Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/Jakob Pärn

Allikas: Vikitekstid
Eesti kirjanduse ajalugu
Karl August Hermann

Jakob Pärn.

Ei wõi salata, et Eesti kirjandus hääde juttude ja romanide poolest kehw on. Raske on ütelda, kust see tuleb. Seni ei ole Eesti rahwa seast õige suurt jutustajat ilmunud. Kas see sellest on seletada, et eestlastel wähe jutu-andi on, wõi on see Eesti rahwa elust ja olust nii tulnud, ei taha esiotsa tõendada. Jutu-ande puudust on raske uskuda, sest määratu hulk muinasjuttusid ja laulusid annab õieti hoopis teist tunnistust, nimelt seda, et eestlastel palju jutustajaid peaks olema. Siisgi on jutustajate arw Eesti kirjanduses wähene. Tähtjas wõib üks jutukirjutaja üksi siis olla, kui ta tuumakaid algusjuttusid oma rahwa elust loob, mis pärast ka teistesse keeltesse wõiwad ümberpandud olla. Küll on Arwelius, Luce, Masing, Mannteuffel, Fählmann, Kreutzwald, Jannsen, Koidula ja nooremad kirjamehed juttusid kirjutanud, kuid wähe on neist kõlbulised wõõrastesse keeltesse panna. Siisgi on mõnda, mis kirjanduse sõber hääl meelel wõib tähele panna. Üks nendest on Jakob Pärn, üks paremaid Eesti juttude loojaid. Romanisid on Eesti keeles üleüldse wähe, ei ole ka tema kirjutanud, kuid uudisjuttusid.

Jakob Pärn on umbes 1845 aasta ümber Torma kihelkunnas sündinud ja oli, nagu enne üteldud, C. R. Jakobsoni nooruse-sõber. Pärn käis Torma kihelkunna-koolis ja pärast Tartu kreiskoolis. Umbes 1865. aasta ümber läks ta sessamas linnas Maass’i kooliõpetaja seminari, mis ta läbi tegi. Ülikooli ta ei saanud. Pärast seminari lõpueksami hakkas Pärn kohe elementarkooliõpetajaks ja nimelt Põltsamaal, kust ta kolme aasta pärast sessesamasse ametisse Lihulasse läks ja 17 aastat õpetas. Siis läks ta Otepäässe kihelkunna-kooliõpetajaks, kus ta ka 1897 oli. Pärn on siis terwel eluajal kooliõpetaja Eesti rahwa seas kodumaal olnud. Tema kirjad kannawad ka selle märki ja loomu.

Esimene raamat Jakob Pärn’i sulest ilmus aastal 1869. See oli kaswatlise sisuga kiri nime all „Mõistlik majapidaja ja lastekaswataja“. Juba siin oli Pärn jutukuju walinud ja selle läbi näidanud, kuda ühed wanemad oliwad mõistlikult oma lapsed kaswatanud ja koolitanud — nimelt Eesti rahwuslisel põhjal. Raamat ei ole seda tähelepanemist leidnud, mis ta wäärt. — Kooliraamat oli „Kirjalikud tööd koolis ja kodus“ 1879 trükitud.

Päris jutustamise teele astus Pärn uudisjutuga „Wana-ema warandus“, mis Laakmanni juures 1875 trükiti. Siin kirjeldab Pärn Eesti talupoegade wastolu mõisnikkude kohta, kõneleb talu-elust üleüldse ja jutustab sellel puhul rahaaugu leidmisest ja selle waranduse saamisest ning õpetab lugejat kõiges, mis tarwis arwab olewat. Igal pool on siin kooliõpetaja märgata, ja jutt on enam õpenõuu eeskujuks koolmeisterliku tarkusejuhina, kuna tähtjas põnew tegewus temas enamini puudub. Algusjutuna on ta siisgi wäga kasulik lugeda, kui ka lugemine jutu natuke liia kargamise, jutu lõnga wähese tõenäitluse ja keele abruse pärast küllalt maiku ei anna.

