Eesti vana usk/V. Aeg

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eesti vana usk
Matthias Johann Eisen

V.

Aeg.

Vanade kreeklaste ja roomlastegi ilmavaate järele valitsenud muiste kuldne aeg. Inimesed elanud ilma tööta, mureta ja vanaduse vaevata; surm sarnanenud vaikse uinumajäämisega. Pärast lehvinud surnud veel kaitsevaimudena inimeste ümber. Kuldse aja järel alanud hõbedane aeg inimeste pikema lapsepõlvega ja lühema elueaga. Inimesed ei elanud enam nii rahulikult jumalatega kui kuldsel ajal, vaid vihastanud neid ega ohverdanud neile küllalt. Sellepärast antud hõbedase aja asemele vaskne aeg, mil inimesed sõdu hakanud pidama. Vaskse aja järel alanud raudne aeg mõnesuguste hädade ja viletsustega, — raudne aeg, nagu see praegu veel olemas (Ovid, Metamorfoosid I, 127).

Eesti rahvaluule ei tunne niisuguseid nelja ajajärku kui kreeklased ja roomlased, küll aga teab ta kuldsest ajast kõnelda. Tõsi on, rahvasuu teeb kuldse ajaga vähe tegemist, seda enam aga uueaegsed luuletajad. Üldiselt tuntakse Kuhlbarsi „Kui Kungla rahvas kuldsel a'al“ nimelist laulu. Ka A. Reinwald ja mõned teised laulavad kuldsest ajast. „Kalevipoeg“ ja rahvasuugi nimetab seda kuldset aega tavalisesti õnneajaks. Aga siiski kuuleme Kalevipoja kullarikkusest; Kreutzwaldi lugulaulus puutume sellega ühtelugu kokku: Veevaim kannab Kalevipojale ja Alevipojale koormate kaupa kulda kokku, arvamata veel mujalt saadud vägimehe kuld, nimelt hiljemini põrgust toodud kullakotid (vrdl. Isamaa kalender 1896, Kalevi kuld).

Ehk tuletame meelde rahvaluule Kunglat, mis ju kullamaad peab ette kujutama. Muinasjuttude järele astub seal kuld raua asemele, ei, ütlen parem — puu asemele. Kõik majariistad Kunglas on kullast tehtud, kõik sööginõud ja tarberiistad niisama (Kreutzwald, Eesti r. ennemuistsed jutud, lk. 261). Ei muud kui kulda igal pool. Muidugi kuulub niihästi Kalevipoja kuld kui Kungla kuld luulekulla hulka; kõige selle luulekullagi arvel võime seda ajajärku nimetada kuldseks ajaks.

Alati ei mõtelda kuldse ajaga kullarikkust, vaid ka õnnelikku põlve, aega, mil inimest ei rõhunud hädad ega vaevad, mil kõiki elutarvidusi leidus rohkesti, mil rahva ütluse järele „nagu saiu taevast sadanud“. Niisuguse õnneliku põlve pärast nimetab „Kalevipoeg“, aga oma jagu ka rahvasuu kõige vanemat aega inimeste elus õnneajaks, vähemalt kujutab rahvas seda enesele nii ette. Kas kunagi niisugust aega olnud, on iseküsimus. Tabavalt ütleb Kreutzwald Kalevipoja eeskõnes kuldse aja kohta: „Lugu võiks küll otsegu ühe vana inimesega olla, kellel endine lapsepõli õnnelikum ja parem näib kui praegune aeg. Seal oli päike heledamini paistnud ja maapind palju ilusam olnud, räägib vanarauk, ehk küll tõelikult, väljaspoolt asjadest midagi teisiti ei olnud, vaid et aga vaatajal süda ja silm noorusel palju selgemad olid. Nõnda on ka rahvasugudel ükskord nende noor põli olnud, mis hiljemini kui kuldne aeg nende mälestuses läigib, ehk küll neil, kes kiidetud ajal elasid ja asju toimetasid, niisamasugused mured ja vaevad kanda olid kui meilgi. Ainuke vahe võis ses olla, et seal keha kangus mehe kuulsaks tegi, kudas nüüd vaimuanded teda ülendavad.“

Rahvasuu ei oska küllalt seletada, miks ja kuidas see õnneaeg ehk kuldne aeg kadus, olgu siis, et niisugust seletust püütakse anda, kuldne aeg kadunud rahva kurjuse pärast või sakslaste tuleku pärast. Uut algavat aega võiksime nimetada vaskseks ajaks, kuigi rahvasuu talle seda nime ei anna. See vaskne aeg muutub aegamööda pärisorjuse päevil raudseks ajaks, mis kuni rootsi ajani kestab. Rootsi valitsusega astub raudse aja asemele parem, rahva poolt vanaks heaks rootsi ajaks nimetatud ajajärk. Seda vana head rootsi aega võiksime vaskseks ajaks ristida, kuigi see nimetus rahvasuus puudub. Vene valitsusega võtab jälle võimust raudne aeg, esmalt hoopis ränk, pärastpoole pisut kergem. Viimaseid aegu lähemalt kirjeldada ei puutu enam selle kirjutise raamidesse.

Tingimata mõjus raske pärisorjuse aeg kaasa eelmineva aja ettekujutamiseks kuldsena. Aga muistsust kaunimana ette kujutada esineb kõigi rahvaste iseloomus. Soomlased ei ole kunagi pärisorjuses äganud, aga ometi laulavad nad:

Muin' olit ajat paremmat,
Päivät kaikki kaunihimmat,
Päivän laskut laupiammat,

Koriammat huomenkoitot;
Toisin silloin touko kasvoi,
Toisin maa orahan otti.
(Kanteletar I, 32.)

Laulik kiidab seega muistseid aegu paremaks, päevi kaunimaks, päevaloodeid lahkemaks, koite kenamaks; isegi vili kasvanud siis teisiti ja teisiti võrsunud oraski.

Aeg üldiselt puutub enam-vähem mütoloogiasse, igatahes, eestlastel mitte nii palju kui läänepoolseil rahvail. Aja mütoloogilise külje suhtes tulevad küsimusse nädalapäevad. Näib, et vanad eestlased nädalakaupa ajaarvamist ei tunnud, vaid niisuguse ajaarvamise venelastelt laenasid, sest nimi nädal = недѣля on ju venekeelne sõna. Nädala jaoks omapärane sõna puudub soomlastelgi; nad omandasid vastava sõna viikko rootslastelt = vecka, mis põlvneb gooti vikô sõnast. J. Hurt oletab, et muistsed eestlased aega kuu veerandite järele arvanud (Eesti astronomia, lk. 19). Selle oletuse pean täiesti tõenäoseks. Võrupoolsed eestlased jagavad veel praegu aega kuu loomisest teise loomiseni 8 ossa. Sedaviisi aega arvates võisid nad väga hästi toime tulla ilma nädala nimetuseta.

Nädalapäevad seisavad läänepoolseil ja põhjapoolseil rahvail jumalate nimedega ühenduses, eestlastel ainult ühel puhul, venelastel mitte sugugi. Näib, nagu oleksid esivanemad seitsmepäevase nädala venelaste mõjul tarvitusele võtnud. 7-päevast nädalat tarvitasid semiidid, kes nagu palju muid rahvaid pidasid 7 pühaks arvuks, roomlased 8-päevast, egiptlased 10-päevast; 10-päevase nädala panid prantslasedki esimese suure mässu ajal maksma. 7-päevase nädala maksmahakkamine Eestis võis küsimusse tulla muidugi alles pärast ristiusu vastuvõtmist venelaste poolt.

Vanad roomlased nimetasid nädalapäevi oma jumalate järele, näiteks dies solis, dies lunae, dies Martis, dies Mercurii, dies Jovis, dies Veneris, dies Saturni. Esimesed kaks päeva kandsid küll päikese ja kuu nime, aga niisama hästi nende jumalusegi nime.

Roomlaste eeskujul moodustasid germaanlased oma nädalapäevade nimed. Pühapäev, Sonntag, pühendati päikesele, õigemini päikesejumalale, esmaspäev, Montag, — kuule, õig. kuujumalale, teisipäev, Dienstag, — Ziule, kesknädal — Wodanile ehk Odinile, neljapäev, Donnerstag, — Donarile, reede, Freitag, — Freiale, laupäev, Sonnabend, — vanale jumalale. Need vanad nimed on kõik enam-vähem säilinud peale kolmapäeva, mida vähemalt sakslased omagi keeles nimetavad kesknädalaks (Mittwoch). Soomekeelsed nädalapäevade nimed, rootslaste mõjul tekkinud, vastavad üldiselt germaanlaste nimedele; kolmapäeva nimetus on neil samasugune kui meil; seega: sunnuntai, maanantai, tiistai, keskiviikko, tuorstai, perjantai, lauantai. Germaanlaste Tag, dag on „taiks“ väänatud. Umbes sama on lugu Rootsi lapi nädalapäevade nimedega: ailek, manodag, tisdag, kaskavakko, tuoresdag, perjedag, lavodag; Norra laplased sellevastu nimetavad pühapäeva „sodno beiveks“ (Grimm, D. Mythologie III, lk. 48).

Vanad eestlased ei omandanud suguvendade soomlaste viisi nädalapäevadele jumalate nimesid peale ühe, vaid andsid neile esimesest alates järjekorralised nimed. Tingimata hakati ristiusuajal pühapäeva pühapäevaks nimetama, paganuseajal kandis ta muud, meile praegu tundmata nime. Et paganuseajal pühapäeva pühaks ei peetud, vaid neljapäeva, ei võinud pühapäev praegust nime kanda. Ülepea näikse päevade nimed peale kahe põlvnevat ristiusu-ajast. Esimest tööpäeva nädalas hakati hüüdma esimeseks päevaks, mis hiljemini esmaspäeva kuju omandas, teist tööpäeva — teiseks päevaks < teisipäevaks, kolmandat tööpäeva — kolmandaks päevaks < kolmapäevaks, ka kesknädalaks, neljandat tööpäeva — neljandaks päevaks < neljapäevaks, kuid viies tööpäev ei omandanud imelikul viisil viienda päeva nime, vaid germaanlaste Freia järele Freidag nime, mille friisimurdeline kuju fredei õieti kõige enam ligineb eesti reedele. Laupäeva nimi on niisama laenatud, nagu soomlastel ja laplastel.

