Kuritöö ja karistus/Esimene osa/III

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
II
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
IV

III

Järgmisel päeval ärkas ta hilja, pärast rahutut und, mis teda ei kosutanud. Ta ärkas sapisena, ärritatuna ja kurjana ning vaatas vihaga oma toapugerikku. See oli pisitilluke toake, umbes kuus sammu pikk, oma kollakate, tolmuste ja seintel lotendavate tapeetide tõttu väga viletsa välimusega, ja nii madal, et pikemal inimesel siin pisut hirm hakkas, kuna ju näis, et iga silmapilk võid pea vastu lage lüüa. Mööbel oli ruumikohane: kolm vana, mitte päris korras tooli, nurgas värvitud laud, millel lebas mõni raamat ja kaustik; juba ainult selle järgi, kuidas nad tolmunud olid, võis näha, et neid polnud juba ammugi kellegi käsi puudutanud; ja lõpuks suur kohmakas sohva, mis oli Raskolnikovile sängiks ja võttis peaaegu kogu seina ja poole toa laiust enda alla; millalgi oli see sitsiga üle tõmmatud, aga sellest olid järele jäänud ainult räbalad. Sageli magas ta siin, nagu ta oli, rõivais, ilma linata, peale võttes oma kulunud vana üliõpilasepalitu, pea all väike padi, mille alla pani kogu hinge taga oleva pesu, puhta ja musta, et peats saaks kõrgem. Sohva ees seisis väike laud.

Raske oli sügavamale langeda ja lohakamaks muutuda, kuid Raskolnikovile oli see tema praeguses meeleolus isegi mõnus. Nagu kilpkonn tõmbub oma koore sisse, samuti puges ka Raskolnikov kõigi eest kõrvale, ja isegi teenijatüdruku nägu, kes teda pidi ümmardama ja seepärast vahetevahel pilgu tema tuppa heitis, ärritas tema sappi ja tõi talle krambid. Nõnda juhtub mõnede monomaanidega, kes on millessegi liiga keskendunud. Korteriperenaine ei andnud talle juba kaks nädalat enam süüa, aga veel tänini polnud tal mõttesse tulnud alla minna asja selgitama, kuigi ta ilma lõunasöögita istus. Nastasja, köögitüdruk ja perenaise ainuke teenija, oli üürniku niisuguse meeleolu üle osalt rõõmus ja jättis tema juures koristamise ning pühkimise täiesti, ainult aeg-ajalt, nii nädalas kord, nagu kogemata, võttis ta mõnikord luua pihku. Tema ärataski nüüd Raskolnikovi üles.

«Tõuse üles, mis sa magad!» karjus teenija tema kõrva ääres. «Kell käib juba kümmet. Ma tõin sulle teed; teed tahad ju? Oled vist ära nälginud?»

Üürnik avas silmad, võpatas ja tundis Nastasja ära.

«On see tee perenaiselt või?» küsis ta, pikkamisi ja haiglase näoga end sohval üles ajades.

«Või perenaiselt!»

Tüdruk pani tema ette omaenda mõranenud teekannu järelejäänud teega ja kaks kollast suhkrutükki.

«Säh, Nastasja, võta, ole hea,» ütles ta taskus kobades (rõivais ta ju magaski) ja peotäit vaskraha välja tõmmates, «mine ja osta mulle saia. Ja võta vorstipoest natuke vorsti ka, kuid odavamat.»

«Saia ma toon sulle otsekohe, aga kas sa vorsti asemel ei tahaks ehk hapukapsasuppi? Hea supp, eilne. Juba eile panin sinu jaoks kõrvale, kuid sina tulid hilja. Hea supp.»

Kui supp oli kohal ja Raskolnikov selle kallale asus, istus Nastasja tema kõrvale sohvale ja hakkas vaterdama. Ta oli külast pärit ja suur lobamokk.

«Praskovja Pavlovna tahab politseis sinu peale kaevata,» ütles ta.

Raskolnikov kortsutas tugevasti kulmu.

«Politseis? Mis tal siis vaja on?»

«Sa ei maksa ju üüri ega lähe ka korterist välja. Teadagi, mis ta tahab.»

«Oh, kuradi päralt, see veel puudus,» pomises Raskolnikov hambaid kiristades. «Ei, see tuleb mulle praegu… ebasobival ajal… Ta on loll!» lisas ta valjult juurde. «Lähen täna tema juurde, räägin temaga.»

