Kuritöö ja karistus/Teine osa/II

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
I
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
III

II

«Aga mis siis, kui läbiotsimine on juba olnud? Mis siis, kui leian nad enda juurest eest?»

Ta jõudis oma tuppa. Ei, keegi polnud siin käinud. Isegi Nastasja polnud oma näppe külge pistnud. Kuid, issand! Kuidas võis ta ennist need asjad sinna auku jätta?

Ta tormas nurka, pistis käe tapeedi taha ja hakkas asju välja võtma ning nendega taskuid täitma. Kõiki kokku oli kaheksa: kaks väikest karpi, kõrvarõngaste või millegi muu selletaolisega, – päris hästi ta ei vaadanud; peale selle veel neli seemisnahast tuppe. Üks kett oli lihtsalt ajalehepaberisse mässitud. Veel midagi oli ajalehepaberi sees, vististi mingisugune aumärk…

Ta pani asjad mitmesse taskusse, osa palitutaskuisse, ülejäänud aga paremasse püksitaskusse, püüdes nõnda seada, et võimalikult vähe silmatorkav oleks. Ka rahakoti võttis ta ühes teiste asjadega välja. Seejärel väljus ta toast ja jättis seekord isegi ukse pärani lahti.

Ta läks ruttu ja kindlalt ja kuigi tundis, et kogu keha oleks nagu läbi pekstud, ometi oli aru selge. Ta kartis tagaajamist, kartis, et poole, isegi veerand tunni pärast antakse käsk hakata teda silmas pidama; tähendab, maksku mis maksab, peab enne jäljed peitma. Pidi seni asja korraldama, kui veel vähegi jõudu oli ja pisutki veel arusaamist tagavaraks… Aga kuhu minna?

See oli juba ammugi otsustatud: «Kõik kanalisse visata, küll vesi jäljed peidab, ja asi tahe.» Nõnda otsustas ta, nagu ta mäletas, veel öösi, sonides, neil silmapilkudel, mil ta mitu korda katsus end maast lahti kiskuda ja minna: «Ruttu, ruttu, kõik ära visata!» Kuid äraviskamine oli väga raske.

Juba hulkus ta pool tundi, aga võib-olla ka rohkemgi, Katariina kanali kaldal ja mitu korda silmitses ta vastujuhtuvaid kanalisse viivaid astmeid. Kuid ei võinud juttugi olla oma mõtte teostamisest; astmete juures seisid kas parved ja nende peal pesid naised pesu või olid sinna lootsikud tõmmatud, nii et igal pool aina kihas inimestest; pealegi võidi kaldalt näha, tähele panna: kahtlane, et inimene meelega alla astub, seisatab ja midagi vette pillub. Aga mis siis saab, kui tuped põhja ei vaju, vaid jäävad vee peale ujuma? Ja muidugi on see nõnda. Igaüks näeb. Juba ilma selletagi kõik, kes vastu tulevad, vahivad, silmitsevad, nagu oleks neil ainult temaga tegemist. «Miks peaks see nõnda olema või näib see ainult minule nõnda?» mõtles ta.

Viimaks tuli tal pähe, et kas poleks parem kuhugi Neeva äärde minna? Seal on inimesi vähem ja on ka muidu vähem silmatorkav, igatahes aga mõnusam ja – mis peaasi – siit kaugemal. Ja äkki ta imestas: kuidas ta võis ometi tervelt pool tundi tusas ja ärevuses siin hädaohtlikkudel kohtadel ümber hulkuda ja kuidas ei tulnud ta juba varem sellele mõttele! Raiskas ta ehk sellepärast mõttetu asja peale terve pool tundi, et ta kord unes, sonides nõnda oli otsustanud? Ta seisatas hajameelselt ja unustuses ning teadis ise seda. Tingimata oli vaja rutata!

Ta läks mööda V. prospekti Neeva äärde, kuid teel tuli äkki talle veel üks mõte: «Milleks Neeva äärde? Milleks vette? Kas poleks parem kuhugi väga kaugele minna, jällegi kas või saartele ja seal kusagil üksikus kohas, metsas, põõsa alla maha matta ja mingisugune puu märgiks vaadata?» Ja kuigi ta tundis, et ta praegusel silmapilgul kõike ei suuda selgelt ja arukalt järele kaaluda, ometi näis talle see mõte õigena.