Venelased nimetavad oma nädalapäevi samuti kui eestlased teisest alates numbrite järjekorra järele. Pühapäev on neil ometi Kristuse ülestõusmise mälestuseks ülestõusmine (воскресенье), esmaspäev, nädala alguse päev, — понедѣльникъ, teisipäev, teine päev, — вторник, kesknädal, keskus, — среда, neljapäev, neljas päev, — четверг, reede, viies päev, — пятница, laupäev — суббота; viimane nimi tuletab meelde sabatit. Oleksid eestlased laenanud venelastelt nädala kõrval ka nädalapäevade nimed, puuduksid niisugused nimed kui reede ja laupäev; ka pühapäeva nimi erineb vene omast. Oletan sellepärast, nagu tähendatud, et eestlased nädalapäevad iseseisvalt ristinud peale laenatud reede ja laupäeva.

Juba muistsete rahvaste seas valitseb arvamine, et jumalad mõnel nädalapäeval ettevõtteid edendavad, teisel takistavad. Juba muistsed rahvad püüdsid kindlaks teha, mida mingil päeval teha või mitte teha. Juutidegi seas kippus maad võtma päevade valik; Mooses pidi valjult niisuguse päevade valiku vastu välja astuma. Ühe või teise päeva eelistamist mingisuguseks ettevõtteks leiame meiegi ajal veel laialt; see rahvusvaheline komme on Eestiski sügavasse juurdunud. Eestis ei teata ometi, et jumalad või Jumal mingisuguse päeva õnnega või õnnetusega, äpardusega ühendab, vaid arvab vähemalt meie ajal, et edu või takistus sõltub päeva iseloomust, niisama kui inimese head-vead inimese iseloomust; see sunnib inimest nii olema ja mitte teisiti.

Siin tulevad harutusele ainult nädalapäevad; tähtpäevad põlvnevad ristiusu-ajast, vähemalt praeguse pidamisviisi järele; neid olen „Eesti uuemas mütoloogias“ seletanud. Mõistatus nimetab nädalapäevi munadeks: Üks tamm, 12 haru, igas harus 4 linnupesa, iga pesas 7 muna (Eesti mõistatused, II tr., 2087). Ehk: Käärus kanapesa, 7 muna sees; igal munal isenimi (E. m., 1164).

Üldse karakteriseeritakse nädalapäevi, õigemini neid, kes neil päevil sündinud, järgmisel viisil:

Pühapäev = püüdja, esmaspäev = edev; teisipäev = tegev, ka terane; kesknädal = kehv; neljapäev = ninakas; reede = rikas, teisend = riiakas; laupäev = laisk.

Laisk, joodik jälle karakteriseerib päevi nii:

Pühapäev = püha; esmaspäev = sellipäev; teisipäev — tööd ei tehta; kesknädal = kangast ei kujuta; neljapäev — villast ei kedrata; reede = kuulatakse vihtlemist; laupäev = viheldakse.

Nädalapäevadele antakse ka järgmised nimed: poiste pühapäev, eide esmaspäev, taadi teisipäev, kitse kesknädal, neitsi neljapäev, tite reede, laste laupäev.


Pühapäev.

Pühapäev langeb erapooletute päevade kilda. Ainult jahilkäimisel ja kalastamisel loetakse pühapäev õnnepäevaks. Jahiõnn läheb ometi luhta, kui minejale öeldakse: „Jänes metsa, karvad kotti!“ Samuti hävitatakse pühapäevast kalaõnne ütlusega: „Muda mõrda, kalad merre.“ Sakslased igatahes peavad pühapäeva õnnepäevaks. Pühapäeval sündinud laps on õnnelaps: ta käsi käib hästi ja ta võib näha vaimusid, härjapõlvlasi-kääbuseid ja murueide tütreid; need juhatavad talle peidetud varandust või raha-auku kätte, annavad talle head nõu ja varjavad teda kahju ja kurja eest (Meyer, Antiker Aberglaube, lk. 207). Eesti vanad jutud teavad sellevastu mõnelgi puhul hädaohtudest kõnelda, mis marja- ja seentenoppijat või mingisuguse töö tegijat pühapäeval kohtab. Säärased jutud on igatahes ristiusu mõjul ellu tekkinud; nende siht on hoiatada pühapäeval mingisugust tööd ette võtta.

Boecleri teadete järele võetud vanasti loomade kohitsemist pühapäeviti ette, sest et paha olevat arvatud neid sel päeval lõigata, mil nuga tehtud; et seda ei sünniks, lõigatakse loomi pühapäeval, sest et sel päeval nuge ei sepitseta. Juba Kreutzwald tähendab selle kombe kohta, et tema ajal seda enam ei tunta (Der Esten ab. Gebräuche, lk. 96).

Pühapäeval saunas käia on kõvasti keeldud: seda peetakse koguni patuks; tuletatakse kuud meelde, kelles abielupaar näha, kes pühapäeval ennast pesnud. Isegi katkisis rõivais keeldakse pühapäeval käia, sest seesugusel korral lahkub inimese kaitseingel inimese juurest.

Pühapäeval ei võetud iialgi uusi teenreid, — need lahkusid seesugusel puhul pea majast; neid võeti ikka laupäeval (Tarvastu).

Pühapäeval ei tohi noaga lõigata ega nuga ihuda, sest vanapagan põletavat need laastud pärast lõikaja surma haual ära (Tallinna). Vanapagan pääseb vangist lahti, sest ihuja ihub ta ahelad katki (Ambla).

Pühapäeval nõeluja, lõikuja ei saa surmatunnil hingeheitmisega toime; juhtub seda, siis murtakse nõel ta rindade peal katki (Viljandi).

Pühapäeva-hommikune unenägu läheb juba enne lõunat täide.

Pühapäeval ega laupäeval ei tohi lambavillu liigutada, ei kedrata ega kraasida, — muidu tuleb halb lambaõnn (Ambla).

Kui pühapäeval lõigatakse või raiutakse puud, on kõik laastud verised; need laastud pannakse peale surma lõikaja rindadele põlema.

Saksad vihkavad seda inimest, kes pühapäeval lõikab küüsi või juukseid (P.-Jaagupi); lastel lõikab kirikhärra keele ära (Audru).

Lehm jäetagu pühapäeval kinni, — siis ta toob valge vasika (K.-Jaani).

Pühapäeva-hommikul sõrme nukerdamine tähendab halba.

Kui keegi pühapäeval magab, kasvab tal käsn nina otsa; vanapagan tunneb head meelt niisugusest magamisest.

Pühapäeval ei tohi looma müüa (Pilistvere).

Pühapäeval ei tohi peremees ega perenaine paljajalu käia, — muidu hakkab saksa viha nende peale (P.-Jaagupi).

Kui pühapäeval midagi saadakse, saadakse kogu nädala midagi (Paistu).

Pühapäeval valetaja läheb põrgusse (Tarvastu).

Sakslaste väite järele peab igal pühapäeval päike natuke aega paistma, et Jumala-ema oma loori võiks kuivatada (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 66).


Esmaspäev.

Esmaspäev peetakse hädaohtlikuks, kardetavaks päevaks. Sellel päeval kardetakse midagi iseäralikku ette võtta, arvates, et niisugune ettevõte ei õnnestu. Säärane usk valitseb meil harimata ringkondades, aga isegi haritud seltskonnast leiame selle jälgi, ei üksnes eestlaste seas, vaid muudegi rahvaste keskel. Olen vene haritud isikuilt kuulnud kartust pahade päevade kohta; esmaspäeval ei julgenud nad midagi iseäralikku ette võtta.

Vana-aegsed Talmudi seletajad, kabalistid, tegid palju tegemist pahade päevadega, nagu näha Talmudi esimesest jaost — Mišnast. Kõige pealt esineb neil esmaspäev paha päevana, mil midagi tähtsat ette ei võeta.

Esmaspäeval pannakse iseäranis rõhku tegevusele. Esmaspäeval ei tohi välja anda, ka mitte laenata, ei tohi midagi veristada. Ülepea mitte midagi teha, mille kordumist nädala jooksul ei soovita. Esmaspäev näikse sümpaatilist mõju muude päevade kohta avaldavat. Esmaspäeval ei tohi kangast kududa. Esmaspäeval raha väljaandja peab tahes või tahtmata iga päev raha välja andma, esmaspäevane veristaja iga päev midagi veristama jne. Sellevastu nähakse raha saamist esmaspäeval hea meelega, sest niisugusel puhul võib rahasaaja loota kogu nädala jooksul iga päev rahasaamist. Esmaspäeva-õhtul ei tehta mõnes kohas niisama kui neljapäeva-õhtul tööd. Säherdust mõju kui esmaspäevast ustakse ka uue-aasta päevast. Uue-aasta-päevane tegevus peegeldub aasta läbi iga päev. Esmaspäeval hakkab põllumees ikka kündma, — siis edeneb töö, kuna see laupäeval alatult ikka pooleli jääb.

Esmaspäeval ei tohi noori loomi teise paika viia, — siis ei ole neil õnne; ka ei tohi neil päevil karja välja ajada: hunt murrab loomi. Vanapagan on hundi esmaspäeval loonud ja Jumal talle reedel elu annud; esmaspäeval sündinud inimene ei või karjaseks olla: tal oleks alati huntidega tegemist. Niisama ei tohi sel päeval teenijat vahetada. Kes esmaspäeva-õhtul tööga hiljaks jääb, jääb seda kogu nädala. Esmaspäevase pahanduse järele tuleb kogu nädala iga päev pahandusi.

Rahva arvamisest ei selgu küllalt, miks just esmaspäeva õnnetusepäevaks peetakse. Teiselt poolt saame küll vastava seletuse, kui pühapäevagi loeme õnnetusepäevade hulka, vaatamata sellele, et ta paljudel seisab õnnepäevade kirjas. Kuid sagedasti muutub tööta veedetud pühapäev joomispäevaks ja pühapäeva järel veel esmaspäevgi. Alkoholi-aurus viibivat inimest kohtab mõnd korda õnnetusi niihästi pühapäeval kui esmaspäevalgi.

