Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/M. J. Eisen
M. J. Eisen.
Üks kõige wiljakam ja nobedam kirjamees on Mathias Joh. Eisen, ja Eesti kirjanduse ajaloos on temale tähtjas ase kindel. Eisen on 16. sept. 1856 Wigalas sündinud ja pärast Haapsalus koolis käinud, kust Pärnu gymnasiumi läks. Aastatel 1880—1884 oli ta Tartu ülikoolis usuteadust õppimas, tegi siis eksami ja oli 1885 Lembalas Ingerimaal, 1886 Petrosawodski-, selle järele Kattilas ja Moloskowizas ning wiimaks 1887 Kroonlinnas Eesti kirikuõpetajaks, kuhu ta kauaks ametisse on jäänud.
Juba siis, kui ta alles gymnasiumis Pärnus oli, awaldas ta oma esimesed luulded „Lehekuu õied“, mis aga puuduline algaja töö oliwad. Peagi hakkas nüüd Eiseni sulest nii palju kirjatöösid ilmuma, et see meil sugugi wõimalik ei ole siin nende kõikide päälkirjasidgi nimetada. Kirjade seas on nii hästi luulete kui ka õpe- ja juturaamatuid rohkesti. Kõik Eiseni kirjad on oma ladusa ja sorawa keele ja laheda ning mõnusa kõne pärast rahwa poolt sooja wastuwõtmist leidnud. Meie nimetame siin luuletest järgmised: Eiseni kõige parem, kuid ühes Bergmanni-, Mohrfeldti- ja Ederbergiga tehtud, salmikogu on „Eesti luuletused“, mis aasta 1881 jaanikuu 18. (30.) päewaks „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest „Suomalaisen Kirjallisuuden Seurale“ (Soome Kirjanduse seltsile) kui 50 aasta põhjenduse piduks pühendati. Selles luulekogus on kõige ilusamad salmikud kogutud, mis enne 1881. aastat luuletatud oliwad, ning enese poolt pani Eisen mitmedgi luulded weel juurde. Eiseni luulete omadus on ka seesama, et nad lõbusad ja ladusad lugeda ja hõlpsad mõista ja wiisiga laulda on. Ütleme siin kohal juba kohe, et need „Eesti luuletused“ aastast 1881 ruttu ära osteti — nii, et neid enam kusagilt saada ei olnud, ning et Eisen oli sunnitud „Uued Eesti luuletused“ aastal 1888 trükki andma, mis ka wäga tulus ja tuumakas raamat on, kuid „Eesti luuletuste“ wasta ei saa, sest et Eisen mitme tähtsama luuletaja salmikud on wälja jätnud ja teistest liig palju sisse wõtnud. Waheajal ilmus rida teisi luuldeid Eiseni sulest, nõnda „Helinad Emajõelt“ 1884, „Sädemed“ 1884, „Kõu ja Pikker“ 1885, „Uus Tasku Laulik“ 1885 ja „Uus Laulik“ 1887, juba enne ilmus „Rahwa Laulik“ 1881, siis weel „Minu laulud“ 1890, „Karskusse laulik“ 1894 jne. Salmiku-kogud leiawad muidugi rahwa poolest rohkem ostjaid, sest et siin mitme luuletaja töösid ühes koos lugeda on. Kõik need, pääle paari, on Schnakenburgi trükis ilmunud.
Eisen on Eesti keeles riimisid leidnud, mida enne kuuldagi ei olnud, nagu ju Eesti keel riimide poolest kehw on. Koore poolest on Eiseni pärastesed luulded loomulikult paremad kui esimesed. Sedasama wõib ka tuuma kohta ütelda. Kuna luulete suurem osa keskmise häädusega on, leidub aga luuldeid, millel kõrge luuleline lend ja wäärtus on.
