Kilplaste jutud ja teud/9

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
8
Kilplaste imewärklikud, wäga kentsakad, maailmas kuulmata ja tänini weel üleskirjutamata jutud ja teud
Friedrich Reinhold Kreutzwald
10

Üheksas peatükk.

Kuda Kilplased nõuu kokku lööwad, et walgust nõuukota kanda.

Seatud nõuupidamise päewal tõtasiwad Kilplased wirgalt kokku, ega mahtind keegi koju jääda. Igamees oli põlema sütitatud tuletungla kaasa wõtnud, mida ta maha istudes kübara lakka wahele pistis, et pimedas nõuukojas üksteist wõisiwad näha ja kogukonna wanem küsides igameest nimest ja ammeti auust wõis tunnistada. Kui nüüd kogemata juhtunud wõeriku asja pärast, mis abi pimeduse wastu kõige mõnusam näitaks? nõuu oli küsitud, ja selle peale wäga laialisi, mitmesugusid wastusid sai kuuldud, ja lugu siisgi weel kahtlane näitas; oli meestel tarkus natuke pussis. Juba taheti pea aegu suurema osa soowil uut ehitamist kindlama hoolega ettewõtta, kui nende hulgast üks mees wälja astus, kes eilne teistest kõige targem oli olnud, sedamööda nüüd ka kõige rumalamaks ennast pidi näitama. Tema köhatas, otsis kõrwa tagast nõuu ja ütles: „Targal põlwel kuulsin sagedasti rahwa suust, kuda parema eeskuju ja õpetuse märkide läbi inimene palju wõib juhatada, õpida ja äraseletada, sellepärast tahan teile ühe tähtsa jutu westata, mis minu armsa suur-ema suur-isa wenna poja naesega tõelikult oli sündinud. Minu suur-ema suur-isa wenna poeg, Mittekeski nimi, oli ükskord ühe teise mehe suust kiitust kuulnud: „„Põldpüü praad maitseb wäga magus!““ Kas sa oled, wennike, põldüü praadi maitsenud, et lugu nii selgest äratead? küsis minu suur-ema suur-isa wenna poeg. „„Ei ma ole küll ise maitsenud,““ kostis teine — „„aga üks ustaw mees rääkis mulle wiekümne aasta eest, et tema suur-ema suur-isa noorel põlwel üht meest oli tundnud, kes oma silmaga oli näinud, kuda üks mõisnik põldpüü praadi oli söönud.““ Seesinane praegu kuulutatud jutt kihutas minu suur-ema suur-isa wenna poja maiuse himu põlema, ka midagi säherdust kallist maiuse rooga maitsema. Tema ütles oma naesele, kelle nimi Eikedagi oli: „Armas naene! küpseta mulle mõni koogikene panni peal.“ Sest et tal põldpüü praadi saada ei olnud, ei teadnud ta midagi magusamat kui koogikesi. Aga naene kostis wabandates: „Mul ei ole wõid ega raswa majas, misga koogikesi wõiksin küpsetada, sellepärast kannata, kunni lehmake piima saab.“ Minu suur-ema suur-isa wenna poeg ei jõudnud koogikeste himu ärakeelata waid palus naest, kui wõid ja raswa majas ei ole, weega koogikesi küpsetada. Aga naene Eikedagi kostis: „Weega ei läha asi mitte korda, minu armas Mittekeski. Ma oleksin ise juba ammugi koogikesi küpsetanud, kui wett raswa ja wõi asemel wõiks tarwitada.“ „„Sa ei tea seda mitte, kullakene!““ ütles minu suur-ema suur-isa wenna poeg, „„sest sa ei ole asja weel ial ise läbikatsunud. Katsu esiteks, ja siis, kui lugu mitte korda ei peaks minema, wõid sa wast tõelikult ütelda: see ei lähe mitte korda.“ — Minu suur-ema suur-isa wenna poja naene tegi wiimaks mehe tahtmist, muidu ei oleks rahu majasse saanud; tema segas koogikese taigna, tõstis panni weega tulele ja walas taigna panni peale. Aga taigen ei tahtnud tompu küpseda, waid sulas wee sees ikka wedelamaks ja läks wiimaks pehmeks pudruks, kellel sugugi koogikese nägu ei olnud. Minu õndsa suur-ema suur-isa wenna poeg seisis leel tule ääres, taldrek käes, nälpas keelt rõõmsal meelel, kui mõtles, mis magus esimene küpsetud palaw koogike pannilt tema suhu pidi tulema. Aga mehike leidis petust. „Tuline tuhat! Peaksid küll häbenema,“ — kärgatas minu suur-ema suur-isa wenna poja naene, — „waata! eks ma ütelnud ette, et see asi korda ei lähe. Aga iga kord tahad sa, kui kanast targem muna, õigust oma käte saada, ja ei oska mitte tühjagi sest, kuida koogikesi peab küpsetama.“ „„Ole wait, minu armas Eikedagi,““ ütles minu suur-ema suur-isa wenna poeg, „„ja ära kahetse mitte sellepärast, et katse töö oled ilma aegu teinud. Asja katsutakse maa-ilmas mitmel kombel, kunni ta wiimaks täide läheb. See oleks ommetegi üks wäga peenike, tululik kunst olnud, kui asi meil oleks toime läinud.““

