Eesti mütoloogia/Peko

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search

Peko.

Setumaal astub kodumaa metsiku, viljaneitsi ja muude vilja edendajate asemele Peko, keda kaugemal Eestis ei tunta. Peko esineb peale vilja kasvu edendamise veel karja kaitsjana. Aga veel enam: setukesed usuvad, et Peko ilmugi võib muuta. Peko varjab oma austajate vilja rahe, põua ja ränga saju eest, niisama karja huntide ja muude kahjude eest. Ühe teate järele leitud Peko maa seest; seepärast annab ta maa sigidusele õnnistust.

Peko ei ela mitte ainult mõttekujutuses, nagu viljaneitsi, vaid laseb enesele, niisama kui metsik, kindla välimise kuju anda. Peko, metsik ja Tõnn on need kolm, kellest teame, et esivanemad neist kujusid teinud ja neid kujusid üht ehk teist moodi austanud.

Enamasti valmistakse Peko vahast. Talle antakse mõnekorra kuni kolmeaastase lapse suurus ja kuju. Et kuju rohkesti vaha tarvitab, ei või iga talu enesele Pekot hankida, vaid kuju valmistakse ühisel kulul, enamasti kogu küla kulul. Kujusid peeti tavalisesti aidas viljasalves.

Ometi ei asu Peko ühes talus, vaid vahetab tihti omanikku. Peko austajad moodustavad enamasti iseäraliku ringkonna, kokku umbes 20—30 meest. Aasta otsa lubatakse Peko ühes talus, õigem talu aidas asuda, siis aga viiakse ta teise austaja juurde, kelle peale liisk langeb.

Peko auks pühitseti aastas mitu korda pidu: kevadel, jaanipäeval, sügisel. Kevadist pidu peeti vanasti ikka külviajal, sügisest pärast lõikuse lõpetamist. Iga pidu ajal sai Peko oma jao ohvrid. Ohvrid pidid kõik Peko austajad andma. Mõnest pidust võtsid osa ainult mehed, mõnest ka meesteriidesse pandud naisterahvad. Mehed võtsid ohvriannid igaüks ise kaasa, naisterahvad sellevasta käisid Peko jaoks anda kerjamas. Mõnes kohas ei tohitud meestepidul sugugi „Jumala vilja“ maitseda, teisal küll. Sügisesel pidul ei põlatud kusagil „Jumala vilja“.

Kõige tähtsamat Peko pidu, „koräätsi“ pidu, öösel vasta 1. oktoobrit, peeti veel mineval aastasajal; meie päivil näikse pühitsemine lõpnud olevat.

Määratud pidupäeva õhtul pärast päeva loojaminekut kogusid kõik Peko austajad, igaühel pamp seljas, toiduaineid täis, peremehe ehk. Peko papi juurde kokku. Peremees paneb aknale varju ette ja süütab lambi põlema, võtab puhta lina, kutsub kaks pidulist kaasa ja läheb Pekot aidast ära tooma. Üks valgustab laternaga teed, teine vaatab järele, et keegi kutsumata külaline piduliste talitust ei näeks. Pidu kannab täiesti müsteeriumi pitsarit. Ka kõnelda ei tohi piduline sellest müsteeriumist Peko mitteaustajatele.

Aidas palakasse mähitud Peko viiakse tuppa, kus ta kesk tuba lambi alla seatakse istuma. Pidulised ise istuvad ta ümber, aga seljad vasta Pekot, avavad paunad, hakkavad sööma. Vanemal ajal sai Pekogi vist osa toitu enesele, uuemal ajal unustati ta hoopis. Pärast söömist käivad pidulised üheksa korda ringi Peko ümber, lauldes: Peko mie jumala, kaidsa sa mie karõkõist, hoija mie hobõsid, varja mie viläkeist kõgõ rää räusõ iest!

Selle peale sammuvad mehed õue vallatama ja möllama. Kõigel hullamisel on üks siht: verd saada. Vere ilmumine määrab selle, kellest veri ilmub, Peko papiks. Meelega ei tohi keegi ennast nii haavata, et haavast kas tilk verd tuleks. Niipea kui kellegi pidulise ihu nii palju kriimustud ehk haavatud, et verd näha, hüüavad kõik pidulised: „Veri! Veri väljas!“ Kohe lõpeb hullamine; vallatus. Pidulised jooksevad selle juurde kokku, kelle ihust verd ilmunud, sest vere ilmumine määrab nagu liisk vereomaniku järgmiseks aastaks Peko papiks. Uus Peko papp kantakse kätel tuppa, kus Peko edaspidiseks ajaks ta hoiu alla antakse.