«Loll on ta muidugi nagu minagi, aga mis siis sina, tarkpea, lamad nagu kott, midagi pole sust asja? Varem, nagu sa räägid, olevat sa lapsi õpetamas käinud, aga mispärast sa nüüd enam midagi ei tee?»

«Ma teen…» lausus Raskolnikov karedalt ja vastu tahtmist.

«Mis sa teed?»

«Tööd…»

«Mis tööd?»

«Mõtlen,» vastas noormees vähese vaikimise järel tõsiselt.

Nastasja pahvatas laginal naerma. Ta oli naeruhimuline, ja kui tal kord naeruhoog peale tuli, siis naeris ta hääletult, kogu kehast õõtsudes ja vabisedes, kuni tal endal süda pahaks läks.

«Oled sa mõtlemisega juba palju raha kokku ajanud?» sai ta viimaks lausutud.

«Kui pole saapaid, siis ei saa lapsi õpetama minna. Pealegi – ma sülitan kõige peale.»

«Ära sülita kaevu.»

«Laste õpetamise eest makstakse vaskveeringuid. Mis sa kopikatega peale hakkad?» jätkas ta vastu tahtmist, nagu vastaks ta omaenda mõtetele.

«Sina tahaksid ühel hoobil saada terve kapitali?»

Raskolnikov vaatas talle imelikult otsa.

«Jah, terve kapitali,» vastas ta vähese vaikimise järel kindlalt.

«Noh, hakka ikka väikselt peale, muidu kohutad ära; liiga hirmus kohe. Kas ma saia tooma lähen või mitte?»

«Kuidas soovid.»

«Ah jaa, unustasin! Eile, kui sind kodus polnud, tuli sulle kiri.»

«Kiri? Minule? Kellelt?»

«Kellelt, seda ma ei tea. Andsin postimehele omast käest kolm kopikat. Kas maksad ära?»

«Too siis kiri siia, jumala pärast, too siia!» hüüdis Raskolnikov suures ärevuses. «Issand!»

Veidi aja pärast oli kiri käes. No muidugi: emalt, R. kubermangust. Kirja vastu võttes ta isegi kahvatas. Juba ammugi polnud ta enam kirju saanud; kuid nüüd äkki pitsitas veel miski muu ta südant.

«Nastasja, mine ära, jumala pärast; siin on kolm kopikat, ainult, jumala pärast, mine ruttu ära!»

Kiri värises tal käes; ta ei tahtnud seda teenija juuresolekul avada: ta tahtis selle kirjaga üksi jääda. Niipea kui Nastasja oli läinud, tõstis ta kirja kärmesti huulile ja suudles seda; siis silmitses ta veel kaua aadressi käekirja, see oli talle tuttav ja armas, peenikeselt ja viltu kirjutatud ema käekiri, – ema oma, kes oli teda kunagi lugema ja kirjutama õpetanud. Ta viivitas; ta isegi otsekui kartis midagi. Viimaks rebis ta kirja lahti: see oli suur ja paks, kaks loodi raske; kaks suurt postpaberi poognat olid tihedalt-tihedalt täis kirjutatud.

