Ivanhoe/XXVII
←XXVI
|
Ivanhoe Walter Scott, tõlkinud A. H. Tammsaare |
Kahekümneseitsmes peatükk.
Sa vilets eit! Sul rääkida |
Kui Urfried Rebekka mõnades ja ähvardades sinna tagasi oli ajanud, kust ta tasahilju lahkunud, jätkas ta vastupaneva Cedricu kaasakiskumist, kuni ta tema väikesesse ruumi viis, mille ukse ta hoolega sulges. Siis tõi ta puhvetilaualt viinakarika ja kaks pudelit ning pani need lauale, kuna ta ennemini kinnitavalt kui küsivalt ütles: „Sina oled saksilane, isa. Ära salga,“ jätkas ta nähes, et Cedric vastama ei tõtta. „Emakeele kõla on magus mu kõrvale, kuigi ma teda harva kuulen ja sedagi viletsate orjade suust, keda uhked normannid kõige alatumaid töid siin tegema sunnivad. Sina oled saksilane, isa, saksilane ja peale oma püha ameti veel vabamees. Sinu hääl kõlab nii armsalt minu kõrvus.“
„Kas siis saksi preestrit siin lossis ei käi?“ vastas Cedric. „See oleks ju, arvan ma, nende kohus, et nad rõhutud ja vaevatud maalapsi trööstiksid.“
„Nad ei käi mitte või kui nad tulevad, siis arvavad nad paremaks oma võitjate lauas prassida,“ vastas Urfried, „kui oma suguvendade ohkeid kuulata, nõnda vähemalt räägib kuulujutt, mina ise ei tea neist midagi. See loss pole kümne aasta jooksul kordagi oma väravaid vaimulikkudele avanud, ehk olgu siis et tuli liiderlik normanni kaplan, kes osa võttis Front-de-Boeufi öistest prassimistest, aga ka see on juba ammugi läinud viimast aru andma oma ametikohuste täitmise üle. Kuid sina oled saksilane, saksi preester ja minul on sinult midagi küsida.“
„Mina olen saksilane,“ vastas Cedric, „kuid kindlasti vääritu preestri nime kandma. Lase mind oma teed minna, ma vannun, et ma tagasi tulen või et ma kellegi teise meie isadest saadan, kes rohkem väärt on sinu pihtimist kuulma.“
„Peatu üürikesekski,“ ütles Urfried. „Hääl, mida sa kuuled, mattub varssi külma mullaga ja ma ei tahaks niisuguse loomana surra kui olen elanud. Kuid viin peab mulle jõudu andma oma elukoledusi jutustada.“ Ta tühjendas karika niisuguse hirmsa ahnusega, nagu kardaks ta vähematki tilka kaotada. „See uimastab,“ lausus ta sõõmu lõpul silmi tõstes, „kuid ei karasta… Joo kaasa, isa, kui sa tahad minu jutustust kuulda ilma põrandale langemiseta.“ Cedric oleks temaga kokku joomast loobunud selles saatuslikus pidutsemises, kuid tema märguandmises väljenes niipalju kärsitust ja meeleheidet, et valemunk tema soovi pidi täitma. Ta tühjendas täie peekri ja naine hakkas oma jutustusega peale, nagu oleks ta külalise järeleandmisest rahuldunud.
„Isa, mina pole mitte nii viletsana sündinud,“ algas ta, „nagu sa mind praegu näed. Mina olin vaba, olin õnnelik, mind austati, mind armastati ja mina armastasin. Praegu olen ma vilets ja alatu ori — varemini, ilusana, oma isanda kirgede mängukann — hiljemini, kui ilu kadunud, tema viha ja põlguse ese. Imestad sa, isa, et ma inimsugu vihkan ja kõige rohkem seda tõugu, kes minu niisuguseks teinud? Kas võib see olevus, kes sinu ees seisab ja kelle viha otsib lahutust võimetus needuses, kunagi unustada, et tema oli kord suursuguse Torquilstone thani tütar, kelle ees värisesid tuhanded vasallid?“
„Sina Torquil Wolfgangeri tütar!“ hüüdis Cedric tagasi põrgates. „Sina, sina selle suursuguse saksi tütar, kes oli minu isa sõber ja sõjakaaslane!“
„Sinu isa sõber!“ hüüdis Urfried. „Siis seisab minu ees Saksi Cedric, sest suursugusel Hereward von Rotherwoodil oli ainult üks poeg, kelle nime tuntakse suguvendade seas väga hästi. Aga kui sina oled Cedric von Rotherwood, milleks siis see vaimulik riie? Oled sa meele heitnud isamaa päästmises ja oled rõhumiste eest pelgupaika otsinud kloostri tiiva all?“
„See on ükskõik, kes mina olen,“ ütles Cedric. „Jätka, sa vilets naine, oma jutustust koledusest ja süüst! Süüd peab seal olema, juba ainult selles, et oled elanud ja nüüd seda jutustad.“
„On, on,“ vastas vilets naine, „sügav, must, needusväärne süü, mis koormana minu hingel lasub — süü, mida ükski puhastustuli minu hingelt ei suuda võtta. — Jah, siin saalides, mida värvib minu suursuguse isa ja vendade veri — just neissamus saalides pidin ma nende mõrtsuka armukeseks, orjaks ja tema lõbudest osavõtjaks saama, mis muutis iga minu elustava hinguse kuritööks ja needuseks.“
„Vilets naine!“ hüüdis Cedric. „Ja kuna sinu isa sõbrad, kuna iga truu Saksi süda sinu isa ja tema vaprate poegade hingede eest palvetades ka tapetud Ulricat ei unustanud, kuna kõik sinu surma leinasid ja austasid, elasid sina meie viha ja põlguse väärilisena — elasid ühes metsiku türanniga, kes tappis sinu lähimad ja kallimad, kes valas ennemini laste vere, kui et ükski meesvõsu suursugusest Torquil Wolfgangeri majast oleks elama jäänud: temaga ühenduses oled sa elanud — seaduseta armuköidikuis!“