Aga ka saartele ta ei jõudnud, vaid juhtus midagi muud: V. prospektilt platsile välja jõudes nägi ta äkki sissekäiku hoovi, mida piirasid igast küljest seinad. Väravast sisse astudes algas paremat kätt kohe kaugele hoovi ulatuv lupjamata neljakordse naabermaja umbsein. Vasakut kätt, samuti otse väravate juurest, algas seinaga paralleelne puutara, mis ulatus umbes kakskümmend sammu hoovi sisse ja alles seal tegi pöörde vasemale poole. See oli tühi ja eraldatud paik, kus seisid mitmesugused materjalid. Kaugemalt hoovi seest paistis puutara tagant madala suitsunud kivihoone nurk, mis kuulus nähtavasti mingisugusele töökojale. Siin oli arvatavasti mõni ettevõte, mõni tõllassepa- või lukussepatöökoda või midagi muud selletaolist; väravast alates mustendas igal pool palju söetolmu. «Asjad peaks siia kuhugi viskama ja ära minema!» mõtles ta äkki. Kuna hoovis ei paistnud kedagi olevat, lipsas ta väravast sisse ja leidis otse selle lähedusest aia äärest renni (nagu seda sagedasti on näha neis majades, kus on palju vabriku- või artellitöölisi, voorimehi jne.) ja renni kohal aial kriidiga kirjutatud niisugustele paikadele harilikult teravmeelse märkuse: «Siin seisda keladut.» Tähendab, juba selle poolest on hea, et sisseastumine ja seisatamine ei ärata mingit kahtlust. «Siiasamasse õige kõik korraga hunnikusse visata ja minna!»

Kui ta oli veel kord ringi vaadanud, pistis ta juba käe taskusse, aga äkki nägi ta välimise seina ääres, värava ja renni vahel, mis teineteisest olid umbes arssina kaugusel, suurt tahumata kivi, kaalu poolest ehk oma poolteist puuda, mis seisis just vastu tänavaäärset müüri. Selle müüri tagant läks tänav, seal oli kõnnitee ja oli kuulda, kuidas seal astusid möödaminejad, keda siin leidus alati küllalt; kuid värava taha ei võinud teda keegi näha, ehk olgu siis, et keegi just väravast sisse astus, mis muidugi väga kergesti võis juhtuda, ja sellepärast pidi ruttama.

Ta kummardus kivi juurde, haaras mõlema käega selle nurgast kinni, võttis kokku kogu oma jõu ja pööras kivi paigast. Kivi all oli väike õõnsus: kohe hakkas ta taskusse topitud asju sinna pilduma. Rahakott tuli kõige peale ja õõnsuses jäi ikkagi veel ruumi. Siis haaras ta uuesti kivist kinni ja lükkas selle ühe pöördega endisele küljele. Kivi langes tagasi oma vanale asemele, paistis ehk ainult pisut kõrgemana. Ta kraapis kivi ääre alla mulda ja tallas selle jalaga kinni. Näha polnud midagi.

Nüüd tuli ta hoovist välja ja suundus väljaku poole. Jällegi valdas teda hetkeks tugev vaevalttalutav rõõm nagu ennist kontoriski. «Jäljed on peidetud! Ja kellel paganal võiks pähe tulla sealt kivi alt otsima minna? See on ehk maja ehitamisest saadik seal seisnud ja kes teab, kui kaua ta veel seisab. Ja kuigi leitakse: kes aimab, et mina olen selle sinna pannud? Kõik on lõpetatud! Tõendusi ei ole enam!» Ja ta hakkas naerma. Jah, hiljem mäletas ta, et ta tol korral naeris närviliselt, kõkutavalt, hääletult, naeris kogu selle aja, kui ta läks üle väljaku. Aga kui ta K. puiesteele jõudis, kus ta üleeile selle tüdruku peale sattus, lõppes äkki ta naer. Pähe roomasid teised mõtted. Äkki näis talle, et hirmus vastik on nüüd sellest pingist mööda minna, kus ta sel korral pärast tüdruku äraminekut istus ja mõtles, ning et hirmus raske on nüüd ka seda vuntsidega meest kohata, kellele ta siis andis kahekümnekopikalise. «Kurat võtku teda!»