«Minu armas Rodja,» kirjutas ema, «juba üle kahe kuu on sellest möödunud, kui ma sinuga pole kirja teel kõnelnud, millepärast olen ise kannatanud ja nii mõnegi öö mõtteid mõlgutades unetult mööda saatnud. Kuid loodetavasti sa ei süüdista mind selle sunnitud vaikimise pärast. Sa tead ju, kuidas ma sind armastan; sina oled meile, minule ja Dunjale, ainus, sina oled meile kõik, kogu meie ootus ja lootus. Mis ma siis küll üle elasin, kui ma teada sain, et sa juba mitu kuud tagasi ülikoolist lahkusid, kuna sul polnud võimalust end ülal pidada, ja et tunnid ning muud sissetulekud on sul otsa lõppenud! Millega võisin ma sind oma saja kahekümne rublase aastapajuki juures aidata? Need viisteist rubla, mis ma sulle neli kuud tagasi saatsin, laenasin, nagu isegi tead, oma pajuki arvel siinselt kaupmehelt Afanassi Ivanovitš Vahrušinilt. Ta on hea inimene ja oli omal ajal sinu isa sõber. Kuid lubades tal enda eest pajukit välja võtta, pidin ma ootama, kuni võlg tasa saab, ja see sündis alles nüüdsama, nii et ma sulle kogu selle aja jooksul kõige vähematki ei saanud läkitada. Nüüd aga, tänu jumalale, saan ma sulle vististi jällegi saata ja üldse me võime nüüd isegi oma õnnega kiidelda, millest sulle tõttan teatama. Ning kõigepealt, aimad sa, armas Rodja, et sinu õde juba poolteist kuud minu juures elab ja et meie ka tulevikus enam lahku ei lähe. Issand olgu tänatud, õe piinad on lõppenud; kuid ma pajatan sulle kõigest kordamööda, et sa teaksid, mis siin kõik on juhtunud ja mida me sinu eest oleme tänini varjanud. Kui sa mulle kaks kuud tagasi kirjutasid, et sa olevat kelleltki kuulnud, nagu tuleks Dunjal palju kannatada jõhkruste pärast, mis talle härraste Svidrigailovite juures on osaks saanud, ja minult täpseid andmeid pärisid, – mis võisin ma sel ajal sinule vastata? Oleksin ma sulle kirjutanud, nagu asi tõepoolest oli, siis oleksid sina ehk kõik sinnapaika jätnud ja kas või jalgsi meie juurde tõtanud, sest ma tean niihästi sinu iseloomu kui ka sinu tundeid, ja sa poleks lasknud oma õele liiga teha. Ka mina ise olin juba meelt heitmas, kuid mis pidin ma tegema! Isegi mina ei teadnud sel korral kogu tõtt. Pearaskus seisis aga selles, et kui Dunjake mineval aastal nende juurde lasteõpetajaks läks, tervelt sada rubla ette võttis, tingimusel, et iga kuu palgast teatav summa võlakustutuseks maha arvatakse, nii et tal võimatu oli kohalt lahkuda, ilma et võlg oleks ära tasutud. Selle summa aga (nüüd võin sulle kõik seletada, kallis Rodja) võttis ta peaasjalikult selleks, et sinule kuuskümmend rubla saata, mida sa tol korral nii väga vajasid ja mis sa ka mineval aastal meilt said. Me petsime sind tookord, kirjutades, et see raha on võetud Dunjakese varem kokkuhoitud summadest, kuid see polnud nõnda, nüüd aga teatan sulle, kuidas asi tõeliselt oli, sest nüüd läheb äkki kõik jumala tahtmisel paremuse poole, ja et sa teaksid, kuidas Dunja sind armastab ja missugune hea süda tal on. Tõsi küll, alguses käis härra Svidrigailov temaga väga toorelt ümber ja tegi talle söögilauas istudes igasuguseid sündsusetuid ja pilkavaid märkusi… Kuid ma ei taha hakata sulle jutustama neid masendavaid üksikasju, et sind mitte asjata erutada, kuna ju nüüd on kõik lõppenud. Lühidalt, hoolimata sellest, et Svidrigailovi abikaasa Marfa Petrovna ja kõik teised majakondsed kohtlesid teda hästi ja suursuguselt, oli Dunjakesel väga raske, iseäranis siis, kui härra Svidrigailov vana sõjamehe harjumuse tõttu sattus Bacchuse mõju alla. Kuid mis tuli hiljem välja? Mõtle ometi, et ogaral oli juba ammugi