Eesti Entsüklopeedia (1932–1937)/A, a

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Eesti Entsüklopeedia
A, a
á
Vaata ka artiklit „A” Vikipeedias.

A, a, foneetiliste kirjaviiside, seega maailma suurema osa keelte tähestikkude esimene täht, pärit kreeka (teatud mõttes isegi siinai) tähestikust. ― Eesti a on labialiseerumatu tagavokaal, mida hääldatakse keele puhkusasendist pisut tagapoolsemas suuosas. Ta on veidi eespoolsem kui soome ja vene a, kuid saksa a-st nähtavasti tagapoolsema baasiga. Häälik a on Eestis kõige harilikum, selle esinemis-% kõigub 11 ja 15½ vahel. Vältelt võib a olla lühike (valge), poolpikk (kena), pikk (kaaned) ja ülipikk (kaas). ― a tähendab sageli algust: a ja o, s. o. algus ja lõpp (kreeka tähestikus on esimene täht alfa α ja viimane täht omega ω). ― Matemaatikas tähendatakse a-ga (üldse tähestiku esimeste tähtedega tuntud või püsivaid suurusi. ― Muusikas on a diatoonilise heliredeli 6. heli. Selle järele häälestatakse pillid. A normaalne kõrgus on kindlaks määratud 870 võnkumisel sek. ― Lühendina a. = aastal (lad. anno), lad. ante (enne), aar (←); A = Amper (←), taskukellade käiguregulaatoreil A = avancer (kiirustama), rooma isikunimedes A. = Aulus, Augustus.