Juba nimetatud salmikust „Kõu ja Piker“ peame iseäranis kõnelema. Selles on Eisen warjunime all A. Maine luguluulde salminud, mille sisu wanast Eesti muinasaja jumalate usust on wõetud. Luule on wäga korda läinud, ja Eisen on Eesti luulekirjandust kaunisti rikastanud. Salmik on hexameterites loodud, mis ladusad lugeda. Wana-isa Uku, Kõu ja Piker astuwad luuldes tegewalt ette, — Wanemuine ka, kuid luuletaja on teda siin Soome wiisil Väinämö nimetanud, mis Eesti keelega hästi kokku ei taha sündida. Wäikese lugulaulu sisu on järgmine: Wanataat Uku istub pilwedel. Wanemuine ehk Wäinämö tuleb kurwal näol sinna. Uku küsib, miks muidu nii rõõmus laulujumal nii kurw. See wastab, et Sarwik ilmas palju paha teeb ja ilmale seda õnne osaks ei lase saada, mis saada wõiks. Uku lubab abi saata ja Sarwikut nuhelda. Siis tuleb rõõmu- ja lõbu-jumal Lämmekene ka kurwa näoga ja kaebab Ukule niisama Sarwiku üle, kes ilmas palju kurja teeb. Uku kutsub sepp Ilmarise ning annab talle käsu Sarwiku tarwis nuhtluseriistu teha. Ilmarine taob esiti ilmatu suure wankri, mis üle pilwede peab sõitma, siis taob ta nooli. Kõuele annab ta käsku ilmaneitsilt IImatarelt jumalikku tuld tuua, sest keegi teine ei julge jumaliku neiu ligi minna. Piker peab koledat kära ja müra sünnitama, mida see ka lubab. Kõu toob siis tõesti tuld kõrgemal pilwe serwal istuwalt Ilmatarelt. Aga Ilmarine ei suuda seda rahutumat sinist kera, millel tuli sees, mitte taltsutada. Kõu aitab teda nooli teritada ja karastada, millega Sarwikut nuhelda tuleb. Mõlemad sõidawad nüüd üle pilwede, ja Kõu wiskab nooled igale poole Sarwiku pihta, kus aga seda näha ja kus see kurja püüab teha. Uku tellib Ilmatarelt uue seitsmekarwase kanga, mis weest uut wara pilwedesse winnab. See on wikerkaar, millel wana muinasusu järele küll see otstarbe olla. Niipea kui Sarwik end näitab, wirutawad Kõu ja Piker oma wälgud ja nooled tema pihta. Sarwik tahab end päästa ja jookseb hirmsa rutuga siniste noolte kera ees, kuni ta muud ei saa, kui heidab end ruttu wette, kust ta inimesi enam nii ruttu ei hirmuta.
See lugulaul on üks ilusamaid luuldeid, mis Eisen on loonud. Eesti muinasusk on õigesti tarwitatud. Üksnes mõned wäiksed wead on sees: Nõnda on Eisen Kõue ja Pikse (Pikeri) tegewuse ära wahetanud: mitte Kõu ei pillu nooli, waid Piker, ja mitte Piker ei mürista, waid Kõu; weel praegu ütleb rahwas „Kõu müristab, Kõu kärgib“ ja „Pikse nooled“ ning „Äikese (tule) pilw“, nagu praegugi Magyari keeli „tuli“ ég on, mis sõnaga „äike“ üks ja sama. Siis ütleb luuletaja, et Ilmatar teeninud „põlastust“, wist oli tal nõuu ütelda „auukartust.“ Wäga õige on aga, et Eisen Kõue ja Pikeri kumbagi erajumalaks teeb. Tõesti on Äike, Kõu ja Piker kolm isejumalat Eesti muinasusus ja ei ole mitte üks jumal kolme nime all, nagu Eisen seda pärast kord on arwanud. Äike korjas pilwi ja tegi tuld, Kõu müristas ja kärkis, Piker ehk Pikne pildus nooli. Muidu on luguluule Eesti kirjandusele ehteks.
Pärast on Eisen weel agarasti luulewäljal tegew olnud. Nõnda ilmus tema sulest aastal 1890 Soome lugulaulu „Kalewala“ esimese poole tõlge, millele teine pool järgneb. See oli tähtjas töö. Õpetliku sisuga kirjasid on Eisen rohkesti kirjutanud. Neist nimetada on „Loomise saladused“ 1876, „Eesti Liiwi ja Kuramaa ajalugu“ 1877, „Kuldne maja warandus“ 1878, „Keiser Aleksander II. ja tema walitsuse aeg“ 1880, „Ajalugu elulugudes“ 1881, „Elu pärast surma“ 1883, „Kalewipoeg ja Karskus,“ mille põhjusmõttega wõib ühel meelel olla, kuid mitte selle wiisiga, et ta meie suure lugulaulu kangelase täiesti kõlbmataks teeb ja selle läbi tema lugemist takistab, ja mitmed muud kirjad. Iseäranis tähtjas oli, et Eisen tähtjate meeste kirjasid ja elulugusid awaldas ühise nime all „Tähtsad mehed“ 6 annet, milles Masingi, Fählmanni, Kreutzwaldi, Runebergi, Lönnroti, Jakobsoni, Jannseni, Merkeli, Snellmani, Luce, Rosenplänteri ja wiimaks Läti Hendriku ja Stahli elukäigud muist muude muist Eiseni enese sulest leida.