Dunja vastu kirg ärganud, kuid ta varjas seda tooruse ja põlguse katte all. Võib-olla tal endalgi hakkas häbi ja hirm, võttes arvesse oma vanust ja seda, et ta perekonnaisana hellitab sääraseid kergemeelseid lootusi, ja seepärast oli ka Dunja peale tahtmatult kuri. Võimalik ka, et ta oma toore käitumisega ja pilkamisega tahtis ainult kogu tõtt teiste eest varjata. Kuid viimaks ei pidanud ta enam vastu ja söandas teha Dunjale avaliku ning häbematu ettepaneku, lubades talle mitmesuguseid kingitusi ja peale selle veel jätta kõik maha ja sõita temaga teise külla või isegi välismaale. Võid sa kujutleda kõiki Dunja kannatusi! Otsemaid kohalt lahkuda oli võimatu mitte ainult võla pärast, vaid ka lugupidamisest Marfa Petrovna vastu, kellel oleksid võinud äkki kahtlused ärgata ja selle tagajärjel perekonnas riiud tekkida. Aga ka Dunjakesele oleks see suureks skandaaliks olnud; niisama poleks asi igatahes mitte jäänud. Seal oli veel palju muidki põhjusi, nii et Dunjal polnud mingit lootust enne kuut nädalat sellest hirmsast majast pääseda. Muidugi, sa tead Dunjat, tead, kui tark ja kui kindla karakteriga ta on. Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada ja võib isegi äärmisel juhtumil endas niipalju suuremeelsust leida, et oma meelekindlust mitte kaotada. Isegi minule ei kirjutanud ta kõigest, et mitte minu tuju rikkuda, aga ometi vahetasime me sagedasti kirju. Lahendus tuli aga ootamatult. Marfa Petrovna juhtus kogemata pealt kuulama, kui tema mees Dunjat aias jumalakeeli palus, ja saades sellest valesti aru, süüdistas ta kõiges Dunjat, arvates, et tema on kõigeks põhjust andnud. Sealsamas aias leidis aset hirmus stseen: Marfa Petrovna isegi lõi Dunjat, ei tahtnud midagi kuulda, ise aga karjus terve tunni ja andis viimaks käsu Dunja viivitamata linna minu juurde sõidutada – lihtsal talupojavankril, kuhu olid pillutud kõik tema asjad, riided ja pesu, nagu juhtus, ilma kokku panemata ja sisse pakkimata. Aga teel tuli vihmavaling ja teotatud ning häbistatud Dunja pidi talumatsiga tervelt seitseteist versta sõitma lahtises vankris. Mõtle nüüd isegi, mis võisin ma sulle oma kirjas kirjutada, vastuseks sinu kirjale, mille sain juba kaks kuud tagasi, või millest kirjutada? Mina ise olin ka meelt heitmas; tõtt sulle kirjutada ei söandanud, sest see oleks su väga õnnetuks teinud, sind kurvastanud ja pahandanud ja mida oleksid võinud sinagi teha? Võib-olla oleksid iseenda hukka saatnud, pealegi keelas mind Dunjake; kuid kirja tühja-tähjaga täita ja ükskõik millest kirjutada, samal ajal kui südant niisugune mure rõhub, seda ma ei suutnud. Terve kuu liikusid meil linnas ringi igasugused jutud selle loo kohta ja asi läks isegi niikaugele, et meil polnud Dunjaga põlglikkude pilkude ja sosistamiste tõttu enam võimalik kirikussegi minna, isegi meie eneste kuuldes peksti keelt. Kõik tuttavad hoidusid meist eemale, lakkasid meid isegi teretamast ja mina sain kindlast allikast teada, et poesellid ja mõned kantseleiametnikud kavatsesid meid alatult solvata – määrida tökatiga meie maja väravad, mistõttu pererahvas hakkas meilt nõudma korterist lahkumist. Kõige selle põhjuseks oli Marfa Petrovna, kes oli jõudnud Dunjat juba kõigis majades süüdistada ja mustata. Tema on ju siin kõigiga tuttav ja sõitis sel kuul alalõpmata linna vahet ja kuna ta armastab pisut lobiseda ning oma perekonnaasjust jutustada, iseäranis aga oma mehe üle igale vastutulijale kaevata, mis pole sugugi hea, siis kandis ta kogu loo lühikese ajaga mitte ainult linnas, vaid ka kogu maakonnas