Kollid/3

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kollid
Eduard Bornhöhe

3.

Teisel päewal läks Jostson oma onu Langbergi waatama. Kauplusele lähenedes nägi ta wastas olewa nahapoe ukse läwel kaks meesterahwast seiswat, kelledes ta seltsimajas nähtud kaupmehe Rettigi ja tema õpipoisi Timmi ära tundis. Mõlemad haigutasiwad nagu inimesed, kes oma öörahu lõbule ohwerdanud, sosistasiwad midagi isekeskis ja wahtisiwad segaste silmadega üle uulitsa.

Langbergi kauplusesse astudes leidis Jostson selle inimesi kubinal täis olewat. Langberg ise, üks sell ja kaks õpipoissi oliwad kibedasti ametis. Pood käis hästi, sest siin oli kaup ikka suurel küllusel ja wäljawalikul saada, siin et tingitud, waid wõeti asja eest ikka asjakohast hinda, siin ei tehtud ka mingit wahet saksa ja talupoja wahel.

Jostson jäi ostjate selja taha weidi ootama ja waatama. Imestusega märkas ta, et kolmteistkümmend aastat onust peaaegu ilma jäljeta mööda oliwad läinud. See oli ikka seesama kõhna kaswuga ja lahja näoga wäle wanamees, kelle nurgeline pää wisadust ja kangekaelust ilmutas ja kelle terawad nirgisilmad endast midagi tähelepanemata mööda libiseda ei lasknud. Selle poolest oli õpipoiss Pohlig, kelle nägu Jostson ka weel seltsimajast mäletas, peremehe täieline wastand. Tema suurte silmade pilk oli ikka kurb ja osawõtmatalt wahtis ta enese ette maha, nii pea kui keegi ostja teda rahule oli jätnud.

Temale anti aga wähe rahu, sest ostjaid oli palju ja naesterahwad lasksiwad endid iseäraliku häämeelega ilusast õpipoisist teenida.

„Tere, onu,“ hüüdis Jostson, kui ta nägi, et Langbergi silm küsiwalt tema pääl wiibis. Kui aga ameriklane wahest arwas, et ta oma ilmumisega onu kohmetama paneb, siis eksis ta suurepäraliselt. Langbergil oli parem mälestus kui Maasikal. Ta oli õepoega juba sisseastumisel tähele pannud ja ära tundnud.

„Tere, tere,“ wastas ta nüüd kuiwalt ja sirutas sugulasele kaks näppu wastu. „Mis sa soowid?“

„Ei midagi — tulin aga tükikese aja pärast küsima, kuda onu käsi käib,“ seletas Jostson niisama kuiwalt.

„Soo. soo.“

Keegi ostja tikkus nende wahele. Langberg jättis õepoja kui samba seisma ja laskis teda tüki aega oodata. Kui ta siis jälle asjatoimetusest mahti sai, ütles ta weidi kärsitult: „Pole mul siin aega tühja juttu jahwatada. Tead ju kaupmehe asja. Aeg on raha. Kui sa weel ikka auus inimene oled ja muud ei taha kui minu käsikäiku teada, siis tule mind täna õhtul koju waatama.“

„Kui aga Leena sisse laseb,“ naeratas Jostson.

„Küllap laseb,“ pomises Langberg ja pööras näo uue ostja poole.

„Kodumaa läheb mu meelest ikka kallimaks… see oli juba kolmas terwitus,“ mõtles Jostson, kui ta kauplusest ilma tõrkumata wälja astus, teades, et teda muidu säält oleks wälja aetud.

Oli juba pime õhtu, kui ta Langbergi maja õuewärawast, mis ootamata wiisil weel lahti oli, teist korda sisse astus. Taewas oli pilwes, äge tuul wingus õue urgastes ja kolistas wanaaegse telliskiwi-katuse pannusid. Jälle pidi Jostson tüki aega ukse pihta põmmutama, enne kui maja teise korra pääl aken lahti tehti. Langberg ise pistis pää wälja ja küsis: „Kes sääl on?“

„Mina, Paul,“ wastas Jostson.

„Oota natukese, ma ütlen Leenale, et ta lahti teeb,“ ütles Langberg aknat kinni tõmmates.

Wiie minuti pärast kriiksus wõti roostetanud luku sees, uks läks piilukile ja piilu tagant kuuldus Leena mõru hääl: „Ruttu sisse, tuul kustutab lambi ära.“

Waewalt jõudis Jostson kotta astuda, kui Leena jälle kaks korda wõtme ümber keeras, sinna juurde urisedes: „Wanamees on pääst nõdraks läinud — hakkab juba wõõraid wastu wõtma.“

„Olen mina wõõras? Kas sa mind siis tõesti enam ei tunne, Leena?“ küsis Jostson.

