Harald tegutseb

Harald tegutseb
Oskar Luts

O. LUTS

HARALD TEGUTSEB

NOVELL

KIRJASTUS "ODAMEES", TARTUS 1921

Eesti näitemängu auväärt isale

August Kitzberg'ile

Mu kuldne noorik! Sain ammu, ammu kätte Su imelühikese kirja, kus küsid: kuidas elan? See oli talisel videvikul, kui sõidutasin hoovis oma väikest Haraldit, kahvatumat, musta-silmalist poisikest, kelle paled paistsid seda valgemana, mida pimedamaks muutus õhtu. Jaa, siis, seisates postiljoni tulekul, siis sain Su kirja, mu kuldne noorik. Ja, nagu näed, vastan sellele küsimusele alles praegu, kus on juba möödas aasta, kogu aasta, ja on jälle talv. Ka täna, videvikul, mängisin hoovis väikse, kahvatuma Haraldiga. Praegu on ta juba oma voodikeses, 'sõimes', nagu ütleb, ja mina, viisakuseta inimene, algan seda kirja Sinule, teadmata, kas seda kunagi lõpetan.

Muidugi küsid, mis sunnib mind Sulle kirjutama nüüdki, kui ei vastand kohe või varsti pärast Su imelühikest kirja, mille sain mineval talvel, ühel videvikul? See uus küsimine on rohkem kui õigustatud, aga minul pole enese vabanduseks tuua midagi muud, kui nimetada järgmist veidrat asjaolu: Mul polnud aega vastamiseks, järelikult kirjavahetuseks, sest . . . sest Harald tegutses möödaläind aastal.

Ja nüüd, noorik, nüüd ongi mu vastus ainult selles, et Sulle (võimalikult lühidalt) seletan, milles seisis Haraldi tegutsemine. Selle vastuse kirjutamisega pean tõttama, sest vaenlane on lähedal ja on valvel.

Ometi pean algama kaunis kaugelt . . . juba mu koolipõlvest . . . muidu tunduks Sulle hoopis arusamatuna see, millest kirjutan eespool. Nii ei jää mulle muud üle, kui tuua saladuse katte alt üht asjaolu, millest vaikisin seni . . . isegi sõpradelle. Õieti on asi äärmiselt lihtne, ma ei tea isegi, miks oli mul varemalt nii piinlik sellest kõnelda.

Nii siis, juba koolipõlves oli mul imelik tung sepitseda luuletusi, väikesi süütumaid salmikesi . . . kuupaistest, kasteheinast, kaskedest loojamineva päikese paistel j. n. e. Neil salmikestel oli minu enda silmis väärtus ainult siis, kui neid kirjutasin, pärast vahetasin nad hää meelega koolivennile — mänguasjade ja maiustuste vastu. Iseäranis suur oli nõudmine koolivendade seas nalja- ja pilkelaulukeste järele, mis vahel kirjutasin klassis või kooliõues mõne kooliõpetaja või kentsakama koolivenna kohta. Mäletan, neist makseti mulle alati rohkem, kuigi ma ise oma looduskirjeldusist palju suuremat lugu pidasin.

Nii palju kooliajast.

Pärast, üliõpilasena, ei luuletand ma enam. Siis avaldus minu kirjanduslik tegevus ainult mõnes poolteaduslikus vestes, mis trükiti ajalehes või mõnes väheloetavas kuukirjas. Veel hiljem aga, kui olin lõpetand ülikooli ja astund n. n. "ellu", jäi soiku seegi tegevus, sest raske ja kaunis vastutusrikka ameti kõrval olin ma elurõõmus noormees, kes priitundidel hää meelega seltsis teiste omasarnastega. Võib olla, et oleksin siiski jäänd istuma oma tuppa ja teind kirjanduslikku tööd, kui oleksin seks tunnud niisugustki tungi kui koolipõlves. Aga siis, sel ajajärgul polnud mul seda.

Mul pole, selgituseks, kuigi raske öelda veel rohkemgi, kulla noorik. Olin sel harilikul teel ning käisin seda harilikku rada, mil sammuvad paljud teised ülikooli lõpetand isandad, kes on kindlail kohil, tasuvad väikest viisi oma ülikooli-võlgu ja armastavad üle kõige vaikset elumõnu. Aeg-ajalt peavad nad veel oma nooremate kaasvõitlejate võlakohustusile alla kirjutama, käima mõningail koosolekuil, peavad osa võtma mõnest häätegevast peost j. n. e. j. n. e. Pikapääle tärkavad neis suuremad majanduslikud huvid, nad astuvad aktsionääreks kuhugi suuremasse ettevõttesse või hakkavad iseseisvaiks ärimehiks, nende kehavorm muutub ümargusemaks, liigutused aeglasemaks, kõne iseteadlikumaks ning . . . muu seas jõuab mõnigi sel kombel enamvähem vaiksesse abielu randa.

