Kilplaste jutud ja teud/27

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
26
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
28

Kakskümnesseitsmes peatükk.

Kuda Kilplased Uppakallo ülem-isanda wiimist andi läbi kõri alla lasewad, seal juures oma jalad ärasegawad ja neid enam ei tunne, siiski wiimaks jälle igaüks oma jalad leiawad.

Pärast seda kui Uppakallo isand oli äraläinud ja Kilplastele saatmise palgaks rohkest raha oli kinkinud, wõtsiwad mehed sedamaid nõuks, enne koju tagasi minekut kogemata teenitud palka kehadele karastuseks tarwitada. Sellepärast sõitsiwad nemad tuhatnelja oma priske puuruunade seljas ühte lähemale küla-kõrtsi, ja pinnisiwad seal jõudu mööda. Ja kui meestel kõhud toiduga ja pääd kibeda märja wingaga küllalt täidetud olid, siiski weel raha punga põhi silma ei paistnud, aga enne koju minekut kõlisew tasku koorm kergitud pidi saama, tuli neil korraga himu küla luhale luusima minna ja teiste uhkede isandate kombel seni luusides aega wiita, kunni pääd ja kõhud jälle uut hüwa wõisiwad wasta wõta. Nõnda läksiwad nemad toast endid natuke tuulutama, ega ei unustanud ka mitte mõne pudeli täie keelekastet kaasa wõta, et palaw päew kõrid ja maud kogunist ära ei kuiwataks, et nad kui tühjad kuiwad puuriistad hiljemini tursutamata enam märga kinni ei peaks. Mehed heitsiwad muru peale külili, kõhuli ehk kuda juhtus maha, westsiwad magusat juttu ja määrisiwad wahete wahel pudelist keelt libedamaks, aeg läks lõbusalt kunni õhtu kätte juhtus. Aga juues ja magusat jutu westes oliwad meestel jalad segamine läinud, sedasama mööda ka silmad tumedamaks, nõnda et kellelgi enam wõimalik ei olnud, olgu püksi wärwist ehk muust oma päris jalgu teiste hulgast tunnistada. Kui nemad nüüd kõrtsi tagasi tahtsiwad minna, ei wõinud ükski oma jalgu leida. — Nii palju teadsiwad mehed, et neil kodust tulles igal ühel kaks jalga oli olnud. Nõnda istusiwad nemad siis murul ja wahtisid üks teise otsa, igaüks kartes, et teine wõiks tema jalad wõtta ja wõerad temale asemele jätta: see tegi neile suurt ahastust. Kui nemad alles kahtlikult weel üks teise otsa wahtisiwad ja ei teadnud, mis nõuu siin häda kitsikus pidiwad ette wõtma, waata, seal tuli kogemata teed mööda üks wõeras mees hobuse seljas (ja oli hobune tal lihast ja luust, ei mitte kui neil puust loodud!) seda hüüdsiwad nemad ligemale, kaebasiwad temale oma häda ja palusiwad, kui mehel ial wõimalik oleks mingi kombel nende segaduse asja korrale toimetada, et igaüks oma päris jalad kätte saaks: neile seda armu näidata ja neid hädast peasta: tööwaewa lubasiwad nemad tänuga äratasuda. Wõeras mees ütles: „See asi on mul wõimalik,“ kargas hobuse seljast ja lõikas omale ühe tugewa paju wembla põesast. Wemblaga astus ta Kilplaste hulka ja hakas nende jalgu kolkima, et kes esiteks ette juhtus ja walu oli tunnud, kohe maast ülesse kargas ja keda wops walusast puutus, sellel oliwad silmapilgul oma jalad käes, mis wõera mehe osaw silm ja käsi kohe teiste hulgast oli ülesleidnud. — Kui nüüd mehed kõik üks teise järgil jalule aidatud oliwad, jäi aga üks ainuke Kilplane weel murule maha, see hüüdis kurblikult: „Armas isand, kas teie ei taha mulle ka jalgu tagasi anda? Eks teil ole himu minu käest ka palka teenida? Wai kas peaksiwad need minu oma jalad olema?“ Wõeras mees kostis: „Oota wennike! meie tahame asja lugu kohe waadata!“ ja lõikas wemblaga temale ühe matsu, et tuli taga oli. Seal kargas ka wiimne maast; ja Kilplased oliwad igaüks oma jalad kätte saanud, mis neile suurt rõõmu tegi; tänuks kinkisiwad nemad wõera mehele, mis neil taskus oli, läksiwad koju ja lubasiwad teinekord paremine oma jalgu hoida.