Aastal 1879 ilmus trükist Schnakenburgi juures Pärn’i kõige parem jutt „Oma tuba, oma luba“. See jutt on pärast ka mitmesse muude keelde ümber pandud. Jutu sisu on lühedalt järgmine:

Lahwardi Kristjan raiub kirwega oma koplis wäikest puid ja hagu. Metsawaht Tõmm tuleb tema juurde, keelab teda raiumast ja ähwardab, et Kristjan ei kuula, Kristjani mõisas peksta lasta, nagu seda 1850 aasta ümber weel sagedasti juhtus, mil jutt mängib. Kristjan ütleb, et mõisaherra ise käskinud kopelt hagudest ja raagudest puhastada. Tõmm ei hooli sellest midagi. Kristjan läheb selsamal päewal mõisa ja ütleb mõisaherrale, mis nõuu Tõmmil on, et ta teda nimelt peksta tahab lasta. Mõisaherra waigistab Kristjani, ja see läheb jälle koju. Metsawahil on süda täis. Tema tütar Leena, kes Kristjani armastab, on wäga kurw isa nõuu üle, et see Kristjani peksta tahab lasta, kuid ei suuda isa meelt pöörata. Ka metsawahi naese Edu sõnad ei mõju mehe juures midagi. Aga see kord on metsawahi nõuu asjata. Ta ei saa muud, kui et Kristjani sõimamise pärast kohtusse kutsub. Kirikuteel hoiatab Leena Kristjani oma isa weel enam äritada. Kristjan lubab ettewaatlik olla. Kohtu-otsus, mille juures mõisaherra kohtumõistja on, teeb aga see kord Kristjani ka wabaks, ja ta saab aga kõigest pehme manitsuse. Tema kontraht uuendatakse Jüri-päewal, uut maksu ja tegu pandakse juurde. Kristjan wõtab otsuseks koha, kus ta rentnik on, ära osta. Ta teeb tööd ja orjab, et iseseiswaks peremeheks tõusta. Siis on tal nõuu oma armsat Leenad siia perenaeseks tuua. — Kördi Andres on rikas peremees, ja tal on poeg Saul. Sellest teatakse igal pool, et ta kõlwatu inimene, päewawaras, joodik ja ööhulgus on. Just see on oma silmad Leena pääle heitnud. Mõlemad isad, Andres ja Tõmm, wõtawad ka kokku lepitud otsuse Sauli ja Leena paari panna. Selle üle on Saul täis rõõmu, aga Leena on ehmatanud. Saul on aga Kalmu rentniku tütre Tiiu ära eksitanud ning selle juures kosida lubanud, kuid sellest ei kellelegi sõna lausunud. Ühel päewal sõidab ta isaga metsawahi Leenale kosja. Aga Leena saadab isa ja poja pika ninaga ära ja käseb neid Kalmu Tiiu juurde minna. Kalmu Tiiu oli nimelt Leenale oma oleku teatanud ja ka seda, et Saul teda petnud. Sauli isa on selle üle koguni juhm, sest sellest ei ole ta midagi teadnud. Ta sõidab aralt wärisewa pojaga Kalmule, kus ta leiab, et Leenal õigus on. Kui auusasti mõtlew inimene nõuab tema ja nõuawad Kalmu Tiiu wanemad, et Saul peab Tiiu naeseks wõtma. Saul teeb seda ka nurisemata. Mõne aja pärast läheb nüüd Kristjan Leenale kosja, kes juba ammugi salaja tema pruut oli. Wana Kristjan jõmab küll weel tublisti, sest et ta auutundmus natuke tabatud on, aga wiimaks annab ta ometi Leenale luba Kristjanile minna. Selle üle on noorel paaril muidugi suur õnn ja rõõm. Aga tõsi on ka, et wana metsawaht ialgi oma luba ei oleks andnud, kui Kristjan mitte mõistliku talituse ja hoole läbi kohaomanikuks ei oleks tõusnud, mis ta nüüd on teinud. Kolme aasta jooksul oli ta nii palju korjata saanud, et ta hää osa ostuhinda koha eest wõis wälja maksta. Kristjanist ja Leenast on õnnelik paar saanud, kes wastastikuses armastuses tööd teeb ja elu maitseb sääl, kus neil „oma tuba ja oma luba“ on. Sauli ja Tiiu lugu ei lähe aga hästi: Saul jääb ka edespidi pahaks ja lohakaks, hulguseks ja joodikuks. Tiiu peab äia ja ämma juures raskesti tööd tegema, mis ta keha rammu ära kurnab: ta Iangeb juba pea surmale. Saul wedeleb edasi, ja teda leitakse kord surnud — kraawis, kuhu ta joobnud pääga sattunud. Tema pärandus langeb teistele. Aga Kristjan ja Leena saawad kainuse, hoolsuse ja usinuse läbi jõuukateks perepidajateks. — Nõnda on jutu sisu. Sellest jutust paistab tema lugejale wäga ilus ja loomuline kuju rahwa elust silma. Pärn on kõik olud wäga õigesti joonistanud. Keegi ei peaks juttu lugemata jätma, kel himu on Eesti rahwa taluelu tundma õppida.