Niidetakse esmaspäeval ja teisipäeval lambaid, toovad nad valgeid tallesid. Tarvastus keeldakse aga esmaspäeval lambaid niita.

Esmaspäeval ei tohi uut tööd alustada ega teele minna, ülepea midagi uut ette võtta: mitte laulatada lasta, teenreid teenistusse võtta ega loomi esimest korda välja ajada. Ülepea kõige kohasem on esmaspäeval kodus vagusi paigal olla ja kõike lasta sündida, kuidas sünnib. Isegi loogu kardetakse esmaspäeval vihma käest päästa. Esmaspäeval sündinud laps ei tohi karja hoida, — muidu murravad hundid palju loomi (Ambla).

Lastakse karja esimest korda esmaspäeval välja, murrab hunt suvel palju loomi (Viljandi).

Käib esmaspäeval külalisi, käib neid kõige nädala (Vigala).

Müristab esmaspäeval esimest korda, tuleb hea aasta.

Nähakse kevadel hunti esimest korda esmaspäeval, juhtub nägijale palju õnnetust.

Esmaspäeval ega reedel ei liigutata sängi: siis jääks inimene põdema. Samul päevil ei seata ka lapse kätkit üles.

Esmaspäeval ussi näha tähendab õnnetust.

Esmaspäevane külaskäimine äpardub (Paistu).

Esmaspäevase rõivaste või pastalde paikamise peale kuluvad paigad ruttu.

Esmaspäeval vara ülestõusja on kogu nädala usin tööle; niisama on erk see, kes esmaspäeva hommikul ja õhtul tule vara üles võtab.

Kui esmaspäeval tulega mõnd kahju sünnib, sünnib seda kogu nädala.

Esmaspäeva-õhtut peetakse pühaks: keedetakse putru ja viiakse sauna vaimudele (Vigala).

Esmaspäeval ei tohi loomi tappa, — siis on looma-õnn halb.

Esmaspäeval ei tohi noorikule tanu pähe panna: saab halb elu (Tarvastu).


Teisipäev.

Aus seisis juutidel teisipäev, mida õnnepäevaks arvati. Sel päeval peeti enamasti ikka pulmi; sel päeval alustatud abielu sai juutide arvamise järele õnnelikuks. Ka sakslased peavad teisipäeva heaks pulmapäevaks (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 114).

Teisipäev on üldiselt hea päev. Keeldud on villast riiet pesta ja vee sees käända: niisugusel puhul hakkavad lambad ümber käima.

Teisipäeval sündinud lapsest saab suur töömees (Lutsimaa).

Teisipäev, neljapäev ja laupäev on arstimispäevad. Muil päevil ei saada arstimine abi.


Kesknädal.

Mõnes kohas, näiteks Pärnu- ja Harjumaal, peab rahvas kesknädalat õnnetusepäevaks: sel päeval hukatud vanal ajal vange (P.-Jaagupi).

Kesknädalal ei tohi kapsaid istutada, sest kesknädalal on tuhkapäev: kapsastele tuleks kesknädalal istutades tuhk peale.

Niidetakse kesknädalal ja neljapäeval lambaid, toovad nad valgeid ja musti tallesid.

Kesknädalal ei tohi mingit uut asja ega teekonda ette võtta; ei tööd alustada ega lõpetada; ei tohi kevadel karja esimest korda välja ajada ega sügisel talveks kinni panna; ei tohi uue koha peale minna teenima, — muidu tuleb pea jälle kohta vahetada.

Kui kesknädalal või reedel särki lõigatakse, langeb särgi kandja saksa viha alla (Tõstamaa).

Kesknädalal ja reedel on setudel paastupäevad. Setud ütlevad, et Kristus paastunud neil päevil, seepärast pidavat ka nemad paastuma (Vastseliina).

Kesknädalal ja reedel keedetakse tavalisesti putru. Pudrukeetmis-päeva kohta üteldakse ometi, et sel päeval ei tohi kolida (Tallinna).

Sakslased peavad kesknädalat õnnetusepäevaks, sest et sel päeval Juudas Jeesuse ära annud; nemadki keelavad sel päeval midagi uut ette võtta (Wuttke, D. d. Volksaberglaube, 69). Skandinaavlased sellevastu peavad kolmapäeva Odini päevaks, pühaks päevaks, mil keeldud mõnesuguseid töid ette võtta (Storaker, Tiden, 13). Ühe märkuse järele Kambja kirikukroonikas võib oletada, et muiste Eestiski nagu Skandinaavias kolmapäeva pühaks peetud. XVIII aastasaja visitatsiooniprotokollis öeldakse, et kolmapäeva kihelkonnas enam ei pühitseta (Sitz.-ber. d. Gel. Estn. Ges. 1908, lk. 35).


Neljapäev.

Nädalapäevade seast seisab õnnetoomise poolest neljapäev esimeses reas, iseäranis aga neljapäeva-õhtu. Neljapäev edendab kõiki iseäralikke ettevõtteid ja kõrvaldab õnnetusi.

Muiste esindas neljapäev eestlastel niisama kui germaanlastel pühapäeva. Pühapäevaks saamise põhjust seletab rahvasuu järgmiselt:

Maailma loomisel teinud Jumal neli päeva tööd, vaadanud neljapäeva-õhtul töö peale tagasi ja olnud tööga väga rahul. Selle mälestuseks peetakse neljapäeva-õhtut (Tapa).

Teisendi järele olnud Jumal kord kitsikuses. Kutsunud korra järele kõiki nädalapäevi enesele appi. Ükski ei aidanud. Viimaks halastanud neljapäev jumala peale, talle appi minnes. Sest saadik hakatud neljapäeva pühapäevaks pidama. Hiljemini jäänud ta pühapäevasest iseloomust küll ilma, aga selle õhtu pühitsemine kestab seniajani edasi (Russow, Livl. Chronik, lk. 100).

Neljapäeva pühaks pidamine põlvneb igatahes germaanlastelt, kes teda oma jumala Thori auks pühitsesid. Muistsed eestlased omandasid germaanlastelt Thori ja Thoriga ühes ka osa ta kultusest, muu seas neljapäeva (Wuttke, D. d. Volksab. 70). Saksamaal pühitseti neljapäeva pühana XVII aastasajani; viimase aastasaja alguses ei olnud pühitsemine veel lõpnud (Anhorn, Magiologia, lk. 133). Skandinaavias on uuema ajani neljapäeva-õhtut peetud (Wilse, Spydeberg, 419).

Kõige tähtsam neljapäev on kadu-neljapäev, nimelt see neljapäev, millal kuu hakkab kahanema. Sellel kadu-neljapäeval on kõige hõlpsam kahjulikke loomi kaotada. Kirpude kaotamiseks vaja sel päeval luud teha ja selle luuaga pühkida. Sel ajal murtud oksaga prussakaid lüüa kaotab prussakad.

Kadu-nejapäeval katsuvad neiud isegi teada saada, kes on nende tulevane peigmees. Sel õhtul minnakse õue ja loetakse 12 taevatähte. Niisugust tähtede lugemist korratakse kahel järgmisel neljapäeval. Isik, kes peale seda neiut kõige enne teretab, on ta tulevane peigmees. Juhtub üks neist kolmest neljapäeva-õhtust pilves olema, nii et tähti ei saa lugeda, on katse nurja läinud ja peab asja järgmisel kadu-neljapäeval uuesti otsast algama.

Neljapäeva-õhtul võib ette võtta üliloomulikke asju ja näha üliloomulikke olevusi, kurivaimusid. Neljapäeva-õhtul tehakse puuki, neljapäeva-õhtul vilistatakse ristteel vanapagan välja, aga ilma vilistamatagi ilmub ta tihti neljapäeva-õhtul, ilma et ta ometi teeks ainult selle õhtu oma ilmumisajaks, vaid ilmub niisama hea meelega laupäeva-õhtuil ja isegi muul ajal. Neljapäeva-õhtul ristteele minnes satutakse vanapaganaga ilma tahtmata kokku.

Uue elu alustamiseks arvatakse neljapäeva iseäranis edu andvat. Neljapäeval minnakse kosja, lootuses, et siis abielu saab õnnelik. Neljapäeval algavad pulmad, kuigi laulatus juba pühapäeval ära toimetatud.

Ülepea on neljapäeva-õhtu püsinud paljudes kohtades uuema ajani poolpühana, mil kahjulikuks arvatakse tööd teha, vähemalt naisterahva tööd (Vahepalukesed, 15).

Neljapäeva-õhtutel peeti varemini mängutubasid, kuhu noored inimesed kokku tulid aega viitma. Hea meelega kõneldi niisugusel puhul vanu jutte ja anti mõistatusi mõista, aga tehti ka mõnesugust nalja. Mida põnevam jutt, seda enam sai kõneleja kiitust. Kuusalus kõneldakse, et seal valejutu kõnelejat ei sallitud; niisugune isik tõmmati pingile pikali ja anti talle pihta.

Neljapäevane künd ja maaharimine kasvatab söödikuid põllule. Neljapäeval külvatud seeme ei kasva hästi ja neljapäeval lõigatud vili ei idane, — see on meeste töö nuhtlus (Paistu).

Naisedki ei jää karistamata. Kui neljapäeva-õhtul villu kedratakse, murrab hunt lambaid. Kraasitakse villu, jäävad lambad villata; kedratakse linast lõnga, äpardavad linad põllul või vanapagan hakkab vokki ümber ajama (Ambla).

Neljapäeval ei tohi uut tööd alustada, oma kasu püüda ega teisele ta eksitust ette heita. Neljapäeval peab igaüks teistega leplik olema, — siis ollakse temaga leplik. Neljapäeva-õhtul peab oma saagist midagi puu alla maha panema.

Kes neljapäeval puu sisse auku puurib, puurib seda looma sisse.

