Eesti vanasõnad (Eisen)/Maailm

Allikas: Vikitekstid
Eesti vanasõnad
Matthias Johann Eisen
Teine täiendatud trükk

Maailm.

Ilma ei saa (jõua) soojaks kütta.
Ilma suud ei jõua ükski sulgeda.
Ilm õpetab hilja.
Ilm õpetab inimese, raske koorem hobuse.
Ilm teeb, ilm sööb.


Maa.

Maa katab kõik kõverused kinni.
Maa (mulla) põues magus magada.
Mulla põues ei ole inimesel enam vaeva.
Iga maa (põld) ei kanna igasugust vilja.
Ega maa vilja sigita. vaid taevas.
Maad küntakse mitu korda, seemet külvatakse üks kord.
Põrm ei lahku maast.
Kuidas maa, nõnda marjad (mood),
Kuidas maa, nõnda usk.
Igal maal oma viis.
Musul mulla magu.


Vesi.

Vesi pikka piima jätku, aganad leiva jätku, kaevukook kalja jätku.
Vesi vaese piima jätk.
Voolas vesi ei lange ikka merre.
Sinna vesi valgub, kus koht kõige nõgusam.

Liikuv vesi läheb selgemaks, seisev vesi pahemaks.
Seisev vesi läheb haisema.
Vaikne (vaga) vesi, sügav põhi.
Vagas vees enam mutikaid kui käredas.
Segases vees hea kalu püüda.
Millal savine vesi selgeks saab.
Sügavas kaevus palju vett, siiski lõpeb vahel otsa.
Ära kanna vett merre!
Ei märjale maale ole vett vaja.
Kõik inimesed ei ole ühe veega ristitud.
Kandjal ei puudu maad ega sõudjal vett.
Nii ligidalt sugulane kui viies vesi taari peal.
Kõik pilved ei anna vett.
Ära hakka lootsikut tegema, kui vesi p—e külge
puutub!
Veega võib janu ajada, kiviga ei või isu ajada.
Veel ei ole oksa, lainel latva.
Vesi laulab möldrile: kinnas kotti, pöial matti.
Vesi jääb veeks, vili väeks.
Vesi ikka vesi, veri veri.
Meri tapab noore mehe, kare katkestab noore härja.
Kes ei taha paluda, see saata merele.



Tuli.

Tulel lai käsi, veel sügavam vagu.
Tuli ei taha tuhat tegijat, laps laiska hoidjat.
Tuli kõige peremees.
Tuli tõuseb, vesi vajub.
Tuli usin tulema, vesi väle veerema, raha kärme kuluma.
Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld.
Kes külje kõrvetanud, tunneb tule.
Tuli ei ole nii palav, et aegamööda ei jahtuks.
Ei iga kord ole seal suurt tuld, kust tõuseb suur suits.

Suits ei tõuse ilma tuleta.
Kus tuld, seal suitsu.
Kus vähe tuld, seal palju suitsu.
Kus punane härg maganud, tunnukse aset üheksa aastat.
Mis viga tuld teha, kui tunglad ees.
Parem ikka sinna tuli teha, kus on tulease.
Kelle tubakas, selle. tuli.
Süsi hakkab söest.
Piipu valva nagu varast öösi, — muidu riisub su puupaljaks.



Tuul.

Tuul on teise inimese abi.
Tuul toob tervista, pilved pikka igada.
Tuul toonud, vesi viinud.
Tuulest ei või elada.
Kuhu tuul tuiskab, sinna hange ajab.
Mida vaiksem tuul, seda lähem torm.
Mine tuult kinni püüdma.
Mida enam tuult, seda enam tuld.
Loodetuul on taeva luud.
Kust tuul, sealt meel.
Kes tuult külvab, tormi lõikab.
Kes teab, mitu tuult jalgade all.
Mis mõisa viiakse, satub kui tuulde.



Ilmad.

Hea ilm ei riku kuube ega kasukat.
Kuu kehib kuiva, päev sapib sadu.
Mustad pilved muidu käivad, savikarva sajavad.
Pärast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
Sajusel ilmal sõidab saks, udusel hulgub hunt.
Vihma sajab laisale, hea ilm virgale.
Räägud karjuvad, vihm ligidal (tulemas).

Soe vihm vend, udu onupoeg.
Parem päeva kuumus kui vihma vilu.
Kuri kuu kummuli, hea kuu seliti, soe kuu serviti, külm kuu küliti.
Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane.
Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad.



Külm, soe.

