Mine sisu juurde

Eesti rahva ennemuistsed jutud/Põhja konn

Allikas: Vikitekstid
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

PÕHJA KONN


Ennemuiste elanud üks väga kole metsaline, kes põhjamaalt välja tulles tüki maailma inimestest ja elajatest paljaks teinud, ja aegamööda kõik elavad loomad maa pealt oleks ära hävitanud, kui keegi tema vastu abi ei oleks leidnud.

Metsalisel olnud härjavärki keha ja konnavärki jalad, ees kaks lühikest ja taga kaks pikka, nii et ta igal hüppamisel poole penikoormat maad ära mõõtnud, õnneks pidanud ta paar aastat seal paika, kuhu ta enese kord maha oli lasknud, ega läinud enne edasi, kuni kõik ümberkaudsed kohad paljaks olid söödud.

Keha olnud konnal üleni soomustega kaetud, mis tugevamad kui kivi ja raud, nii et ükski asi temale viga ei võinud teha. Tema kaks suurt silma hiilanud öösel ja päeval kui heledamad küünlad, ja kes nende valgust õnnetul viisil korra juhtunud nägema, see olnud kui ära tehtud ja pidanud temale ise söödaks suhu minema.

Ümberkaudsed kuningad tõotanud otsatu suurt palka sellele mehele, kes kas nõiduse ehk muu väe läbi metsalist oskaks ära hävitada. Seepärast oli mitugi meest oma õnne katsuma läinud, aga kõik nende ettevõtmised läksid nurja. Nõnda lastud kord suur mets põlema süüdata, kus sees kole loom asupaika pidanud; mets põlenud küll ära, aga kurjategijale ei tulnud tulest pisematki viga.

Vanarahva suust päritud jutud olid küll avaldanud, et koleda metsalise üle muidu keegi võimust ei võivat saada, kui ainult ühe pitserisõrmuse läbi, kus salatähed pidavat peal seisma, mis õpetust andvat, mil viisil metsalist surmata. Ei teatud aga ühtegi kohta nimetada, kus sõrmus praegu varjul seisab, niisama vähe targa asupaika, kes salakirja oskaks seletada.

Üks niisama julge südamega kui agara peaga noormees võttis viimaks nõuks sõrmust õnnekaupa otsima minna, kas ehk kogemata juhtumine teda jälgedele võiks juhatada.

Ta võttis tee hommiku poole, kus ta paari aasta pärast ühe kuulsa Hommikumaa targaga kokku sai ja nõu küsis, kuidas asjatalitus kõige hõlpsamalt edasi võiks minna.

Tark andis vastuseks:

„Inimeste pisike tarkus ei või sind siin aidata, aga linnud taeva all saavad sulle kõige paremad teejuhid olema, kui sa nende keelt tundma tahad õppida. Mina võin sulle selles asjas õpetust anda, kui minu juurde tahad jääda.“

Noormees võttis lahke pakkumise tänuga vastu, üteldes:

„Sel korral ei ole mul küll võimalik sulle midagi heategemise eest meeleheaks anda, aga kui asjatalitus mul õnnelikult korda läheb, siis tahan ma sulle sinu vaeva eest rohkesti tasuda.“

Selle peale keetis tark rammujooki üheksat sugu rohtudest, mis ta salamahti kuuvalgel korjanud, andis sellest kolm päeva järjestikku, iga päev üheksa lusikatäit noormehele juua, misläbi linnukeel temale tuttavaks sai.

Lahkudes ütles tark:

„Peaksid sa õnnekombel pitserisõrmuse üles leidma ja enda kätte saama, siis tule siia tagasi, et ma salakirjad sulle sõrmuse pealt saaksin ära seletada. Teist minu sarnast tarka praegu maa peal ei ole, kes sulle seda saladust seletada võiks.“

Targa juurest ära minnes leidis noormees juba teisel päeval, nagu oleks maailm olnud ümber muudetud. Kuskil ei käinud ta nüüd enam üksi, vaid leidis enesele igas paigas seltsilisi, sest et ta linnukeelt oskas, mis talle mõndagi tarkust ilmutas, mida ükski elav inimene temale ei oleks võinud õpetada. Ometigi ei olnud ta tükil ajal sõrmusest veel midagi kuulnud.