„Minul wanad silmad,“ oli wastus. „Maailmas on nii palju kelminägusid, kes neid kõiki wõib tunda?“

„Ma olen ju Paul, kes sind kolmeteistkümne aasta eest weel küllalt tüütas.“

Leena tõstis köögilampi, et külalise nägu walgustada. Tema tuimas, wanadusest kroogitud näos liikusiwad paar joonekest, milledest aga wõimata oli aru saada, kas nad rõõmu, ehmatust wõi wiha awaldasiwad.

„Nägu oleks ikka nagu tuttaw, aga kes Teid uskuda wõib? Mina, wana inimene, ei seleta enam hästi. Minge aga siis ülespoole, peremees ise käskis ju sisse lasta.“

Kojast wiis uks kööki, mis poe tagumise otsa külge oli tehtud. Sääl rawitses, elas ja magas Leena. Langberg ise elas wäikeses kambris, teise korra pääl, kuhu kojast puutrepp üles wiis. Teised päälmise korra ruumid oliwad kauba tagawaraga täidetud.

Leena oli nii wähe wõõraste wastuwõtmisega harjunud, et ta lambiga köögi ukse taha kadus, nii pea kui Jostson jala trepi alumise astme pääle pani. Onu ei tulnud oma külalisele ka mitte wastu, ja nõnda pidi Jostson käsikaudu pimedas nagisewast trepist üles kobama. Õnneks mäletas ta neid paiku weel kaunis hästi, tabas ukse käeraua õnnelikult pihku ja astus sisse.

Kitsas ruumis, mis rikkal kaupmehel kabinetiks, saaliks ja magamisekambriks oli, polnud kolmteistkümmend aastat muid muudatusi sünnitanud, kui et tagumises nurgas üksainuke säng endise kahe asemel seisis ja et kehwanäolised mööblid weel rohkem kulunud ja wärwist ära läinud oliwad. Langberg ise seisis, käed püksitaskudes, keset tuba ja wahtis sisseastujale wähe ligikutsuwalt wastu.

„Tere teist korda, armas onu,“ ütles Jostson. „Kas sul nüüd on rohkem aega?“

„Auusal tööinimesel on ikka wähe aega,“ urises wanamees hammaste wahelt. „Teine lugu on muidugi päewawargatega, nagu sina oled.“

„Kust sa tead, et mina päewawaras olen?“ naeratas Jostson, kes wanamehe olekus, kõigest wälimisest karedusest hoolimata, mõnda pehmemat joont märkas.

Langberg ei lausunud sõna, waid hakkas toas edasi tagasi kõndima, igal pöörel altkulmu õepoja poole piiludes, kuna Jostson rahuliselt palitu warna riputas ja ainsa laua ääres istet wõttis. nagu tunneks ta ennast täiesti kodu olewat. Seda nähes jäi wanamees otse tema ette seisma, wahtis suurte silmadega tema otsa ja küsis: „Mis nõuu sul nüüd õige on?“

„Mitte mingit,“ wastas Jostson, onu joonesid otsekui mõnda haruldast, ammu näha soowitut asja uurides.

„Kust sa nüüd wälja tuled?“ päris Langberg edasi.

„Õige kaugelt — Amerikast.“

„Näe imet! Mis sa sääl tegid?“

„Elasin ja teenisin leiba.“

„Ja magasid kusagil paadi all?“

„On sedagi ja weel hullemat juhtunud.“

Langberg hirwitas kahjurõõmuliselt: „Waata, mis sest tuleb, kui inimene koju jääda ja oma pääd auusasti toita ei taha. Kas sul minu juures polnud küll hää põli?“

„Oli küll, aga ma olin ju waba inimene ja tahtsin maailma kord teisest küljest näha.“

„Waata meest! Ja kui sa seda kallist maailma küllalt olid näinud, siis ei aidanud wist enam muu nõuu, kui: armas onu, aita!… Ära minult abi looda, mina ei wõi sulle kopikat anda. Ma olen waene mees ja praegu päris hädas. Katsu aga ise, kuda läbi saad.“

