Kilplaste jutud ja teud/29

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
28
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
30

Kakskümnesüheksas peatükk.

Kuda Kilplased heina, mis ühe wana kõrge müüri peal kaswis, oma karjale tahtsiwad sööta.

Kilplased oliwad wäga osawad kõigis tegudes, iseäranis kõiksugu tulu püüdmisel, mis igalt poolt püüti kosutada ja suuremaks kaswatada, et kuskil kahju ei tuleks. Ükskord läksiwad nemad wälja üht wana müüri waatama, mis ühest endisest lagunud hoonest üle oli jäänud: Kas ehk neist kiwisi kuskil ei wõiks tarwitada. Ülewal müüri peal oli pikk rohi kaswanud; seal kahetsesiwad Kilplased, et kena hein ilmaaegu raisku läheb ja sest kellegile tulu ei tõuse. Nemad pidasiwad nõuu, kuda heina tululikult wõiksiwad tarwitada? Seal awaldati mõnesugusi arwamisi selle asja pärast: mõningad kiitsiwad nõuks heina wikatiga niita: aga polnud kellelgi julgust kõrge müüri peale niitma minna. Teised arwasiwad, kui osawaid kütisid oleks, siis näitaks kõige mõnusam, et need püssiga müüri pealt heina maha laseksiwad, kus tarwis ei oleks ülesse ronida. Wiimaks peastis kogukonna-pääwanem oma suu lahti ja andis nõuu, küla-karja heina maale ajada ja rohtu lasta ärasüüja, siis ei oleks niitjaid ega kütisid tarwis olema. Seda kõigist mõnusama näitawa nõuu kiitis kogukond hääks, ja nõuuandjate tänuks tehti seda otsust, et kogukonna-pääwanema lehm kõige esiteks hüwa nõuu wilja pidi maitsema, mis kogukonna pääwanem oma lehma nimel täguga wastu wõtis. Nüüd sidusiwad nemad lehmale tugewa köie silmusega ümber kaela, wiskasiwad köie üle müüri ja hakkasiwad siis teisest otsast winnama. Aga kui silmus lehma kaela kokku oli pigistanud, hakkas lehm läkatama, ja kui ta juba pea ülesse oli saanud, ajas ta keele pikale suust wälja. Seda nähes hüüdis üks Kilplane: „Tõmmake, keha ripub juba hinge külles!“ — „ Tõmmake weel ühe korra, tõmmake!“ ütles kogukonna-pääwanem, „lehm on juba heina maitset nuusutanud ja keele nälpades suust wälja ajanud. Tõmmake, tõmmake! lehm on warsti ülewal. Loll oskamata lehm ei mõista ennast ise sugugi aidata; üks peaks ülesse minema ja tagast teda natuke tõukama.“ Aga nende waew läks nurja; Kilplastel ei olnud wõimalik lehma ülesse müüri peale saada. Nemad lasiwad teda jälle maha tagasi: seal leiti lehm sumud. See läbi saiwad nemad jälle kogemata ühe lustilise kogukonna pidu, mis üheskoos toimetatud töö waewa palgaks arwati, ja kogukonna-pääwanem leidis teenitud auu, kui pidu-andja ja peremees.