Jäetakse neljapäeva-õhtul põrand pühkimata, ei tule tuleval talvel kosilasi; pühitakse põrand ära, tuleb tihti kosilasi. Rootslased nõuavad niisama põrandapühkimist. Kord tulnud Thor ühe naise juurde neljapäeva-õhtul ja leidnud põranda pühkimata; see sünnitanud palju pahandust. Et Thor sel õhtul sagedasti ilmub, vaja põrand puhas hoida (Hyltén-Cavallius, Wärend I, 233).

Neljapäeval maetud surnud ei hakka kodu käima. Muil päevil maetud ja kodu käivad surnud maetagu neljapäeva-õhtul uuesti maha, — siis ei tule nad enam iialgi inimesi kollitama.

Keda alaline uni ja väsimus vaevab, mingu neljapäeva-õhtul selle puu alla, mille otsas ööbik laulab, käigu 3 korda vastupäeva ümber puu ja öelgu: „Sisask, sisask, uni sulle, laul mulle!“ Seepeale on unine nagu uuesti sündinud ja väsimus kadunud.

Nähakse kevadel hunti esimest korda neljapäeval, kuulutab see sel aastal head ette.

Neljapäeval lastakse loomi esimest korda karjamaale.

Neljapäeval ei tohi leiba teha: leiva jätk kaob ära.

Neljapäeva-õhtul söögu neiu, kes peiut tahab unes näha, 9 silku ära, sabast peale hakates, voodi ette laua peale pangu kolm klaasi veega: kes talle unes juua toob, on ta tulevane peiu.

Kes tulevikku tahab teada, joosku neljapäeva-öösi kolm korda ümber toa: kui puusärk vastu tuleb, sureb ta; kui neiu vastu tuleb, võtab ta naise jne.

Vändra pool kutsuti vanasti neljapäeva „torupilli-pühaks“. Vallaelanikke kogunes hulgakaupa kõrtsi kokku, kus torupilli saatel lõbu peeti.

Ei peeta neljapäeva-õhtut, ei tohi majapidamises ega mingisuguses ettevõttes õnnistust loota.

Neljapäeva-õhtul mõistetakse mõistatusi, — siis sünnivad ilusad, kirjud vasikad.

Kord keerutanud keegi mees neljapäeva-õhtul lonti. Varssi hakanud mehe kõige parem lammas laudas ringi käima. Mees targalt abi paluma. Tark käskinud lonti tagasi keerutada, põlema süüdata ja põleva londi tükkidega lammast suitsutada. Sedaviisi tehes saanudki lammas terveks.

Neljapäeva-õhtul, kui päike veerenud, ei tohi tagasi vaadata, — siis käib vanapagan kannul.


Reede.

Reedel löödi Õnnistegija risti, reedel sündinud Juudas, reedel olevat juutide seletuse järele Aadam ja Eva pattu langenud. Juba selle põhjuse pärast oli reedene päev juutidel ammu enne kristliku kiriku algust õnnetusepäevade kirjas. Vaevalt tohime põhjuseks pidada ometi ülemaltähendatud momente, sest juba vanad kreeklased ja roomlased, kes ristiusku ei tunnud, pidasid reedet pahaks päevaks. Kreeklastel ja roomlastel oli reede Afrodiitele ehk Veenusele pühendatud päev. Vist ei lootnud vanad kultuurirahvad oma armastuse- ja iludusejumalannalt midagi head, et nad ta päeva panid pahade kilda. Germaanlased pühitsesid reede Freyale; sellelt naisjumalalt oleme, nagu enne tähendatud, pärinud nimegi fredag, „reede“, mille jaoks meil omakeelne nimi puudub (Wuttke, D. d. Volks. 71). Kuna mujal Eestis neljapäeva-õhtut kõige paremaks kosjaõhtuks peetakse, soovitatakse selleks Vaivarus imelikul viisil reede-õhtut.

Iga reedet peeti hädaohtlikuks. Napoleon I-st teatakse, et ta reedet kangesti kartis (Meyer, Der Aberglaube, lk. 209). Kõige rohkem kardeti seda reedet, mille peale juhtus jüripäev. Jüripäev esineb ju suure kolimispäevana Eestis. Kui reedesel päeval koliti, ennustas päev iseenesest õnnetut elu uues elukohas. Seepärast katsuti niisugusel puhul kolimist ikka juba neljapäeval ette võtta. Reedeste kolijate kohta tähendati: hunt sööb reedese vasika. Kui reedel võetakse karjane, teeb hunt kogu karjale kahju (K.-Jaani).

Sõrmeküüsi lõigata on reedel ometi soovitav, sest niisugusel puhul ei tule lõikajale hambavalu. Pastlaid sellevastu ei tohi iialgi reedel lõigata, ka mitte pastlapaelu teha: need ei seisa kuigi kaua.

Reedel ei külvata lina, sest niisugustel linadel tekivad tõrvaplekid külge: Jeesuse verepisarad muutuvad linadel tõrvaplekkideks (Tarvastu).

Rahvasuu kiidab reede-õhtust vihtlemist: see olevat nagu rõõsa piimaga vihtlemine, neljapäeva-õhtune — nagu veega, laupäeva-õhtune — nagu paksu verega.

Reedel ei tohi õue pühkida, — siis tulevad kohe sead seda üles tuustima.

Reedel ei aetud karja esimest korda välja: tuli õnnetust.

Niidetakse reedel ja laupäeval lambaid, toovad nad musti tallesid (K.-Jaani).

Reedene ilm mõjub pühapäevasesse ilma, — see käib reedese ilma järele. Reedel ei tohi kellelegi looma müüa, õigemini ei pea keegi looma ostma, sest niisugusele loomale juhtub õnnetusi.

Reedel pühitud muru songivad sead.

Sajab reedel vihma, sajab ka pühapäeval (Tarvastu).

Tõstamaal keeldakse reedel mingisugust tööd alustada.

Müristab reedel esimest korda, tuleb halb aasta.

Nähakse hunti kevadel esimest korda reedel, saab nägija sel aastal rohkesti pulmi.

Halb lugu on, kui reedel, ka esmaspäeval haigeks jäädakse, — siis on tervekssaamine kahtlane; enamasti sureb haige.

Reedel ei tohitud vanemal ajal hakata püksikangast kuduma, sest reede oli vitsaandmis-päev; kanti reedel kujutud pükse, saadi nendega vitsu (Ambla).

Reedel ei tohi kellelegi looma müüa; kes seda teeb, selle teistele loomadele tuleb õnnetusi.

Reedesel päeval noores kuus tuleb kalapüügi-riistu hakata tegema, — siis saadakse rohkesti kalu.

Reedel sündinud isikul on pahem käsi osavam tööle kui sel, kes muul päeval sündinud.

Reede-õhtul katsusid Võrumaal tütarlapsed „õnne“. Ketramise ajal võeti koonlast takku välja, vaaliti käte vahel kõrgeteks keradeks, pandi neid 2 lauale. Üks neist keradest pidi kerategijat tähendama, teine aga tulevast teistpoolt. Laual süüdati kerad korraga põlema. Põlesid mõlemad kerad samal ajal tuhaks, tähendas see head kosjaõnne.

Virumaal oli mõnes kohas just reede-õhtu kosjaõhtuks, kuna üldiselt Eestis selleks kõige kohasem arvati olevat neljapäeva-õhtu. Taevast olevat reede-õhtul õnneandjad tulnud tütarlastele õnne tooma, ja sellest ajast peale jäänud reede kosjapäevaks. Kuidas ja missugused õnneandjad taevast tulid, seda jätab rahvasuu seletamata.

Reedel ei tohi kangast puudele ajada: kangas ei saa pea valmis.

Reedel ei tapeta loomi: loomaõnn kaob.

Reedel sündinud laps on õnnetu (Ambla), ei ela kaua (Lutsimaa).

Veel teatakse, et reedel vanapaganat laulatatakse ja reedel vanapagan oma lapsi ristib (Tallinna).

Põltsamaa pool peetakse reedet kolm päeva pärast vana kuud eriti tähtsaks. Sel reedel viheldes 1) kaovad söödikud; 2) puu või põõsa maharaiumise järel ei aja see seitsmel aastal ühtegi võsu; 3) sel päeval õmmeldud särk ei pane iialgi sügelema; 4) villu kraasides, kedrates või pestes ei lähe niisugune riie iialgi koitama; 5) tuba lubjates kaovad lutikad; 6) leiva-ahju määrides ei lõhke leivad; 7) pesu pestes ei sigi söödikuid. Kahjuks juhtub aga niisugust reedet õieti harva.

Rooma usu mail on reede väga hädaohtlik päev; kes reedel midagi ette võtab, saab palju kannatada; ei tohi isegi nõidadest kõnelda, — sest siis ilmuvad need pea. Evangeeliumi-usu mail Saksas on paganliku ilmavaate järele reedene ettevõte õnnelik: hea pulmi pidada, kasulik loosi võtta jne. (Wuttke, D. d. Volksab., lk. 71). Norraski keeldakse reedel pulmi pidada (Storaker, Tiden, 82).


Laupäev.

Nädala viimast päeva nimetatakse laupäevaks. Seegi nimi on niisama kui reede skandinaavlastel laenatud. Laupäev on tekkinud sõnast laugar = pesema. Laupäev on määratud pesemis-, küürimis-, koristamis-, vihtlemispäevaks, seepärast on tal ka sellekohane nimi. Eesti oma nimi selle päeva jaoks on poolpäev. Vanasti tehti laupäeval ainult pool päeva — kuni lõunani — tööd; sellest omandas päev enesele nimegi — poolpäev.

Laupäeva tuleb pidada ennemini heaks kui halvaks päevaks. Mõned arvavad seda erapooletuks päevaks, mis töö kohta mingisugust mõju ei avalda. Tarvastus sellevastu väidetakse, et laupäeval peab tööd alustama, — siis edeneda töö kõige paremini. Kolitakse laupäeval uude korterisse, siis on seal õnnelik elu. Mõnes kohas keeldakse laupäeval pärast lõunat lehelist teha: niisugune leheline ei mõjuda hästi; kus seda tarvis teha, tehakse seda reedel või laupäeva hommikul.

Lõuna-Pärnumaal pühitsetakse igal laupäeva-õhtul kildsauna käkipidu. Selleks koguvad neiud kuhugi mõnesugust toitu kokku; valmistatakse sööma-aeg; sinna tuleb ka noormehi, — ja nüüd algab mõnesugune naljategemine.

