Eesti muinasjutud (Kunder)/Rehepapp ja wanapagan

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti muinasjutud
Juhan Kunder

Rehepapp ja wanapagan.

Ükskord oli ühel mõisa herral rehepapp, kes kõigipidi usin ja osaw mees oli. Ühel sügisel oli aga rehepapil õnnetus õnnetuse peale: ikka oli igakord wilja puudus, kui ta aidamehega rehnungi tegi. Waene mees pidi puuduwa wilja igakord omast taskust maksma ja wiimaks ei olnud herra seega ka weel rahul, waid laskis rehepappi weel karistada pealegi.

Oli nüüd rehepapil jälle niisugune raske päew mõisas olnud. Õhtul istus ta rehe ahju ees pingi peal ja mõtles oma äparduste üle järele. Wiimaks leidis ta ometi, et ta ise süüdlane ei olnud ja hakkas siis suures healega kurja wanduma ja põhendama.

„Mis sull wiga, sõber?“ küsis keegi rehepapi seljatagant.

„Mis mull wiga? Wiga on suur! Igakord wiljast puudus, kui aidamehega õiendus,“ wastas rehepapp.

Küsija mees ei olnud aga muu keegi, kui Wanapagan ise.

„Oh, ei ole wiga!“ wastas Wanapagan. „Säh, siin on kott, pane ta teri täis ja säe rehealuse nurka püsti. Mitu korda sa pahema jala kannaga temasse puudutad, setu kotti on sull mõetmise juures enam, ja neid wõid sa äramüüa.“ Ütles ja kadus kui tina tuhka.

Rehepapp ei põlganud ka Wanapagana nõuu ära, waid tegi kohe esimese mõetmise juures proowi ja ennäe! kolm kotti wilja jäi üle. Nüüd oli mees rõõmus; müüs igakordse ülejäägi ära, sai palju raha ja herra oli temaga ülirahul. Aga rehepapp ei saanud Wanapaganast enam lahti. Iga õhtu istus ja tembutas ta kunni kuke lauluni rehes ja seni ei saanud rehepapp silmagi kinni. Oli rehe peksmise öö, siis ei saanud waene mees terwel ööl nahka silmadelle. Pani rehepapp kartohwlid wõi naereid ahju küpsema, siis koristas Wanapagan kõik ära; tõi rehepapp kodust liha wõi muud sööki kaasa, jällegi warastas Wanapagan sellegi ära.

Kord rääkis rehepapp oma ohtu kõrtsis seltsimeestele ja kurtis oma rahutumat lugu. Karutantsitaja istus kõrtsi nurgas ja kuulis ka asjalugu.

„Mina tean abi!“ ütles karutantsitaja. „Wõta minu Pärt rehte kaasa ja peida ta nurka ära. Otsi siis wana Tühjaga tüli ja kutsu wiimaks karu appi!“

Jutt oli rehepapile meele pärast ja karutantsitaja pidi weel sellsamal õhtul karu rehte tallutama. Ei kestnud ka kuigi kaua, juba Wanapagan jälle seal.

Rehepapp küpsetab naereid.

Wanapagan wõtab naereid ahjust ja hirwitab:

„Mis küps, saab mulle,
Mis toores, saab sulle!“

See juures sööb ta küpsed naerid ikka ära ja wiskab toored wälja.

Rehepapp keelis küll, aga Wanapagan ei pannud sest tähelegi. Wiimaks läks rehepapp wälja, wõttis toored naerid ja hakkas neid Wanapaganale wastu pead loopima. — Wanapagan ütles: „Ära tee, ma peksan!“ Rehepapp ei kuulanud sest midagi, waid wirutas aga ikka naeriga Wanale wastu pead, niipea kui ta selle ahjust õuue wiskas. Wiimaks sai Wanapagana süda ometi täis; ta kargas rehepapi kallale ja juba käisiwad wopsud mehele selga.

„Pärt appi, Pärt appi!“ karjus rehepapp.

Oli ka Pärt kohe Wanapagana kallal ja krimustas mehe moodi. Küll ütles wana Tühi: „Tee, mis sa teed; kakle, mis sa kakled, aga ära suud silmi lõhki kisu!“ Karu ei hoolinud sest midagi, waid wirutas hullemine. Wiimaks sai wana Tühi mahti ja kadus kui maa alla ära.

Rehepapp tänas karutantsitajat hea nõuu eest ja maksis talle mitu kotti wilja palgaks.

Aga Wanapagan ei usaldanud sest ajast saadik enam rehepappi tülitama tulla.

Mõne aja pärast hulkus wana Tühi jälle mõisa lähedal ja küsis mööda minnes karjaste käest: „Kas teie teate wõi nägite, on mõisa rehepapil see must kass weel alles?“

Karjased teadsiwad küll, et rehepapil must kass oli, aga karu lu’ust ei teadnud nad midagi, ja wastasiwad Wanapaganale: „Alles jah! Oliwad teisel hiljuti weel kolm poega.“

„Ei ma siis küll enam sinna poole ei tohi minna! Oi, kahju! Jätsin oma raha koti rehe ahju peale; kust ma ta nüüd enam kätte saan!“ kahetses wana Tühi.

Karjased oliwad aga tema sala kõnest aru saanud ja rääkisiwad asja rehepapile ära.

Rehepapp leidis rehe ahju pealt suure koti täie kuldraha ja oli nüüd weel rikkam, kui mõisa herra ise.

Wanapaganaga ei olnud tall aga eluilmas enam tegemist