„Ja nüüd“, rääkis tark Kilplane pikemalt: „kui ülewal kuuldud jutu endale õpetuse märgiks wõtame: kes teab, kas mitte wõimalik ei peaks olema walgust ja päewa kotiga tuppa kanda, nõnda kui wett ämbriga kaewust kanname? Meist ei ole seda weel keegi ial läbi katsunud: sellepärast, kui lugu teie meele pärast, siis tahame katsetükki ettewõtta. Läheb asi korda, siis oleme ühe peenikese ja tululiku kunsti leidnud ju saame kui uue asja üleswõtjad ja leidjad suurt auu maailmas endale pärima. Kui asi mitte korda ei peaks minema, noh, siis saaks sest tööst ommetegi meie halpusele, mis ammetiks wõisime, kaunist kasu tooma.“ See tark nõuu oli kõigil Kilplastel wäga meelt mööda, sellepärast wõeti ette, kiireste lugu katsuda.

Kõrgel lõuna ajal, kui päike kõige heledamast paistis, tuliwad kõik Kilplased käsku mööda uue nõuukoja ette kokku, igal ühel kott ehk muu majariist käes, misga ta walgust tahis kinni wõtta ja pimeda hoonesse kanda. Mõningad tõiwad ka kangid, labidad, luuad, rehad ja hargid kaasa, et walguse kinni püüdmist igal wiisil wõiksiwad katsuda. Kui kell üks oli löönud, wõis imet näha, kuda kõik ühelmeelel tööle hakkasiwad. Mõnel oliwad pikad kuue wakkased kotid, nende sisse lasiwad nemad tükk aega päikesekiireid koti põhjani paista, sidusiwad siis kiirest koti suu kinni ja jooksiwad nõuukotta, päewa walgust wälja puistama. Jah, mehed tunnistasiwad üksteisele, et walgusega täidetud kotid, palju rängemad kanda olnud, kui tühjad kotid. Teised tegiwad sedasama tööd muu kaantega riistadega: kui lüpsikud, astjad, piimakirnud ja muud. Üks wiskas walgust heina hargiga korwi sisse, teine jälle kühwli ja labidaga toobrisse! mõned siblisiwad walgust liiwa teradest wälja ja topisiwad põue. Üht Kilplast ei tohi siia iseäranis nimetamata jätta, kes teistest targem olles, päikesekiiresid hiirelõksuga kinni püüdis ja neid kawalusega wõita ja hoonesse kanda tahtis. — Nii kaua kui päike paistis, tegiwad mehed wirgast ja tõsiselt tööd, kunni nad wiimaks suure palawa käte ärawäsisiwad, et kät ega jalga ei jõudnud liigutada. Aga kui nemad tehtud tööst mitte suuremat kasu ei leidnud, kui need kanged mehed, kes ükskord mäge mägede selga hunnikusse kandes, teed tahtsiwad teha, kelle pealt jalgsi taewa wõiksiwad minna, siis lepitasiwad nad wiimaks meele tuska nende sõnadega: „Noh, see oleks ommetegi üks peenikene kunstlik töö olnud, kui asi meil oleks korda läinud.“ Sealt läksiwad nad kõik üheskoos kõrtsi, kogukonna kulu peale kehasi tursutama ja karastama; seda kasu oli töö waew neile saatnud.