„Ma saan omaga üsna ilusasti läbi.“

Jostsoni wiimsed sõnad ja tema rahuline toon ei jätnud oma mõju wana kitsipunga pääle awaldamata. Ta läks näost korraga palju lahkemaks, wõttis laua ääres, õepoja wastas istet ja pomises peaaegu pehmelt: „Soo, soo, see on ju wäga ilus, wäga ilus… Sa olid ju ikka auus ja mõistlik poiss, ega sinusugune kergesti hukka lähe… Aga kui sa tõesti mitte raha nuruma ei tulnud, mis asi ajas sind siis kolmeteistkümne aasta pärast — nii palju seda ikka wist on? — oma wana onu taga otsima?“

„Mis asi mind ajas?“ kordas Jostson pool mõttes. „Ma ei tea isegi weel selgesti, miks ma selle pika reisi ette wõtsin, kuid minu segaste põhjuste seas oli kõige mõjuwam wist ikka were hääl, see on: teadmine, et mul weel onu olemas on. Sa ei teagi, mis see tähendab, aastate kaupa üksipäini täiesti wõõras inimeste-kõrbes elada. Sääl tulewad inimesele wahel silmapilgud, mil ta oma üksiolemist wihkab ja kardab. Minule ütles sisemine hääl, et ma sind iialgi enam näha ei saa, kui ma selle reisi, mis ammugi plaanitud oli, edasi lükkan.“

„Tohoo, ega sa ometi weel surra taha?“ küsis Langberg pilgelikult.

„Kes teab?“

„Wõi lootsid siin juba… pärandust leida?“

„Sa püüad mind asjata haawata, armas onu,“ ütles Jostson tõsiselt. „Ma näen su silmist, et sa nii kuri ei ole, kui sa näidata tahad. Weel rohkem: sa ei suuda oma salarõõmu täiesti warjata ja tunned südames wäga hästi, et meie teine teisele wastastikku ainsateks sugulasteks ilma pääl oleme. Miks sa siis minuga seda inetut kometit mängid?“

„Mis kometit?“ turtsus wanamees mahalöödud silmil. „Mis kasu neist sugulastest on? Mitte midagi muud kui tüli ja riidu. Aita neid eest ja takka ja kuule sõimu pääle kauba. Mida wähem inimesel sugulasi ja sõpru, seda rahulisem elu. Mina pole enesele neid kodjakaid iialgi himustanud ja saan sedawiisi kõige paremini läbi.“

Langberg rääkis puhast tõtt — sugulaste ja sõprade järele polnud ta ilmasgi suurt igatsust tundnud. Ja siisgi — üks ainuke kord oliwad ka tema kiwinenud wanapoisi-südames soojemad tundmused ärganud. Oma ainsat õde oli ta enesest ikka eemal hoidnud, sest et ta waeste õhkamist ja rahamangumist wihkas, kuid salamahti oli ta õde aidanud ja õepoega hästi koolitada lasknud. Ja kui õde waese lesena suri, wõttis Langberg õepoja enese juurde, et teda tubliks kaupmeheks, oma õitswa kaupluse sündsaks pärijaks wälja õpetada. Paul oli sel ajal 17 aastat wana. Ühe aasta sees, mis ta onuga koos elas, sündis Langbergiga ime. Ta hakkas oma kaasinimesi usaldama ja seltsi otsima, wõttis ka enese juures tuttawaid wastu ja kannatas, et Pauli sõbrad teda waatamas käisiwad. Ta muretses enesele paremad riided ja sõi paremat toitu — ühe sõnaga: oli kõige paremal teel, üsna igapäewaseks inimeseks saada. Räägiti koguni, et ta ühe rikka lese juures kuuenda kohwitassi järeldusel kosjajuttu teinud — muidugi naljatoonil… Ja siis tuli see päew, mil Paul, see kõigest arusaaja, kannatlik ja ikka rõõmus Paul, pilwetest kukkuwale onule otsekohe seletas: „Mina ei kõlba kaupmeheks!“ Ei sääl aidanud helded ega waljud sõnad. Paul läks laewapoisina merele ja oli sest saadik kadunud. Langberg pahandas nii, et ta õepoja tarbeks muretsetud sängi ahjus ära põletas ja ühegi kirja pääle ei wastanud, kuni need hoopis tulemata jäiwad. Sest saadik oli Langberg jälle, mis ta enne olnud: kuulmata ihnus, umbusklik ja inimesi põlgaw üksilane.