Ta läks, vahtides hajameelselt ja tigedalt ringi. Kõik tema mõtted keerlesid praegu mingisuguse keskpunkti ümber, – ja ta ise tundis, et tõepoolest on olemas niisugune keskpunkt ja et nüüd, nimelt nüüd on ta selle punktiga üksi jäänud, – ning et see on isegi esimest korda selle kahe kuu jooksul.

«Kurat võtku seda kõike!» mõtles ta äkki vihahooga. «Noh, kui hakkas peale, siis hakkas, kurat võtku seda uut elu! Issand, kui rumal see on!… Aga kui palju ma täna olen valetanud ja alatusi teinud! Kui jälgilt ma ennist näruse Ilja Petrovitši ees roomasin ja temale meelitusi ütlesin. Ah, see on kõik tühiasi! Ma vilistan kõigi nende peale, ka selle peale, et ma nende ees roomasin ja lipitsesin. Ei, see pole mitte see, sugugi mitte see!»

Äkki jäi ta seisma; uus, sootuks ootamatu ja väga lihtne küsimus ajas tal aru segi ja pani ta imestama:

«Kui sa tõepoolest kogu selle asja tegid teadlikult, mitte aga lollist peast, kui sul tõepoolest oli ettemääratud ja kindel eesmärk, miks pole sa siis veel tänini pilku rahakotti heitnud ja ei teagi, mis sa oled saanud, milleks sa siis kõik need piinad enda peale võtsid ja milleks läksid sa siis teadlikult niisugust alatut, vastikut ja madalat tegu tegema? Sa tahtsid ju ennist rahakoti ühes kõigi asjadega, mida sa samuti pole näinud, vette heita… Kuidas sellega on?»

Jah, see on nõnda; see kõik on nõnda. Muide, seda teadis ta vareminigi ja see polnud talle mingi uus küsimus, seda teadis ta juba öösi, kui ta otsustas kõik vette visata ilma väiksemagi kahtluse ja vastuväiteta, nagu peaks see just nõnda olemagi ja nagu teisiti poleks võimalikki… Jah, seda kõike teadis ja mõistis ta; ja peaaegu otsustas selle juba eile nõnda, juba siis, kui ta riidekirstu juures kükitas ja sealt tuppedesse pandud asju välja võttis… Oli ju nõnda!…

«See on sellepärast, et olen väga haige,» arvas ta lõpuks nukralt, «ise olen enda vaeseomaks piinanud ja vaevanud ja isegi ei tea, mis teen… Eile, tunaeile ja kogu see aeg olen iseennast vaevanud… Saan terveks ja… enam ennast ei vaeva… Aga mis siis, kui ei saagi terveks? Issand, kui villand mul kõigest sellest on!…» Ta läks peatumata. Väga tahtis ta oma mõtteid kuidagi laiali ajada, kuid ei teadnud, mis teha, mis ette võtta. Üks uus, võitmatu tunne valdas teda iga hetkega ikka enam ja enam: see oli mingisugune järeleandmatu, lõpmatu, tige ja vihane, peaaegu füüsiline läilus kõige teda ümbritseva ja kohutava vastu. Vastikud olid talle kõik vastutulijad – vastikud olid nende näod, kõnnak, liigutused. Lihtsalt tahaks kellegi peale sülitada, hakkaks vist hammastega kinni, kui keegi temaga rääkida tahaks…

Väikese Neeva kaldale välja jõudnud, jäi ta äkki Vassili saarel, silla kõrval seisma. «Siin elab ta, selles majas,» mõtles ta. «Mis see siis on, ma olen ju Razumihhini juurde tulnud! Jälle sama lugu nagu tolgi korral… Ometi on see väga huvitav: tulin ma ise meelega või käisin muidu niisama ja sattusin siia? Ükskõik, ma ütlesin… tunaeile… tema juurde lähen ma pärast seda… järgmisel päeval; noh, mis siis, lähengi! Nagu ei võiks ma nüüd enam sisse astuda…»

Ta läks mööda treppi üles viiendale korrusele Razumihhini juurde.

Too oli kodus, oma toakeses, ja kirjutas midagi. Razumihhin avas ise ukse. Umbes neli kuud polnud nad kokku saanud. Razumihhin istus kulunud öökuues, tuhvlid paljaste jalgade otsas, pea sassis, habe ajamata ja silmad pesemata. Tema näost võis välja lugeda imestust.

