Eesti rahva ennemuistsed jutud/Paristaja-poeg

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti rahva ennemuistsed jutud
Friedrich Reinhold Kreutzwald

PARISTAJA-POEG


Paristaja-poeg tegi kuradiga seitsme aasta peale kauba, et kurat teda sulase viisil pidi teenima ja tõrkumata igas tükkis peremehe tahtmist täitma. Truu teenistuse palgaks tõotas Paristaja-poeg talle oma hinge anda. Kurat täitis oma lubatud kohust peremehe vastu, ei põlanud kõige raskemat tööd ega nurisenud iial toidu üle, sest ta teadis, mis palga ta seitsme aasta pärast õigust mööda pidi saama.

Kuus aastat oli mööda läinud ja seitsmes juba käes, aga Paristaja-pojal ei olnud kogunisti lusti kurjavaimule oma hinge nii odavasti ära müüa. Seepärast lootis ta mingi kavalusega ennast vaenlase küüsist päästa. Juba kaupa tehes oli ta vanapoissi tüki tüssanud: enda vere asemel oli temale kuke verd kinnituseks andnud, mis pettust tölpsilm tähele ei pannud. Selle pettusega läks kõige kindlam side tühja, mis hinge pidi nõnda sõlmitama, et ta enam lahti ei pääseks.

Ehk küll teenistusaja lõpp päev-päevalt ikka ligemale jõudis, siiski ei olnud Paristaja-pojal veel mingit tempu välja arvatud, miska ta ennast lahti võis päästa. Nüüd juhtus, et must äikesepilv ühel palaval päeval lõuna poolt üles tõusis ja rasket müristamist ähvardas. Vanapoiss põgenes sedamaid maa põhja varjule, kuhu ta selle tarbeks urgastee kivi alla oli teinud.

„Tule, vennike, mulle seltsiks, seni kui müristamine mööda läheb!“ palus kurat mesikeelel peremeest.

„Mis palka sa mulle selle eest lubad, kui su palumise täidan?“ küsis Paristaja-poeg.

Kurat tõotas maa all kaupa sobitada, sest et siin enam tingimise mahti ei olnud, kus pilv iga silmapilk kaela ähvardas tulla.

Paristaja-poeg mõtles:

„Täna on kartus vanapoisi üsna küpseks teinud. Kes teab, ehk päästan enese õnnelikult tema käest.“ Nõnda mõteldes läks ta temaga koopasse.

Raske müristamine vältas sel korral väga kaua; raks kärgatas raksu järel, nii et maapind vabises ja kaljud kerkisid. Igal põrutamisel vajutas vanapoiss rusikad kõrvade ette ja pigistas silmad kinni; külm higi kattis tema värisevat keha, nii et ta sõna suust välja ei saanud.

Õhtu eel, kui müristamine oli mööda läinud, ütles ta Paristaja-pojale:

„Kui vanataat vahete-vahel nii palju kära ja mürinat ei teeks, võiksin ma temaga läbi saada ja rahulikult elada, sest et tema nooled mulle maa all haiget ei või teha. Aga tema kole mürin küpsetab mind nõnda, et ma korraga meele peast kaotan ja enam ei tea, mis teen. Maksaksin sellele mehele rohket palka, kes mind sellest kitsikusest päästaks.“

Paristaja-poeg kostis:

„Siin ei ole paremat nõu, kui müristamise riistapuud vanataadi tagant salamahti ära varastada.“

„Ma varastaksin küll,“ kostis kurat, „kui asi võimalik oleks, aga vana Kõu on alati valvel. Ta ei jäta päeval ega öösel müristamisriista vahtimata, kuidas seal varastamine võimalik oleks?“

Paristaja-poeg hakkas nüüd pikemalt rääkima, kuidas tema arvates asi võiks korda minna.

„Jah, kui sina mulle appi tuleksid,“ hüüdis kurat, „siis ehk võiks peetud nõu meil korda minna; mina üksi ei või temast iial jagu saada.“

Paristaja-poeg lubas temale abimeheks minna, aga selle vaeva eest ei küsinud ta pisemat palka, kui et kurat tema hingekaubast pidi tagasi astuma.

„Minupärast võta kolm hinge, kui sa mind sellest koledast hirmust päästad!“ hüüdis kurat rõõmsalt.