Ja nüüd istus see ära kadunud õepoeg jälle tema wastas, terwe ja priske, hääd riided seljas, ütles, et ta omaga ilusasti läbi saab ja et ainult igatsus onu järele teda siia kihutanud. Oli see wõimalik? Oli maailmas tõesti üks inimene olemas, kes ilma omakasulise tagamõtteta teda, wana Langbergi, meeles pidas, teda ainsa suguluse pärast kaugelt maalt waatama tuli? See mõte oli nii arusaamata, nii pöörane, et wanamees oma umbusaldust korraga wõita ei jõudnud.

„Wahest loodad minu juurest häid suutäisi leida?“ algas ta ikka weel tusaselt. „Ära seda looda. Halwad ajad. Õhtuks pole mul muud kui leib, heeringas ja hapu piim.“

„Wäga rammus toit, aga mul pole nälga,“ ütles Jostson nukraks minnes. „Ma ei taha sind kauemalt tülitada. Lähen parem jälle sinna, kust ma tulin.“

Ta tahtis üles tõusta, kuid nüüd kargas wanamees kui torgatult püsti, surus oma kondised käed õepoja õlade pääle ja hüüdis nagu kohkunult: „Kuhu sa jooksed? Istu aga paigal. Kui sa mulle tüliks oleksid, ei ma siis sulle nii lahket nägu näitaks.“

„Sul on imelik lahke nägu,“ tähendas Jostson.

„Noh, noh, ega ma pisuke plika pole, kellele kompwekk suhu pistetakse… Oota natuke, mul on Leenale paar sõna ütelda. Jäta lamp rahule, pole mul walgustust waja. Pärast komistad ja teed tulekahju.“

Wanamees kobas pimedas trepist alla. Tükk aega läks mööda, kuna all uksed käisiwad; siis tuli Langberg tagasi, aga enne läwe üle astumist pistis ta pää ukse prao wahelt sisse ja piilus kahtlaselt õepoja poole, kas see mitte wahest mõnda asja ei kisu. Nähes, et Jostson endisel paigal istub, astus ta kärmesti sisse ja küsis kawalasti silma pilgutades: „Kas w’a kibedat ka wõtad?“

„Pole teda just ära wandunud, saan aga muidu ka läbi,“ wastas Jostson.

Langberg jäi pisut mõtlema, lõi siis käega ja ütles järsult: „Haruldast külalist peab ka haruldaselt wastu wõetama.“

„Ära minu pärast ennast tülita, mul pole tõesti midagi waja.“

„Ükspuhas — kui on Jõulud siis olgu Jõulud!“ kinnitas wanamees kangekaelselt. „Aga ma pean ise minema. Wana Leena on muidu küll truu koer, aga seda ei tee ta ilmasgi. Ära sina aga putku pane — ma tulen kohe tagasi.“

Ta tõmbas pleekinud ja kulunud wihmakuue õladele, pani wana kaabu pähe ja seisis juba ühe jalaga läwe pääl, kui ta korraga jälle ümber pööras, kapi ja kummuti sahtlid lukku keeras ja wõtmed tasku pistis. Sõnadega: „Ma walwan weel kojaust, kuni Leena tagasi tuleb“ — lipsas ta uksest wälja. Peaaegu oleks ka külaline tema järele ja hoopis minema läinud, kuid rõõm onu muudetud meeleolu üle oli siisgi kangem kui tusk tema haawawa umbusalduse pärast. Jostson jäi istuma.

Warsti kuuldus alt jälle kojaukse kriiksumine ja siis ilmus Leena suure korwiga ja laudlinaga. Kuna wana teenija lauda kattis ja korwist külme suupisteid ootamata küllusel wälja kraamis, tuli tema rinnust raske ohkamine.

„Miks sa ohkad?“ küsis Jostson kaastundlikult.

„Miks ma siis ei peaks ohkama, kui näen, kuda wana inimene nõdraks läheb,“ kostis Leena ja pani katkenud klaasipõhja, mis soolatoosi aset täitis, laua pääle. Taldrekud oliwad niisama wigased, noad ja kahwlid lestadeks nühitud, linal suured haugud sees.

„Kes läheb nõdraks?“

„Kes muu kui wanamees ise — Teie onu.“

„Minu onu? Soo, soo, nüüd mäletad mind juba paremini, ja kuulmine on ka weidi paranenud. Aga mikspärast sa arwad, et onu nõdraks läheb?“

„Mis see siis muud on? Eluajal ei wõtnud ta wiina tilka suhu, ikka mõistlik mees, et lust waadata, aga sest saadik, kui Teie ära kadusite, hakkas ta jooma ja nüüd tõmbab enese wahel täis kui siga.“

Leena walimata kõnewiis oma peremehe kohta pani Jostsoni wastu tahtmist naeratama.