«Mis sinuga lahti on?» hüüdis ta Raskolnikovi pealaest jalatallani silmitsedes; seejärel vaikis pisut ja laskis siis sortsu vilet:

«Kas tõesti on asi juba nii halb? Sina, va sõber, trumpad ju meiesuguse üle,» lisas ta Raskolnikovi närusid silmitsedes. «Istu ometi, oled vist väsinud!» Ja kui Raskolnikov vahariidega kaetud türgi diivanile langes, mis oli tema enese omast veel halvem, sai Razumihhin äkki aru, et külaline on haige.

«Sa oled ju tõsiselt haige, tead sa ka seda?» Ta hakkas tema pulssi katsuma; Raskolnikov kiskus tal käe peost.

«Pole vaja,» ütles ta, «ma tulin… tead mis, mul pole mingeid tunde… tahtsin… siiski, mul pole tunde sugugi vaja…»

«Aga tead mis? Sa sonid ju!» tähendas Razumihhin teda teravalt silmitsedes.

«Ei, ei soni…» Raskolnikov tõusis sohvalt. Üles Razumihhini juurde tulles ei mõelnud ta selle peale, et peab temaga silm silma vastu seisma. Nüüd aga, ainsa hetkega, aimas ta kogemuste põhjal, et tal praegusel momendil kõige vähem tahtmist on ükskõik kellega kogu maailmas silm silma vastu seista. Kogu sapp tõusis tas keema. Ta pidi viha pärast iseenda peale peaaegu lämbuma, niipea kui ta üle Razumihhini läve oli astunud.

«Jumalaga!» ütles ta äkki ja läks ukse poole.

«Oota nüüd, oota ometi, imelik inimene!»

«Pole vaja…!» kordas Raskolnikov jällegi kätt lahti kiskudes.

«Mis kuradi pärast sa siis tulid? Oled sa ogaraks läinud või? See on ju… peaaegu solvav. Mina nõnda sind ära ei lase.»

«Noh, kuula siis: ma tulin sellepärast sinu juurde, et peale sinu ei tea kedagi, kes aitaks… hakkama… sest sina oled kõigist kõige parem, see tähendab targem ja suudad aru saada… Aga nüüd näen ma, et mul pole midagi vaja, kuuled, üldse mitte midagi… ei kellegi abi ega osavõtmist… Mina olen ise… üksinda… Noh, ja aitab sellest! Jätke mind rahule!»

«Oota silmapilgukski, sa korstnapühkija! Täiesti hull! Minugipärast, nagu tahad. Tunde pole ka minul, noh, ja vilistan selle peale, kuid vanakraamiturul on raamatukaupmees Heruvimov, see on juba ise omaette tund. Teda ei vahetaks ma isegi viie kaupmehe tunni vastu. Ta valmistab praegu ette mingisuguseid väljaandeid, trükib mingisuguseid loodusteaduslikke raamatukesi, – ja kuidas need lähevad! Mis maksavad juba paljad pealkirjadki! Sina kinnitasid alati, et mina olevat rumal: jumala eest, vennas, on minust rumalamaid! Nüüd on teine ka suuna võtnud! Ise ei taipa sellest põrmugi, noh, ja mina, mina muidugi tõukan takka. Näe, siin on tugevasti kaks poognat saksakeelset teksti, minu arvates kõige rumalamat plära; ühe sõnaga, arutatakse, kas naisterahvas on inimene või mitte. Noh, ja iseenesestki mõista tõestatakse pidulikult, et on inimene. Seda valmistab Heruvimov naisküsimuse alal; mina tõlgin: need kaks ja pool poognat venitab ta nii umbes kuue poogna peale laiali, mõtleme sellele kõige toredama pooleleheküljelise pealkirja välja ja laseme viiekümne eest käia. Läheb! Tõlkimise eest minule kuus rubla poognast, tähendab, kõige eest umbes viisteistkümmend, ja kuus rubla võtsin ette. Kui selle lõpetame, hakkame valaskaladest tõlkima, siis on «Confessions’i» teisest jaost mingisugused kõige igavamad keelepeksmised ära märgitud, ka seda tõlgime: Heruvimovile on keegi öelnud, nagu oleks Rousseau omamoodi Radištšev. Mina, iseenesestki mõista, temale vastu ei räägi, kurat võtku teda! Noh, tahad sa teist poognat artiklist «Kas naisterahvas on inimene?» tõlkida? Kui tahad, siis võta tekst kohe kaasa, võta ka sulgi ja paberit – see kõik on kroonu poolt – ja võta kolm rubla raha: kuna mina ju kogu tõlke eest, esimese ja teise poogna eest, ette võtsin, siis, tähendab, kolm rubla on sinu jagu. Kui poogna oled lõpetanud – saad veel kolm rubla. Ja siis veel: ole hea, ära pea seda mingiks heateoks minu poolt. Otse vastupidi, niipea kui sa sisse astusid, arvestasin kohe seda, et sa võiksid mulle kasulik olla. Esiteks, õigekirjutuses olen mina nõrk, aga teiseks, saksa keeles paiguti lihtsalt schwach,[1] nii et enamasti luuletan omast peast ja trööstin end sellega, et nõnda läheb aina paremaks. Noh, aga kes seda teab, võimalik, et mitte paremaks, vaid veel halvemaks… Võtad või ei?»