Nähakse kevadel hunti esimest korda laupäeval, tuleb nägijale sel aastal palju haigusi.

Peale neljapäeva võib laupäeval loomi esimest korda karjamaale lasta.

Soovitakse mõnd tööd ruttu lõpetada, peab seda laupäeval sündinud inimene algama.

Laupäeva-õhtul puid raiujale on need puud teises ilmas alati seljas (Võnnu).

Laupäeva-õhtul ei tohi ülepea mingisugust tööd teha, — see on püham kui pühapäev. Mitmes kohas istutakse kella 6-st peale, käed süles, või loetakse, lauldakse, — igatahes veedetakse aega ilma mingisuguse tööta. Sääraseid laupäeva-õhtu pühitsejaid on veel meiegi päevil. Olen ise kuulnud: „Ema on mind õpetanud laupäeva-õhtut pühaks pidama; ega ma või ema käsu vastu teha.“

Laupäeval külvatud lina jääb väikeseks.

Laupäeval kanga kudujal äparduvad linad ja lambad (Palamuse).

Laupäeval ei tohi vilja välja anda: ait jääb tühjaks (Ambla).

Laupäeva-õhtul saunast tulles võetakse ikka külma vett selleks, et kui pärast surma hing põrgusse läheb, siis seal nädala sees ka niipalju vett antaks (Võnnu).


Saatus ja õnnetud ajad.

Esivanemate usund käib saatusega käsikäes, kuigi rahvasuu otsekohe saatusest ei kõnele. Seda rohkem aga esineb saatusesse uskumine nende ilmavaates. Ei või ütelda, et inimene oleks määratud saatuse mängukanniks; ainult mõnel puhul väidab rahvas, nagu oleksid vargad, röövlid jne. juba niisugusteks loodud, ei pääseks seega kuidagi oma saatusest. Esivanemate saatuse-usk puutub vähem inimese tegusid kui ta elujuhtumusi. Määratud saatus ei saa inimesele tingimata osaks, vaid inimene võib sagedasti saatuse eest pääseda, kui ta sellekohaseid aegu ja märke tähele paneb, ehk olgu siis, et ta on sündinud halval päeval. Muidu võib inimene halbade aegade või õnnetust-toovate ettevõtete käest ära pääseda, kui ta, teades hädaohtu lähedal olevat, sellest hädaohust kõrvale hoidub, ja see sünnib, kui ta jääb teatud aegadel ning juhtumustel täiesti passiivseks, midagi ette ei võta ega kuhugi lähe. Saatus on inimese käekäiku seega hulga kergitanud, et inimesi aja jooksul lasknud arusaamisele jõuda, missuguste seaduste järele käies ta ettevõte võib saada hädaohtlikuks, mõnikord aga isegi kasutoovaks. Hädaohtu ettekuulutavaid märke leidub ometi palju rohkem kui õnne ennustavaid.

Saatus sõltub, nagu juba tähendatud, suurel mõõdul aegadest. Üks päev toob tingimata kaasa hädaohtu, õnnetust, teine õnne. Muud rahvad otsivad saatuse teadasaamiseks abi astroloogiast; Eestis ei ole astroloogia kuigi palju arenenud. Peaasjalikult tuleb küsimusse kuu; kuud pannakse palju tähele, nimelt ta seisukorda. Muist planeetidest tuleks veel nimetada komeeti. Teised planeedid avaldavad vähe mõju inimese elu või rahva saatuse kohta.

Oma kavatsusi ilmutab saatus inimesele veel mõnesuguste märkidega.

Looja poolt on juba alguses päris kindlasti ära määratud osa õnne-, teine osa õnnetuse, kolmas osa erapooletuiks päevadeks. Nagu suvi enesega kaasa toob palju soojust. Ja paneb viljad väljal kasvama, talv aga pakub lund ja pakast, nii kingib õnnepäev enam või vähem õnne, õnnetusepäev õnnetust. Õnnepäevade arv on piiratud, neid leidub vaevalt kolmas osa kõigist päevadest; õnnetusepäevade hulka langeb seevastu umbes pool aasta päevadest; ülejäänud ei too õnne ega õnnetust.

Õnnepäevadeks arvatakse kõige pealt — vähemalt Setumaal — ülestõusmis-püha esimest püha, ka selle eel käivat ööd. Mujal Eestis antakse jõulu-ööle suur tähtsus, isegi õnne asjus. Setumaal seevastu jääb jõul lihavõttest kaugele maha. Lihavõtte esimesel päeval, nimelt aga vara hommikul päevatõusu ajal surijad lähevad otsekohe taevasse, mille väravad sel puhul pärani lahti. Setukestel järgneb lihavõttele õnne toomise poolest jaanipäev ja ristipäev ning alles kolmandal kohal seisab neil jõul.

Jaani-öösi loodetakse iseäranis suuri rikkusi kätte saada, sest sel puhul põlevad rahatuled. Jaani-öösi korjatud rohud annavad õnne, jaani-öine kaste toob tervist.

Õnnetusepäevi seevastu tuntakse palju rohkem kui õnnepäevi. Ühed tunnevad aastas 42, teised koguni 45 õnnetusepäeva. Lapsed, kes nende päevade sees sünnivad, surevad pea ega näe õnne. Kui hoolikalt ja ettevaatlikult nad ka tööd tehku, ei saa nad iialgi haljale oksale, palju enam esinevad mängukannina saatuse käes, kuni surm nad hädaorust ära kutsub, kuna õnnelikul päeval sündinud lapsed õnne võivad enestest ka eemale tõugata, aga ta ei pööra siiski neile selga; isegi kaasinimeste poolt rumaluseks tunnistatud ettevõtted muutuvad neile õnneks. — Õnnetuil päevadel õnnestub halvasti iga teekond, parem sellepärast neil päevil mitte teele minna. Kohtus kaotatakse neil päevil iga protsess ega saada iialgi õigust. Isegi rääkimine mõjub neil päevil halvasti, olgu see väljas või kodus. Isikud, kes õnnetute päevade sees paari lähevad, ei ela kaua koos, tülitsevad, riidlevad ja kannatavad puudust. Haigused, mis nende päevade sees tulevad, paranevad visalt. Nende päevade sees ei ole hea külvata, istutada, ega last või looma emast võõrutada, ega teise majasse kolida. Ülepea ei edene midagi, mis nende 42 päeva sees tehakse.

Ühe arvamise järele on õnnetusepäevad kuude peale ära jaotatud järgmiselt:

1., 2., 3., 4., 5. jaanuar
8., 15., 17. veebruar
3., 7., 12., 13. märts
1., 3., 12., 13., 18. aprill
8., 10., 17., 30. mai
1., 7., 12. juuni

1., 5., 6. juuli
1., 3., 17., 18. august
3., 10., 12., 15., 18. sept.
15., 17. oktoober
3., 11., 17. november
1., 11. detsember.

Teise arvamise järele vahetuvad ometi mõned õnnetusepäevad muude päevadega. Teine õnnetusepäevade nimekiri kannab järgmist kuju:

1., 2., 6., 11., 18. jaanuar
8., 16., 17. veebruar
1., 3., 12., 16., 18. märts
1., 3., 12., 16., 18. aprill
8., 10., 17., 30. mai
1., 7., 12., 13. juuni

1., 5., 16. juuli
1., 3., 17., 18. august
12., 15., 18., 30. september
12., 15., 17. oktoober
11., 17. november
1., 17., 18. detsember.

Kohati vahelduvad rahvasuus veel needki päevad. Ülepea ei näi rahvas iga päeva poolest kindel olevat, missugust just õnnetusepäevaks tuleb pidada.

Tallinna Eesti Muuseum avaldas rahalise loterii puhul 1926 õnne- ja õnnetusepäevade nimestikud. Rahva tuntud 42 õnnetusepäevast leidub selles nimestikus ainult 6 „õiget“ päeva, nimelt 13. märts, 18. aprill, 10. ja 17. mai, 5. juuli ja 16. oktoober; kõik muud õnnetusepäevad ei vasta „rahvakalendri“ õnnetusepäevadele.

Õnnelikuks ööks peetakse jõulu- ja jaani-ööd, kuna päevi endid vähem õnnelikuks arvati. Siiski ei olnud need õnnelikud ööd ilma hädaohuta. Sel puhul uitsid just nõiad ja kurivaimud ühest kohast teise, püüdes inimestele kahju teha. Jõulu- ja jaani-öösi võis õnnega kokku juhtuda, aga niisama hõlpsasti ka vaenlaste poolt pandud lõksu langeda. Sellepärast pidi igaüks nende õnnetoovate ööde eel otsima mõnesuguseid abinõusid varitsevate hädaohtude kõrvaldamiseks.

Setumaal arvatakse enam veel kui jõulu- ja jaani-ööd lihavõtte-ööd õnnelikuks, kuna mujal eesti rahva lihavõtte-õnnest vähe teatakse. Lihavõtte-ööl või -päeval sündinud lapsed saavad kogu elu õnnelikuks ja lihavõttes surnud isikud lähevad setude arvamise järele otsekohe taevasse.

Veel tuntakse kolm õnne-ööd, mil näha inimese õnnetähed ja õnneteed. Need ööd on 14. oktoobril, 2. novembril ja 21. detsembril. Neil öödel võivad targad taevatähtedest õnne välja lugeda ja ette kuulutada. Sünnitäht leidub igal inimesel ikka õhtu pool. Kui see üles otsitud, on kerge õnnetähti üles leida. Hämaraks jääb, missugune täht õhtu pool on kellegi sünnitäht ja kuidas seda tähte ära tunda. Vist arvatakse ometi, et tähetark oma tarkusega sünnitähe peab kindlaks määrama.

Jõulukuu esimesed päevad on paremad ja õnnelikumad kui viimased.