„Seaduseta köidikuis, tõepoolest, kuid mitte armuköidikuis,“ vastas vanaeit. „Armastust leidub ennemini igaveses needuses, kui nende neetud võlvide all… Ei, vähemalt seda ei või ma omale mitte ette heita. Viha Front-de-Boeufi vastu täitis mu hinge kõige sügavamalt ja seda isegi tema kuriteoliste õrnuste silmapilgul.“
„Teie vihkasite teda, aga elasite ometi,“ ütles Cedric. „Vilets! kas siis ühtegi pistoda, nuga või juuksenõela ei leidunud! Õnn sulle, et normanni lossi saladused hauasaladuste sarnased on! Oleksin mina ainult aimanud, et Torquili tütar elab oma isa mõrtsukaga räpases ühenduses, ustava saksilase mõõk oleks su kas või sinu armukese kaenlas tabanud.“
„Kas tõesti oleksid sa Torquili nimele selle õiguse osaks lasknud saada?“ ütles Ulrica, sest meie jätame tema võetud nime Urfriedi nüüd maha. „Siis oled sa tõsine saksilane, nagu kuulujutt sinust räägib! Sest isegi nende neetud müüride vahel, kus, nagu sa ütled, süü enda läbinägemata saladuslikkusega katab, isegi siin on Cedricu nimi kõlanud, ja mina, kes olen vilets ja maha tallatud, rõõmustasin mõeldes, et meie õnnetul rahval elab veel kättemaksja. Ka minul olid oma kättemaksu-silmapilgud. Ma tekitasin tülisid meie vaenlaste keskel, muutsin prassimise tapvaks riiuks. Nägin nende verd voolamas, kuulsin nende suriohkeid! Vaata mind, Cedric, kas ei leia sa sellelt närtsinud ja teotatud näolt veel Torquili jooni?“
„Ära küsi minult seda, Ulrica,“ vastas Cedric toonil, milles segatud kurbus jälkusega. „Need jooned sünnitavad sarnasuse, mis tõuseb hauast, kui kurivaim eluta keha hingestab.“
„Olgu nõnda,“ vastas Ulrica, „aga ometi olid need põrgulikud jooned kord valgusvaimu näokatteks, kui nad suutsid vanema Front-de-Boeufi ja tema poja Reginaldi vahele vaenu külvata! Põrgupimedus peaks seda katma, mis siis sündis, kuid kättemaks peab loori kergitama ja mõistamisi tähendama, mis ärataks surnud valjult rääkima. Kaua oli vaenutuli hingitsenud vägivaldse isa ja tema metsiku poja vahel, kaua olin ma vargsi seda loomuvastast viha kasvatanud, kuni ta viimaks arutul joomingu tunnil leegitsema lõi ja iseoma laua äärde langes minu rõhuja oma poja käe läbi — niisugused on need saladused, mida varjavad need võlvid! — Lõhkege, te neetud võlvid,“ lisas ta juurde ja tõstis silmad ülespoole, „ja matke oma alla kõik, kes tunnevad seda saladust!“
„Ja sina, süü ja viletsuse olevus,“ ütles Cedric, „missugune oli sinu saatus pärast sinu auröövija surma?“
„Aima ise, aga ära küsi minult. Siin, siin elasin ma, kuni vanadus — enneaegne vanadus need tontlikud jooned mulle näkku vajutas, elasin vihatuna ja teotatuna seal, kus millalgi minu sõna kuulatud, olles sunnitud oma kättemaksuhimu, mis varemalt nii rikkalikku lõikust pidanud, alandama väikeseks kurjuseks nurisevate teenijate vastu või asjatuks needuseks võimetu vanaeide suus või olles sunnitud oma üksikust tornist kuulma prassimise müra, millest ise millalgi osa võtsin, ja uute rõhutud ohvrite karjumist ning oigamist.“
„Ulrica,“ ütles Cedric, „kuidas julgesid sa südamega, mis nähtavasti ikka veel sinu kuritegude ja nende tasu järele igatseb, pöörduda selle poole, kes kannab niisugust kuube? Mõtle ometi, õnnetu naine, mis võiks püha Edward isegi sinu heaks teha, kui ta oleks isiklikult siin? Kuninglik pihti-isa võis taeva abil paised kehalt peletada, aga hinge pidalitõbe võib ainult Jumal ise ravitseda.“
„Kuid ometi, ära pöördu minust kõrvale, sa tume vihaprohvet,“ hüüdis eit, „vaid ütle mulle, kui võid, missugune on nende uute ja kohutavate tundmuste lõpp, mis praegu minu üksildusse tungivad? Miks tõusevad ammu tehtud teod mu silmade ette uues ja võitmatus koleduses? Missugune saatus ootab sealpool hauda seda, kellele Jumal on määranud siin maa peal nii kirjeldamata viletsust kannatada? Ennemini oleksin võinud ma pöörduda meie ristimata esiisade jumalate Wodani, Hertha ja Zernebocki — Mista ning Skogula poole, kui kannatada neid hirmsaid eeltundmusi, mis kihvtitavad viimasel ajal minu valve- ja ka unetunde.“
„Mina pole preester,“ ütles Cedric vastikusega sellest süü-, viletsuse- ja meeleheite-kogust kõrvale pöördudes, „mina pole preester, kuigi kannan preestri riideid.“
„Vaimulik või ilmalik,“ vastas Ulrica, „kuid sina oled esimene, keda ma kahekümne aasta jooksul näen ja kes kardab Jumalat ning austab inimest — tahad siis sinagi mu meeleheite ohvriks jätta?“