Setukesed usuvad, et kus Peko majas, seal iseäralik õnn majas. Küll kaitseb Peko kõiki oma austajaid, aga kõige rohkem ikka oma pappi, s. o. seda, kelle juures ta just asub. Uus papp mässib pidu lõpul Peko palakasse ja kannab ta oma koju viljasalve. Peko asukohta ei tohi keegi muu teada kui ta austajad. Pidu lõpul vajutavad pidulised oma vahaküünla otsad Peko kuju külge. Sedaviisi kasvab see iga aastaga suuremaks.

Karjale loodetakse Pekolt järgmist viisi õnnistust: Peko pidul võetakse üheksa pidulise käest paluke leiba. Need leivatükid antakse karjalaskmise päeval karjasele, karjane söödab need karjale. Niisugust Peko leiba saanud karjalooma ei taba suvel mingisugune õnnetus. Leivaga ühes tuleb Peko kaitse ja õnn kõigele karjale.

Külviajal peab Peko aidasalvest välja rändama põldu õnnistama. Setukesed usuvad, et kui Peko nende külvamist näeb, talt vilja sigimiseks iseäralik õnnistus tuleb ja põld rohke lõikuse annab. Igasse kohta põllule ei tohi ometi Pekot viia, vaid ainult sinna, kus põllu ääres puid ehk põõsaid olemas. Lagedal võiksid võhikud Pekot kergelt näha ja nende kuri silm viljasigiduse ometi kinni panna. Peaasi, et Peko võhikute eest hästi varjatud. Puud ja põõsad varjavad aga Pekot hästi. Iga Peko austaja oleks hea meelega Peko oma põllule viinud, aga paraku puuduvad mõnelgi põllul puud ja põõsad; sedaviisi peab mõni Peko austaja viljasigitaja iseäralikust õnnistusest ilma jääma.

Neid kohti, kuhu Peko külviajal viidi põldu õnnistama, kutsutakse „Peko kohtadeks“. „Peko kohad“ said vanemal ajal mõnesuguseid ohvrid, ka siis, kui Peko kodu aitades istus. Ohverdati raha, aga niisama ka soola, vilja, linu ja muud.

Jaaniööl viisid vanemal ajal mehed ja naisterahvad Peko üheskoos karjamaale ja palusid Pekolt karjale kaitset ja õnnistust. Ühtlasi ohverdasid nad sel puhul Pekole võid, kohupiima, villu ja muud. Enamasti võttis Peko papp annid enesele; mõnekorra jagas ta neid santidelegi.

Mõnes kohas peeti vanasti nelipühi öölgi Peko auks pidu. Pidu otstarve ei selgu küllalt andmetest; näib, nagu oleks nelipühi öösine pidugi karja- ja viljasigidusega ühenduses. Nelipühi piduks annetasid Peko austajad ju aegsasti linnaseid; neist pruulis Peko papp piduõlut. Ka viina viisid pidulised kaasa, peale selle Pekole veel mune ja saia. Pekot ei viidud seekord ometi majast välja, vaid kuju pandi tuppa kummulilükatud tõrre põhjale, pidulised astusid annetega ta juurde, heitsid ta ette põlvili õnnistust karjale ja viljale sigidust paludes.

Palve järele algas pidusöök, mille jaoks pidulised rooga kaasa tõid, kuna Peko papp ju varemini oli õlut pruulinud. Pekotki paluti pidusöögile: „Peko, Peko, tule õlut jooma! Tule maamma maitsema!“

Küünlapäeva ajal võtsid setukesed võidusõitusid ette. Salaja viidi niisugusel puhul Pekogi saani ja kaeti hoolsalt vaibaga kinni, et keegi võhik ei näeks. Oli Peko saanis, loodeti, et hobune Pekolt iseäralikku jõudu ja kestvust saab kõiki muid võidu sõitvaid hobuseid ära võita. Võidusõitudel astus Peko juba õieti ristiusu püha Jüri ametisse. Püha Jürit peetakse muidu hooste kaitsejaks. Pärast võidusõitu kanti Peko niisama võhikute nägemata aita tagasi, kui ta sealt välja toodud. (Eesti Kirjandus 1908, l. 377—387.)

Peko austamise jälgi leiame Soomestki. Ju Agricola nimetab karjalaste jumalate hulgas: Pellon Pecko ohran casvon soi = Põllu Peko odra kasvu edendas. Soomlaste usu järele esineb Põllu-Peko odra kaitsjana, edendajana. Hämees pannakse puss põllu äärde, et Põllu-Peko oraseid ära ei sööks. Võimalik, et soomlaste Peko tegevus vanasti ka muude viljatõugudeni ulatas. Agricola nimetab ometi ainult otri.

Prof. K. Krohn seab Peko ühendusesse Islandi Beggviriga ehk Byggviriga, keda viljakasvu-jumala Freya teenijaks peeti. Nüüdki veel tähendab bjugg Rootsi keeles otra. Seega tuleks Peko nime väändeks põhjakeele Byggvir’ist ehk muust sarnasest nimest pidada.