Umbes niisugune oli minugi elukäik, ainult selle vahega, et ma ei astund aktsionääriks kuhugi ettevõttesse ega hakand ka iseseisvaks ärimeheks, vaid teenisin endises asutuses, olgugi et nüüd küll juba kõrgemal kohal kui mu karjääri alul.

Nii võtsin minagi naise ja vahetasin oma poissmehe-korteri teise suurema vastu, kesklinnas, vana kivimaja teisel korral, kus elame praegugi. Alumisel korral on koloniaalkauplus ja kirjastusäri — needki on mõlemad alles.

Ma ei tea, noorik, kui lähedalt tunned mu naist, aga tuttav oled Sa temaga tingimata, on ta ju Sinu endine ametiõde, endine neiu Saar, kes oli kooliõpetajanna kohalises keskkoolis. Ta kõneleb praegugi sama valjult kui enne (nagu see kooliõpetajannadelle omane) ja kannab juukseid à la Kleo de Mérode.

Sinna, vana kivimaja teisele korrale, asusime elama ja elasime . . . elasime . . . Kuis öelda? — Alul nii umbes, nagu Sina oma mehega praegu, siis väikeste tülidega j. n. e., aga üldse, kõike kokkuvõttes, nii, nagu tuhanded abielupaarid, s. o. rahuloldavalt. Ja nii elasime aastate kaupa, ilma suurema õrnuseta teine teise vastu, ilma suurema lahkuminekuta . . . vaikselt . . . mitte ainult välise ilma ees, vaid ka eneste keskel.

Siis, nagu tead, suurenes meie perekond. Sündis tütar Juulia, täieline koopia minu naisest, endisest neiu Saarest, sinisilmaline, valgejuukseline. Paar aastat hiljemini tuli väike Harald, väike ,brünett' (nagu arst teda nimetas juba sündimisel), väike poisike, kellel, muu seas, öeldakse olevat suur sarnasus minuga. Nagu tulevikus ise näed (võib olla, ongi see juba sündind), muudab laste ilmumine iga abielu nii-öelda ,tihedamaks'. Isiklik elumõnu jääb siis teisele plaanile, hool ja õrnus läheb lastele. Ja oli tõesti imelik, mis võis meiega, minuga ja naisega, siis veel juhtuda; meiega, elutarkade inimestega, kes olid näind ja tundma õppind elu nii hästi enne kui pärast abiellu astumist?

Aga siis tuli aasta, möödaläind aasta, mil hakkas tegutsema Harald. Kuid pean ruttama, sest vaenlane on lähedal. Ja on valvel.

Sa ehk ootad selle eeskõne järele põrutavaid sündmusi, katastroofi, asju, mis inimest vapustavad hinge põhjani? — Ei . . . seda mitte . . . aga nii . . . natukene on siiski.

Pean jälle astuma mõne sammu tagasi minevikku, sest Harald ei hakand tegutsema äkki, otsekui silmapilgu tuhinal. Kui võib öelda nii, siis hõõgus tuli tuhas juba mõne aasta kestes. Mitmed kujud ja paljud elunähtused kogunesid aja jooksul minu vaimu, otsekui mingi teose materjaaliks. Igal inimesel on oma kogemuste tagavara, oma kaleidoskoop tüüpe, mida ta aeg-ajalt vaatleb, võrdleb, kritiseerib; see tähendab: iga inimene on omaette filosoof; ja selles pole midagi iseäralikku, see on loomulik. Aga kui mõningad tüübid kellegi vaimus niivõrt elama ja tegutsema hakkavad, et ta neid mõttes mitmesugusesse olukorda asetab ning nende sõnade ja tegude varal püüab lahendada mõnd probleemi, — siis on see juba iseäralikum.

Niisugune lugu sündis minuga, keskealise, auväärt isandaga, kelle meelekohti ehitid juba hõbedased kiud ning kes oli tuntud kui vilund ärijuht ja erk seltskonnategelane. Juba Haraldi sündimisest saadik hakkasid mu pääs uitma imelikud mõtted, otsides endille mingisugust väljendusvormi. Kujud ja tüübid, mis mulle enne lähenesid otsekui argsel sammul, selginesid aja jooksul; aasta tagasi nõudsid nad juba võimsalt oma õigust. Ma ei peata selle asjaolu juures meelega pikemalt, sest usun, et mind mõistad, noorik. Nagu tean, oled Sa ise kirjanik ja luuletaja, sellepärast pole tarvis, et oma tolleaegsest hingelisest seisukorrast tooksin pikema kirjelduse. Üldse, pean ütlema, mõistetakse niisuguseid asju kas kohe, s. o. sõnapäält, või neist ei saada aru ka pika seletuse varal. Ühe sõnaga: idud, mis minus tärkasid koolipõlves, polnud mitte hävinend, vaid olid hingitsend meheeani, kus nad siis tahtsid võrsuda uuel jõul, nõudes õhku ja valgust.