„Kas seda tihti juhtub?“ küsis ta jälle tõsiselt.

„Esiotsa ei olnud asi nii hull — üks kord aastas ja ikka Teie äramineku aastapäewal, aga nüüd on mees iga paari nädala takka tüma.“

„Kus kohal ta joomas käib?“

„Ikka siinsamas toas ja ihuüksi. Nii mõistlik ta weel on, et oma häbi inimestele näitama ei lähe. Arwab, et keegi ei tea, aga küllap teab mõnigi. Mina ei tohi kellegile sõna lausuda.“

„Nüüd ometi lausud.“

„Noh, Teile — Teie olete ju sugulane… Mu süda pakitseb ammugi. See on hirmus näha. Ma kardan ikka, et ta hullu pääga oma wiimse wara läbi lööb.“

„See on peremehe oma asi.“

„Aga mis siis Teile jääb (siin riiwas Leena külalist tigeda pilguga), ja mis mina sellest saan, et wana kitsipunga eluaeg oma werewaewaga orjanud olen? Oli mul seda prahti tarwis? Eks ma oleks ammugi mehele…“

Leena pidi oma lori järsku lõpetama, sest Langberg astus juba uksest sisse. Hõlma alt kahte jämeda kehaga pudelit wälja tõmmates ja laua pääle pannes ütles ta pool häbelikult: „Ei tea, kuda kõlbab — poed juba kinni, sain weel kaupmeeste klubist hädawaewaga kätte. Küll aga õues on pime!… Leena, kas muidu on kõik korras? Jah? Siis kasi minema!“

Küll tõmbas Leena näo mossi, läks aga ilma urinata. Tema olekust oli näha, et ta wanameest kartis.

Kuna Langberg kübara ja mantli warna riputas, silmitses Jostson laua pääle pandud pudelite päälkirjasid. Ta ei tahtnud oma silmi uskuda, kui ühe pudeli päält „Girard & Co., Cognac,“ teise päält „Louis Roederer, Rheims“ luges. Kõige kallim Prantsuse naps ja Shampanja tuline wahuwiin! Wana kitsipung oli julgesti oma kümme rubla kaupmeeste klubisse jätnud. Ja pääle selle weel need kallid suupisted!… Jostson ei olnud joodik, ei ka maias ega nälginud, aga tema kehast käis soe rõõmuwool läbi, sest ta tundis selgesti, mis see kuulmata raharaiskamine tähendas: see oli onu lepituse-ohwer, see tähendas suigutatud suguluse-tundmuse ärkamist, tumma andekspalumist ja andeksandmist!

Langberg ei lasknud Jostsoni meeleliigutust liig suureks kaswada. Waewalt oli wanamees laua ääres istet wõtnud ja toidukraami pääle pilgu heitnud, kui ta korraga jälle püsti kargas, ukse lahti kiskus ja Leenale järele karjus: „Kui palju sa raha tagasi said?“

„Neliteistkümmend kopikat,“ tuli alt wastus.

„Kuhu sa raha panid? Kohe too siia!“

„Raha on kilutoosi all.“

Langberg tõstis kilutoosi üles, luges kopikad hoolega järele ja peitis raha westitasku. Siis hakkas ta napsipudeli korki wälja tirima.

„Miks sa enesele seda kulu teed?“ ütles Jostson.

„Eks ikka kalli külalise pärast,“ urises Langberg kulmu kortsutades. „Ära aga looda, et seda igapäew juhtub. Ega ma ometi kõige maailma jooksikute toitja pole.“

„Minul pole tõesti midagi waja — olen söönud ja joonud.“

„Küllap jood weel, kui muidu saad. Klaasisid pole Leena muidugi lauale pannud. Seda ei tee tema iialgi. Tema ei salli, et mina joon — kardab, et temale liig wähe pärida jätan.“

Langberg wõttis lauasahtlist kaks klaasi, puhus nad sissekogunenud tolmust puhtaks ja walas sisse: „Pinni, poiss, waese mehe werd! Sarnast tiba pole sa wist weel keele pääle saanud.“

„Ma ei oleks iialgi aimata wõinud, et sina napsi jood,“ ütles Jostson, kui ta wana ja wäga kanget konjakit oli maitsnud, mis tema kurku kui tuli põletas.