laiali. Mina jäin haigeks, aga Dunja oli minust tugevam, ja kui sa ainult oleksid näinud, kuidas ta kõike talus, isegi veel mind trööstis ja julgustas! Tema on ingel! Kuid jumala armust polnud me piinaaeg pikk: härra Svidrigailov võttis aru pähe ja kahetses oma tegu, tal oli vististi Dunjast kahju, ja ta esitas Marfa Petrovnale täielikud ja silmanähtavad tõendid Dunja süütuse kohta, nimelt kirja, mille Dunja juba enne seda, kui Marfa Petrovna nad aias tabas, oli sunnitud Svidrigailovile kirjutama ja kätte andma, et hoiduda isiklikest seletustest ja salajastest kokkusaamistest, mida Svidrigailov tungivalt nõudis. See kiri jäi pärast Dunja ärasõitu härra Svidrigailovi kätte. Kirjas oli Dunja kõige ägedamal viisil ja täis meelepaha teinud Svidrigailovile etteheiteid tema autu käitumise pärast just Marfa Petrovna suhtes, talle meelde tuletanud, et tema on laste isa ja perekonnapea ja et lõpuks on tema poolt alatu piinata ja veelgi õnnetumaks teha niikuinii õnnetut ja kaitsetut tütarlast. Ühe sõnaga, armas Rodja, see kiri oli nii üllalt ja liigutavalt kirjutatud, et ma seda lugedes nuuksusin ega suuda seda veel praegugi lugeda, ilma et pisarad silma ei tuleks. Peale selle tunnistasid Dunja kasuks ka teenijad, kes nägid ja teadsid palju rohkem, kui härra Svidrigailov ise arvas, nagu see harilikult ikka on. Marfa Petrovna oli hoopis jahmunud ja «uuesti maha rabatud», nagu ta ise meile tunnistas, kuid selle eest sai ta Dunja süütuses täiesti kindlaks ja juba järgmisel päeval, pühapäeval, sõitis ta kirikusse ja palus seal põlvili maas jumalaemalt endale jõudu uue katsumuse kandmiseks ja oma kohuse täitmiseks. Kirikust aga sõitis ta otseteed meile, ilma et enne kuhugi sisse oleks astunud, rääkis kõik, nuttis kibedasti ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule. Veel enam, ta näitas ja luges kõigile Dunjakese kirja, mille see oli härra Svidrigailovile kirjutanud, ja laskis sellest isegi ärakirjad teha (mis minu arvates juba üleliigne oli). Nõnda tuli tal mitu päeva järjest linnas tuttavaid külastada, sest mõned hakkasid juba pahaks panema, miks teisi on neist paremaks peetud; niiviisi tekkis järjekord, sest igas majas oldi ootel ning teati juba ette, et sel ja sel päeval loeb Marfa Petrovna nende juures seda kirja, ja igale lugemisele kogunes isegi jälle neid, kes olid seda kirja juba mitu korda kuulnud niihästi endi kodus kui ka järjekorras olevate tuttavate juures. Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, kuid Marfa Petrovnal on juba kord niisugune iseloom. Vähemalt seadis ta Dunjakese au täiesti jalule ja kogu selle loo alatus langes kustutamatu häbiga tema mehe kui peasüüdlase kaela, nii et minul on temast isegi kahju; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga. Dunjat hakati kohe mitmele poole kutsuma tunde andma, kuid tema ütles ära. Üldse muutusid kõik tema vastu eriliselt aupaklikuks. Peaasjalikult see kõik aitas kaasa selleks ootamatuks juhtumiks, mille tõttu nüüd, võiks öelda, kogu meie elusaatus muutub. Tea, armas Rodja, et Dunjale tuli peigmees kosja ja et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama. Ja ehk küll see asi on otsustatud sinult nõu küsimata, ei pane sa seda vististi ei minule ega õele pahaks, sest nagu isegi kõigest näed, polnud selle asjaga võimalik viivitada või seda kuni sinult vastuse saamiseni edasi lükata. Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas. Pjotr Petrovitš alustas sellega, et avaldas Marfa Petrovna kaudu soovi meiega tuttavaks saada; võtsime ta nagu kord ja kohus vastu, jõi teine meil kohvi, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust. Ta on töökas ja asjalik inimene ning kiirustas Peterburi sõitma, mispärast talle oli iga minut kallis. Iseenesestki mõista olime alguses väga üllatatud, sest et kõik sündis liiga ruttu ja ootamatult. Arutasime ja mõtlesime kahekesi koos kogu selle päeva. Tema on usaldusväärne ja varanduslikult kindlustatud inimene, teenib kahes kohas ning tal on juba oma kapital. Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu. Kuid see võib-olla näib ainult nõnda esimesel silmapilgul. Hoiatan sind, armas Rodja, et kui teda Peterburis kohtad, mis sünnib õige pea, siis ära tee otsust liiga ruttu ja ülepeakaela, nagu see sinule omane, kui ehk esimesel silmapilgul sulle temas midagi ei meeldi. Räägin seda igaks juhuks, kuigi ma kindel olen, et ta jätab sulle hea mulje. Pealegi selleks, et ükskõik missugust inimest tundma õppida, peab temale lähenema samm-sammult ja ettevaatlikult, et mitte eksituste ja eelarvamuste küüsi sattuda, mida pärastpoole on väga raske parandada ja heaks teha. Pjotr Petrovitš on aga paljude tunnuste järgi väga auväärne mees. Juba oma esimesel külaskäigul avaldas ta meile, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, «meie noorima sugupõlve veendumusi» ja on igasuguste eelarvamuste vaenlane. Ta rääkis veel palju muudki, sest ta näib olevat pisut nagu auahne ja armastab väga, et teda kuulatakse, kuid see pole peaaegu üldse ju pahe. Mina, mõistagi, taipasin vähe, kuid Dunja seletas mulle, et kuigi ta on väikese haridusega inimene, on ta siiski tark ja nähtavasti heasüdamlik. Sina tead ju oma õe karakterit, Rodja. Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuigi äge, mida ma temas olen hästi tundma õppinud. Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud. Pealegi on ta väga kaalutlev mees ja taipab muidugi, et tema abieluõnn on seda kindlam, mida õnnelikumaks saab Dunjake tema naisena. Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid (millest isegi kõige õnnelikumates abieludes mööda ei pääse), siis ütles selle kohta mulle Dunjake ise, et tema on endas kindel; et pole mingit põhjust muretseda ja et tema suudab paljugi välja kannatada, tingimusel, kui muud suhted on ausad ja õiglased. Alguses näiteks paistis Pjotr Petrovitš minulegi nagu käredana; kuid see võib oleneda just sellest, et ta on otsekohene inimene, ja tingimata ongi see nõnda. Näiteks ütles ta teisel külaskäigul, kui ta oli Dunjalt nõusoleku saanud, et juba varem, kui ta Dunjat veel ei tundnudki, otsustanud ta võtta ausa tüdruku, kuid ilma kaasavarata ja tingimata niisuguse, kes on juba viletsust maitsenud, sest, nagu tema seletab, mees ei pea oma naisel millegagi kohustatud olema, kuna ju palju parem on, kui naine meest oma heategijaks peab. Lisan juurde, tema ütles seda pisut pehmemalt ja lahkemalt, kui mina kirjutan, sest mina olen tema täpse väljenduse unustanud, mäletan ainult mõtet ja pealegi ei öelnud ta seda koguni mitte meelega, vaid nähtavasti kogemata, kõneluse ägeduses, nii et ta seda pärast katsus parandada ja pehmendada; kuid minule tundus see ometi pisut käredana ja nõnda rääkisin sellest pärast Dunjale. Kuid Dunja vastas minule isegi pahaselt, et «sõnad pole veel tegu», ja see on muidugi tõsi. Enne otsustamist ei maganud Dunja kogu öö ja arvates, et mina juba magan, tõusis ta voodist ja käis öö otsa toas edasi-tagasi; viimaks laskus ta pühapildi ette põlvili ja palvetas seal kaua ning härdalt, hommikul aga teatas minule, et on otsusele jõudnud.