„Mina käsin sind kahetseda,“ ütles Cedric. „Katsu paluda ja kahetseda ning olgu Jumal sulle armuline! Kuid mina ei või ega taha kauemini enam sinu juures viibida.“
„Peatu veel silmapilguks!“ ütles Ulrica, „ära jäta mind maha, mu isa sõbra poeg, et kurivaim, kes kogu mu elu valitsenud, sinule su kõva südant ei katsuks kätte maksta! Arvad sa, et kui Front-de-Boeuf Saksi Cedricu niisuguses riides siit lossist leiaks, siis tema elul veel palju päevi oleks? Tema silm hoiab sind taga, nagu piilub kulli silm oma saagi järele.“
„Olgugi nõnda,“ ütles Cedric, „kiskugu ta mind oma noka ja küüntega, aga ometi ei pea minu suu sõnu rääkima, millega süda nõus pole. Mina tahan surra saksilasena — ustavana sõnas ja avalikuna teos. Jäta mind, ära puutu mind, lase mind minna! Front-de-Boeufi enda välimus on mulle vähem vastik kui sinu oma, sa alandatud ja teotatud olevus!“
„Olgu siis nõnda,“ ütles Ulrica teda kauemini mitte enam kinni pidades, „mine oma teed ja unusta oma suuruse häbematuses, et sinu ees seisev vilets olevus on sinu isa sõbra tütar. Mine oma teed, kui kannatused on mu eraldanud inimsoost, eraldanud just neist, kellelt pidin lootma abi, aga oma kättemaksmises ei taha ma nendest mitte eraldatud olla! Ükski inimene ei aita mind, kuid kõigi kõrvad peavad helisema tegudest, millega mina tahan nüüd toime saada! Ela hästi! Sinu põlgus katkestas viimase sideme, mis ühendas mind mu rahvaga, sest ma mõtlesin, et minu vaevad võiks mu rahvas kaastundmust äratada.“
„Ulrica,“ ütles Cedric tema sõnust liigutatuna, „sa oled elus niipalju viletsust ja süüdi kannatanud, tahad sa siis nüüd, kus su silmad su oma süüdi näevad, ennemini meeleheitele anduda, kui tunda kahetsust, mis oleks kohasem?“
„Cedric,“ vastas Ulrica, „sina tunned vähe inimese südant. Nõnda talitada, nagu mina olen talitanud, nõnda mõelda, nagu mina mõelnud, nõuab meeletut maitsmishimu, mis segatud terava januga kättemaksmise — uhke võimuteadvuse järele: liiga joobnustavad joogid inimese südamele. Kuid nende võim on möödas. Vanadusel pole enam lõbu, kortsus nägu ei avalda enam mõju, isegi kättemaks sureb võimetusse needmisse. Siis tuleb südametunnistus oma maohambaga, lisaks veel mineviku kahetsemine ning meeleheide tuleviku pärast! Ja kui viimaks kõik tugevad kired on kadunud, muutume meie kuradite sarnaseks põrgus, kes võivad ehk südametunnistust tunda, mitte aga kahetsust. Kuid sinu sõnad äratasid minus uue hinge. Sa ütlesid õieti, et neile on kõik võimalik, kes julgevad surra! Sina näitasid mulle kättemaksu abinõud ja ole kindel, mina tarvitan neid. Seni asus kättemaks ühes teiste kirgedega minu rinnas, nüüd aga valitseb tema ainuüksi seal, ja sina ise ütled kord, et oli Ulrica elu mis oli, aga surmas sai ta oma isa tütre vääriliseks. Väljas on jõud, mis lossi piirab: kiirusta neid tormijooksule ja kui sa idapoolsest tornist näed punast lippu lehvitatavat, siis rõhu normanne kõvasti, sest siis on neil küllalt tegemist lossi sees ja sina valdad vallid noolte ja pillutud kivide peale vaatamata. Mine, ma palun sind. Andu oma saatusele ja jäta mind minu oma hooleks.“
Cedric oleks tahtnud lähemalt teada saada tumedalt tähendatud kavatsusist, kuid Front-de-Boeufi kare hääl tuli kuuldavale, mis hüüdis: „Kuhu jääb see laisk preester? Püha Compostella nimel, ma teen temast märtri, kui ta siin ümber kolab, et minu teenijate seas äraandmist õhutada.“
„Kui hea prohvet on halb südametunnistus!“ hüüdis Ulrica. „Ent ära pane teda tähele, välja ja oma rahva juurde! Laske oma saksi sõjakisa kuulda, laulgu nad oma Rollo sõjalaulu, kui nad tahavad, kättemaks saadab seda.“
Nõnda rääkides kadus ta kõrvaluksest, kuna Reginald Front-de-Boeuf ruumi sisse astus. Cedric sundis end kõrgi paruni ees kummarduma, kes vastas tema viisakuse kerge peanikutusega.
„Teie pihtimine kestis kaua, isa, kuid seda parem neile, sest see sündis viimast korda. Valmistasid nad surmale vastu?“
„Mina leidsin nad,“ ütles Cedric oma kõige paremas prantsuse keeles, „kõige halvema ootuses juba sellest silmapilgust saadik, kus nad teavad, kelle võimusesse nad on langenud.“
„Aga kuidas see on, härra munk,“ ütles Front-de-Boeuf, „sinu keelel on saksi maik.“
„Mind kasvatati püha Witholdi kloostris Burtonis,“ vastas Cedric.
„Soo,“ tähendas parun, „kuid teile oleks parem, kui oleksite normann, ning parem oleks see ka minule, kuid hädal pole käskjalgades valikut. See püha Witholdi klooster Burtonis on öökulli pesa, mille peaks hävitama. Varssi tuleb päev, kus mungakuub saksilasi sama vähe kaitseb kui raudriiegi.“
„Jumala tahtmine sündigu,“ ütles Cedric vihast väriseval häälel, mida Front-de-Boeuf pidas hirmu tunnuseks.
