Kilplaste jutud ja teud/26

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
25
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
27

Kakskümneskuues peatükk.

Mis Uppakallo isand Kilplastele wastuseks oli annud.

Ülem-isand oli Kilplast lahkudes kogukonna-pääwanemale pitseriga kinni pandud kirja annud, mis teisel päewal kogukonna nõuu-kojas pidi rahwale etteloetud saama. Kirjas seisis nõnda:

„Minu armsad Kilplased: Teie kirjakeelduse palumist olen ma läbi mõtelnud ja leidnud, et niisugust keeldu kogonist tarwis ei ole. Nõnda kui teil woli ja meelewalda on, kõigis toimetustes halpimise kombeid igapidi täita ja teha, niisamati ka igalühel Kilpla kirjamehel tema laulu ja tegu awaldada, kudas ta ise tahab. On nüüd üks ehk teine neist hoopis pööraseks läinud, wana tutawa tallermaa maha jätnud, kus tänini kõik küla-kari käinud, ja hullul kombel jälgita metsa jooksnud — siis ärge keelake teda mitte, waid laske teda niikaua suisa sääl edasi minna, kunni ta rägastiku sarwipidi kinni jääb ja mõtlemise aega leiab: et seinast kedagi läbi ei pease. Seda sundimist ja tungi ei ole mitte, et üks mõistlik Kilplane niisuguse teelt kõrwale läinud raamatukirjutaja lori peab lugema, kes sõnad sedawiisi püüdnud ülespanna, kui rahwa suust kuulus kõlksuma: waid kõigile jääb edespidi kui tänini prii woli, targemate kirjameeste raamatutest ajawiitust ja tulu otsida, kus „warsi luggo wanna kenna sannaga“ teile antakse. „No kedda muud kui sedda, mis monne aja takka jälle pappa räkides olli kulutanud, kudda tubbakast pipo pannakse ja rentnikko poeg siiski — ehk kül kihhin ja kahhin jubba lahti olli — kirriksnaks ei sa. Wot tebe rass!“ — Minge, minu armsad Kilplased, „sinna rõmo murrudelle, kus keik metsad, asad (?) ja wainud lehkasid, õpik laulis ja käggo kukkus, ja innimessed messi-pu aedas“ istusid, hiljemine „laudas“ sõiwad ja jõiwad. Lugege ja „tuderige“ nende osawate meistrite kirju, kunni oma päritud keelmurdest ärawõerdute, et hiljemine Kilpla-, Uppakallo-, Kalkuni- ja Maa-keele wahet enam kuskil ei leita; otsekui oleks Baabeli torn wast eile mahalangenud ja seda segadust maa peale toonud. — Pilkamise teelt tõele tagasi minnes, tuleb küll wäga kahetseda, et mõni meie rahwa sugust sündinud mees, kellele Jumal kenad andeid jaganud, üsna wõeras ikkes hakanud wedama, ja sest kütkest ennast enam ei oska peasta, mis rohkem kahe saja aasta eest keele tundmata wõerad meie keele sarwi oliwad sidunud. Ja kui nüüd meie targad mehed ühel hingetõmbusel „woorirahwast“ ja „woorirahhast,“ ehk „pengist“ ja „pingist“ kirjutawad: siis lähäb ka kõige wagama tui süda paisuma. Aga sellegi pärast ei taha mina kedagi keelata ega sundida, ühte jätma ja teist tegema, waid wõtku igamees seda leiba, mis temale kõige magusam maitseb, olgn püüli-, krowi-, jämedast jahust ehk haganete segadusest tehtud. Jumalaga, minu armsad Kilplased.

Uppakallo ülem-isand.“