Kilplaste jutud ja teud/39
←38
|
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud Friedrich Reinhold Kreutzwald |
40→
|
Kolmaskümnesüheksas peatükk.
Kuda üks Kilplane oma poja kooli wiis ja kuda asja lugu seal pikemalt käis.
Seepärast et nooruse põlwe hooletuse kaela ei tohi jätta, waid aegsaste otsekui üht noort puud peab paenutama ja õpetama: tahtis ka nimeline nõuukas Kilplane oma poega juba noorel põlwel lasta õppida. Ta wõttis poega kaasa, talutas teda oma käe kõrwas ühte naabri linna, kus üks kuulus kool oli, ja wiis seal poisikese koolmeistri ette. Koolmeister küsis: kas poeg juba kodu midagi õppinud? „Ei ole weel,“ kostis isa. Kui wana ta on? küsis koolmeister. „Ta on wast sügise kolmekümne aastaseks saanud,“ wastas isa. Wai on ta ju nii wana ja ei ole weel midagi õppinud? küsis imestades koolmeister. „Pergel seda teab,“ ütles isa, „miks üks noor inimene kolmekümne aastaga wõiks õppida? Ma olen nüüd juba kuuskümmend-wiis aastat ja kolm päewa wanaks saanud ja ei ole ka weel midagi õppinud.“ Nemad astusiwad nõnda jutustades kooli tuppa, kus koolmeister parajalt ühte poisikest oli sugenud, sest tema ütles: üks wana põlwe tark õpetab: löögita ei wõi inimese looma kaswatada! Seda sõna mööda oli temal witsakimp esimeseks abimeheks igapäew kooli toas. Ma tunnen mõnda Kilplaste naabri koolmeistri sarnast, kes täna niisamuti weel mõtlewad ja teewad, aga seda kogunist meelde ei tuleta, kuda armastus, pikkameeleline kannatus ja hoolega õpetamine palju paremad koolmeistri abimehed on. — — Kilplane ütles: „Isand, teil on roosk praegu käes, sellepärast palun asja lühidelt toimetada, sest mul ei ole mitte kaua aega ootada. Palju õppimist ei ole minu poisile tarwis, kui ta aga niipalju oskab, kui teie ise, sest saaks küllalte. Ma tahan nüüd natuke sepale minna, ja hobusele ühe raua lasta alla lüüa, kui sealt tagasi tulen, siis peab mu poiss walmis olema; ja tahan teile töö waewa auusaste äratasuda, et wõite omale pühapäewal kannu õlut selle eest osta.“ „Ei, ei,“ hüüdis koolmeister, „nii rutust ei ole asja tallitamine mul mitte wõimalik. Kui ma seda aega ka kõige hoolega tarwitasin ja rammu poolt teie poega soeksin, siiski ei läheks asi meil toime.“ Seal wõttis isa oma pojukese jälle käe kõrwa ja wiis teda koju ema kaissu tagasi.