Nii oleme siis sellest punktist üle. Edasi.

Mitte kerge polnud alustada teost, mu kuldne daam, mu kuldne noorik. Nii selgetena kui mulle enne paistsid kujud, nii kristalliseerund kui näisid mõtted, oli algus siiski lõpmata raske. Kavatsetavast teosest pidi saama suur ajalooline romaan, ühe rahva ajalugu, rahva mineviku, oleviku ja isegi arvatava või loodetava tuleviku kirjeldus. Selle grandioosi plaani täideviimine aga näis olevat äärmiselt raske. Mäletan, pääle mõne ebaõnnestand katse, kaotasin usu enda võimisse, lükkasin kurvalt kõrvale lahtised lehed, millele olid kirjutatud mõned igapäevased ja abitud laused — neis ei peegeldund kaugeltki minu suured mõtted! Vägeva rahva ajalugu ei tohtind kunagi alata nii väetimalt.

Jätsin mõneks päevaks rahule oma sulepää ja käisin pettunult ringi, imestades ja eneselt tihti küsides: kas olin siis tõesti nii abitu? Võib olla, ei mäleta õieti, aga vist jäid neil päevil tumedamaks isegi mu teose kangelased. Kuid nad tulid uuesti, ilmusid selgemini kui kunagi enne . . . terve: karavaan ajaloolisi isikuid, kangelasi, kelme, ausaid ja autumaid, rõõmsaid ja raskemeelseid . . . nende rida ulatas lõpmatusse, aga kõige ees käis Aegade Vaim.

Ja näe: ühel õhtul tegin, nagu öeldakse, viimse meeleheitliku katse. Aga polnudki tarvis meeleheitmist, polnud tarvis pingutustki: laused voolasid vabalt, nagu kevadine voog, kandes mõtteid ning tõmmates tüüpide kontuure. Ja sellest õhtust saadik hakkaski tegutsema Harald. Mu meel läks rõõmsaks (Sa mõistad mind, kui loov vaim), olin ülilahke oma perekonna ja kõigi kaasinimeste vastu ning tegin hääks mõnegi endise süü.

Sa ehk küsid, missugust osa mängis kõige selle juures Harald, sest tegutseja olin ju mina, mitte Harald? Muidugi, muidugi, kulla noorik; tegutseja olin muidugi mina, aga mulle meeldib öelda nii: Harald tegutseb. Päälegi on ka Haraldil, sel väiksel, ,brunetil', kes puhkab praegu ,sõimes', oma osa teose kirjutamisel. Nu jääme siis kindlaks öeldu juure ja ütleme nii, nagu oli juba öeldud.

Aga nüüd — nii kahju kui mul ka on — pean lõpetama tänase kirjutamise: minu väike uur, üks ilus mälestus ilusast ajast, näitab hilist, õigemini varast tundi. Ühtlasi kuulen kahtlasi samme teises kambris, üht askeldamist öisel tunnil . . . nüüd liikus uks . . . Vaenlane . . . on lähedal . . . ja on valvel.

Järgmisel päeval, pääle sanhedrini, kui tulin töölt, käisin kirjastaja juures, kus leppisime lõpulikult kokku käsikirja trükkimise asjus. Siis jooksin üles, meie kivimaja teisele korrale, võtsin trepiastmeid ikka kolmekaupa, ikka kolmekaupa, samuti kui neid kord võttis naaber, kuulus advokaat. Tahtsin võtta oma teose ja viia trükkikotta ... otsekohe ... veel samal minutil.

Kuid kirjutuslaua sahtel oli lahti murtud ... kirvega, või mõne teise raske terariistaga. Käsikiri oli kadund. Ahjus hõõgus kuhi söelepõlend paberilehti, tuulesellid irvitasid korstnajalas. Ja sääl lähedal seisis mu naine, endine neiu Saar, ja vaatis mulle otsa ... mitte just vaenuliku pilguga umbes nagu eile ... vaid nii ... nii, nagu vaadeldakse karistatud koolipoissi.

Tartus. 1920