Wanamees ei kostnud esiotsa midagi, waid hakkas ahnesti sööma, kus juures ta lühikeste waheaegadega oma klaasi täitis ja tähendas, kuna Jostson ainult wiisakuse pärast mõne tiba kaasa rüüpas ja tüki suitsetatud angerjat maitses. Kange wiin hakkas wanamehe pääle, kes ju mitte harjunud joodik ei olnud, warsti mõjuma. Ta silmad läikisiwad, terawad palenukid lõiwad punetama, keelepaelad peasiwad lahti.

„Sa küsid, miks mina joon?“ algas ta juba weidi takistatud keelega. „Arwad sa, et wanal koil, nagu mind hüütakse, hinge sees ei ole? Ma olen lapsest saadik kui hobune töötanud, kui koer elanud, aga sellepärast ei ole ma weel koer ega hobune, ei ka mõni hingeta masin. Mul on mõistus pääs ja süda rinnus. Ma näen küll, et ma raha ilma õige otstarbeta kokku kraabin. Kellele ma seda korjan? Naerjale pärijale, ja see oled sina… see on, kui ma sind oma pärijaks tahan teha. Muidugi ei ole see kellegi otstarbe. Mul ei olegi otstarbet olnud. Raha ahnus on mulle külge loodud. Ma armastan raha tema enese pärast, tema korjamine wõttis kõik mu aja ära. Mul polnud mahti muude asjade pääle mõtelda. Inimesi ma ei sallinud, ja see pole ime, sest ma pole kellegi poolt lahkust ega armastust näinud. Sa tahad wist ütelda: ma pole ise armastust otsinud? Ükspuhas — mu wead ei teinud mulle suurt waewa. Aga sest saadik, kui sina siin ühe aasta elasid, on mu rahu rikutud. Ma pole enam endine inimene… Sinul oli imelik mõju minu pääle — wististi oled sa kas wäga kawal wõi wäga hää inimene. Kas mäletad weel, kuda ma sinu nurumise pääle selle wana priiskaja Pohligi lapsele waderiks tulin? See oli minu elus esimene ja wiimne kord. Kinkisin koguni hõbelusika! Ja see halpus kestab weelgi edasi: hiljuti wõtsin Pohligi poja, keda üksgi kaupmees pidada ei taha, oma juurde õpipoisiks ja maksan lollikesele, kellest mul mingit kasu pole, kümme rubla kuus palka!… Ja paari päewa eest tegin weel hullema tembu. Kuulsin, et wana Pohlig suures hädas olla ja — mõtle seda nõdrameelsust! — saatsin tale postiga sada rubla. Muidugi pole tal kõige wähemat aimu, kust see õnnistus tuleb.“

Langberg häbenes silmanähtawalt oma rumala tembu pärast. Tuju parandamiseks tühendas ta ääreni täidetud klaasi üht lonksuga ja hammustas haput kurki pääle. Jostson ei pööranud temast silmi, waid waatas ja kuulas kaswawa tähelepanemisega.

„See on kõik sinu tegu,“ kõneles wanamees poolpahaselt edasi. „Küsi nüüd weel, miks mina joon! Arwad wist, et see kibe lake mulle suurt nalja teeb? Ei sugugi. Aga kui sina, rumal poiss, siit ära putkasid — ei tea, mis sul siin wiga oli? —, läks see tuba minu meelest nii tühjaks ja koledaks, et mulle hirm pääle tuli. Ma hakkasin wargaid ja waimusid kartma, rändasin õhtul kui kuutõbine ühest seinast teise, ei saanud öösel magada… Sinu äramineku aastapäewal ostsin kõige odawamat porujommi, jõin enese täis ja magasin kui surnu. Hommikul üles tõustes tundsin pääwalu ja häbi, wandusin joomise ära, wäsitasin ennast üleliigse tööga, aga lugu ei paranenud. Muidu heitsin ikka kohe pärast õhtusööma woodisse, et mitte kallist lambiõli kulutada. Nüüd ei saanud enam ilma lambita läbi: nii pea kui pimedus kätte tuli, hakkasin ma segaseid kõminaid kuulma, wiirastusi nägema, hirmuwärinaid tundma. Katsusin ajalehti lugeda, aga need tegiwad oma politsei-sõnumitega mu were weel rohkem araks. Peaaegu oleksin wana Leena enesele seltsiks kutsunud, aga häbenesin. Küll püüdsin haiguse wastu — sest mis see muud oli kui haigus? — wahwasti wõidelda, aga teatud aastapäewal et aidanud misgi abi — pidin ennast jälle wiinaga uimastama. Sest saadik olen — Jumal andku mulle patt ja raharaiskamine andeks! — seda rohtu tihti tarwitanud.“

„Waene onu!“ ütles Jostson pehmelt.