Nüüd juhtus ühel õhtul, kus ta pikast teest ja palavusest väsinult aegsasti metsas ühe puu alla maha oli istunud leiba võtma, et kõrgel puu ladvas kaks ilusat kirjute sulgedega võõrast lindu isekeskis juttu vestsid, mis temasse puutus.

Esimene lind ütles:

„Ma tunnen seda tühjatuule sõitjat puu all, kes kaua aega mööda maad rändab, kuid siiski jälgedele ei saa. Ta otsib taga kadunud pitserisõrmust.“

Teine lind kostis:

„Minu arvates peaks ta põrguneitsilt abi minema otsima, kes teda vististi sõrmuse jälgedele võiks juhatada. Kui sõrmus neitsi enese käes ei ole, siis teab ta selgesti, kelle käes haruldane asi seisab.“

Esimene lind ütles:

„Hea oleks muidu küll, aga kust ta põrguneitsi üles leiab, kellel kuskil kindlat asupaika ei ole, vaid täna siin, homme seal elab: mine tuult kinni püüdma!“

Teine lind kostis:

„Tema praegust asupaika ei tea ma küll nimetada, aga täna kolme päeva pärast läheb ta kasteallikale silmi pesema, nagu ta seda igal täiskuu ööl teeb, et nooruseilu tema palgeilt iial ei närtsiks ja vanaduse kanavarbad silmi kortsu ei tõmbaks.“

Esimene lind ütles:

„Ega kasteallik siit kaugel ei ole, lähme nalja pärast tema tempu vaatama.“

„Minugi pärast, kui tahad,“ andis teine vastuseks.

Noormees pidas sedamaid nõu lindude jälil minna kasteallikat otsima. Siiski tegi kaks asja temale muret. Esiteks, et ta kogemata kauemini magama võiks jääda, kui linnud minema hakkavad, ja teiseks, et tal tiibu ei olnud, miska ta lindude kannul jõuaks edasi minna. Tee väsimus ei andnud temale mahti öö otsani lindusid valvama jääda, vaid ta pidi silmad katte alla laskma. Ometigi ei tulnud tal mure pärast sel ööl rahulist und silma. Ta ärkas mitu korda üles, et lindude minek temale nägemata ei jääks.

Suur oli sellepärast tema rõõm, kui ta päikese tõusul silmi puude latva sirutades kirjusulelised seltsilised alles liikumata leidis, nokad tiibade all.

Ta võttis hommiku-suurust ja jäi siis ootama, kuni linnud teele lähevad. Aga neil ei paistnud sel hommikul veel kuhugi minekut olevat. Nad lendasid, kas lusti pärast ehk toitu otsides, ühest puuladvast teise, tegid seda tühja talitust õhtuni ja läksid siis sinnasamasse paika jälle puhkama, kus nad mineval ööl aset olid pidanud. Niisamuti sündis lugu ka teisel päeval.

Vast kolmanda päeva keskhommikul ütles üks lind teisele:

„Täna peame kasteallikale minema põrguneitsi silmapesemist vaatama.“

Siiski jäid nad lõunani sinnasamasse.

Pärast lõunat tõusid aga mõlemad lendu ja võtsid tee otsekohe lõuna poole. Noormehel põksus süda hirmu pärast, et teejuhid temal võiksid silmist ära kaduda. Aga linnud ei olnud veel kuigi kaugele lennanud, kui nad ühele puuladvale maha istusid.

Noormees jooksis nende jälil, et nahk seljas suitses ja hing rindu kippus kinni jääma. Kolme puhkamisega jõudsid linnud ühele väikesele lagendikule, mille serval kõrges puuladvas nad aset võtsid.

Kui noormees hiljem ka sinna oli jõudnud, nägi ta kesk lagendikku ühe allika; siin istus ta sellesama puu alla maha, mille ladvas linnud paika pidasid. Ta teritas oma kõrvu, et kuulda saada, mis sulilised isekeskis räägivad.

„Päike ei ole veel alla läinud,“ ütles üks lind, „meil läheb tükk aega oodata, enne kui kuu tõuseb ja neitsi allikale tuleb. Saab näha, kas ta noormeest puu all tähele paneb?“

Teine lind kostis:

„Ega tema silmale midagi nägemata või jääda, mis noormehe haisu kannab. Juhtuks noormees nii kaval olema, et ta tema võrku ei läheks.“

Esimene lind lisas juurde:

„Küllap saame näha, kuidas nad üksteisega kaupa sobitavad.“

Tükk õhtut oli juba läinud ja täiskuu üle metsa kõrgele tõusnud, seal kuulis noormees metsast natuke kahinat; mõned silmapilgud hiljem tuli metsa varjult üks tütarlaps nähtavale, läks lendaval sammul üle muru allika poole, nagu ei olekski tema jalatallad palju maa külge puutunud. Noormees pidi oma südames tunnistama, et tema silm eluilmas veel jumedamat neiut ei olnud näinud kui praegu. Ta ei raatsinud oma silma neitsi pealt enam ära tõsta.

