Eesti kirjanduse ajalugu (Hermann)/P. Jakobson
P. Jakobson.
Jakobson, Rakwerest, Eesti rahwale sedasama, mis Hans Sachs Saksa rahwale kolmesaja aasta eest oli, on Eesti keeles õige rohkesti luuletanud. Tema luulded ilmusiwad nimega „P. Jakobsoni luuletused“ I. jagu 1884 ja II. jagu 1885. Pääle selle on ta weel hulga luuletusi mitmes ajalehes ja ka „Eesti Kirjameeste seltsi“ aastaraamatus 1887—1890 awaldanud. Siis on ta mitmed näitemängud luuletanud, millest nimetame „Koit ja Hämarik“, ilmunud Fählmanni tuntud Eesti muinasjutu põhjusel 1884, „Udumäe kuningas ehk kroonitud woorus“ Eesti mumasjutu järele, wäga armastatud ja palju etendatud näitlus 1888, „Kusta kosib Mihklit“ 1895, „Pettuse ohwrid“ 1897. Ka õpetlikku kirjandust on ta edendanud. Ta kirjutas „Ajalugu Eesti alamatele koolidele“ I. Wana aeg, II. Kesk aeg, III. Uus aeg.“ Siis awaldas ta weel ühe romani „Romaan ja Dudoora“ 1880.
Seltslise elukombe edenduseks awaldas P. Jakobson weel 1887—1891 „Kirjakirjutaja, ehk juhatus, kuida wiisi tuleb mitmesuguseid kirjasid kirjutada“, mitmesugused armastuse-kirjad ja wastused ning „Mõistlik seltsiline“, mis kõik kolm mitmel korral trükiti — nii hästi wõttis rahwas neid wastu.