„Mulle tundub,“ ütles ta, „sa näed juba vaimus meie sõdureid oma refektooriumis ja õllekeldris. Kuid loobu korraks oma pühast ametist ja tee midagi muud, siis magad sa oma mungakambris sama kindlasti nagu tigu oma karbis.“
„Avaldage oma käsk,“ ütles Cedric surutud meeleliigutusega.
„Tule mulle siis läbi selle koridori järele, et ma võiksin su taguväravast välja lasta.“
Ja arvatava munga ees sammudes õpetas Front-de-Boeuf teda tema toimetuses järgmiselt:
„Sa näed ju, härra munk, seal seda saksilaste seakarja, kes on julgenud Torquilstone lossi kallale tungida. Räägi selle kindluse nõrkusest, mis sul pähe tuleb, või jutusta midagi muud, et neid vähemalt kahekümneneljaks tunnikski siin kinni pidada. Vaheajal vii aga see kiri… kuid pea: oskad sa lugeda, preester?“
„Mitte ainustki tähte peale minu palveraamatu,“ vastas Cedric, „ja sedagi mõistan ainult sellepärast, et ma ta peast tean — kiidetud olgu neitsi Maria ja püha Withold!“
„Seda paremini kõlbad sa minu käskjalaks. Vii see rull Filip de Malvoisini lossi, ütle, et see tuleb minult ja et selle kirjutas tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert ning et mina palun ta niisuguse kiirusega Yorki läkitada, nagu seda hobu ja mees suudavad. Ütle talle, et ta mureta oleks, sest tema leiab meid kindluse müüri tagant terveina ja puutumatuina. Häbi, et meie oleme sunnitud nende jooksikute eest endid varjama, kes harjunud on põgenema juba meie lippusid lehvimas nähes ja meie hobuste kapjade müdinat kuuldes! Preester, tarvita mõnda oma kavalust, et neid võrukaelu siin kinni pidada, kuni meie sõbrad oma piikidega pärale jõuavad. Minu kättemaksmis-himu on äratatud ja tema ei puhka enne kui ta on kullina oma isu täis saanud.“
„Minu kaitsepühimuse nimel,“ ütles Cedric suurema energiaga kui see tema kutsele kohane, „ja iga teise vaga nimel, kes on Inglismaal elanud ja surnud, teie käsk peab täidetama! Ükski saksilane ei pea oma paigalt liikuma, kui minu kunst ja mõju suudavad neid seal kinni pidada.“
„Ha!“ ütles Front-de-Boeuf, „sa muudad oma tooni, härra preester, ja räägid lühidalt ning julgelt, nagu ripuks su süda selle saksilaste karja tapmise küljes ja ometi oled sa ise nende sigade sugulane.“
Cedric oli varjamises vähe harjunud ja oleks praegusel silmapilgul hea meelega Wamba leidlikult peaajult mõnd näpunäidet soovinud. Aga häda teritab aru, nagu ütleb vanasõna, ja ta pomises midagi inimestest, kes olevat ju kirikust ja riigist väljaheidetud röövlid.
„Despardieux!“ vastas Front-de-Boeuf, „see on tõsi. Ma unustasin, et nad mõne rasvase abti samuti võivad puhtaks röövida, nagu oleksid nad sellest soolasest kanalist lõuna pool sündinud. Kas ei olnud see mitte püha Ives’i abt, kelle nad tamme külge sidusid ja seal sundisid teda jumalateenistust pidama, kuna nemad samal ajal tema kaste ja kohvreid tustisid? — Ei, neitsi Maria nimel, selle nalja mängis Gualtier von Middleton, üks meie oma sõjakaaslasist. Kuid need olid saksilased, kes püha Bees’i kabelist küünlajalad, karikad ja riistad röövisid, eks olnud?“
„Need olid jumalakartmatud inimesed,“ vastas Cedric.
„Ja nad jõid kõik selle hea viina ja õlle, mis oli nii mõnegi salajoomingu tarvis varutud, kuna aga sealjuures tõendatakse, et ollakse ametis valvamise ja varase palvega! Preester, sa oled kohustatud niisugust pühaduse rüvetamist kätte maksma.“
„Olen tõepoolest kohustatud kätte maksma,“ pomises Cedric, „püha Withold tunneb mu südant.“
Nõnda kõneldes oli Front-de-Boeuf ühes oma kaaslasega taguväravale jõudnud, kus nad mööda üksikut planki üle kraavi minnes kuhugi väliskindlusse jõudsid ning sealt tõstesilla kaudu vabale pinnale.
„Mine siis ja kui sa peale oma ülesande täitmist siia tagasi tuled, siis leiad sa Saksi liha odavana, nagu sealiha Sheffieldi tapamajades kunagi. Ning kuule, sina näid lõbus pihti-isa olevat — tule pärast lahingut siia, siis tahan ma sulle niipalju Malvaasia viina anda, et kogu su klooster võib himu otsa juua.“
„Kindlasti puutume meie veel kokku,“ vastas Cedric.