Külm ajab käed põue.
Külm ajab mehe reelt maha, istub ise peale,
Külm kisub kindad karmanist välja.
Külm paneb lindude aidaukse lukku.
Külm teeb jalad alla.
Külm teeb vete üle sillad.
Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
Kui laastu on, siis pada ei külmeta.
Kus silm, seal külm, kus sõlm, seal soe.
Ega soe konti riku (nurisemine nahka riku).
Kus suitsu, seal sooja.


Kaste, vihm, lumi.

Kaste on vihma karjapoisike.
Kaste jäljelt küntakse kulda.
Märjal maal pole vihma vaja.
Ega vihm (lumi) taeva jää.
Ega kõik lumi lange lagedale.



Aeg.

Aeg annab abi (head nõu; arutust).
Aeg aitab arstida.
Aeg maksab raha.
Aeg parandab haavad, aga jätab armid.
Aeg aitab konna mättale ja kehva kannikale.

Aeg koolitab.
Aeg küpsetab asju.
Aeg lõpetab leinapäevad.
Aeg õpetab albi targemaks.
Aeg võidab viimaks vaenu.
Aeg jahutab tuska ja kustutab vihatuju.
Aeg on õnne asutaja.
Aeg kuivatab märja maa ja pillutab pisaraid.
Aeg vanemaks, ega meiegi nooremaks.
Aega ei saa (või) rahaga osta.
Aegamööda asjad käivad.
Aegamööda asi parem.
Aega läheb (kulub), asja saab.
Aega kurel koolda, kuni soo sulab.
Anna aega atra seada, küll siis kündi küllalt saab,
Anna aega, aeg annab head nõu)
Aja viidad, asja saad.
Kes aega viidab, see aega saab.
Mis ajast, see arust.
Pea aega kalliks, aeg hea mees (kärme) mööda minema.
Kõik omal ajal.
Üürikeseks teisele, eluajaks enesele.
Korja õigel ajal, — siis võtta häda-ajal.
Paranda, kui paras aeg!
Rutta, et õigel ajal valmis saad!
Kõik ajab oma aega taga.
Hea asi nõuab aega (iga asi tarvitab aega).
Heal ajal saadud, pahal ajal peetud.
Tuleb aeg, tuleb nõu.
Küll pikk aeg vaagub kord hauale.
Mida rohkem aega, seda parem töö.
Jõua aegamööda!
Ega aega ole aiateibast võtta.
Rauda tao, kui ta palav!

Raud tugev, aga ajahammas veel tugevam.
Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.



Endine, enne.

Endine ei aita, kui praegune ei kõlba.
Endine lõpeb pea, kui uut peale ei panda.
Enne ehita kaev, siis maja!
Enne veski, pärast veskilised.
Kes enne veskile tuleb, enne järge saab.
Enne tarvis isu, siis lusikat.
Ei või teise haava enne mähkida, kui oma veel jookseb.
Ei saa enne väravast läbi, kui värav avatud.
Madal mets saab enne maasika kui kõrge.
Enne saab külla küljest kui nälja otsast.



Nüüd.

Nüüd elavad kõik suure võimusega maa peal.
Nüüd on kits kotis ja sarved väljas.
Nüüd on konn künka otsas.
Nüüd on kõik kanad õrrel.
Nüüd on kõik targad tööl.
Nüüd on vesi ahjus ja tuli ojas.



Vara.

Varane kaer, raske kaer.
Varane vares pühib nokka, hiline siputab tiibu (pühib nokka).
Varane vasikas läheb metsa (paska).
Mida varem, seda parem.
Vara naerdakse, hilja nutetakse.


Hilja.

Hilja on saksa rutt.
Hilja saab ilusaks, pea saab pilla-palla.
Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi.



Kaua.

Kaua kits kiitusega elab.
Kauaks lühikest laulu laulad või vaese vara jagad.
Kaua tehakse kaunikene, pea tehtud pilla-palla.
Kauaks sant kotiga viha peab; läheb kott raskeks, viskab maha, läheb ise külasse, võtab üles.
Kaua seisab koera kaelas vorst ehk narril hea asi.

 


Algus, lõpp.

Iga algus on raske (ränk).
Mõistsid alata, mõista lõpetada.
Lõpeb üks töö, algab teine töö.
Lõpp iga asja kroon.
Lõpp (ots) hea, kõik hea.



Aasta.

Aastad pole vennaksed.
Aasta ei tunne aastat.
Aasta teeb mehe vanaks, kaks lapse kavalaks.
Voos vana vanetab, kaks lapse kasvatab.
Parem aasta oodata kui kaks kahetseda.
Päeva lõhud, aasta parandad.
Kuiv aasta ahtra lehma eest; nälg jätab üsna ilma.
 


Kevad.