„Jah, nüüd olen „waene onu“ — aga miks sa ära jooksid?… Sa ei usu, kui suur minu rõõm oli, kui sina täna poodi astusid.“

„Sinu rõõmust ei märganud mina midagi.“

„Soo? Lootsid wist, et sulle nuuksudes kaela ümber langen? Katsu asjameest!… Aga nüüd urgitse see teine pudel lahti — sinu käes käib see wist libedamini. Mina pole seda wahutawat wedelikku palju tarawitanud ega ole mul ka parajaid riistu, aga eks õlleklaasid kõlba kah.“

Kork paukus. Langberg täitis klaasid ja lõi õepojaga kokku: „Minu terwiseks, sest sina oled terwe küllalt!“

Tuline wahuwiin tegi wanamehe kähku joobnuks. Ta silmad kippusiwad kinni, keel jäi tümaks, sõna ei tahtnud enam mõtte järele jõuda.

„Pagana pihta — küll on hää tiba!“ kiitis ta lapselikult itsitades. „Teise klaasi tü—tühendame selle pääle, et sina, wõrukael, enam ära ei jookse.“

„Paraku pean ma warsti jälle koju reisima,“ ütles Jostson kahetsewalt.

„Mi—is?“ kogeldas Langberg tõeliselt kohkudes ja kiskus silmad wõimalikult laiali. „Kus see kodu sul siis on?“

„Ma ütlesin juba: Amerikas.“

„Ame—e—rikas?… Ega sa hull ole! No mis sa säält otsid?“

„Mul on sääl omandus ja asjatalitus, mis minu ligiolemist tingimata nõuawad.“

„Tühi kõik. Mis asjalatitust… asja—asjatalitust sul sääl wõib olla? Jää parem siia — ma teen su oma asjatalitajaks ja maksan… maksan wiiskümmend rubla kuus palka.“

Jostson naeratas: „Sinu pakkumine auustab mind üle wäärtuse, aga, armas onu — ma ei wõi tõesti mitte.“

„Ei wõi?… Kas tahad kuuskümmend rubla?“

Ameriklane kehitas õlasid.

„Seitsekümmend… seitsekümmend wiis rubla… oh sa hingenöörija! Ega ma sulle ometi sadat rubla wõi maksta. Prii ülespidamine ka weel. Ei taha?“

Wanamehel seisis higi otsaees. Ennast küünarnukkidega lauda mööda õepoja ligemale nihutades, sosistas ta tungiwalt: „Aga mis siis, kui ma homme sinu kasuks testamendi teen?“

„Ma ei wõi seekord rohkem kui paariks nädalaks siia jääda,“ wastas Jostson tõsiselt. „Sa oled ju ärimees ja tead, kuda sarnase asjaga lugu on. Mis sa ütleksid, kui mina sind paluksin oma kauplust, nagu ta praegu on, seisma jätta ja minu juurde Amerikasse elama tulla? Ma kardan, sa wiskaksid mu uksest wälja. Wahest edespidi…“

Jostson jäi wait, sest onu silmist paistsiwad tundmused, mida sääl wist weel keegi polnud näinud: ehmatus, ahastus ja tõsine hingewalu. Wanamees surus mõlemad käed pää külge, pigistas silmad kinni ja sosistas tükaldi, nagu unes: „Ma olen wana ja haige, ma lähen pääst nõdraks… ma näen kollisid… Kas mind siis keegi ei salli? Miks nad mind wihkawad?… Ma näen wihast põlewaid silmi… kõwa käsi sasib mu kõrist kinni… mind kägistatakse… Appi, appi!“ kisendas ta korraga pool-lämmatatud häälel ja wajutas küüned oma kaela sisse, nagu tahaks ta kellegi käsa säält ära kiskuda.

Jostson peastis onu käed lahti ja püüdis teda waigistada: „Pai onu, ära karda, mina olen ju weel siin.“

Langberg ajas silmad lahti ja wahtis tüki aega külalise otsa, kuni ta segane aru wähe selgus: „Ah sina — Paul?… Kuule, ole pai poiss, ära mine Amerikasse! Jää siia, ole mulle seltsiks… Ah soo, sa ei taha. Miks sa siis ei taha? Sina oled ju ainus inimene, kes mind ka inimeseks peab. Teistele olen ma „wana koi“… Ma ei tea, mis siis tuleb, kui sa jälle ära jooksed, aga seda ma sulle ütlen: minult sa siis kopikat ei päri — ennem joon kõik ära.“

„Armas onu, sa oled juba liialt joonud — jäta nüüd järele!“ palus Jostson.