“Seni siin sulle pisut,“ jätkas normann, ja kui nad tagu-ukse juurde astusid, surus ta Cedricu vastupunnivasse pihku kuldtüki, öeldes: „Pea meeles, et ma sul kuue kui ka naha seljast maha tõmban, kui sa oma ülesannet ei täida.“
„Annan luba üht kui ka teist teha,“ vastas Cedric ja sammus rõõmsalt üle vaba välja edasi, „kui ma midagi paremat sinult pole ära teeninud.“ Siis lossi poole tagasi pöördudes viskas ta kuldtüki andjale järele ja hüüdis: “Petis normann, sinu kuld kadugu ühes sinuga.“
Front-de-Boeuf kuulis neid sõnu ebaselgelt, kuid liigutus oli kahtlane. „Vibumehed!“ hüüdis ta valvuritele välimisel müüril, „saatke nool läbi selle munga kuue. Kuid pidage,“ hüüdis ta, kui valvurid oma vibud vinna tõmbasid, „ei maksa vaeva; peame seni teda usaldama, kuni meil paremat pole. Ma arvan, ta ei julge mind ära anda; halvemal korral võin ma ikkagi nende Saksi koertega asju ajada, kes mul kindlasti luku taga seisavad. Hei! vangivaht, lase siia tuua Cedric von Rotherwood ja see teine mats, tema kaaslane, see lähendab von Coningsburgh — Athelstane, või kuidas nad teda nimetavad. Juba ainult nende nimed on normanni rüütli keelele koledus ning neil on seapeki maik. Anna mulle kärakas viina, nagu ütleb lõbus prints Johann, et ma võiksin selle halva maigu suust loputada — viige see relvakambrisse ja tooge sinna ka vangid.“
Tema käsud täideti. Kui ta sinna Gooti saali astus, kus nii mõnigi sõjasaak tema enda kui ka isa päevilt seinal rippus, seisis viinapudel juba laual ja kaks saksi vangi nelja vahi valvel. Front-de-Boeuf võttis hea sõõmu viina ja pöördus siis saksilaste poole — sest selle tõttu, et Wamba oma mütsi silme peale oli surunud, valgus tume oli ja parun Cedricut ainult pealiskaudselt tundis (kes oma normanni naabritest kõrvale hoidus ja harva oma mõisast lahkus), ei saanud ta kohe pettuse jäljile, mille abil tema tähtsam vang põgenenud.
„Inglismaa vaprad mehed,“ ütles Front-de-Boeuf, „kuidas meeldib teil Torquilstones? Kas mõistate nüüd, mis teie surquedy ja outrecuídance[1] Anjou printsi pidul väärt on? Olete ehk unustanud, kuidas teie kuningliku Johni teenimata võõrussõpruse tasusite? Jumala ja püha Dennise nimel, kui teie mitte kõige kallimat lunastusraha ei maksa, siis riputan teid jalgupidi siia aknaraua külge, kuni kullid ja varesed teist ainult luukered on järele jätnud! Rääkige, Saksi koerad, mis pakute oma väärtuseta elu eest? Mis ütlete teie, von Rotherwood?“
„Mina ei anna pennigi,“ vastas vaene Wamba, „ja mis jalgupidi ülesriputamisse puutub, siis öeldakse, minu peas olnud juba siis kõik pahempidi, kui mulle alles esimene titemüts pähe pandi, nõnda jalgu üles poole pöördes võib kõik jällegi õigetpidi minna.“
„Püha Jeenoveeva!“ hüüdis Front-de-Boeuf, „kes see on?“
Ja käeseljaga lükkas ta Cedricu mütsi narri peast ning kiskus tema krae lahti, kust alt orjatunnus nähtavale tuli — hõbevõru kaela ümber.
„Giles!… Clement!… koerad ja varganäod!“ karjus normann tulivihaselt, „kelle te mul siia olete toonud?“
„Mina arvan teile öelda võivat,“ ütles de Bracy, kes praegu sisse astus, „et see on Cedricu narr, kes nii mehiselt Yorki Isaakiga platside eesõiguse pärast võitles.“
„Seda tasun neile mõlemile,“ vastas Front-de-Boeuf: „nad peavad ühes võllas rippuma, kui mitte tema isand ja kult von Coningsburgh nende elu eest hästi ei maksa. Nende rikkusest ei jätku, nad peavad ka selle karja, kes lossi piirab, endaga kaasa tooma ning peavad alla kirjutama lepingu, et loobuvad oma oletatud eesõigusist ja tahavad elada meie vasallide ja sulastena. Olgu õnnelikud, kui me neile praegu algaval uuel ilmakorral nende hingusegi jätame. Minge,“ ütles ta kahele vahile, „otsige mul õige Cedric välja, siis annan teile teie eksituse andeks, liiatigi veel, et te Saksi franklini narriga vahetasite.“
„Ah,“ ütles Wamba, „kuid teie rüütellik kõrgus leiab peagi, et meie seas on rohkem narre kui franklineid.“
„Mis see võrukael sellega arvab?“ ütles Front-de-Boeuf ja vaatas oma kaaslastele otsa, kes nüüd kõheldes ja viivitades öeldud said, et kui see õige Cedric ei ole, siis nemad üldse ei tea, mis temaga on.
„Taeva pühad!“ hüüdis de Bracy, „tema pidi mungakuues põgenema.“
„Põrgu kuradid!“ hüüdis Front-de-Boeuf, „see oli siis Rotherwoodi kult, kelle ma taguväravale viisin ja ise oma käega välja lasksin. Ja sina,“ ütles ta Wambale, „kelle narrus sinust endast veel suuremate idiootide tarkuse üle lõi, — sinu teen ma preestriks, lasen su pea paljaks ajada! Võtke ta, kiskuge tal peanahk maha ja heitke ta siis üle pea-kaela müürilt alla. Noh, sinu elukutse on naljatada, võid sa seda nüüd?“
„Teie teod on paremad kui teie sõnad, suursugune rüütel,“ vastas Wamba, kelle naljatamist isegi lähedase surma kartus ei suutnud takistada, „sest kui teie mulle kavatsetud punase mütsi annate, siis teete mu lihtsa munga asemel kardinaliks.“
„See vilets on otsustanud oma elukutses surra,“ ütles de Bracy. „Front-de-Boeuf, sa ei peaks teda tapma. Anna ta mulle, tehku ta minu vabarühmale nalja. Mis sa ise arvad, võrukael? Võtad sa armuandmise vastu ja tuled ühes minuga sõtta?“
„Ja muidugi, aga ainult oma isanda loal,“ ütles Wamba, „sest vaadake (ta näitas oma orjatunnust kaelas), seda ei või ma ilma temata ära võtta.“
„Oo, normanni saag lõikab peagi saksilase kaelavõru läbi,“ ütles de Bracy.