Neitsi läks teda tähele panemata allikale, tõstis silmad kuu poole, langes põlvili maha, kastis üheksa korda oma silmnägu allikasse, vaatas iga kastmise järel kuu palgele ja hüüdis:

„Täis palgeil ja priske nagu sina praegu, saagu ka minu ilu kadumata õitsema!“ Siis käis ta üheksa korda ümber allika ja hüüdis käigu lõpetamisel:

„Neitsil nägu närtsimata,
Palge puna pleekimata,
Peaks ehk kuugi kahanema,
Mina siiski kasvamaie,
Õnnel ikka õitsemaie!“

Selle peale kuivatas ta pikkade juustega oma palged ära ja tahtis minema hakata, kui ta silmad äkki sinna puutusid, kus noormees puu all istus. Sedamaid seadis neitsi oma sammud sinnapoole.

Noormees tõusis püsti, et paremini näha, mis nüüd pikemalt sünnib. Kaunis neitsi tuli ligemale ja ütles:

„Õiguse pärast peaksid sa raske nuhtluse alla langema, et minu saladust kuuvalgel oled luurinud; aga et sa võõras oled ja kogemata juhtumisel siia tulnud, siis tahan ma sulle süü andeks anda. Siiski pead mulle tõtt mööda tunnistama, kust sa oled, ja kuidas sa siia oled tulnud, kuhu tänini kellegi sureliku inimese jalg veel ei ole saanud?“

Noormees kostis viisakalt:

„Andke andeks, armas neitsi, kui teadmata ja tahtmata teie vastu juhtusin eksima. Pikal teekäigul kogemata siia tulles leidsin ilusa koha puu all, kuhu öömajale tahtsin jääda. Teie tulek viivitas mind magama heitmisel, sellepärast jäin istuma, arvates, et vaikselt vaatamine teile viga ei võiks teha.“

Neitsi ütles lahke sõnaga:

„Tule ööseks meile! Padjul on parem puhata kui siin vilus sambla peal.“

Noormees seisis natuke aega kahevahel ega teadnud, mis ta pidi tegema, kas lahket pakkumist vastu võtma ehk ära põlgama.

Seal ütles puuladvas üks lind teisele:

„Alp ta oleks, kui ta lahket palumist kuulda ei võtaks.“

Neitsi, kes ehk lindude keelt ei osanud, ütles sõbralikult:

„Ära karda midagi, vennike! Ega ma sind kurja pärast tulnud kutsuma, ma soovin sulle kõigest südamest head.“

Linnud kiitsid takka:

„Mine, kuhu sind kutsutakse, aga hoia selle eest, et verd ei anna, muidu võiksid sa oma hinge ära müüa.“

Sellepeale läks noormees neitsi seltsis minema.

Mitte kuigi kaugel allikast jõudsid nad ilusasse rohuaeda. Seal seisis uhke elumaja, mis kuupaistel nõnda hiilgas, nagu oleks selle katus ja seinad kullast ja hõbedast valatud olnud. Sisse minnes leidis noormees palju uhkeid tubasid, üks ikka ilusam teisest. Mitusada küünalt põlesid kuld-küünlajalgade peal, misläbi igal pool oli päikesesarnane valgus. Aegamööda said nad ühte tuppa, kus oli söömalaud kallite roogadega. Kaks tooli seisid laua kõrval, üks hõbedast, teine kullast. Neitsi istus kuldtooli peale ja palus noormehe hõbetooli peal istet võtta. Valges riides tütarlapsed kandsid road lauale ja koristasid hiljem jälle laualt ära, kusjuures mitte üht sõna ei räägitud ja tütarlapsed käisid nii tasase sammuga nagu oleks neil kassikäpad jalgadeks olnud.

