Tarkade Klubi/2008/01/Kas tasub panna Punane meri paisu taha?

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Lühiandmed
Autor: Arko Olesk
Pealkiri: Kas tasub panna Punane meri paisu taha?
Ilmumisaasta: 2008
Ilmumiskoht: Tarkade Klubi
Allikas: Tarkade Klubi, jaanuar 2008, lk 10–11
Käesolev artikkel on avaldatud Vikitekstides ajakirja Imeline Teadus loal.
Wikipedia-logo-v2.svg Artikkel Vikipeedias

Me saaksime meeletus koguses hüdroenergiat, kahjustaksime aga pöördumatult keskkonda – Hollandi teadlased arutlevad selle üle, kas tasuks ette võtta kõigi aegade suurim ehitusprojekt ning rajada Punase mere ja India ookeani vahele tamm.

Arvutuste kohaselt suudaks Araabia poolsaare ja Aafrika mandri vahel olevasse Bab-el-Mandebi merekitsusse rajatav tamm toota 50 gigavatti energiat. Võrdluseks – Hiinas valmiv Kolme Kuru tamm (vt pilti ja lisalugu), millest saab maailma suurim hüdroelektrijaam, suudab toota poole vähem, Narva elektrijaamad toodavad 2,4 gigavatti elektrienergiat.

Sellise energiaressursi lisandumine leevendaks energia ümber keerlevaid pingeid Lähis-Idas, usub Utrechti ülikooli teadlane Roelof Dirk Schuiling, kes koos kolleegidega kaalus võimaliku tammiehituse plusse ja miinuseid. Nende artikkel ilmus ajakirjas International Journal of Global Environmental Issues.

Tammi mõõtmed peaksid olema hiiglaslikud: ehitataks 150 meetri kõrgune, kilomeetri paksune ja 100 km pikkune betoonmüür. Samuti oleksid tohutud rajamise kulud, mis ulatuksid 1,5–3 triljoni kroonini.

Artikli kaasautor Jaap Hanekamp usub aga, et tammi rajamist hakatakse tulevikus tõsiselt kaaluma, kuna tuule- ja päikeseenergia ei suuda rahuldada maailma kasvavat energianälga.

Pigem tõmbavad projektile lõpuks kriipsu peale keskkonnakaalutlused. Tammi tööpõhimõte tugineks tõsiasjal, et Punasest merest aurab ära palju vett. Kui mere ja ookeani vahel on tamm, hakkab merepind alanema ning ookeanist juurdevoolavat vett saab rakendada energia tootmiseks. Seda siiski alles 50 aastat pärast tammi ehitamist, kui merepind on langenud 100 meetri võrra, täisvõimsuse saavutamiseks peab merepind alanema aga lausa 600 meetrit. Praegusest merest jääks seejärel alles napilt kolmandik.

Tamm kergitaks maailmamere pinda 30 sentimeetri võrra. Samas toovad Hollandi teadlased oma analüüsis välja, et kuna tammi ehitamine vähendaks kasvuhoonegaasi õhkupaiskamist, võib tammist tulenev merepinna tõus jääda hoopis väiksemaks kui kliimamuutuse põhjustatav tõus.

Keskkonnale mõjuks kõige laastavamalt Punase mere soolsuse suurenemine. «Rannikute märgalad, mangroovisood ja korallrifid hakkaksid kuivama ja surema pea kohe pärast tammi valmimist,» tõdevad hollandlased. Selle järel hukkuksid ka kalad, krabid, linnud ja teised elusolendid, kes ei talu suurenevat soolsust või kelle elu sõltub kaduvatest ökosüsteemidest.

Varem on mitu korda pakutud, et ka Gibraltari väina võiks ehitada tammi ning planeerimisel on ka tamm Pärsia lahte India ookeanist eraldavasse Hormuze väina.


PROBLEEMID:

Tamm põhjustab Hiinas maalihkeid

Hiina võimude kinnitusel pole Kolme Kuru tamm Jangtse jõel kaasa toonud mingeid ebatavalisi loodusõnnetusi, samas kui reservuaari kallastel elavad talupojad kurdavad sagenevate maalihete üle.

Mõne kuu eest peetud konverentsil hoiatasid Hiina eksperdid, et tammi ehitamine on viimas ökoloogilise katastroofini, sest sagenemas on loodusõnnetused, pinnase erosioon ja maalihked. Talupojad kõnelevad sagedastest värinatest, mis tekitavad nende majade seintesse pragusid, ning kuni 50 meetri kõrgustest lainetest, mida tekitab maalihete tõttu reservuaarivette vajuv pinnas.

Hiina võimud aga kinnitavad, et õnnetuste põhjus pole tammis ning et valitsus on kulutanud ohtralt raha kaldapealsete kindlustamiseks. Samas teatavad nad, et algselt plaanitud 1,2 miljoni inimese asemel asustatakse tammi ümbruskonnast mujale kuni neli miljonit inimest. Ametlikel põhjustel selleks, et kaitsta piirkonna ökoloogiat, kuid projekti kriitikud kahtlustavad, et tegelikuks põhjuseks on hirm ohvriterohkete loodusõnnetuste ees.

2003. aastal voolu tootma hakanud ja tänavu lõplikult valmiv tamm, omataoliste seas maailma suurim, on Hiina valitsuse kinnitusel tootnud seni sama palju elektrienergiat, kui oleks saanud 73 miljoni tonni söe põletamisel. Nii on õhku paiskamata jäänud 191 miljonit tonni süsihappegaasi.