„Ah, suursugune härra,“ ütles Wamba, „siis hakkab selle kohta vanasõna:
Normann siin saeb Inglis’ puud, |
„Teed hästi, de Bracy,“ ütles Front-de-Boeuf, „et sa siin seisad ja narri loba kuulad, kuna aga meid endid hävitus ähvardab! Kas sa ometi ei näe, et meid on üle löödud ja et lootus, oma sõpradega ühendusse astuda, on just sama kirju aadlimehe kaudu nurja aetud, kellega sina nii vennalikult ümber käid. Mida võiksime nüüd muud loota, kui aga silmapilkset tormijooksu lossi kallale.“
„Siis müürile,“ ütles de Bracy. „Millal oled sa mind näinud tõsiseks muutuvat, kui on lahingust juttu? Kutsu tempelrüütel alla ja lase teda poolgi nii hästi oma elu eest võidelda, nagu ta tegi seda oma ordu pärast. Mine ka ise oma suure kehaga müürile. Lase mind omal viisil talitada ja ma ütlen, saksi röövlid võivad sama hästi pilvedele ronida kui Torquilstone lossi. Mõtled sa aga nende röövlitega läbirääkimisi alata, miks ei tarvita sa siis selle auväärt franklini vahetalitust, kes nii hoolega seda viinapudelit silmitseb? Säh, saksilane,“ jätkas ta Athelstane poole pöördudes ja temale karikat andes, „loputa selle suursuguse märjukesega oma kõri ja ärata oma hing järelemõtlemiseks, mida tahaksid sa oma vabastamiseks teha.“
„Mida mees teha võib,“ vastas Athelstane, „kui see mitte mehise mehe au vastu ei käi. Laske mind ühes mu kaaslastega vabaks ja mina maksan lunastuseks tuhat marka.“
„Ja kas tahaksid peale selle kinnitada, et see inimkari lossi ümbert kaob, kes piirab teda Jumala ja kuninga rahust hoolimata?“ ütles Front-de-Boeuf.
„Sel määral nagu suudan,“ vastas Athelstane, „viin nad siit ära. Ja ma loodan, isa Cedric aitab mind selles niipalju kui ta võib.“
„Siis oleme nõus,“ ütles Front-de-Boeuf, „sina saad ühes nendega vabaks ja rahu olgu mõlemate poolte vahel tuhande marga eest. See on tühine lunastusraha, saksilane, ja sina peaksid meile meie väikese nõudmise eest tänulik olema. Kuid pane tähele: see kokkulepe ei ulatu juudi Isaakini.“
„Ka mitte Isaaki tütreni,“ ütles tempelrüütel, kes siia oli tulnud.
„Kumbki neist ei kuulu saksilase kaaskonda,“ ütles Front-de-Boeuf.
„Mina poleks väärt kristlase nime kandma, kui see nõnda oleks,“ vastas Athelstane. „Talitage nende uskmatutega nagu heaks arvate.“
„Ka ei käi see lunastusraha leedi Rowena kohta,“ ütles de Bracy. „Kunagi ei pea võidama minust öelda, et ma ilma ühegi mõõgalöögita nii kena saagi omal käest lasksin.“
„Sama ei käi meie leping ka selle viletsa naljahamba kohta, kelle ma näiteks kinni pean igale võrukaelale, kes nalja julgeb tõeks pöörda.“
„Leedi Rowena,“ vastas Athelstane kõige kindlamalt, „on minu kihlatud mõrsja. Ennemini kiskugu mind metshobused lõhki, kui et ma valmis oleksin temast lahkuma. Ori Wamba päästis täna isa Cedricu elu ja ennemini kaotan mina oma elu kui ma tema juuksekarvagi lubaksin kõverdada.“
„Sinu kihlatud mõrsja! Leedi Rowena sinusuguse vasalli kihlatud mõrsja?“ ütles de Bracy. „Saksilane, sa näed vististi und, et sinu seitse kuningriiki on tagasi tulnud. Kinnitan sulle, Anjou suguvõsa printsidel pole viisiks oma hoolealuseid sinu seisusest meestele anda.“
„Minu seisus, uhke normann,“ vastas Athelstane, „põlvneb puhtamast ja vanemast allikast, kui mõne kerjusliku prantslase oma, kes omale eluülespidamist muretseb tema lipu ümber kogunenud varaste vere müümisega. Minu esivanemad olid kuningad, tugevad jõult ja targad nõult, kes iga päev oma saalis rohkem sadandeid võõrustasid kui sinul leidub poolehoidjaid ja kelle nime ülistasid minstrelid, kuna Wittenagemotes nende seadused alal hoidis; nende luud maeti palvete saatel ja nende haudadele ehitati kirikud.“
„Said ometi, de Bracy,“ ütles Front-de-Boeuf, kel hea meel oli hoobi üle, mille tema kaaslane saanud, „saksilane tabas sind hästi.“
„Nii hästi, nagu seda vang võib,“ ütles de Bracy ilmse hooletusega, „sest neil, kelle käed seotud, peab keel vaba olema. Kuid sinu terav vastus,“ pöördus ta Athelstane poole, „ei vabasta leedi Rowenat.“
Selle peale ei vastanud Athelstane midagi, sest nii kui nii oli ta juba harilikust rohkem rääkinud sama küsimuse kohta. Kõneluse katkestas teender teatega, et taguväraval keegi munk sisselaskmist paluvat.