Pärast sööki, kui noormees neitsiga üksi tuppa oli jäänud, vesteti magusat juttu, kuni viimaks üks punases riides naisterahvas tuli neile meelde tuletama, et aeg on nüüd magama minna. Siis viis neitsi noormehe ühte teise kambri, kus siidsäng udusulgedest patjadega seisis, käskis noormehe sinna puhkama heita ja läks ise oma teed.

Noormees arvas enese elusalt taevas olevat, sest et seesugust pidu ja põlve siin maapeal kuskil ei võinud olla. Ta ei teadnud ka hiljem sellest selget otsust anda, kas hääled unenäos ehk ilmsi tema sängi ümber olid laulnud. Aga üks sõna kohutas endiselt tema südant:

„Ära anna verd!“

Teisel hommikul küsis neitsi, kas noormehel lusti ei ole päriselt siia elama jääda, kus kõik nädalad muud ei olegi kui üksnes pidupäev. Kui noormees küsimuse peale kohe vastust ei andnud, lisas neiu juurde:

„Ma olen, nagu sa ise näed, noor, priske ja terve, ega seisa ma kellegi voli all, vaid võin teha, mis süda himustab. Siiasaadik ei ole mul meheleminemist veel iial mõttesse tulnud, aga sellest silmapilgust, kus ma sind eile õhtul kogemata näha sain, tõusid mul äkki teised mõtted pähe, sest et sina mulle meelepärast oled. Peaksid sinu mõtted minu arvamisega kokku sündima, siis ehk võiks meist aegamööda paarisrahvas saada. Rikkust ja vara on mul põhjatu palju, nagu sa iga sammu peal oma silmadega ise võid näha, sellepärast on mul võimalik igapäev kuninglikus põlves elada. Mis sul süda iial peaks soovima ja himustama, seda võiksin mina kõik täita.“

Ehk küll kauni neitsi lahke jutt noormehe meelt püüdis segada, siiski tuli temale õnneks veel meelde, kuidas linnud tütarlast põrguneitsiks olid nimetanud ja teda keelanud talle verd anda, ja kuidas öösel, kas unenäos ehk ärkvel, seesama keeld tema kõrvu oli tunginud.

Sellepärast ta kostis:

„Armas neitsi, ärge pange pahaks, kui teile tõega tunnistan, et kosimist nii äkitselt ei tohita käsile võtta kui hobuste vahetamist, vaid sealjuures pikemat arupidamist tarvis läheb. Lubage mulle mõni päev mõtlemise aega, siis vast hakkame kosjakaupa sobitama.“

„Miks ei,“ kostis kena neitsi, „minu pärast võid sa mõne nädala mõtelda ja oma südamega nõu pidada.“

Et nüüd noormehel kosjanõu pidamisel aeg igavaks ei läheks, talutas neitsi teda oma uhkes majas ühest paigast teise, näitas temale kõik rikkad varandusekambrid ja kirstud, mis kosilase südant pidid pehmendama.

Aga need varad olnud kõik nõiduseväel sünnitatud. Neitsi võis imesõrmuse abiga iga päev niisugust hoonet, rikkust ja varandust sünnitada, nagu ta aga ise tahtis. Siiski ei olnud sellel varandusel iial pikemat kestust, sest see oli tuulest tulnud ja läks hiljem kõik jälle tuulde, nii et sellest riismeidki üle ei jäänud. Et noormees seda ei teadnud, arvas ta silmakirjaks loodud rikkuse kõik tõelise olevat.

Ühel päeval viis neitsi teda ühte salakambri, kus hõbelaua peal üks kuldkarbikene seisis. Karbikest näidates ütles neitsi:

„Siin seisab minu kõige ülem varandus, mille sarnast kuskil maailmas leida ei ole. See on kallis kuldsõrmus. Peaksid sa mind kosima, siis kingin ma selle sõrmuse sulle kihlapandiks, misläbi kõige õnnelikumaks inimeseks saaksid. Aga selleks, et meie armastuse sidemel igavene kestus oleks, pead sa mulle sõrmuse vastu kolm verepiiska oma pahema käe väikesest sõrmest andma.“

Noormehe süda läks seda kuuldes äkitselt külmaks, sest vere tingimine tuletas korraga temale hinge müümist jälle meelde. Siiski oli ta küllalt kaval, et oma kartusest neitsile märku näidata, niisama vähe vastu vaielda. Ta ainult küsis nagu kogemata, mis lugu selle sõrmusega siis on.