Kevad kutsub adrad põllule ja linnud laulul
Kevadine muda enam kui sügisene sööm
Kevadine päev, sügisene nädal.

Kevadine vesi tark, sügisene loll.
Kevadine vihm kosutab, sügisene kaotab.
Kevadine võõras läheb tühja kõhuga koju (= kui puudus majas).
Kurg toob kevadel uued saapad.



Suvi.

Suvel hauguvad suured: koerad, sügisel pole kutsikaidki kuulda.
Suvel silmad, talvel hambad.
Suvi ja talv taplevad teineteisega.
Suvi kogub, talv sööb.
Suvine rand ei pea kaua jääd.
Kehv suvi, lahja sügis.
Suvine tund enam kui talvine päev.



Sügis.

Sügisel näed orast küll, aga vili ei ole veel salves.
Sügisel suured söömad, kevadel keed magusad.
Sügis söödab, kevad kurnab.
Sügisel seitse söömalauda, kevadel ei kakukestki.
Kõik sügised ei ole salvetäitjad.



Talv.

Talv ajab ahju taga.
Talv ajab karu pesasse.
Talv kisub kindad taskust.
Talvel kahe mehe jõud.
Ei talv anna, vaid talv tahab.
Ega talv taevasse jää.
Talv ei tule ühega ega, lähe kahega.
Valmista talvel rattaid, — siis võid suvel sõita.
Vanker sõimab talve.


Päev.

Küll pikk päev jõuab õhtule. Kus argipäev hästi, sel harva halvasti. Pääsuke päeva alustab, ööbik lõpetab.
Üks päev kaebab teist taga.



Öö.

öö ei ole kellegi sõber.
Öö ees, surm selja taga.
öö on varga vari.
Ükski öö ei ole ilma täheta.
ööl üheksa poega, päeval mõnda (mitu) mõtet.
Jänes teeb öösi rohkem jälgi kui lammas kogu suvel.



Hommik.

Hommikul kiida aset, õhtul ilma!
Hommikune töö kuld, õhtune muld.
Parem hommikul tehtud, kui õhtul mõeldud.



Õhtu.

Õhtu paneb hooled ukse peale, mured musta parre
peale, vaeva valge varva peale.
Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega.
Õhtu vara õhtule, hommiku vara teele.
Kus õhtu, seal öömaja.
Mõistlik mees ei pane enne õhtut mütsi peast ära.
Ühe sitika sumisemise pärast ei tule veel õhtu (ei
lähe päike looja).
Jõuluõhtu jõudes õhtu (jõuab ruttu kätte).



Valgus, pimedus.

Pime õues — piits peos; koit õues — kott seljas;
valge õues — vagu taga.

Valgus naerab pimeduse tööd.
Pimeda silmad sõrmede otsas.
Pime kana leiab ka tera.



Täna, homme.

Täna helmes, homme mullas.
Täna kuld, homme muld.
Täna kümme paari härgi, homme ei ühtki.
Täna mulle, homme sulle.
Tänasid toimetusi ära viska homse varna!
Mis täna tehtud, see homme hooleta.
Täks täna, täks homme, kord ikka suur puu langeb.



Pühad, peod.

Pühad tulevad suurelt, lähevad väikselt.
Iga päev ei ole pühapäev.
Kes kõik pühad ära peab, see kõik näljad ära näeb.
Ega pidu enne parane, kui võõrad ei vähene.
Lustipidu ajab mõne korra kurja idu.
Pühapäev püha, esmaspäev edev, teisipäev tõsine,
kesknädal kehv, neljapäev näljane, reede rikas, laupäev
ladus.


Tähtpäevad.

Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks.
Küünlapäeva sula ja maretapäeva põud on nälja ema.
Küünlakuuse sula vastab vastlakuu ära.
Madisepäev annab kanale võtme kätte.
Kui enne maarjapäeva härg räästa alt juua saab, ei
saa pärast maarjapäeva kana nokka kasta.
Maarjapäev toob keskhommiku, rukkivihu viib keskhommik.
Suvi soeb, jaanipäev teeb jalad alla.

Jaan joob piima, Jaagup lakub kakku, Laurits — hoopis lokka.
Enne jaani palu vihma, pärast jaani talu vihma!
Kui karusepäev kuiv, tuleb tahe sügis.
Madleena annab hädaleiba, Jaagup suure kaku.
Jaagupipäevani salve, pärast jaagupit salvest välja.
Enne jaagupit palu vihma, pärast tuleb isegi.
Jaagup külvab heina liiva, Laurits raudnaelu.
Jaagupipäeval lüüakse raudnael rohu sisse.
Kui Mart kopsib kasukaga, siis Kadri ripsib riidega.