Raskolnikov võttis vaikides saksakeelse teksti lehed, võttis kolm rubla ja läks sõna lausumata välja. Razumihhin vaatas imestunult talle järele. Kuid Esimesele liinile jõudnud, pöördus ta äkki ümber ja läks uuesti üles Razumihhini juurde, pani seal lauale saksakeelsed raamatulehed ja ka kolm rubla ning astus uuesti sõna lausumata toast välja.

«On sul deliirium või?» möirgas lõpuks hullunud Razumihhin. «Mis kometit sa siin mängid! Isegi minu aru ajad segi… Mis, kurat, sa siis ometi siia tulid?»

«Pole… tõlkeid… vaja…» pomises Raskolnikov juba trepist alla minnes.

«Mis, kurat, sul siis vaja on?» karjus Razumihhin ülalt. Teine jätkas vaikides allaminekut.

«Hei, kuule, kus sa elad?»

Vastust ei tulnud.

«Noh, siis kur…rat võtku sind!»

Kuid Raskolnikov läks juba tänavale. Nikolai sillal tuli ta veel kord täiesti meelemõistusele – ühe väga ebameeldiva juhtumi tõttu. Ühe tõlla kutsar laksatas talle piitsaga tugevasti selga, sest ta pidi peaaegu hobuste jalgade alla sattuma, olgugi et kutsar teda kolm-neli korda oli hüüdnud. Piitsalöök tegi ta nii tulivihaseks, et ta käsipuude äärde kargas (teadmata, miks ta keset silda käis, kus pole jalakäijate, vaid sõidukite tee) ning sealt tigedalt hambaid kiristas. Ümberringi kõlas mõistagi naer.

«Paras!»

«Mõni võrukael!»

«Muidugi, teeb, nagu purjus oleks, ja jääb meelega rataste alla, aga sina anna vastust.»

«See on nende äri, kõrgeausus, see on nende äri…»

Kuid sel silmapilgul, mil ta käsipuude juures seisis ja eemaletõttavale tõllale hajameelselt ning kurjalt järele vahtis, hõõrudes käega selga, tundis ta äkki, et keegi pistab talle raha pihku. Ta vaatas: elatanud kaupmeheproua, rätik peas ja sikunahast kingad jalas, ning ühes temaga tütarlaps, kübar peas, roheline vihmavari käes, vististi tütar. «Võta, kallis isand, Kristuse nimel.» Raskolnikov võttis ja nemad läksid mööda. Kahekümnekopikaline. Rõivaste ja välimuse järgi võisid nad teda väga hästi kerjuseks pidada, päris kopikakorjajaks tänaval, aga terve kahekümnekopikalise saamise eest võlgneb ta tänu vist saadud piitsahoobile, mis nende meele haledaks tegi.