Osa rahvasuust saadud teateid jätab mulje, nagu oleksid eestlased aja jooksul kogemuste varal suutnud õnnetuid ja õnnelikke päevi kindlaks määrata. Teine osa teateid tunnistab, et nad on pärit hilisema aja rahvusvahelisest allikast. Võrdlemine teiste rahvaste samade päevadega selgitab, et õnnetuse-päevade usk Eestisse otsekohe võõrsilt on sisse rännanud, kuna meil mõni säärane päev ainult teisega on ära vahetatud. Eestis leidub rahva seas rohkesti õnnetusepäevade käsikirju ja mõnes neis märkus, et see nimekiri Õnnistegija poolt peaingel Miikaeli kaudu inimestele ilmutatud.

Õnnetusepäevade raamatut nimetatakse mõnes kohas, näiteks Alatskivil, pühaks raamatuks, teisal taevakirjadeks ega taheta teda tavalisesti kellelegi näidata. „Püha raamatut“ katsutakse nagu Püha Vaimuga võrrelda: See püha raamat ujunud merel „Pääsja saare“ ligidal; kus see Pääsja saar aga olemas, selle kohta rahva geograafid ei tea seletust anda. Mõnest inimesest hoidunud see raamat eemale, teisele tulnud ta juurde ja avanud ennast lugemiseks. Viimaks toodud raamat igatahes merest välja laialdasemaks tarvitamiseks. Ülepea sulab püha raamat seitsme Moosese raamatuga täiesti ühte, sest peale õnnetute päevade avaldab ta maagilist väge pallaadiumina. Raamatu kaasas kandja on kaitstud igasuguse õnnetuse ja enneaegse surma eest; ta peale ei hakka mõõk ega püss. Raamat sisaldab mõnesuguseid nõiasõnu, mis iga hädaohu eest varjavad, nii et kui keegi ka surma mõistetud, teda ei saa tappa, kui need sõnad talle kaela või mujale pandud. Nende maagiliste sõnade kohta kõneldakse, need olevat aastal 185 Kristuse haualt leitud. Mõnes käsikirjas tähendatakse, et see käsikiri 1707 Holsteinis esimest korda trükitud, muidugi mõista saksa keeli. Käsikirjad kõrvaldavad õnnetusepäevade mütoloogilise päritolu täiesti; meil on siin ainult hilisema aja apokriivaga tegemist. Vist on need taevakirjad Saksamaal alles vähe enne nende trükkimist kirjutatud.

Heade ja pahade päevade tundmine põlvneb muinasajast. Juba juudid tegid vahet päevade vahel (3. Moos. 19, 26; 5. Moos. 18, 10), niisama kreeklased, roomlased ja palju muid rahvaid. Hesiodor tunneb emalikke ja võõrasemalikke päevi ja harutab neid (Grimm, D. Mythologie II, lk. 953). Arstid panid muistsel ajal päevadele palju rõhku, pidades kriitilisteks kuu paaritute numbritega päevi. Kõige rohkem pandi tähele kuu 7., 14. ja 21. päeva (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 116). Igatahes arvasid juba vanad kultuurrahvad igas kuus kaks õnnetusepäeva olevat.

Peale selle tundsid vanad rahvad ka kriitilisi aastaid. 21., 42., 63. ja 84. aasta on inimesele hädaohtlikud, veel hädaohtlikum 49. aasta (= 7 × 7), kõige hädaohtlikum 63. eluaasta (= 7 × 9).

Eestlastel kui ka sakslastel on 5 iseäranis õnnetut päeva. Enamasti arvatakse nendeks järgmisi: 1. aprill, 30. juuli, 1. ja 25. august ja 1. detsember. Peale selle peetakse kahjulikuks veel 7., 17. ja 27. kuupäeva. Sakslased peavad õnnetusepäevadeks järgmisi päevi: 1., 2., 4., 6., 11., 20., 22. jaanuar, 1., 17. veebruar, 14., 16. märts, 10., 16., 17. aprill, 8. mai, 17. juuni, 17., 21. juuli, 20., 21. august, 10., 18. september, 6. oktoober, 6. november, 6., 11., 15. detsember (Stemplinger, Antiker Aberglaube, lk. 116). Niipalju kui ma tähele pannud, puudub sakslastegi ebausul õnnetusepäevade äramääramisel kindel alus.

3. märts on õnnetute päevade kirjas sellepärast, et sel päeval kurat Jeesust kiusanud. 18. augustit nimetatakse veeuputuse-päevaks; ei teata ometi, kas ta sel päeval algas või lõppes; oletada tuleb, et algas. 18. september on halb päev, sel päeval hävitatud Jeruusalemm ära. See väide ei käi tõega kokku. Teame ometi, et Jeruusalemma hävitamine langes 10. augusti peale aastal 70; 29. juunit nimetatakse Johannese pea raiumise päevaks. Seegi päev erineb kiriku traditsioonist. Teame ju, et kirik määrab Johannese pea raiumise päevaks 29. augusti.

Peale õnnetute päevade valitseb rahva seas veel usk, et iga öö-päeva kohta, isegi õnnelikel päevil, olevat üks õnnetuse-tund. Mõnes kohas väidetakse, et kell 12 ja 2 öösi ja päeval olevat seesugused õnnetud tunnid. Kes sel õnnetusetunnil sünnib, selle elu muutub õnnetuks; temast saab varas, röövel või mõrtsukas, või muidu õnnetu inimene. Sellel tunnil sündinud loom leiab õnnetu otsa. Sellel tunnil sündinud isiku kätes olevat niisugune võim, et ta käekatsumise peale lukud lahti lähevad. Rummu-Jüri olevat selle tunni keskel sündinud, sellepärast olevat tal varguses nii hea õnn. Ühes talus sündinud samal tunnil naisel poeg, lehmal vasikas, lambal tall. Tark kuulutanud, et sündimistund olevat õnnetusetund: pojast saada varas, teised loomad kaevata vasika surnuks, hunt murda talle. Kui lapse käega ust puututud, läinud uks lahti. Poisist saanudki varas ja loomadega sündinud targa ettekuulutuse järele. Tavalised inimesed ei tea, missugune tund on õnnetusetund.

XVIII aastasaja tähtraamatuis leidub veel hulk tähtpäevi, mil kasulik mingisugust asja teha. Ilmade ettekuulutus kogu aasta kohta ei tohtinud puududa. Ilmade ettekuulutusi kirja pannes ei käidud mingisuguste meteoroloogiliste tähelepanekute ega möödunud aastate keskmiste ilmade järele, vaid määrati nii, kuidas kirjutajal meelde tuli. Nalja viisil öeldi: kalendrikirjutajal tuleb sellest hoiduda, et jaanipäevaks lund ei kuuluta.

Rahva-tähtraamatuis kestsid ilmade ettekuulutused, mis muidugi ei olnud mingisuguse tähtpäeva külge seotud, kuni praeguse aastasaja alguseni, mingisugust tegemist äramääravad tähtpäevad möödunud aastasaja teise poole alguseni. Aru saades, et niisugused tähtpäevad mitte-tähtpäevadest kuidagi paremad ei ole, jäeti need möödunud aastasaja teisel veerandil tähtraamatuist ära.

Säärased tähtpäevad olid aadri- ja kupulaskmise jaoks, arstirohu tarvitamise, laste võõrutamise, ehituspuude ja halgude raiumise, külvamise ja istutamise jaoks. Sellel tunnil sündinud loom leiab õnnetu otsa. Selleks määratud tähtpäevadel võidi sellekohaseid töid iseäraliku eduga teha, kuna muil päevil ettevõetud tööl jäi tagajärg küsitavaks.

Aadrilaskmist peeti iseäranis tähtsaks. 19 päeval aasta jooksul võis seda suure tuluga ette võtta; ainult novembris puudus selleks tähtpäev. Kupulaskmisele pandi palju vähem rõhku; ainult 5 päeval soovitati selle ettevõtmist. Arstirohu sissevõtmiseks oli igas kuus 2—3 tähtpäeva määratud. Laste võõrutamiseks ei peetud septembrit ega oktoobrit soodsaks; muil kuudel oli selleks 1—2 tähtpäeva määratud. Puude raiumist soovitati muidugi ainult talvel; puid hoone ehituseks arvati heaks kevade poole talve raiuda, halgusid aga enne uut aastat. Külvamiseks ja istutamiseks soovitati muidugi ainult kevadet, suve ja sügist.

Üksikute kuude järele olid mingisuguse ettevõtte jaoks soovitavad tähtpäevad järgmised (Lindforsi Eesti ma Rahva Kalendri järele 1785):


Jaanuar.

Aadrit lasta 11., 27.
Arstirohtu võtta 8., 23.
Lapsi võõrutada 8.
Puid raiuda 8., 15., 20.


Veebruar.

Aadrit lasta 6.
Kuppu lasta 17.

Arstirohtu võtta 6., 26.
Lapsi võõrutada 15.
Puid raiuda 4., 22.


Märts.

Aadrit lasta 8., 10., 20.
Kuppu lasta 11.
Arstirohtu võtta 12., 31.
Lapsi võõrutada 7., 28.
Külvata 26.



Aprill.

Aadrit lasta 2., 28.
Arstirohtu võtta 12., 29.
Lapsi võõrutada 23.
Külvata 10., 16., 26.


Mai.

Aadrit lasta 15., 28.
Arstirohtu võtta 3.
Lapsi võõrutada 21., 24.
Külvata 3., 12., 21.


Juuni.

Aadrit lasta 4., 23.
Arstirohtu võtta 14., 30.
Lapsi võõrutada 2., 12.


Juuli.

Aadrit lasta 31.
Arstirohtu võtta 10., 26.
Lapsi võõrutada 5., 16.
Külvata 26.


August.

Külvata 4., 8., 16., 27.
Aadrit lasta 29.

Arstirohtu võtta 18., 30.
Lapsi võõrutada 21.


September.

Aadrit lasta 11., 12., 23.
Kuppu lasta 16.
Arstirohtu võtta 6., 13., 29.
Puid raiuda 18., 26., 27.


Oktoober.

Aadrit lasta 15.
Arstirohtu võtta 11., 15., 28.
Puid raiuda 20.
Halgusid raiuda 4., 8.


November.

Arstirohtu võtta 7., 22.
Lapsi võõrutada 17., 26.
Halgusid raiuda 4., 19., 26.
Puid raiuda 15.


Detsember.