Langberg tõrjus teda käega enesest eemale ja kähistas kurjalt: „Kasi mu silmist! On sinul siin ka midagi käskimist?… Näe, kuda ma järele jätan!“

Ta pani pudeli mokkade külge ja jõi ta joonega tühjaks. Siis oli wanamehe jõud otsas. Ta laskis käewarred ja pää lõdwalt laua pääle wajuda ja jäi korisewalt norskama.

Ameriklane ei uskunud waimude sisse ega kartnud kollisid, aga tema rinda rõhus arusaamata raske tundmus. See kamber oli nii tühi ja waikne, nii ilma naabriteta, ainsast aknast wahtis pime, saladuseraske öö sisse ja tuul kiunus nii ütlemata haledasti…

Kogemata jäi Jostsoni silm akna pääle seisatama, mis umbes sülla kaugusel põigiti tema wastas oli. Ja korraga arwas ka tema wiirastust nägewat. Mustawa aknaruudu taga hakkas midagi walgendama, nagu suruks inimese nägu ennast ruudu wastu, ja see nägu kandis enne nähtud joonesid — see oli Martin Timmi nägu!

Jostson oli raudsete erkudega mees, aga ühe silmapilgu tundis ka tema kiirendatud weretuksumist ja wuhinat kõrwus. Oli see wiirastus wõi wahtis sääl elus inimene aknast sisse? Enne kui Jostson selle kohta selgust sai, oli walgendaw wari kadunud — akna taga mustas jälle ainult öö pimedus. Nüüd kargas Jostson püsti, tõukas akna lahti ja pistis pää wälja. Õues ei olnud midagi iseäralikku näha ega kuulda. Wõi kuuldus säält wärawa poolt kärmete sammude padin? Aga see wõis ka tuulest sünnitatud müdin olla… Jostson jooksis trepist alla, keeras kojaukse lahti, katsus õuewärawat ja leidis selle lukus olewat, kobas kõik õue nurgad läbi — ei inimese hinge kusagil. Tagasi tulles leidis ta Langbergi toa pimeda olewat — wist oli lahti jäänud aknast tulew tuulehoog lambi ära kustutanud. Jostson tõmbas tikuga tuld ja pani lambi põlema. Laua ääres norskas Langberg endises seisukorras.

Jostson waatas weel korra aknast wälja.

„Pean ma onu hoiatama?“ mõtles ta iseeneses. „Ei, see ei maksa — tema weri on muidugi üleliiga äritatud. Ja minu oma kah. Ma nägin wiirastust. Wäraw on kinni ja libedat seina mööda ei pease keegi kass akna juurde. Wanaaegne konjak, onu joobnud jampsimine ja seltsimajas kuuldud lori läibisegamini on mulle niisugust meelesegadust sünnitanud, et ma seda rumalat poissi tõesti akna taga arwasin nägewat, kuhu ta nii wäga kippus. Tühi mõttekujutus — see on kõik.“

Ta wõttis nõrgalt wastu rabelewa wanamehe sülle ja pani ta sängi pääle sirukile. Siis wajutas ta akna haagid hoolega kinni, waatas weel korra, kas lamp hästi põleb, wõttis palitu, kübara ja kepi ja läks alla. Köögis äratas ta Leena, kes istudes tukkuma oli jäänud, üles ja ütles temale: „Peremees uinub. Waata tema järele, enne kui magama lähed, ja katsu teda riidest lahti wõtta.“

„Ega see esimene kord ole, et ta riides magab,“ wastas Leena haigutades.

„Sa wõiksid siisgi kord järele waadata.“

„Pole tal wiga kedagi. Eks ma tea. Möllab ja möllab — pärast magab kui jahukott.“

„Kas täna käis keegi wõõras inimene õues?“

„Pole ma kedagi näinud.“

„Soo, soo. Lase mind nüüd õuewärawast wälja. Onule ütle, et ma teda warsti jälle waatama tulen.“

„Seda ma usun,“ pomises Leena ja wõttis wõtme warnast.

Uulitsale astudes pistis Jostson Leenale mõned hõberahad pihku ja soowis temale hääd ööd.

Leena hõõrus rahasid peo sees, wahtis lahkuwale külalisele altkulmu järele ja pomises pool kuuldawalt: „Mis sel poisil wiga raha loopida — ega wanamehel pikka iga ometi enam ei ole.“