Siis avaldas Paristaja-poeg temale, mil viisil ta varguse võimalikuks arvas, kui nad mõlemad ühel meelel ja ühel rammul tööle läheksid.

„Aga,“ ütles ta viimaks, „meie peame niikaua ootama, kui vanataat jälle ühel päeval ennast nõnda ära väsitab, et raskesti magama uinub, sest muidu magab ta kui jänes, silmad valla.“

Mõni aeg pärast meeste nõupidamist tõusis pikk ja raske müristamine. Kurat istus Paristaja-pojaga jälle kivi all varju-urkas peidus. Hirm oli vanapoisi kõrvad kinni pannud, nii et ta sõnagi peremehe jutust ei kuulnud.

Õhtul läksid mõlemad kõrge mäe otsa, kus vanapoiss Paristaja-poja oma õlgadele tõstis ja nõiduseväel ennast pikemaks hakkas venitama, ise sealjuures lauldes:

„Veni, veni, vennikene, kasva kaelapennikene!“ kuni ta pilve piirini kasvas.

Kui Paristaja-poeg üle pilve serva silmad kaugemale ulatas, nägi ta Kõue-taati rahulikult magavat, pea vastu pilverüngast asetatud, aga parem käsi oli põigiti müristamise riista üle sirutatud.

Seepärast ei oleks võimalik olnud pilli ära võtta, sest et käe külge puutumine magaja oleks äratanud. Paristaja-poeg ronis vanapoisi õlalt pilvele, läks kassisammul ligemale ja katsus kavalusest abi.

Ta võttis täi oma kõrva tagant ja pistis Kõue-taadile nina peale kutistajaks. Vanataat hakkas sedamaid käega nina sügama. Silmapilk näppas Paristaja-poeg müristamise riista tema kõrvalt ja kargas pilve servalt kuradi kuklasse, kes temaga mäest alla punus, nagu oleks temal tuluke kannul olnud. Ei olnud vanapoisil enne püsi ega aega tagasi vaadata, kuni ta põrgu jõudis. Seal pani ta vargasaagi raudkambrisse seitsme luku taha, tänas Paristaja-poega mõnusa abi eest ja laskis ta hingega tükkis priiks.

Aga nüüd sündis ilmale ja inimestele õnnetus, mida Paristaja-poeg ei teadnud ega võinud ette arvata: pilved ei andnud enam piisakestki märga, kõik närtsis põua kätte.

„Olen ma kergel meelel kogemata seda viletsust rahvale sünnitanud, siis pean ma asja jälle püüdma parandada, niipalju kui iial võimalik,“ mõtles Paristaja-poeg, ja hakkas nõu pidama, kuidas häda võiks vähendada.

Ta läks põhja poole, kus üks kuulus tark elas, avaldas sellele varguseloo ja rääkis ühtlasi, kus müristamise riistapuu praegu varjul seisab.

Tark ütles:

„Peab vanale Kõue-taadile sedamaid sõnumeid saatma, kus tema müristamise riist vangis seisab. Küllap ta siis ise pikemalt nõu leiab, et kadunud omandust tagasi püüda.“

Siis läkitas ta põhjakotkaga vanale pilvetaadile sõnumid. Juba teisel hommikul tuli Kõu tarka tänama, kes temale varga jäljed kätte oli näidanud.

Seepeale moondas Kõu enese väikeseks poisikeseks, läks ühe kalamehe juurde ja tingis enda suviseks palgaliseks. Ta teadis, et kurat sagedasti järvel kalu tabamas käis, ja lootis temaga seal kokku saada. Ehk küll poisike Pikker väsimata ööd ja päevad nootasid oma silmast ei lasknud, siiski läks tükk aega, enne kui ta vaenlast näha sai.

Kalamees oli ammugi tähele pannud, kuidas mõnikord ööseks järve lastud võrgud hommikul üsna tühjalt välja tõmmati, aga ta ei teadnud, mis süüst see tuli. Poisike teadis paremini, kes see kalavaras oli, aga tema ei tahtnud enne rääkida, kuni ta varast ka peremehele võis näidata.

Ühel kuuvalgel ööl, kui ta peremehega seltsis järvele läks võrkusid vaatama, juhtus, et varas parajasti tööl oli. Lootsiku servalt vee alla luurides nägid mõlemad, kuidas vanapoiss võrgusilmustest kalu noppis ja kaelkotti toppis.