Ma juba tähendasin, et Pjotr Petrovitš sõidab nüüd Peterburi. Tema ajab seal suuri asju ja ta tahab Peterburis avaliku advokaadikontori avada. Tema teotseb juba ammugi mitmesuguste hagide ja protsesside alal ja hiljuti alles võitis ta suure protsessi. Peterburi peab ta muuseas veel sellepärast sõitma, et tal on seal suurem asi senatis ajada. Nõnda siis, armas Rodja, võib ta ka sinule väga kasulik olla, isegi kõiges, ja meie Dunjaga arvasime, et tänasest päevast peale võiksid ka sina oma tulevasele karjäärile kindla aluse panna ja võiksid oma saatuse selgesti määratuks lugeda. Oo, kui see ometi teostuks! See oleks niisugune õnn, et seda ei võiks millekski muuks pidada kui aga kõigevägevama armuks. Dunja ei teegi muud, kui aina unistab sellest. Meie juba riskisime selles suhtes Pjotr Petrovitšiga mõne sõna rääkida. Tema avaldas oma mõtteid ettevaatlikult ja ütles, et, muidugi, kuna tema ju ilma sekretärita läbi ei saa, siis on iseenesestki mõista parem palka maksta sugulasele kui võõrale, kui aga too ametis kõlblikuks osutub (või sina ei peaks kõlblikuks osutuma!), ometi avaldas ta siinsamas kahtlust, kas sinu ülikooliõpingud sulle küllalt aega jätavad tema kontoris töötamiseks. Sellega asi tol korral lõppeski, kuid Dunja ei mõtlegi muust kui aga ainult sellest. Juba mitu päeva on ta nüüd mingisuguses palavikus ja on koostanud isegi terve plaani selle kohta, kuidas sa pärastpoole võiksid olla Pjotr Petrovitši abiliseks või isegi kompanjoniks asjade ajamises, seda enam, et ka sina õpid õigusteaduskonnas. Mina, Rodja, olen temaga täiesti ühel arvamusel ja pooldan tema kavatsusi ning lootusi, pidades neid täiesti tõenäolisteks; ja hoolimata Pjotr Petrovitši praegusest, väga arusaadavail põhjusil põiklevast vastusest (tema ei tunne ju veel sind), usub Dunja ometi kindlasti, et ta saavutab kõik oma hea mõjuga tulevase mehe peale. Muidugi mõista hoidusime meie sõnagi lausumast Pjotr Petrovitšile oma kaugemaist unistusist, peaasjalikult aga sellest, et sina tulevikus tema kompanjoniks saad. Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene ja temale võib-olla oleks see kõik ainult unistusena tundunud, mispärast ta ehk seda väga kuivalt oleks kuulda võtnud. Ei mina ega ka Dunja pole lausunud poolt sõnagi oma kindlast lootusest, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, seni kui oled veel ülikoolis; me ei rääkinud seda sellepärast, et, esiteks, see sünnib tulevikus iseenesestki ja et tema ilma ülearuste sõnadeta ise seda sulle pakub (ega ta siis ometi selles Dunjale eitavat vastust anna), seda enam, et sina võid ju kontoris tema paremaks käeks muutuda ja saad abi mitte heateona, vaid oma teenitud palgana. Nõnda tahab Dunjake seada ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. Teiseks ei rääkinud me sellepärast, et mina tahtsin sind temaga teie eelseisvas kokkusaamises ühesugusesse seisukorda panna. Kui Dunja vaimustuses sinust rääkis, siis ta vastas, et iga inimest peab kõigepealt oma silmaga nägema, kui tema üle otsustada tahetakse, ja et tema jätab endale õiguse ise sinu kohta otsuse teha siis, kui ta sinuga tutvub. Tead mis, minu kallis Rodja, mulle näib mõnesuguste kaalutluste põhjal (mis ometi kuidagi ei puuduta Pjotr Petrovitšit, vaid nii-öelda isiklikult mind ennast, isegi võib-olla mind kui vanaeite, minu eidelikke tujusid), mulle näib, et mina võib-olla teen paremini, kui ma pärast nende abielu eraldi elama asun. Ma olen täiesti kindel, et Pjotr Petrovitš on niivõrd suursugune ja peenetundeline, et ta ise mind kutsub ja mulle ette paneb mitte enam tütrest lahkuda, ja kuigi ta tänini veel sellest ei ole rääkinud, siis enesestki mõista sellepärast, et ilma sõnadetagi on see selge; kuid mina loobun sellest. Elus olen ma nii mõnigi kord tähele pannud, et ämmad pole meestele mitte väga meeltmööda, aga mina ei taha kellelegi ka kõige väiksemakski raskuseks olla ning tahan pealegi täiesti vabaks jääda, kuni mul veel on mingisugune oma leivapaluke ja niisugused lapsed nagu sina ja Dunja. Kui võimalik, siis asun teie mõlema lähedusse, sest et kõige mõnusama hoidsin ma kirja lõpuks: tea siis, mu armas sõber, et