Ta pigistas kahekümnekopikalise pihku, astus kümmekond sammu ja pöördus näoga Neeva poole, palee poole. Taevas polnud ainustki pilvelaiku, vesi aga oli peaaegu sinine, mida Neeval harva juhtub. Peakiriku kuppel, mille siluett kusagilt paremini ei paista kui siit, sillalt, paarikümne sammu pealt enne kabelit – aina säras ja läbi selge õhu oli võimalik selgesti vaadelda isegi iga tema ilustist. Piitsalöögist saadud valu vaibus ja Raskolnikov unustas löögi; teda huvitas praegu ainult üks rahutu ja mitte päris selge mõte. Ta seisis ja vahtis üksisilmi kaugusse; see koht oli talle iseäranis tuttav. Kui ta ülikoolis käis, oli ta harilikult – kõige sagedamini koju tulles – siin seisatanud, et ainiti silmitseda seda tõepoolest suurepärast panoraami, ja et peaaegu iga kord uuesti imetleda üht oma segast ja seletamatut muljet. Nii see oli olnud võib-olla isegi sada korda. Sellest suurepärasest vaatepildist hoovas temasse alati seletamatut külmust; see tore pilt oli temale täis tumma ja kurti hingust… Iga kord imetles ta oma tumedat ja mõistatuslikku muljet, kuid seletuse otsimise lükkas ta ikka edasi tulevikku, end mitte veel usaldades. Nüüd tulid tal äkki meelde tema endised küsimused ja kahtlused ja talle näis, et see ei juhtunud kogemata. Juba ainult seegi tundus talle kummalisena ja imelikuna, et ta oli seisma jäänud just samale paigale, kus vareminigi, nagu oleks ta tõepoolest arvamusel, et tema võib praegu ka sellestsamast, millest vareminigi, mõelda ning huvi tunda nendesamade teemade ja piltide vastu, mis huvitasid teda… alles nii hiljuti. Isegi naljakas paistis see, kuna samal ajal valu rinnas pitsitas. Kusagil sügavas, madalas, vaevaltnähtavana jalgade all paistis temale nüüd see endine minevik, endised mõtted, endised ülesanded, endised teemad, endised muljed ja kogu see vaatepilt, tema ise ning kõik, kõik… Näis, nagu tõuseks ta lennul kuhugi kõrgele, ja kõik kadus tal silmist… Tehes käega tahtmatu liigutuse, tundis ta äkki oma pihku surutud kahekümnekopikalist. Ta tegi peo lahti, vaatas üksisilmi raha, tõstis käe ja viskas raha vette; siis pöördus ta ümber ja läks koju. Talle näis, nagu oleks ta sel silmapilgul kääridega enda ära lõiganud kõigist ja kõigest.

Alles õhtuks jõudis ta koju, tähendab, ta oli käinud kõigega kokku kuus tundi. Kust ja kuidas ta tagasi tuli, sellest ei mäletanud ta põrmugi. Värisedes nagu äraaetud hobune, heitis ta pärast riidest lahtivõtmist sohvale, tõmbas sineli peale ja langes kohe unne…