Eiseni jutusisuga kirjade arw on wäga suur, kui ka nende suurem hulk tõlked on. Nimetame siin üksi järgmised: „Jutustused Wenemaalt,“ „Kaks sõjawangi,“ „Wabaduse wõitlused,“ „Willi,“ „Neli Wene Robinsoni“ kõik 1876 trükitud. „Wõitlemised Plewna linna ümber“ 1878, „Mehikomaa ärawõitmine,“ „Schoti kuninganna Maria Stuart,“ „Parisi mässajad,“ „Kaabakad“ ja „Raudse näokattega mees“ 1880, „Esiwanemate warandus,“ „Guijana metsades,“ „Rändaja kaljumägestikus“ ja „Hudsoni jõe ääres“ 1882, „Dr. Fählmanni kirjad,“ „Endise põlwe pärandus,“ „Masepa,“ „Naljajutud“ ja „Wallensteini surm“ 1883, „O. W. Masingi kirjad“ 1883—1886, „Kalju saarel“ 1885, „Eesti rahwa mõistatused“ 1889, „Tartu saladused“ 1891, „Uut ja wana,“ „Wanapagana jutud“ 1892 ja „Rahwa raamat. Neli kogu wanu jutte,“ „Hiiu köster ja Saare kirikuherra“ ja „Kyprianus“ 1893, „Raha-augu jutud,“ „Kuningajutud“ 1894, „Krati raamat“, „Rahwa nali“ 1885, „Kodused jutud,“ „Teine rahwa nali“ ja „Kolmas rahwa nali“ 1896, „Luupainaja,“ „Hans ja wanapagan“, „Näki-raamat“ 1897, jne.
Nagu juba neist päälkirjadest näha, on Eisen — iseäranis wiimasel ajal — õige rohkesti hakanud Eesti rahwa muinastarkust awaldama, millest päälkirjad oleme ülemal sõreda kirjaga trükkinud. Tema on seda ka õige suure usinusega kogunud ning terwelt maalt palju wanawara saanud. Muidugi teada on see trükitud näol jälle oma jagu tulu saatnud. Wana aja uurijal on siin palju materjali.
Eisen on siis weel näitemängu-kirjandust edendanud, millest siin järgmised näitlused nimetatud olgu: „Kaks tundi kohtumees“ 1886, „Isaisa wiisi“ lauludega nali ühes waatuses ja „Kuda nõiaks saab“ nali ü. w. „Alkoholi õnnistus,“ ühes waatuses 1892, „Keisri kuue pärast ehk Kroonlinna külaline“ ja „Kalewi kannupoisid“ mõlemad ühes waatuses 1893. Palju etendatud näitlused.
Eisen on wäga palju õpetlisi ja teatelisi kirjasid ajalehtedele kirjutanud ja nendes awaldanud.
Waimulikku kirjandust on Eisen kiriku-õpetajana muidugi teada ka rohkesti edendanud. Nõnda kirjutas ta raamatud „Taewa tee juhataja“ ja „Tasku palweraamat“ 1879, Teine „Tasku palweraamat,“ „Uus Sioni kannel“ ja „Ristirahwa pühade kannel“ 1883, „Kodune lauluraamat I.“ 1891, „Ewangeli lauluaasta“ 1892, „Palugem: Uus palweraamat“ ja „Peetruse ewangelium“ 1899, „Lihawõtte pühade raamat“, „Katekismuse jutlused“ 1894 jne.
Nagu kõigest sellest näha on Eiseni kirjade hulk wäga suur ja on Eisen tähtjas kirjamees.