Neitsi kostis:

„Ühelgi elaval inimesel ei ole tänini veel võimalik olnud selle sõrmuse vägevust põhjani tundma saada, sest et keegi salakirja tema küljes ei ole osanud ära seletada. Siiski on mul võimalik juba salakirja pooliku tundmisega palju imeasju talitada, mis ükski teine ei või teha. Pistan ma sõrmuse oma pahema käe väiksesse sõrme, siis võin ma kui lind tuulde üles tõusta ja sinna lennata, kuhu ma ise soovin. Pistan ma sõrmuse pahema käe nimeta sõrme, siis olen ma sedamaid kõikide silmis nägematu; mina näen küll ennast, niisamuti kõike, mis minu ümber, aga teised ei või mind mitte näha. Pistan ma sõrmuse oma pahema käe keskmisse sõrme, siis ei või ükski terariist, ei vesi ega tuluke mulle viga teha. Pistan ma sõrmuse pahema käe esimesse sõrme, siis võin ma tema abiga kõik asjad enesele luua, mis ma soovin ja igatsen; ma võin silmapilgu kestel hooneid ehitada ja kõiksuguseid muid asju sünnitada. Niikaua kui mul sõrmus parema käe pöidlas seisab, on käel niisugune vägi, et ta kaljud ja müürid võib ära lõhkuda. Peale selle seisavad sõrmuse küljes ka teised salamärgid, mida tänini veel keegi ei ole osanud ära seletada. Ometigi võib igaüks arvata, et nende sees vist väga palju saladusi varjul seisab.“

Noormehe esimene mõte neitsi juttu kuuldes oli, kuidas sõrmust mingi kavalusega enda kätte petta. Sellepärast näitas ta neitsile, nagu ei tahaks ta kuuldud juttu kogunisti tõeks pidada. Ta lootis, et neitsi ehk sõrmuse karbikesest välja võtab ja temale näitama hakkab, kus tal ehk võimalik oleks imesõrmust enda näppude vahele saada. Siiski ei julenud ta neitsi käest sõrmust näha paluda. Ta lipitses neitsi ümber, näitas lahket nägu, aga süda mõtles pettust ja pidas nõu, kuidas sõrmust võiks kätte saada.

Viimaks võttis neitsi põuest kuldkarbikese võtme, tahtis karbikese luku valla päästa, aga pistis siis võtme jälle endisse paika, üteldes:

„Sellega on meil edaspidi veel aega küll.“

Paar päeva hiljem tuli neil jälle jutt imesõrmusest. Seal ütles noormees:

„Minu arvates ei näita niisugused asjad kogunisti võimalikud olevat, mis teie sõrmuse imeväest mulle räägite.“

Nüüd tegi neitsi karbikese lahti ja võttis sõrmuse välja, mis kui kõige heledam päike tema näppude vahel hiilgas. Neitsi pistis nalja pärast sõrmuse oma pahema käe keskmisse sõrme, käskis noormehel noa võtta ja teda pista, kuhu ta ise tahab. Noormees tõrkus kartlikult vastu, aga kui neitsi oma tuju järele ei jätnud, pidi ta viimaks nõnda tegema. Ehk ta küll esiteks enam nalja pärast, hiljem aga tõesti igal viisil püüdis noaga neitsi külge puutuda, seisis nagu nägemata raudsein nende vahel, nii et noa tera iial neitsi külge ei läinud, kes naerdes tema ees liikumata seisis. Siis pistis neitsi sõrmuse oma nimetissõrme ja oli silmapilk mehe silmist kadunud. Lugu sündis nii imelikul kiirusel, et noormees kogunisti aru ei saanud, kuhu neitsi tema eest peitu sai. Natukese aja pärast seisis neitsi jälle naerdes, sõrmus näppude vahel, endises paigas tema ees.

„Näidake,“ palus noormees, „kas ka mul võimalik on sõrmusega neid naljatempusid teha?“

Neitsi, kes mingit kavalust ega pettust ei kartnud, andis imesõrmuse noormehe kätte.

Noormees tegi, nagu ei tunneks ta sõrmuse vägevust ja küsis:

„Missugusesse sõrme pean ma sõrmuse panema, et terariist mulle viga ei võiks teha?“

Neitsi kostis naerdes:

„Pahema käe keskmisse sõrme!“

Nüüd võttis noormees noa kätte ja püüdis enesele viga teha, mis temal aga kogunisti võimatu oli. Siis palus ta neitsilt juhatust, kuidas sõrmuse väel kive ja kaljusid võib lõhkuda. Seepeale viis neitsi noormehe õue, kus üks sülla kõrgune munakivi seisis.