Ta ärkas alles videviku aegu hirmsa kisa tõttu. Mu jumal, mis kisa see küll on! Niisuguseid loomuvastaseid hääli, niisugust ulgumist, karjumist, hammastekiristamist, pisaraid, peksmist ja sõimamist polnud ta varemini kunagi kuulnud ega näinud. Ta ei suutnud endale niisugust loomalikkust ja pöörasust ette kujutadagi. Hirmunult ajas ta enda üles ja istus asemele, hinge kinni pidades ja piineldes. Kuid riid, hädakisa ja sõim muutusid üha suuremaks. Ja oma suurimaks imestuseks kuulis ta äkki oma perenaise häält. Ta ulgus, vingus ja hädaldas ning ajas millegipärast härdalt paludes niisuguse kärsituse ja rutuga sõnu suust välja, et võimatu oli neist aru saada, – muidugi vist selleks, et teda enam ei pekstaks, sest teda peksti trepil armutult. Peksja hääl muutus viha ja hullustuse tõttu nii hirmsaks, et ainult veel kähises, kuid ka peksja rääkis midagi ja samuti ruttu, arusaamatult, tõtates ja hingeldades. Äkki lõi Raskolnikov haavalehena värisema ja tundis ära selle hääle; see oli Ilja Petrovitši hääl. Ilja Petrovitš on siin ja peksab perenaist! Ta peksab teda jalgadega, taob tema pead vastu treppi, – see on selge, see on tunda kõlast, hädakisa ja löökide järgi otsustades! Mis see siis on, on maailm teisipidi pöördunud või? Oli kuulda, kuidas kõikidel korrustel, kogu trepil rahvast tuli hulgana välja, kostsid hääled, hüüded, tuldi üles, koputati, löödi uksi kinni, joosti kokku. «Aga mispärast, mispärast… ja kuidas on see võimalik?» kordas ta tõsiselt mõteldes, et tema on vist aru kaotanud. Kuid ei, ta kuuleb liiga selgesti!… On see aga nõnda, siis tullakse varsti ka tema juurde, «sest… vististi on see kõik sellesama pärast… eilse pärast… Issand!» Ta pidi uksele haagi ette panema, kuid käsi ei liikunud… pealegi oli see kasutu! Hirm ümbritses ta hinge jääna, piinas ta vaeseomaks, naelutas paigale… Viimaks jäi müra, mis oli kestnud kümmekond minutit, pikkamisi vaiksemaks. Perenaine oigas ja ohkis, Ilja Petrovitš ähvardas ja sõimas ikka veel… Kuid viimaks vaikis nähtavasti ka tema; enam pole teda kuuldagi. «Kas tõesti läks ära! Issand!» Jah, ka perenaine läheb ära, ikka veel oiates ja nuttes… näe, isegi ukse lõi enda järel kinni… Rahvahulk läheb juba mööda treppi korteritesse laiali, – ohitakse, vaieldakse, hüütakse vastastikku midagi, kõrgendades häält karjumiseni ja vähendades sosistamiseni. Küllap oli inimesi palju; vähe puudus, et terve maja kokku jooksnud. «Kuid, mu jumal, on see kõik võimalik! Ja milleks, milleks tuli ta siia!»

Oimetult langes Raskolnikov sohvale, kuid enam ei saanud ta nahka silmale; nõnda kannatades lamas ta umbes pool tundi; lamas ja tundis väljakannatamatult piiritut hirmu, mida ta veel kunagi polnud kogenud. Äkki valgustati tema tuba heledasti: Nastasja astus, küünal käes, sisse ja tõi taldrikutäie suppi. Tähelepanelikult teda vaadates ja nähes, et ta ei maga, pani ta küünla lauale ja ladus sinna ka muud asjad: leiva, soola, taldriku ja lusika.

«Sa pole ju eilsest saadik söönud. Terve päeva kolasid ringi, aga endal on palavik.»

«Nastasja… miks peksti perenaist?»

Teenija vaatas teraselt talle otsa.

«Kes peksis perenaist?»

«Praegu… pool tundi tagasi, Ilja Petrovitš, jaoskonnaülema abi, trepil… Miks ta nõnda peksis ja… mis ta siin käis?…»

Nastasja silmitses teda vaikides kortsus kulmul ja seisis nõnda tükk aega. Raskolnikovil hakkas sellest silmitsemisest väga halb, peaaegu hirm.

«Nastasja, miks sa vaikid?» lausus ta viimaks nõrgal häälel aralt.

«See on veri,» vastas teenija viimaks tasa ja nagu endamisi.

«Veri!… Missugune veri?» pomises Raskolnikov kahvatudes ja seina poole nihkudes. Nastasja vaatas teda endiselt vaikides.

«Keegi ei peksnud perenaist,» rääkis teenija jällegi karmilt ja kindlal toonil. Raskolnikov vaatas vaevalt hingates temale otsa.

«Ma ise kuulsin… ma ei maganud… ma istusin,» rääkis ta veel aremalt. «Ma kuulasin tükk aega… Ülema abi oli siin… Kõik jooksid trepile kokku, kõigist korteritest…»

«Keegi ei käinud siin. Veri karjub sinus. See on siis, kui tal pole pääseteed ja hakkab maksas tarretama, siis tulevadki viirastused… Kas süüa tahad või ei?»

Raskolnikov ei vastanud. Nastasja seisis ikka veel tema juures, vahtis teda üksisilmi ega läinud ära.

«Anna juua… Nastasjake.»

Teenija läks alla ja tuli natukese aja pärast veega valges savikruusis tagasi; kuid mis pärast juhtus, seda Raskolnikov enam ei mäleta. Mäletas ainult, kuidas ta korra külma vett rüüpas ja kruusist ka rinnale valas. Pärast seda kaotas ta teadvuse.

  1. Nõrk (sks. k.).