Jutud, mis pärast „Oma tuba oma luba“ Pärni sulest ilmusiwad, ei saanud enam nii hääd, kui see jutt, kui ka teisi kasuga wõib lugeda. Selsamal aastal 1879 ilmus jutt „Juhan ja Adele ehk armastus ei küsi seisuse järele“, ka Schnakenburgi juures trükitud. Selles jutus kõneldakse, kuda üks kõrgeandeline talu-poiss kaupmeheks hakkab, hästi kõrgemale tõuseb, ühe mõisniku-sugu preiliga tutwaks saab, kaugele reisile läheb ja edasi õpib, siis, kui wana mõisnik surnud on, tagasi tuleb ja preili kosib ning temaga wäga õnnelik on. Sisu lõng on jutus wähe otsitud ning abras, kuid keel kena ja mõte õige.

Pärn’i järgmine jutt kannab nime „Must kuub. Eesti rahwa elust“. Trükitud on jutt Th. Jakobsoni kulul Tallinnas 1883. See jutt wõiks juba romani nime kanda, sest ta on seks paks küllalt. Temal ei ole küll seda täielist sisu, mis jutul „Oma tuba, oma luba“ on, kuid kõlbulik ja kasulik on ta lugeda. Tal on ka oma jagu põnewust sees. Nimetada oleks üksnes, et Pärn meie kodu mõisniku-elu mõnes kohas nõnda ei kirjelda, kuda ta on, sest ta ei ole neis ringkundades elanud.

Aastal 1883 ilmus Pärn’i sulest raamatuke „24 Juttu lastele“ ka Jakobsoni juures Tallinnas. Juba enne oli Pärn Laakmanni juures „Jutud armsa lastele“ trükkida lasknud. Kõik need jutud lastele on sisu poolest wäga mõnusasti kirjutatud, keele poolest jääb mõnda soowida. Laste juttusid oli Eesti keeles ka waja, neid oli seni wähe ilmunud. Mõni neist jutukestest on otse pärl oma tuuma poolest. Ka täis kaswanud inime wõib neid kasuga lugeda.

Selsamal 1883. aastal ilmus Pärni poolest weel raamat „Jumala abiga omast jõuust“ Schnakenburgi trükis. Ka see on algusjutt, aga ei suuda endiste järele saada. Ka on raamatus inimestel wanad nimed sääl, kus neil aja järele seda ei wõinud olla. Nõnda on jutus nimi Salme tarwitatud, kuna see nimi ju jutu ajal ei wõi olla. Wanad Eesti nimed hakkawad alles 1880 ja 1895 aasta wahel moodi tulema, kuid siis ei wõinud nad weel kosja-ealistel inimestel olla.

Siis on Pärn ka mitmed waimulikud raamatud kirjutanud, nõnda nimelt „Tahad sa terweks saada?“ 1883.

Aastal 1894 tuli weel õpetlik jutt „Juuli“ Pärni sulest. See jutt on wäga ilus ja karsk.