„Nüüd pane,“ õpetas neitsi, „sõrmus oma parema käe pöidlasse ja löö siis rusikaga kivi peale, küll sa siis näha saad, mis vägi sinu käel on.“

Noormees tegi nõnda ja nägi imestades, kuidas kivi tema rusika löögil tuhandeks killuks pudenes.

Seal mõtles mees: kes õnnekorda sarvist ei oska kinni sasida, on rumal, sest et läinud õnn teist korda enam tagasi ei tule. Kivi lõhkumisest magusat juttu vestes, pani ta nagu teadmata mängides sõrmuse oma pahema käe nimeta sõrme.

Neitsi hüüdis:

„Nüüd oled sa minu silmale niikaua nägemata, kui sõrmuse nimeta sõrmest ära võtad.“

Aga noormehel ei olnud seda tahtmist, vaid ta läks kiiresti mõned sammud eemale, pistis seal sõrmuse pahema käe väiksesse sõrme ja tõusis kui lind lendu. Kui neitsi teda kõrgel lendamas nägi, pidas ta esiotsa ka seda katsetükki naljatamiseks ja hakkas seepärast hüüdma:

„Tule tagasi, vennike! nüüd oled sa näinud, et ma sulle tõtt rääkisin!“

Aga kes enam tagasi ei tulnud, oli noormees; nüüd märkas neitsi pettust ja hakkas kibedasti oma õnnetust kaebama.

Lendu läinud noormees ei peatanud varem, kui ta mõne päeva pärast kuulsa targa juurde tagasi jõudis, kelle käest ta minnes linnukeelt oli õppinud.

Targal oli otsatu suur rõõm, et mehel teekäik nii hästi korda oli läinud. Ta hakkas sedamaid sõrmuse pealt salakirja seletama, mis temal seitse nädalat aega viitis, enne kui sellega valmis sai. Selle peale andis ta noormehele põhja konna hukkamiseks nõnda õpetust:

„Sa pead enesele ühe raudhobuse laskma valada, ise hobuse selga istuma ja kahe sülla pikkuse raudoda kätte võtma, mida sa üksnes sel viisil jõuad kanda, kui imesõrmus sinu parema käe pöidlas seisab. Oda jämedus peab keskmise kase tüvikuga ühte minema ja mõlemad otsad olgu ühte viisi teritatud. Oda keskele pead kaks kümnesüllast tugevat raudahelat kinnitama, mis konna jõuavad kinni pidada. Niipea kui konn on raudodasse hammustanud, nii et teravad otsad alt ja pealt lõualuust läbi lähevad, pead sa kui tuul raudhobuse seljast maha kargama, tema suust välja jooksma ja ahelate otsad nõnda raudvaiadega maa sisse kinnitama, et ükski jõud neid sealt välja ei saa. Kolme ehk nelja päeva pärast on koleda elaja ramm nii pikalt raugenud, et sa tema ligidale tohid minna. Siis pane imesõrmus parema käe pöidlasse ja noti ta hoopis surnuks. Sinna minnes peab sõrmus sul pahema käe nimeta sõrmes seisma, et kole loom sind näha ei võiks, muidu rabaks ta sind oma pika sabaga surnuks. Kui kõik asjad oled korda toimetanud, siis kanna selle eest hoolt, et sa sõrmust ära ei kaota ja et keegi kavalusega kallist vara sinu käest ei saaks varastada.“

Mees tänas tarka õpetuse eest ja lubas temale hiljem vaevapalka maksta, aga tark kostis:

„Mina olen sõrmuse salakirjade seletamisest niipalju tarkust tundma õppinud, et mul muud varandust enam tarvis ei ole.“

Nõnda lahkusid nad üksteisest, ja noormees tõttas koju poole minema, mis temal nüüd raske ei olnud, sest et ta linnu kombel lennata võis, kuhu ise tahtis.

Paari nädala pärast koju tulles, kuulis ta rahva suust, et kole põhja konn juba ligidal olla, mispärast inimesed kartsid, et ta igapäev üle piiri võib tulla. Kuningas laskis igal pool avalikult kuulutada, et ta sellele mehele, kes koledale metsalisele otsa võiks teha, ühe osa oma kuningriigist tahab kinkida ja pealegi veel oma tütre temale naiseks anda.