„Püha Benneti, nende kerjuste printsi nimel,“ ütles Front-de-Boeuf, „on siis seekord mõni õige munk või jällegi petis? Katsuge seda teada saada, orjad, sest kui te veel kord lasete end petta, pistan teil silmad peast ja lasen hõõguvad söed nende asemele panna.“
„Olen valmis teie äärmist viha kandma, härra,“ ütles Giles, „kui see mitte tõsine paljaspea ei ole. Teie kannupoiss Jocelyn tunneb teda hästi ja ütleb, tema olevat vend Ambrosius, kes Jorvaulx’i kloostriülema juures teenistuses.“
„Too ta siia,“ ütles Front-de-Boeuf, „vististi toob ta meile teateid oma lõbusalt isandalt. Kindlasti on kuradil pidupäev ja preestrid on oma kohustest vabastatud, kuidas muidu võiksid nad nõnda mööda maad ümber kolada. Viige vangid ära ja sina, saksilane, mõtle selle üle järele, mis sa kuulsid.“
„Mina nõuan,“ ütles Athelstane, „auväärilist vangistust ning tarvilikku hoolt minu laua ja voodi eest, nagu minu seisusele ja sellele kohane, kes peab läbirääkimisi lunastusraha üle. Peale selle kutsun ma seda, kes end teie seast kõige paremaks peab, enesele oma kehaga vastust andma minu vabaduse röövimise pärast. Selle väljakutse saatsin teile juba lauaülemaga, nüüd olete seda mu enese suust kuulnud ja peate mulle vastama. Siin on mu kinnas!“
„Mina ei vasta oma vangi väljakutsele,“ ütles Front-de-Boeuf; „ka ei pea sina seda tegema, de Bracy. — Giles,“ jätkas ta, „riputa see kinnas põdrasarve otsa: sinna jääb ta seniks, kuni tema härra vabaks meheks saab. Peaks tema teda siis tagasi nõudma või oma praegust vangipõlve seadusvastasena tõendama, siis — püha Christoferi nimel — on tal mehega tegemist, kes kunagi ühtegi väljakutset pole tagasi lükanud, olgu jalgsi või ratsa, üksi või ühes oma vasallidega.“
Nõnda siis viidi saksi vangid ära ja munk Ambrosius astus sisse, kes oli nähtavasti suures segaduses.
„See on see tõsine Deus vobiscum[2],“ ütles Wamba vagast vennast mööda minnes, „teised olid ainult jäljendid.“
„Püha jumalaema!“ ütles munk rüütlite poole pöördudes, „lõpuks ometi olen kindlas paigas ja kristlaste seas.“
„Kindlas paigas oled sa küll,“ vastas de Bracy, „ja mis kristlikkusse puutub, siis seisab siin parun Reginald Front-de-Boeuf, kelle silmas juut kõige jälgim olevus on, ja hea tempelrüütel Brian de Bois-Guilbert, kelle kohuseks on saratseenide tapmine… Kui need mitte head kristlikud tunnused pole, siis teisi ma neis ei tunne.“
„Teie olete meie auväärt isa, Jorvaulx’i priori Aymeri sõbrad ja liitlased,“ ütles munk, ilma et ta de Bracy vastuse tooni oleks tähele pannud, „ja teie olete kohustatud temale abi andma oma rüütellikkuse tõotuse kui ka halastuse tõttu, sest mis ütleb õnnis püha Augustinus oma raamatus De civitate Dei[3]…“
„Mis ütleb saadan!“ hüüdis Front-de-Boeuf vahele, „või veel parem: ütle, mis sul rääkida, härra preester. Meil on vähe aega pühade kirikuisade sõnade kuulamiseks.“
„Sancta Maria[4]!“ hüüdis isa Ambrosius, „kui ruttu süttivad need pühitsemata ilmalapsed vihale. Kuid olgu teil teada, vaprad rüütlid, et teatud mõrtsukalised kelmid, kes on endast heitnud Jumala kartuse ja ka lugupidamise kiriku vastu ning midagi ei hooli paavsti pühast käsust Si quis, Suadente Diabolo[5]…“
„Vend preester,“ ütles tempelrüütel, „seda kõike teame või aimame meie, aga ütelge meile otseteed, on teie isand, prior Aymer, vangi võetud ja kelle poolt?“
„Kindlasti,“ ütles Ambrosius, „tema on Beliali meeste käes, kes on siin metsas röövliteks ja patustavad püha kirja vastu, mis ütleb: Ära puutu minu võietuid ja ära tee minu preestritele mingit kurja.“
„Uus töö meie mõõkadele,“ ütles Front-de-Boeuf oma kaaslaste poole pöördudes. „Nõnda siis, selle asemel et meile appi tulla, palub Jorvaulx’i kloostriülem ise meilt abi? Need laisad vaimulikud aitavad ikka kõige paremini, kui sul omal kõige rohkem teha! Kuid ütle otseteed välja, preester, mida ootab sinu isand meilt?“
„Ah,“ ütles Ambrosius, „vägivaldsed käed haarasid mu auväärt isanda, pühadest käskudest hoolimata, nagu ma juba nimetasin, ja Beliali mehed röövisid tema kastid ning kohvrid ja võtsid temalt kakssada marka kõige puhtamat kulda, kuna nad peale selle temalt suurt summat nõuavad, enne kui ta nende ümberlõikamata kätest pääseks, mispärast auväärt isa Jumalas teid, kallid sõbrad, palub teda vabastada kas nõutud lunastusraha maksmisega või sõjariistade jõuga, nagu teie ise paremaks peate.“
„Võtku saadan ise seda priorit!“ ütles Front-de-Boeuf; „täna hommikul on ta liiga sügavale kannu põhja vaadanud. Millal on sinu isand kuulnud, et mõni normanni parun oma rahapunga avanud vaimuliku vabastamiseks, kelle rahakott meie omast kümme korda raskem? Ja kuidas peaksime meie ta oma vaprusega vabastama, kui meid endid kümme korda suurem meeste hulk piirab ja kui me iga silmapilk tormijooksu kardame?“
„Just seda tahtsin minagi öelda, kui teie ägedus mulle sõnadeks oleks aega annud,“ ütles munk. „Kuid, aidaku Jumal, mina olen vana ja see neetud kallaletormamine ajab minu pea segi. Ometi on tõsi, et nad kokku kogunevad ja mullavalli müüri äärde ehitavad.“
„Müürile!“ karjus de Bracy, „vaatame, mis need võrukaelad väljas teevad.“ Seda öeldes avas ta võrestatud akna, mis viis välja rõdule, ja hüüdis sealt toasolijaile: „Püha Denis, kuid vana munk toob õiged sõnumed! Nad toovad kaitsekatuseid ja suuri kilpe[6] ja vibumehed seisavad metsaserval nagu must pilv enne rahesadu.“
Ka Reginald Front-de-Boeuf vaatas välja ja puhus kohe pikalt ja valjusti oma sarve, käsutades mehed müürile igaüks oma paika.
