Eesti mütoloogia/Linda

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti mütoloogia
Matthias Johann Eisen

Linda.

Kreutzwaldi Kalevipoeg tutvustab meid kahe mütoloogilise naiskujuga: Lindaga ja Salmega. Lesknaise karjateelt leitud tedremunast kasvas hautamise järele „Linda, libe neitsi“. Magu Salmele, tulid Lindalegi neiuks sirgumise järel varsti kosilased, esmalt need, keda Salme ära põlanud, pärast veel teisi. Alles „kange meesi Kalev“ sai Lindalt jah-sõna. Lugulaul teab Linda abielust niipalju jutustada, et ta poegi sünnitanud, viimase, Kalevipoja, alles pärast mehe surma. Meest leinas Linda kangesti taga ja kandis ta mälestuseks Tallinna Toompää mäe kokku. Üks kivi sattus Linda sülest maha, kandja puhkes nutma ja nuttis Ülemiste järve.

Hiljemini ilmus Lindale kosilasi, aga Linda ei tahtnud enam mehele minna. Soome sorts röövis Linda vägisi, kuid teel tabas Pikri nool Lindat. Linda muutus Iru ämmaks, kivisambaks. Aineid kaotav aeg ei heitnud Iru ämma peale armu, vaid kasutas ta Iru sillas, nii et Kalevi lesest viimane kui mälestusemärk kadunud.

Nii seletab Kreutzwald Linda lugu. Vanemad rahvaluule allikad ei anna Linda nimele tuge. Seega ei ole öeldud, nagu tuleks Toompea ja Ülemiste järve tekkimist Kreutzwaldi omaks luuleks lugeda. Ei, rahvasuu tunneb tõesti neid lugusid. Kuid tekitaja ei kanna vanemal ajal rahvasuus Linda nime, vaid Kalevi naise ehk naisterahva nime. Isikunimi puudub sel naisterahval. Meie päivil teab rahvas küll jutustada, et Kalevi naine Linda need vägitööd korda saatnud. Meieaegseid teateid võime tõendustele vähe aluseks panna, teades, kui palju neist Kreutzwaldi allikast ammutud. Peaasjalikult paneb Linda nime poolest see asjalugu kahtlema, et nimi enne Kreutzwaldi Kalevipoja ilmumist ei esine. Ei ole seda nime pärastki lauludest tabatud.

Tekib küsimus: kust võttis Kreutzwald Linda nime, kui see rahvasuus puudub? Läti Hindreku ajaraamat kõneleb, et daanlased 1219 Lindanise kindlusesse tulnud, selle ära lõhkunud ja uue asemele ehitanud. Et Lindanise kindlus Kalevi kalmule ehitud ja lõpp -nise nisa meelde tuletas, arvas Kreutzwald põhjust olevat nime esimesest poolest nisa omaniku nime välja lugeda ja seda omanikku Kalevi kaasaks nimetada.

Linda nime seletuse kallal on palju pead murtud. Ühed on seda Itaalia laenuks pidanud, sest Itaalias esineb ristinimi Linda. Muistsetel eestlastel puudus ometi läbikäimine itallastega ega võinud nad siis ka neilt ristinime omandada. Teised otsivad seletust Saksa keelest. Vanadel sakslastel oli -lind lõpuga isikunimesid, nagu Siglind, Wiglind, Godelind j. n. e. Muidugi mõista ei võinud Kalevi kaasa oma nime neilt omandada. Vaevalt tõenäoline, et eestlased hilisemal ajal niisuguse saksakeelse nime Kalevi kaasale oleksid annud.

H. Neus tuletab Linda nime germaanikeelsest sõnast „klint“. Niisuguse nimega nimetakse tihti Soome lahe paekihilist kallast, aga ka Toompea mäge. Klint, Glint sõnast oleksid eestlased Lint, Linda teinud. Kalevi naine kuulus ju hiidude hulka; hiiud muutuvad ennemuisete juttude järele tihti kivideks, nii ka Kalevi naine Iru ämmaks. Seda kivigi hakati Klint-kiviks kutsuma, ja sellest nimest tekkis Linda. Selle väite kohta olgu kohe tähendud, et eestlased muidu klinti ei tunne ja vaevalt oletada võib, et nad ainult Lindale selle nime oleksid laenanud.

V. Reiman näikse Linda nime Eesti-Soome lind, lintu sõnast tuletavat. Linda oleks lind-sõnast tekkinud meelitusenimi, nii kui nüüdki veel meelituse puhul öeldakse: linnuke, tuike j. n. e. Seletus oleks muidu väga ilus, kui ära suudaksime määrata, kudas Lind-nimest omastavas mitte Linnu, vaid Linda tekkinud.

Linda nime aluseks jääb tingimata Läti Hindriku Lindanise, kuid selle sõna tüvi tuleb vististi linna sõnast otsida. Läti Hindrek mainib peale muude Somelinde ja Agelinde; praeguse keele järele oleksid need Soomelinn ja Agelinn.

Aga veel hiljeminigi leiame sarnaseid sõnakujusid. Stahlil on linn = „lind“ ja ta tarvitab seda sõna käändes „lindast“ ja „linnast“. Õp. Salemann († 1657) kirjutab: Meij Jumal on üks kindel „lind“. Noist näidetest selgub, et muiste linna asemel „linda“ öeldi, ümbes niisama kui linna Vepsa keeles nüüdki veel „lidn“ ja Vadja keele „lidna“ nimetakse. Kõige selle järele ei tähendaks Linda midagi muud kui linna. Neusi arvamise järele oleks nimes Lindanise lõpp -ise sõna sisseütlev. Nagu tähendud, ei esine Läti Hindrekul sõnakuju Lindanisa iialgi, vaid ainult Lindanise, ehk aga ka Lindaniense omadussõna kujul. Kõigiti jääb küsitavaks, kas lõppu -nise tõesti sisseütlevaks ja -niense omadussõnaliseks tuleb arvata või on meil mingisuguse linda juurde lisatud tänini veel seletamata sõnaga tegemist. Kindlaks jääb, et kui nimi Eestist pärit, sõna tüveks linda = linna tuleb pidada.

On aga nimi võeraste rahvaste antud, peame muidugi seletust mujalt otsima. Lugu nimelt nii, et Tallinna ja Haapsalu vahel palju võerakeelseid, nimelt rootsikeelseid kohanimesid olemas. Vanasti ulatasid Rootsi asundused Eesti rannas Matsalu lahest Tallinnani ja kaugemale. Tallinna lähedal tunnistab Rootsi Kalavere veel praegu Rootsi algupära. Eesti rannast tabame palju -näs lõpulisi kohanimesid. Näs tähendab maanina. Väga võimalik, et skandinaavlased Tallinna kohal Kalevi kalmuna silma torkavale maaninale Lindanäs nimeks andsid. Lindanäs tähendaks Rootsi keeles = kesanina, nurmenina. Läti Hindrek tundis ehk kohta ainult rootslaste poolt antud nimega ja kirjutas oma ajaraamatussegi selle nime. Kas eestlased niisugust nime ise kunagi tarvitasid, jääb küsitavaks. Vene vanus kirjus esineb koht Леденецъ kujul. Igatahes peame küsimuse veel lahtiseks jätma, kas Lindanisa Eesti või Rootsi keele nimi on ja missugune ta õige kuju; milgi kombel ei ole see Linda-nisa.