Mõne päeva pärast astus meie noormees kuninga ette ja rääkis seal, et temal lootust on koledat metsalist ära hukata, kui kuningas temale kõik tarvilised abiriistad laseb valmistada. Kuningas lubas rõõmuga kõik teha lasta, mis mehele tarvis pidi minema.

Nüüd kutsuti ümberkaudu kõik targad ametimehed kokku. Need pidid esiteks raudhobuse valama, siis suure oda tegema ja viimaks ka raudahelad, mille rõngad kahe tolli jämedused olid. Aga kui kõik valmistused korras olid, leiti raudhobuse raskus nii suur olevat, et sada meest teda paigast ei jõudnud liigutada. Nüüd ei olnud noormehel paremat nõu kui üksnes oma imesõrmuse abil hobune edasi viia.

Kogemata andis temale siin kaarnanokk tarvilikku õpetust:

„Istu raudhobuse selga ja nihuta ennast oda otsa vastu maad toetades edasi, nagu tahaksid lootsikut kaldalt lahti tõugata.“

Noormees täitis õpetust ja nägi edasi saamise sel viisil võimaliku olevat.

Kole metsaline ei olnud enam penikoormatki rajast kaugel, ajas juba eemalt suu ammuli, miska oodatud saaki tahtis vastu võtta. Ehk küll mehel hirmu pärast keha vabisema kippus ja süda jääkülmaks läks, siiski ei lasknud ta kartuse läbi endal meelemõistust segaseks minna, vaid lükkas kõigest rammust raudhobust edasi, ning oligi raudodaga tükkis, mis tal püsti käes seisis, konna suus. Ta kargas raudhobuse seljast ja oli kui välk suust väljas, enne kui kole metsaline lõualuud kokku pigistas.

Üks kole mõuramine, mis mitme penikoorma kaugusele kostis, andis sedamaid märku, et põhja konn oda oli hammustanud. Tagasi vaadates nägi noormees tal lõualuud kokku pigistatud olevat, aga terav odaots seisis paari jala pikkuselt pealmisest lõualuust väljas, millest arvata võis, et alumine odaots maa sees kinni seisis. Konn oli suud kinni pigistades raudhobuse puruks hammustanud.

Nüüd ruttas noormees ahelaid maapinna külge kinni panema, mille tarvis paari sülla pikkused tugevad raudvaiad olid tehtud.

Koleda metsalise surmavõitlemine vältas kolm päeva ja kolm ööd. Ta peksis vingerdades sabaga nii tugevasti vastu maad, et kümne penikoorma kaugusel maapind värises. Kui konn enam saba ei jõudnud liigutada, võttis noormees sõrmuse abiga ühe kivi maast, mida kakskümmend meest ei oleks jõudnud liigutada, ja nottis sellega senikaua metsalisele pähe, kuni tal enam elumärki nähtavale ei tulnud.

Otsatu suur oli igal pool rahva rõõm, kui sõnumeid toodi, et kurjem vaenlane otsa oli saanud. Võidumees võeti suure au ja iluga kuninga linnas vastu, nagu oleks ta kuningas ise. Ei olnud siin vanal kuningal tarvis tütart minna sundima, vaid tütar kippus ise vahvale mehele minema, kes üksi rohkem oli korda saatnud, kui kõik teised kõige suurema sõjaväega.

Mõne päeva pärast valmistati uhked pulmad, mis neli nädalat vältasid, ja kuhu kõik ümberkaudsed kuningad olid kokku tulnud seda meest tänama, kes maailma kõige kurjemast vaenlasest oli päästnud.

Aga pulmailu ja rahva rõõm olid unustanud, et koleda metsalise keha matmata jäänud. Sellepärast võttis kuninga väimees nõuks, Hommikumaa targalt abi minna otsima, mis temal sõrmuse abil ka raske ei olnud, sest et ta linnutiibadel sinna võis lennata.

Nagu vanasõna ütleb, ei seisa ülekohus kaua kotis, ja pettusel võidetud vara kaob niisama kiirelt, nagu ta tulnud. Seda pidi kuninga väimees varastatud sõrmuse pärast nüüd tundma õppima.