Aadrit lasta 31.
Kuppu lasta 19.
Arstirohtu võtta 18., 22., 31.
Lapsi võõrutada 15.
Halgusid raiuda 3., 9., 30.
Puid raiuda 13.

Meie kodumaa saksakeelsetes kalendrites on zodiiakus ära märgitud, iga kuupäeva jaoks sellekohane märk. Aadri- ja kupulaskmise puhul kästakse peale tähtpäeva veel sellekohast zodiiakuse märki tähele panna. Näiteks seletatakse, et kui kuu Kaljukitse, Sõnni või Neitsi märgi all käib, ei tohi vihtlemagi minna, veel vähem aadrit lasta. Tähtraamatu tarvitaja sakslane pidi siis veel hoolsalt zodiiakuse märke tähele panema, eestlane oli neist vabastatud, need puudusid eesti tähtraamatus.

Veel leidub üks iseärasus saksakeelsetes kalendrites: õnnetud päevad. Need ei ole mitte need õnnetuse tähtpäevad, mida kirjutatud raamatud meie rahva seas kindlaks määravad ja mis igal aastal ikka samade kuupäevade peale langevad; ei, neid märgitakse igal aastal eripäevade peale, just kui meil hiljuti veel ilmu. Vist katsusid astroloogid välja arvutada, missugused päevad olid käesoleval aastal õnnetuse tähtpäevad.

Need õnnetuse tähtpäevad tuletavad seda meelde, et kõik iseäralikuks tööks ja ettevõtteks määratud tähtpäevad olid niisama liikuvad, vahelduvad tähtpäevad. Kui eespool 1785. a. tähtraamatu järele neid tähtpäevi nimetasin, mil mingisugust tööd või tegemist soovitati, ei ole sellega veel öeldud, et aadri- või kupulaskmiseks või muuks ettevõtteks sama kuupäev igal aastal oli kasulik. Ei, ainult käesoleval kalendri-aastal oli see tähtpäev tähelepanemisväärt, järgmisel aastal ei olnud tal enam mingisugust mõju ettevõtte kohta. Kui eespool nimetati, et 1785 aadrilaskmiseks on soovitavad 11. ja 27. jaanuar, määras 1737. a. tähtraamat kupulaskmiseks, mis 1785 jaanuaris täiesti puudus, 10., 17. ja 31. jaanuari ja aadrilaskmiseks 17. ja 31. jaanuari, 1723 aga aadri- ja kupulaskmiseks 4., 16., 21. ja 27., peale selle aadrilaskmiseks üksi veel 19. jaanuari. Nii olid igal aastal ettevõtete tähtpäevad eriajal.

Kõiki neid tähtpäevi määras muidugi kalender; muud tähtpäevad, nagu pühaliste mälestuspäevad ja muud sarnased, jäid igal aastal liikumata kindlaks ikka sama päeva peale.

Sääraste tähtpäevadega tutvustasid tähtraamatud orjuseajal rahvast ja soovitasid neil päevil üht või teist ettevõtet. Ime, et tähtpäev puudub, mil kõige kasulikum peksta! Sel ajal usti igatahes, et neil tähtpäevil ettevõetud töö parema tagajärje annab kui muul ajal, usti sakslastegi seas, sest selleaegsed sakslaste kalendrid on sisu ja suuruse poolest täiesti eesti kalendrite sarnased, pikkus 10 ja laius 7½ sentimeetrit, paksus umbes 64 lehekülge. Saksakeelsetest kalendritest olen ometi rohkem õpetusi aadri- ja kupulaskmise kohta leidnud. Nii mahutab Liefländischer Kalender 1723, Riias trükitud, enesesse inimese kuju aadrilaskmise märkidega.

Esivanemad tähtraamatut ei tunnud; kohati täitsid tähtraamatu aset sirvilauad, mille tundmist ometi ainult saartelt leitud. Puuduvad andmed väiteks, et sirvilauad kogu Eestis tuttavad olnud. Tähtraamatute ja sirvilaudade puudusel pidi aega muude abinõude varal arvutatama. Need muud abinõud olid peaasjalikult kuu- ja tähtpäevad.

Tähtpäevadeks ei tule mitte ainult pühapäevi arvata; ei, nende mõiste käsitab suuremat ulatuvust. Tähtpäevaks arvasid vanad eestlased iga päeva, mille peale kuidagi tarvis oli tähelepanu juhtida, iga niisugust päeva, mil kasulik midagi teha või tegemata jätta, mil midagi iseäralikku igal aastal sündis. Kui hiljemini hakati kalendrit tarvitama, ei kutsutud kalendrit kalendriks, vaid tähtraamatuks, niisuguseks raamatuks, kus kõik tähtpäevad aasta algusest aasta lõpuni sees leiduvad. Wiedemann loendab niisuguseid 45, J. Jungi „Muinasteaduses“ I tõuseb nende arv 61 peale, Sirvilauad tunnevad neid 55. Vahe oleneb sellest, et ühed vähem tähtsaid jätavad tähele panemata, teised aga neid kaasa arvavad.

Raske on meie päevil ära määrata, kui palju tähtpäevi vanad eestlased tundsid paganuse ajal. Praegused tähtpäevad on kõik katoliku ajast pärit, kuid olgu kohe tähendatud, et palju tähtpäevi paganuse-aegsetega ühte sulasid. Nad omandasid tavalisesti kristluse nime, säilitasid aga osa paganuse-aegseid kombeid. Kristluse nimed jälle on pühalistelt pärandatud. Katoliku kirik, niisama kui vene usu kirik, paneb suurt rõhku pühaliste austamise peale. Igale pühalisele on aastas üks päev määratud ta austamiseks, mõnele tähtsale koguni kaks või rohkemgi. Kuna pühaliste arv on suurem kui aasta päevade arv, pidi mõne päeva peale mitu pühalist mahutatama, nii et mõnikord sama päev mitme pühalise mälestuspäevaks muutus. See nähtus paistab silma vanematest kalendritest, veel enam võõrkeelsetest kalendritest, kus kõik sel või teisel päeval pühitsetavate pühaliste mälestuspäevad loendatud. Meil on peale mõne üksiku ristinime, nagu Jaan, Jüri, Mihkel jne., nimepäevade pühitsemine kadunud; pühitsetakse ainult sündimispäevi või mitte sedagi. Soomes sellevastu kestab, nagu vene ja katoliku usu mail, nimepäevade pühitsemine täiel mõõdul edasi; alati vaadatakse järele, missuguse nimepäeva pühitsemist kalender lähemal ajal kätte juhatab. Keskajal pandi meilgi veel niisama nimepäevi tähele kui katoliku kiriku mail praegugi ja arvutati aega nende järele.

Vaatame keskaegseid dokumente, puutub meile kohe silma ajaarvutamine tähtpäevade järele. Dokumendis nimetatakse, kui mitmes aasta pärast Kristuse sündimist; lähem ajamäärus käib tähtpäevade järele. Nii näiteks: esimesel täiel nädalal paastus 1563. aastal pärast meie Issanda Kristuse sündimist. Ehk jälle: Tartus Issanda 1471. aastal lähemal neljapäeval pärast Invocavit. Ehk jälle: Tartus Issanda 1456. aastal teisipäeval pärast Maarja taevamineku päeva. Ehk: Ronneburgis lähemal neljapäeval enne Valenti märtrit. Niisama teised: püha Bartolomeuse päeval, püha Laurentsiuse päeval jne. Ikka võetakse lähtekohaks tähtpäev ja arvutatakse aega selle järele, kas tähtpäeval enesel või mitu päeva enne või pärast seda tähtpäeva. Kuupäevade järele arvutatakse aega ainult õpetlaste ringkondades, kõik muud arvutavad seda ikka tähtpäevade järele, nagu see maal veel sagedasti viisiks, kus öeldakse näiteks: nädal enne jaani, 3 päeva enne jüripäeva, poolteist nädalat pärast mihklipäeva, neljapäeval jõulu ja uue-aasta vahel jne.

Kui ka iga päeva peale pühalise üks või mitu nimepäeva langeb, ei saanud iga pühalise nimepäev ometi tähtpäevaks. Osalt oli põhjuseks, et päeva paganuse ajal tähtpäevaks ei peetud, osalt aga, et kõik pühalised rahvapärasteks ei saanud, kui nad iseenesest ka rahvusvahelised olid. Mitmed ei saanud rahvapärasteks sel põhjusel, et neil mingisugust kokkupuutumist paganlise tähtpäevaga ei olnud. Oleks katoliku usk meie maal kauemini kestnud, oleks vististi rohkem pühaliste austamist meie rahva sekka tekkinud. Kolmesaja-aastase valitsuse järele pidi katoliku usk meie maalt taganema ja järgmised nelisada aastat evangeeliumi-aega on pühaliste austamise juuri põhjalikult meie rahva seast välja kitkunud. Sedaviisi tuntakse veel vähe pühaliste nimesid. Igatahes jäi meil ja Soomes tähtpäevade arv väikeseks ja nende vaheaega katsuti kas päevadega või nädalatega tähistada. Näiteks öeldakse: küünlapäevast seitse seosse, kaheksa karja, kümme kündi, üksteistkümmend Jürgi, s. o. 7 nädalat sigade väljaajamiseni, 8 karja väljasaatmiseni, 10 künni alguseni ja 11 jüripäevani, jüripäevast 9 jaani, jaanist 4 jaagupini, jaagupist 2 lauritsani, lauritsast 2 pärtlini, pärtlist 5 mihklini, mihklist 6 marti, mardist 2 kadrini, kadrist 4 jõulu, jõulust 1½ nääri, näärist 4 päeva kolmekuninga-päeva, kolmekuninga-päevast 4 nädalat küünlapäeva. Sedaviisi on kogu aasta aeg tähtpäevade vahel ära jagatud.

Tähtpäevade kõrval esinevad veel muud tähtajad. Säärasteks tähtaegadeks võiksime kevadet, suve, sügiset ja talve nimetada. Nagu tähtpäevade järele, arvutati aega nendegi järele, kuigi selle aja määramine oli kaugeleulatuva mõistega.

