Kilplaste jutud ja teud/8

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
7
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
9

Kaheksas peatükk.

Kuda Kilplased nõuukoja ülesehitanud ja aknad tegemata unustanud.

Mõne päewa pärast, kui palgid, kiwid, lubi ja liiw ehk mis muidu hoone ehitamiseks tarwitatakse, kõik ehitamise paika kokku oliwad weetud, hakasiwad Kilplased ühemeelikul tulisel kombel uut nõuukoda ehitama. Hoone seinadele pandi kolm nurgakiwi ja kolmenurgeline alus, nõnda et kohe igaüks märkaks, kuida ehitus üks isekomblik kunstlik töö on, ja ei mitte üks harilik neljanurgeline maja. Hulgaliste käte toimetusel kaswasiwad seinad silma nähtawal kõrgemaks. Lühikese aja pärast oliwad juba kolm peaseina maapinnalt katuse rajani walmis. Ühe külje peale oli kõrge, lai wäraw tehtud, kust heina koormad wõisiwad sisse minna, sest heinad arwati kogukonna waranduseks, mis üheskoos tehti, hoiti, hiljemini ära müüdi ja saadud raha üheskoos kõrist alla loputati. Selle peale hakati katust walmistama, mis kui seinad, ka kolme nurgeliseks tehti; katuse tool, sarikad ja latid seisiwad korraliste seinade peal, ei olnud enam muud puudu, kui katuse kiwid peale panna. Sedawiisi oli üks suur kogukonna töö lõpetatud, mehed läksiwad kõrtsi, kogukonna kulu peale raisatud higi asemele kuiwand kehasi tursutama. Katusekiwa mõeldi teisel päewal peale panna, misga uut kogukonna tööd ja selle peale prisked söögid ja joodud jälle pidiwad toimetatud saama.

Kui teisel hommikul kellaga märku anti, tööle minna, tuliwad mehed kokku, läksiwad tellingid mööda ülesse ja hakkasiwad nõuukoja katust tegema. Selle töö juures seisiwad nemad kõik üksteise järgi reas: Mõningad katuse harja peal ülewal, teised korda mööda latide peal alamal; mõningad kõrgel redeli ladwas, teised jälle järk järku alamal, aga iga redeli pulga peal oma mees; mõningad maas redeli ligidal, teised neist natuke kaugemal ja nõnda ikka edasi kunni katuskiwide hunnikuni, mis mõnusa kiwi wiskamise kaugusel nõuukojast eemal seisis. Sel wiisil pidi iga katuskiwi kõige Kilplaste käest läbi minema, esimesest hakates, kes kiwide hunnikust wõttis, kunni wiimseni lõpetates, kes kiwi lati peale paigale seadis, nõnda et kiwidest katus sai. Et selle raske tööga mehed endale liiga ei teinud, sellepärast oli wäga korraliste seatud, aeg ajalt tundide järele kella helistada, märgiks: tööd seisma jätta ja kõrtsi puhkama minna. Kui nüüd see mees, kes kiwide hunniku kõrwas seisis, esimest kella lööki kuulis, wiskas ta ülestõstetud kiwi käest ja pistis punuma, et teiste eel kõrtsi jõuaks ja mõne lonksu enne saaks rüüpata, kui teised senna jõudsiwad! Niisamati tegiwad kõik teised, kunni wiimseni, kellelgi ei olnud aega kiwi teise kätte anda, waid wiskas kohe käest ära, ja üks jooksis teise kannul, otse kui metshanede kari lendes. Seeläbi sündis siis, et wiimsed tööle läinud, kõrtsis igakord esimesed puhkajad oliwad ja ülewal laua otsas istusiwad. Tööle minnes oliwad nemad jälle niisamati wiimased, sest nemad ei peäsnud enne laua tagast wälja, kunni teised eest ära oliwad läinud.

Pärast walmistatud tööd läksiwad Kilplased nõuukotta katsuma, kuida halpide auuks ehitatud uues majas nõuu esimest korda edasi läheks. Aga kui nad wiisakast wärawast sisse astunud, ja wärawa jälle kinni oliwad pannud, — ennäh, kae, waata, näe, luuri: — seal oli kõik pilkane pime, jah, nii põhjatu pime, et üks waewalt teise juttu wõis kuulda. Küll ehmatasiwad Kilplased selle kogemata asja pärast, mõtlesiwad pikalt ja tõsiselt, kas mingit eksitust ehitusel ei wõinud olla. Nemad läksiwad heinawärawast wälja waatama, kas wäljaspool midagi nähtawat wiga ei peaks leitama; aga kõik kolm seina ja katus oliwad igaskohas terwed ja korral, ja ei olnud wäljaspool kuskil wiga ega walguse puudust. Wiga süü pidi seespool wist seisma. Aga seestpoolt ei wõinud nemad pimeduse pärast seda wiga ka mitte ülesleida. Mis nüüd teha? Pimeduse süü jäi meestele teadmata, ei wõinud seda ükski ülesleida ega äramõista, ehk nemad küll oma halpisi päid selle asja pärast waewasiwad. Kilplased seisiwad kui pääta kanad suures mures ja kartuses, arwates, et ehk mõni kuri nõid oma silmaga nende töö olla ära rikkunud, nõnda kui mõnikord koore kirnuga juhtub, et koor enne wõiks ei läha, kunni kurjategija karwadega kirn sai suitsetatud! Aga kus tegija ise teadmata, kust siis tema karwu wõib saada? — Wiimaks wõtsiwad Kilplased ette, ühel päewal nõuupidamisele kokku tulla ja seda imeliku pimeduse lugu nõuukojas targal arwamisel püüda ära seletada.