alati tüli tõstis ja ordot ise walitsuse otsimises ei enese kõrwas ega enese üle ei sallinud.}}

Juba Riia piiskopi Nikolause ajal (1231–54) oli tüli ordo ja piiskopi wahel, iseäranis Kuramaa jagamise pärast nõnda suureks läinud, et paawst asja pidi seletama. Weel suuremaks läks wihawaen Nikolause järeltuleja Albert II. Suerberi ajal, kes 1255 Riia pääpiiskopiks sai. Paawst oli temale juba 1244 Preisi, Liiwi ja Eestimaa pääpiiskopi ameti lubanud. Preisi toimetused andis ta aegsasti enese käest ära, sest ta arwas üsna õieti, et kauge maa pärast sääl ometi kõiki asju õiges korras hoida ei wõi. Aga ka Liiwimaal oli Albertil palju waewa. Ordo tegi temale järgesti meelehaigust, aga ta ei wõinud selle wastu parata, sest paawst oli rüütlite suur sõber. Alles Albert II. wiimastes aastates wähenesiwad waenud ja tülid nõnda palju, et suur kirikuwürst 1274 rahuga siit maailmast wõis lahkuda. Sellega ei olnud wõitlus sugugi weel lõpnud. Uuesti tõusis ordo walitsuse nõudmine awalikult nähtawale. Kuramaal oli juba ordo päris peremees; Saaremaa piiskopp oli ordoga maad pidanud jagama; Tartu piiskopi wasallid kartsiwad alati wenelasi; üksi Riia pääpiiskopp hoidis weel endisid õigusi kindlasti kinni ja mõtles järgesti selle pääle, kudas ta maid uuesti enese walitsuse alla saaks. Riia oli pääpiiskopi tugi, millega ta ennast kindlasti ühendas. Pääpiiskopi waenlane oli Riiagi waenlane.

Kedagi ei wihanud rikas Riialinn rohkem kui ordot, kes, et ta piirid kuni linna müürideni ulatasiwad, Riia kodanikka sagedasti pahandas, neile nõnda, kudas isi tahtis, igapäewast elutarwitust linna wiia laskis ehk ära keelis, päälegi ka kaubale ranna ääres tihti kahju tegi. Mitmeaastase ärituse järele tõusis 1292 piiskopp Johonni II. äraolemise ajal ordo ja Riialinna wahel awalik tüli. 1289 oliwad wasallid ordo nõuandmise pääle Kokenhusi lossis Johani II. kallale läinud ja teda nõnda kaua wangis pidanud, kuni ta ettepandud tingimised alla kirjutas. Aastal 1292 läks Johann jala murdmise pärast Flanderni ennast sääl parandama. Enne kui ta ära reisis, mõistis teda selleaegne ordomeister Holte kawalate ettepanemiste ja häbemata meelituste läbi nõnda oma nõusse saada, et Johann teda oma asemikuks nimetas ja Riia lähedal olewad piiskopi lossid tema kätte walitseda andis. Waewalt oli pääpiiskopp ära läinud, kui ordomeister awalikult Riia wasta waenus wälja astus. Et jääminek ja uputus igal kewadel linnale hädaohtu ähwardawad tuua, oliwad kodanikud linna warjuks walli ehitanud ja jõe pääle silla teinud, kust laewu läbi wõis lasta. Juba ehituse ajal purustasiwad ordo sulased tüki silda ära, et laewa läbi lasta, ja läksiwad seepärast töömeestega tülisse. Sest tõusis pikk wõitlus. Sedamaid piirati linn ümber. Et sel silmapilgal ümberkaudsed lossid ordo käes oliwad, oli kerge linna ja jõge walitseda, nõnda et maalt enam mingit elutarwitust linna wiia ei wõinud. Siiski tehti, kui ka seesuguste tingimistega, mis Riiale kahjuks oliwad, mõneks ajaks rahu. Linn palus Lüübeki appi ja läkitas saadikud paawsti juure. Aga palutud abi jäi tulemata. Kolm päewa enne seda, kui rahuaeg otsa sai, tuli pääpiiskopp Johann teekonnalt tagasi ja katsus Tartu piiskopi abiga ordot meelitada ümberpiiramist järele jätta, tähendades, et linn hää meelega jälle silla päält ära wõtab. „Mitte sild,“ wastati temale, „ei ole waenu põhjus, waid tülid, mis juba rohkem kui kakskümmend aastat linna ja ordo wahel on.“ Õnnetu, näljaga waewatud linn pidi waenlastega wäga kahjulise rahu tegema ja palju ordo sõjamehi oma müüride wahele wasta wõtma. „Kus on nüüd teie paawst?“ hüüdsiwad uhked wõitjad ja läksiwad linna. See oli esimene alandamine ordo läbi (1292).

Pääpiiskopp, kes ordo käest midagi hääd ei oodanud, laskis, et ise julgesti wõiks elada, 1293 kindla Marienhausi lossi (homiku pool ülemast Ewsti jõest) ehitada. Kui Johann II. selle pääle lossisid tagasi nõudis, mis aga mõneks ajaks ordo kätte antud oliwad, wõtsiwad rüütlid teda uuesti wangi ja pidasiwad nõnda kõwasti kinni, et üks doom-isand, kes temaga ühes wangi wõeti, wangikojas ärasuri. Ordomeistri Bruno ja pääpiiskopi Johann III. ajal, kes oma eelkäijatest kanget wiha oliwad pärinud, tõusis waen hirmus suureks ja tõstis koledaid kodusõdasid, mis Liiwi riiki kaua aega winsutasiwad.