„De Bracy, vaata sina idakülje järele, seal on müür kõige madalam. Suursugune Bois-Guilbert, sina oled elus õppinud kaitsmist ja ka kallaletungimist, pea sina silm läänemüüril. Mina ise asun eelkindlusse. Kuid ärge piirduge ainult oma paigaga, suursugused sõbrad! Täna peame igal pool olema, peame end võimalikult paljundama, et abi ja päästmist sinna viia, kus kallaletungimine kõige palavam. Meid on vähe, kuid seda puudust katku aktiivsus ja julgus, kuna meil ju ainult metslikkude kelmidega tegemist.“
„Suursugused rüütlid,“ hüüdis isa Ambrosius selles segaduses ja möllus, mille oli sünnitanud kaitsmiseks ettevalmistamine, „kas siis keegi teist ei taha auväärt isa, Jorvaulx’i priori Aymeri sõnumet kuulata? Mina palun teid, suursugune Reginald, mind kuulda võtta!“
„Pobise oma palve taevale,“ ütles äge normann, „sest meil maa peal pole aega teda kuulata. Hei, Anselm! vaata, et keev tõrv ja õli käepärast oleksid nende julgete äraandjate peade kastmiseks. Hoolitse, et vibupüssi-meestel kuulidest puudu ei tuleks. Lase minu härjapeaga lipp lehvida, need kelmid peavad varssi tundma, kellega neil täna tegemist.“
„Suursugune härra,“ jätkas munk, püüdes võita tähelepanu, „mõelge minu sõnakuulmis-tõotuse peale ja lubage, et ma oma isandalt saadud ülesande täidan.“
„Kasige see lobiseja lollpea siit minema,“ ütles Front-de-Boeuf, „pange ta kabelisse kinni, seal võib ta oma roosikrantsi sõrmitseda, kuni lärm möödas on. Torquilstone pühimused kuulavad vististi Ave’t ja Meie isa suure huviga; niisugust au, arvan ma, pole neile sest saadik osaks saanud, kus nad kivist valmis raiuti.“
„Ära teota õndsaid pühimusi, härra Reginald,“ ütles de Bracy, „meie vajame täna nende abi, enne kui me need võrukaelad laiali suudame kihutada.“
„Neilt ootan ma vähe abi,“ ütles Front-de-Boeuf, „või olgu siis, et me nad müürilt neile kelmidele pähe heidame. Seal on üks päratu suur püha Christofer, temast üksi jätkuks juba terve rühma lömastamiseks.“
Tempelrüütel oli sel ajal piirajate tegevust palju hoolsamalt silmas pidanud kui toores Front-de-Boeuf või tema arutu kaaslane.
„Minu ordu nimel,“ ütles ta, „need inimesed talitavad suurema distsipliiniga, kui et võiks mõista, kuidas nad selle on omandanud. Vaadake, kui osavalt nad iga kaitse-abinõu oma kasuks tarvitavad, olgu see mõni puu või põõsas, ja end meie noolte eest kõrvale hoiavad. Neil pole mingit lippu, aga ometi olen ma valmis oma kuldketi peale kihla vedama, et neid mõni suursugune rüütel või ülimus juhatab, kes sõjapidamises osav.“
„Mina näen teda,“ ütles de Bracy; „mina näen rüütli kiivritutti ja tema sõjariistade läikimist. Vaata seda pikka meest mustas raudriides, kes esimest salka vabamehi võitlusse viib. Püha Denise nimel, mina pean teda selleks, keda meie Le Noir Fainéant’iks nimetasime ja kes paiskas Front-de-Boeufi sadulast Ashby turniiril.“
„Seda parem,“ ütles Front-de-Boeuf, „et ta siia tuleb tasuvõitlusele. Nähtavasti mõni vilets mehike, kes ei söanda turniiri auhinda vastu võtma ilmuda, mille õnn talle kätte toonud. Muidu oleksin pidanud teda igalt poolt asjata otsima, kus rüütlid ja suursugused harilikult oma vaenlased tabavad, ja sellepärast olen südamest rõõmus, et ta on ilmunud alatute vabameeste seas.“
Läheneva vaenlase liikumine katkestas pikema kõneluse. Iga rüütel asus paigale ja oma väheste käsutatavate kaasuste eesotsas, kelle arv polnud müüri pikkusega kuidagi tasakaalus, ootasid nad kindlalt ähvardavat tormijooksu.