Põrguneitsil ei olnud ööl ega päeval kusagil enam mahti, enne kui ta varastatud sõrmuse jälile sai. Kui ta nõiduseväel sõnumi oli saanud, et kuninga väimees linnukombel targa juurde pidi tulema, moondas ta enese kotkaks ja keeritas nii kaua pilvedes kui oodatud lind tema vaatepiirile jõudis, keda ta oma sõrmusest kohe ära tundis, mis paelaga linnu kaelas rippus. Kotkas laskis ennast linnule selga, ja sel silmapilgul, kui ta küüntega linnust kinni sasis, oli ta nokaga juba sõrmuse linnu kaelast ära kiskunud.

Nüüd laskus kotkas oma saagiga maha, kus nad silmapilk mõlemad jälle endisel inimese kujul teineteise kõrval seisid.

„Nüüd oled sa, ülekohtune, mul käes!“ hüüdis põrguneitsi. „Sina petis ja varas, keda ma kui armsamat vastu võtsin, ja sinu eest heldesti hoolt kandsin. Kas see oli minu palk? Sina petsid kallima varanduse ära, ja lootsid kui kuninga väimees õnnelikult elada, aga nüüd on lugu ühe korraga teisiti läinud. Sina oled minu voli all ja pead mulle kõige ülekohtu eest vastama.“

„Andke andeks, andke andeks,“ palus kuninga väimees, „ma tunnen küll, et ma raskesti teie vastu olen eksinud ja kahetsen kõigest südamest oma süüd.“

Neitsi kostis:

„Sinu palved ja kahetsemised on hiljaks jäänud ja ei või sind nüüd enam aidata. Mina ei tohi sinu peale armu heita, see oleks mulle häbiks ja rahvale naeruks. Sa oled kahevõrra minu vastu eksinud, esiteks minu armastust põlanud ja siis minu sõrmuse varastanud. Selle eest pead sa nuhtlust saama.“

Nõnda üteldes pistis ta sõrmuse oma parema käe pöidlasse, tõstis mehe kui takukoonla sülle ja läks temaga minema.

Nende tee ei läinud sel puhul mitte endisesse uhkesse elumajasse, vaid ühte kaljukoopasse, kus raudahelad seina küljes rippusid. Neitsi võttis ahelad, köitis mehe käed ja jalad ahelate külge, nii et ta sealt kuhugi ei võinud pääseda, ning ütles siis vihase häälega:

„Siin pead sa elu otsani vangis olema. Ma lasen sulle iga päev nii palju toitu anda, et sa nälga ei sure, aga lahtipääsemise lootust ei tohi sul iial olla.“ Selle otsusega läks põrguneitsi oma teed.

Kuningale ja tema tütrele tulid nüüd rasked leinapäevad, kui nädal nädala järele mööda jõudis ja väimees tagasi ei tulnud, ega mingit sõnumit enesest ei andnud. Kuningatütar nägi sagedasti unes, et tema abikaasa väga rasket piinapõlve kannatab, sellepärast palus ta oma isa, igalt poolt tarkasid lasta kokku kutsuda, kes ehk võiksid otsust anda: kus kadunud mees elab ja kuidas teda võiks päästa.

Aga kõik kutsutud targad ei võinud muud kuulutada, kui et mees küll elus, aga raskes piinapõlves olevat. Ometigi ei teadnud keegi neist kohta nimetada, kus ta pidi elama, ehk kust teda võiks otsida.

Viimaks toodi üks kuulus Põhja tark kuninga ette, kes niipalju teadis otsust anda, et kuninga väimees Hommikumaal vangis olla, aga mitte inimeste, vaid ühe vägeva looma meelevalla all.

Nüüd läkitas kuningas oma saadikud juhatatud jälgedel Hommikumaale kadunud väimeest otsima. Need olid õnnekombel selle vana targa juurde saanud, kes imesõrmuse kirjad ära oli seletanud ja sealt salatarkust saanud, mis kõigil teistel teadmata jäänud. See tark leidis peagi tarviliku otsuse ja ütles:

„Mees on nõiduseväel vangis, aga teie ei või teda minu abita lahti päästa; ma pean ise teiega seltsis sinna minema.“

Nõnda läksid nad teele ja said lindude juhatusel mõne päeva pärast sinna kaljukoopasse, kus kuninga väimees juba ligi seitse aastat rasket vangipõlve oli kannatanud. Tark päästis nõiduseväel mehe ahelate kütkest.

Nüüd tulid pikkade hädapäevade pärast rõõmupäevad, mis mehel elu otsani kestsid, aga sõrmust ei saanud ta enam tagasi — ega ole ka hiljem kellegi silm enam imesõrmust näinud.