Juhan Liivi kogutud teosed V–VI/Minna ja Anna
MINNA JA ANNA.
Raamatupoes panin ma kahte last tähele, kes kirjutuseheftisid ostsid. Vanem neist võis üheteistkümne, noorem üheksa aastane olla. Esimese altkulmu piiluv vaatamine näitas kavalust ja valskust, teise lapselistest silmadest paistis süüta meel ja usaldus. — Kui palju raha sul on? küsis vanem, kelle nimi Minna oli, noorema Anna käest. — Viis kopikat! vastas Anna kurvalt ja vaatas haledalt ilusate nukkude pääle, mis heftide kõrval aknalaual seisid. — Minul on teist viis kopikat. Nendega saame kumbki omale ühe õigekirjutuse hefti, aga selle siin — Minna näitas nukku — paned sa oma tasku. — Ehmatusega vaatas väike oma kiusaja pääle. — Sa arvad, ma pean selle salaja ära võtma? küsis ta. — Jah. Osta meie teda ei jõua, aga meie peame ta enesele saama. Ta on nii ilus! — Aga mitte sala võtta! palus väike. — Soo, sina ei taha! Siis ma ka enam ei jäta. Ma ütlen koolmeistrile ära, et sa oma rehkenduse tüki minu raamatust ära kirjutasid, sosistas Minna Annale kõrva sisse. — Minna! palus teine ja pisarad täitsid silmi. — Kas sa võtad või ei? Kui sa nutad ja viivitad, paneb kaupmees meid viimati tähele ja nukk jääb saamata. Võta ruttu. — See on patt! palus Anna. — Rumalus! Võta nukk, või ma räägin koolmeistrile! — Kuna nad nõnda rääkisid, viibisid vanema lapse silmad ühtelugu kaupmehe pääl, kes paksu raamatu sisse vahtis ja lapsi sugugi tähele ei pannud. — Võta! ütles vanem laps veel ükskord, vähema käest kõvasti kinni võttes. Lapsed vaatasid vastastikku teineteisele silmi. Vanema ähvardava vaate ees laskis noorem pää vajuda. Siis võttis ta väriseva käega nuku ja peitis ta oma tasku. Suured higitilgad tulid väikese varga otsaesisel nähtavale. — Meie võtame need kaks hefti, siin on 10 kopikat, ütles vanem, nagu ei oleks midagi sündinud. — Rumal, haugutas väljas uulitsal Minna Annat. Miks sa nii kartlik oled, kaupmees ei vaadanud kordagi meie poole. — Aga Anna jäi veel kartlikumaks. — Siin on sul nukk, ütles ta, mina ei taha teda. — Anna rõõmus meel ja mänguhimu oli kadunud, kui ta koju jõudis. Öösel ei saanud ta asemel magada ja palus mitu korda: „Armas Jumal, anna andeks!“ Hommikul nägi ema lapse palged kahvatumad kui muidu, aga tal oli veel palju teiste laste eest hoolt kanda ega saanud nii rohkem tähele panna. Väike Anna pidi üksi oma südame vaeva kandma, keegi ei võtnud teda sülle ega kõnelnud temaga. Anna meelest oli, nagu oleksid kõik teadnud, et ta nukuvaras oli.
Nädalapäevad jõudis vaene Anna nõnda kannatada, siis tuli talle õnnelik mõte, ta tahtis raha koguda ja nuku kaupmehele ära maksta. Ta oli kuulda saanud, et niisugused nukud 20 kopikat maksta. Seda tahtis ta kokku koguda.
Ühel õhtul palus ta ema käest, et temale niisama lubataks õhtuse saia asemel 2 kopikat raha saada, nagu ta vanemad vennad said, kes teises koolis käisid. Ema ei pärinud pikemalt järele, vaid lubas. Nüüd sõi väike Anna õhtutel saia asemel jämedat leiba — aga tal oli lootust, ta süda ei vaevanud mitte enam.
Ühel päeval tehti kaupmehe juures poeuks tasakesi lahti ja Annakene astus arglikult sisse.
— Armas kaupmees, siin toon ma 20 kopikat nuku eest, mida ma paari nädala eest ära viisin, ütles ta, kuna ta silmist suured pisarad maha nõrgusid.
Imestusega vaatas kaupmees vabisevat last. Kui poe uks ta taga jälle kinni oli, tuli talle korraga nagu uus elu. Nagu raske koorem oli ta õlgadelt maha langenud ja terve ilm naeratas ta ees.
Õhtul oli Anna lustiline ja mängis ja kilkas väikese vennakese Jassiga. Siis läks ta ema juurde ja ütles: — Emakene, ma ei taha ühtigi enam raha, ma söön saia häämeelega.
* * *
Kümme aastat hiljem nägin ma mõisa trepi ees üht kaltsus kerjajat naisterahvast, kellele noor mõisaproua mõne kopika kinkis. Kerjaja oli Minna, noor mõisaproua Anna.