Samm edasi ja jõuame tähtaastatele, niisugustele aastatele, mil midagi tähtsat sündis. Vanemal ajal arvas rahvas oma eluaastaid, aga muidki aastaid iseäralikkude sündmuste järele. Bruiningk (Sitzungsberichte der Gesellschaft für Geschichte und Alterthumskunde, 1897) seletab, et XVIII aastasajal talupoegade ea kindlaksmääramiseks nad iseäralikke ütlusi tarvitanud. 1695. ja 1696. a. suurt nälga nimetanud eestlane sedaviisi: „Kui kunninga havva tetti“. 1700. aasta juhtumusi „Sakslaste karg“. 1704. aastat: „Kui Tarto liin ärr võeti“. 1708. a. sündmusi: „Kui liin haeti“. 1710. a. sündmusi: „Kole aeg“. Muidu esineb 1710. aasta „suure katku-aja“ nime all. Sääraseid tähtaastaid tuletavad ka meie suuremad tähtraamatud meelde, kus näiteks loeme: „Kui prantslased Muskus käisid“ = 1812, „Kui inimesed priiks lasti“ = 1816 ja 1819, „Kui Krimmi sõda algas“ = 1853, „Kui meie maa Rootsi valitsuse alla sai“ = 1562, „Kui Tallinna asutati“ = 1219, „Kui Riia asutati“ = 1202, jne. Ainult uuemaid sündmusi, mis kellegi enese või vanemate päevil juhtunud, võttis rahvas oma arvutamise aluseks; kaugemal olevad sündmused, nagu Tartu ja Tallinna asutamise, Eestimaa Rootsi valitsuse alla saamise jne., jättis ta muidugi arvesse võtmata, sest igapäevase elu tarvilikud andmed nõnda kaugele ei ulatanud. Ei sobinud määratav aeg mingisuguse tähtaasta peale, arvati aastaid niisama kui aega tähtpäevade läheduses: kaks aastat peale Prantsuse sõda, aasta enne pärisorjuse kaotust, kolm aastat enne vene usu tulekut, Krimmi sõja teisel aastal jne. Sedaviisi võidi tähtaasta järele aasta ometi selgemini ära määrata. Aasta-arvude meelespidamine oli vana aja inimestele nagu midagi loomuvastast; ikka pidi tähtaasta nimetus selles suhtes asjale selgust andma.


Öö ja päev.

Päeva nimetab rahvasuu Jumala, ööd vanapagana omaks. Kuulukse ka väiteid, et Jumal loonud päeva, vanapagan — öö. Öö on must ja pime, kui kuu ega tähed ta võimust ei murra. Öö teejuht on õhtu, mis valitsuse edasi annab ehale, kuna öö selle eest ära tõrjub, kuni ise koidu ja koit hommiku eest peab taganema, et päike jälle võiks olla maailmas peremees.

Öösi teotseb nii-ütelda isikustatud kurjus. Kuna vanapagan päisepäeva harukorral julgeb ennast näidata, läheb ta öösi alati saaki otsima. Ühes vanapaganaga on öösi kõik kurivaimud liikvel. Tondid astuvad tegevusse, kodukäijad tulevad hauast välja, tulihännad varastavad vilja ja raha, puugid toovad võid ja piima, koll otsib ohvreid, luupainaja tallab inimesi ja loomi, lühidalt — kõik kurivaimud uidavad looduses, kuni kuningas kukk oma lauluga nende tegevusele piiri paneb, neid nende korgastesse tagasi kihutades.

Öö varju all ruttavad nõiadki välja kaasinimestele või nende loomadele kurja tegema, pimeduses teotsedes, vastupidi inimestele ja loomadele. Öösi ilutsevad murueide tütredki, kuid need ei harrasta pimedat ööd, sest et nad kurjategemisele välja ei lähe, vaid eelistavad kuuvalget. Öösi ilmuvad niisama ööketrajad vokki vuristama.

Eriti kardetavad on n. n. pühad ööd, jõulust alates kuni kolmekuninga-päevani, aga ka jaani-öö. Siis kubiseb kogu loodus vaimudest, kuna inimestel sel puhul hädaohtlik on liikuda. Peale kodukäijate liiguvad sel puhul ka surnute vaimud, kuid need ilmuvad veel mõnel muulgi ööl. Maksamerele sõitjad harrastavad eriti pühi öid, niisamuti ka Blocksberg'il käijad; viimased sõidavad meelsasti 1. mai öösigi.

Hädaohtlik on liikumine surnuaial ja ristteedel, kus väga sagedasti surnutega ja vaimudega kokku puututakse. Keda kõige suurem häda või sund taga ei aja, hoiab ennast öösiti niisuguste kardetavate kohtade eest. Isegi kirikutesse tungivad kurivaimud öösi.

Kuna õiged inimesed öösi magavad, sammuvad vanapagana sulased vargad öösi saagile, niisama kui kiskjad metsalisedki. Vanasõna ütleb: ööl üheksa poega. Selle vanasõnaga tahtsid esivanemad tähendada, et öö võib tuua üheksa hädaohtu, olgu inimeste, olgu kurivaimude, olgu looduse poolt. Veel sõnub vanarahvas: öö on varga vari, aga ka: Öö ees, surm taga. Öö toob ju tihti haigusi ja surmagi.

Vanarahvas keelab ära öösi küüsi lõigata ja pead sugeda, välja minnes muidugi sellest arvamisest, et küüned ja juuksed siis hõlpsamini liikvelolevate vaimude kätte võiksid sattuda. Norras tuntakse samasugust keeldu, kuid seal lisatakse ähvardus juurde: lõikaja leiab õnnetut surma ja hakkab kodu käima (Storaker, Tiden, lk. 9). Niisugust ähvardust Eestis ei tunta.

Jõulu- ja uueaasta-ööl kuuldud kolin, mürin kuulutab surma ette.

Öö jagati varemal ajal kolme jakku: enne keskööd, kesköö, pärast keskööd. Aga kukelaulgi võeti mõõdupuuks: kuke esimese laulu, teise laulu ja kolmanda laulu aeg.

Öö võitleb alati päevaga. Kuigi üks teise ära võitnud, kogub teine kohe uut jõudu ja võidab vastase uuesti. Nii kestab võitlus lakkamata. Enne jõulu näib, nagu jääks võimus öö kätte, päeva võimus jääb nii väikeseks ja kaugel põhjas kaob see hoopis, kuid varssi omandab päev uut jõudu ja vähendab öö väge, kuni jaanipäeval võit päevale kipub jääma. Võitlus muutub ülepea ka suve ja talve valitsuse võitluseks. Nelipühi esineb nagu suve käskjalana ja sissehelistajana; teda võetakse kaseokstega ehitud kodudes vastu. Jumala ausse ei ole Eestis suvi ega talv jäänud, nagu see mitmel muul rahval sündinud.

Öö avaldab mõnikord häidki külgi. Öörahu ja öösine uinumine kinnitab keha, värskendab jõudu, annab rammu, öö kingib maale kastet. Kui „valget verd“ mingisuguseks eduks arvata, tuleb ütelda, et ööl on siin oma teene: rahva arvates sünnivad öösi valget verd lapsed, päeval aga musta verd (Boecler, Der Esten ab. Gebr., lk. 9). Ööd peetakse kosja-minekuks kõige kohasemaks, sagedasti aga neljapäeva-õhtut. Virumaal käidud varemal ajal pühapäeva-öösi vastu esmaspäeva kosjas (Boecler, n. k., lk. 102).

Veel üht ettevõtet tuleb kasulikuks arvata öö varju all korda saata, nimelt raha-auku avada. Kus nähakse öösi rahaauku põlevat, mindagu ja visatagu mingisugune asi raha-augu tulele. Ehk jälle kui teatakse kuskil raha-auk olevat, mindagu ja kaevatagu raha välja. Päevane kaevamine ei õnnestu, küll aga öösine, kui sellekohaseid eeskirju tähele pannakse. Iseäralikkudel kordadel käiakse öösiti ohverdamaski. Mõnesuguste haiguste arstimisi võetakse öö varju all ette.

Päeva on eestlased vähe luuleliste ehetega varustanud. Tuntakse mõnesuguseid tähtpäevi; neid on Eesti uuemas mütoloogias harutatud. Peale selle tulevad veel küsimusse õnnelikud ja õnnetud ning üksikud päevad; neist eespool pikemalt.

Eestlased ei ole ööd ega päeva peale ühe erandi isikustanud ega jumalastanud nagu mitmed muud rahvad, kel päev = päike on valgusejumal, öö aga pimedusejumal. Ainult Eesti mõistatustes puutume isikustamisega kokku. Eestlastel esineb öö ilma iseäraliku luuleta pimeduseajana, päev valguseajana. Siiski tuntakse niisugust mõistatust: Kes need neiud noorekesed, kes need õed hellakesed, kes su ümber alati teineteise alla astvad? (Eesti mõistatused, II tr., 552). Imelikul viisil tehakse siin öö ja päev mõlemad neiudeks ja õdedeks. Kreeklastel sünnib ööst tõusev päike. Edda kõneleb hiid Nörvi mustast tütrest Nôttist (= Nacht, öö), kes jumal Dellîngrile (= hämarusele) mehele saanud; sellest abielust sündinud Dagr (= päev), ilus ja valge, isa sarnane, mitte ema moodi. Vanataat võtnud öö ja ta poja enese juurde taevasse, annud igaühele täkud ja vankri ja käskinud neid ümber maailma sõita. Öö täkku nimetatakse kastelakaliseks, päeva täkku läikelakaliseks. Paljude aaria rahvaste teadete järele sõidab päike ise taevavõlvil, sealjuures hobuseid vahetades: valgetega sõidab päeval, mustadega öösi (Grimm, D. Mythologie XXIII). Venelastel on öö ja päev õde ja vend (Афанасьев, Поэт. воззр. I, lk. 104). Eesti mõistatuses leidub sama mõte: Vend läheb õele võõrsile, aga õde läheb eest ära (Eesti mõistatused, II tr., 2246). Madjarlased kõnelevad koidu võitlemisest ööga, kes ei tahtnud lasta vastast tulla taevavõlvile, sidudes koitu kinni, et ise kauemini võiks oma võimust avaldada (Афанасьев I, lk. 105).