Teisel päeval läks kalamees kuulsalt targalt abi otsima, palus tarka niisugust tempu teha, mis varga võrgu külge kinni köidaks, nii et ta peremehe tahtmata ära ei pääseks. Lugu sündis täielikult kalamehe soovimist mööda. Kui teisel päeval võrk järvest üles vinnati, tõusis vanapoiss tükkis veepinnale ja veeti nüüd kaldale.

Oh seda nahaparki, mis ta siin kalamehe ja poisikese käest sai! Et kurat targa abita võrgu küljest ei võinud lahti pääseda, pidi ta kalameeste virutamist kannatama, kus rohkesti hobusekoorem vemblaid tema kere peale ära kulutati, lugu pidamata kohast, kuhu matsud puutusid. Vanapoisi verine pea oli paistetanud kui pakk, silmamunad kippusid välja tungima, mis niisama inetu kui kole näis. Siiski ei halastanud kalamees ja poisike Pikker piinatud kuradi peale, vaid puhkasid aeg-ajalt natuke väsimust ja hakkasid siis jälle uuesti kolkima.

Kui ainekeeli palumised midagi ei aidanud, hakkas vanapoiss viimaks rohket lunastushinda pakkuma, tõotas poole varandust ehk rohkemgi kalamehele anda, kui ta kütkest lahti päästetaks. Vihane kalamees ei hakanud enne kaupa tegema, kui viimne ramm lõppes, nii et ta enam malka ei võinud liigutada.

Kui kaup oli tehtud, päästeti vanapoiss targa abiga võrgu kütkest. Ta palus kalameest poisiga seltsis kaasa tulla, lunastushinda ära tooma. Kes teab, ehk lootis ta neid mingi kavalusega veel petta.

Põrgutalus valmistati võõrastele väga uhke ja pikk lustipidu, mis kauemini kui nädalapäevad vältas ja kus millestki puudust ei olnud. Vana peremees näitas võõrastele oma varakambrid ja salariistad ning laskis mängumeestel ilusamaid pillilugusid kalamehele meelelahutuseks mängida.

Ühel hommikul ütles poisike Pikker salamahti kalamehele:

„Kui sulle täna jälle suurt ilu ja au näidatakse, siis palu pill välja tuua, mis raudkambris seitsme luku taga seisab.“

Söögilauas, kus meestel pead juba poolpurjus olid, palus kalamees pilli salakambrist näha tuua. Kurat täitis palumise, tõi pilli tuppa ja hakkas ise selle peal mängima. Ehk ta küll kõigest väest hingeõhku pilli sisse puhus ja toru küljes sõrmi liigutas, siiski ei tulnud pillist paremat häält välja kui sabanäpistisse pandud kassilt või hundisõidul vingutatud põrssalt.

Kalamees ütles naerdes:

„Ärge väsitage ennast ilmaaegu! Ma näen selgesti, et teist pillipuhujat ometi ei saa! Minu karjapoisike oleks küll osavam pillilööja.“

„Tohoo!“ hüüdis kurat, „või arvate selle pilli puhumist pajuvile sarnaseks, et mängimine üsna naeruasi on? Tule, vennike, katsu esiteks, ja kui sina või su karjapoiss midagi hääle sarnast pilli sisse peaks puhuma, siis ei taha ma pikemalt põrgu peremehe nime kanda. Säh, tule katsu!“ hüüdis ta, pilli poisikese kätte andes.

Poisike Pikker võttis pilli. Aga kui ta suu toru külge pani ja hingeõhku sisse puhus, siis värisesid põrgu seinad ning kurat langes oma perega uimaselt maha ja nad olid minestuses otsekui surnud.

Äkitselt seisis poisikese asemel vana müristaja-taat ise kalamehe kõrval, tänas abi eest ja ütles:

„Tulevail päevil, kui mu pill jälle pilvedest hüüab, peavad su võrgud rohkesti saaki andma.“

Siis ruttas ta kodu poole minema.

Teel tuli Paristaja-poeg talle vastu ja langes põlvili, süüd kahetsedes ja alandlikult andeks paludes.

Kõue-taat ütles:

„Inimeste kergemeel eksib sagedasti tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale on sünnitanud.“

Seda üteldes istus ta kivi otsa ja hakkas müristamise pilli puhuma, kuni vihmaväravad lahti läksid ja maapinda pisaratega jootsid.

Paristaja-poja aga võttis vana Kõue-taat endale sulaseks.