võib-olla saame varsti kõik kokku ja kallistame üksteist peaaegu kolmeaastase lahusoleku järel! Juba on kindlasti otsustatud, et mina ja Dunja sõidame Peterburi, millal just, ei tea, kuid igal juhul väga, väga varsti, isegi võib-olla nädala pärast. Kõik oleneb Pjotr Petrovitši korraldustest, kes niipea kui ta Peterburis on ringi vaadanud, meile sõna saadab. Tema tahab mõnesugustel põhjustel abielu sõlmimisega rutata ja kui võimalik, pulmad veel nüüdsama enne paastu ära pidada, või kui see aja lühiduse tõttu ei õnnestu, siis kohe pärast Uspenski paastu. Oo, kui õnnelik ma olen, et saan suruda sind oma rinnale! Dunja on rõõmuärevuses sinuga kokkusaamise pärast ja ütles kord naljatades, et juba ainult sellepärast läheks Pjotr Petrovitšile mehele. Ta on ingel! Tema ei kirjuta omalt poolt midagi kirjale juurde, vaid käskis ainult mul kirjutada, et temal on nii palju sinuga rääkida, nii palju, et tal praegu isegi käsi kirjutamiseks sõna ei kuula, sest mõne reaga ei suuda midagi ära öelda, ainult teed enese rahutuks; käskis sind tugevasti kallistada ja arvutul hulgal suudlusi saata. Kuid selle peale vaatamata, et meie võib-olla õige pea isiklikult kokku saame, saadan ma sulle siiski neil päevil raha, võimalikult palju. Niipea kui kõik teada said, et Dunja läheb Pjotr Petrovitšile, suurenes äkki minu laenuusaldus ja ma tean kindlasti, et Afanassi Ivanovitš mulle nüüd pajuki arvel isegi kuni seitsekümmend viis rubla usaldab anda, nii et ma sinule võin rublat kakskümmend viis või isegi kolmkümmend saata. Saadaksin rohkemgi, kuid kardan eneste teekulude pärast; ja olgugi et Pjotr Petrovitš nii hea oli ja osa meie pealinnateekonna kuludest enda kanda võttis, nimelt oli ta ise valmis oma kulul meie asju ja suurt kohvrit kohale toimetama (kuidagi tuttavate kaudu), aga ometi peame ka Peterburisse jõudmist arvestama, kuhu ei või ometi ilma kopikata ilmuda, vähemalt esimesil päevil. Muuseas arvasime Dunjakesega kõik täpipealt välja ja selgus, et tee nõuab vähe kulusid. Raudteeni on meil ainult üheksakümmend versta ja igaks juhuks leppisime juba ühe tuttava voorimehega kokku; raudteel võime Dunjaga väga hästi kolmandas klassis sõita. Nii et ma sinule mitte kakskümmend viis, vaid tingimata kolmkümmend rubla saan näpistada. Kuid küllalt; kaks poognat on otsast otsani täis ja ruumi enam ei ole; see on kogu meie lugu; noh, on ka palju sündmusi kogunenud! Nüüd aga, minu kallis Rodja, suudlen sind kuni peatse jällenägemiseni ja õnnistan sind oma emaliku õnnistusega. Armasta Dunjat, oma õde, Rodja; armasta teda nõnda, nagu tema sind armastab, ja tea, et tema armastab sind piiritult, enam kui iseennast. Tema on ingel, aga sina, Rodja, oled meile kõik – kogu meie ootus ja lootus. Kui aga sina õnnelik oleksid, siis oleme seda ka meie. Palud sa veel endiselt jumalat, Rodja, ja usud sa veel meie looja ja lunastaja headusse? Kardan oma südames, kas pole ka sind puudutanud uuem moodne uskmatus? On see nõnda, siis palvetan sinu eest. Tuleta meelde, mu armas, kuidas veel lapsepõlves, kui isa alles elas, sa oma palveid minu põlvedel lällitasid ja kuidas me siis kõik olime õnnelikud! Jumalaga või parem – jällenägemiseni! Sülelen sind kõvasti-kõvasti ja suudlen lugemata kordi.


Kuni hauani sinu
Pulheeria Raskolnikova

Peaaegu kogu aeg, kui Raskolnikov luges, juba kirja algusest peale, oli tema nägu pisaraist märg; lugemist lõpetades aga oli tema nägu kahvatu, krampidest viltu kistud ja huulil vingerdas maona raske, sapine ja kuri naer. Ta laskis pea oma viletsale ja kulunud padjale ning mõtles, mõtles kaua. Ta süda peksles tugevasti ja ta mõtted olid suures ärevuses. Viimaks muutus see kollane toapugerik talle kitsaks ja umbseks, nagu oleks see mõni kapp või kast. Pilk ja mõtted nõudsid avarust. Ta võttis kübara ja läks välja, ilma et oleks kartnud kedagi trepil kohata: unustas selle hoopis. Teekonna aga valis Vassili saare poole mööda V. prospekti, nagu tõttaks ta sinna mõne asja pärast, kuid harjumuse ajel läks ta ometi teed tähele panemata, endamisi sosistades ja isegi kuuldavalt rääkides, millega pani möödaminejaid väga imestama. Paljud pidasid teda joobnuks.