Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/127

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
115
Wana aeg. Rooma riik. 2. piir: VIII, § 71. Pompejus.


VIII. Järk: Pompejuse ja Cicero päewad.

§ 71. Pompejuse wõidud maal ja merel.

Pompejus.1. Pärast Sulla surma kogusiwad endid aristokratlased Pompejuse ümber. Tema oli rüütliseisusest pärit, ilusa näuga ja wiisaka kombega noormees. Ilma ette astus ta kohe, kui Sulla Asiast koju tuli, ja awitas teda Italias; pärast saatis teda Sulla Sicilia saarde ja Afrika maakonda säälseid Mariuse meelelisi ära wõitma. Ja see asi läks tal nii ruttu korda, et Sulla teda liignimega „Suureks“ hüüdis. Ka pärast Sulla surma käis õnn alati ta ees, auu ta kannul: ‚sagedaste lõikas ta, mis teised oliwad külwanud ja pani aita, mis teised kokku pannud‘. Seda tunnistawad kõik tema sõjad ja teud waenuwäljal.

Sertoriuse sõda: 75—72.2. Esimene wõit ehtis teda Hispania maal. Sääl oliwad Mariuse meelelised endid wapra Sertoriuse ümber kogunud ning tahtsiwad Hispania pinnal uut wabadriiki asutada. Pompejus saadeti teda ära wõitma; aga ei wõinud temagi Hispanlasele midagi teda, enne kui Sertorius kurja käe läbi langes. Siis ep olnud enam raske rahu teha. Maist maad mööda koju tulles juhtus ta riigi raja pääl Orjade sõda: 72—71.ära pääsnud orjade salgaga kokku ning kautas selle „riigi hirmu“ maa päält ära. Sest üks Thrakia maa ori, Spartakus, kes Kapua linnas rahwa rõõmuks, nagu sellel ajal wiisiks oli, elu ning surma pääle pidi wõitlema, pääsis mõne teisega põgenema, päästis orjade wangitallid lahti ning kutsus neid wabaduse eest wõitlema. Tema salk kaswis pea suureks ja Roomlaste wäehulgad, nende seas 2 konsulit, ei suutnud neid mitte keelda päälinna poole tungimast ja maad riisumast. Wiimaks sai konsul Krassus Silaruse jõe kaldal kardetawaist waenlastest wõitu, nii et aga üks wäike osa Gallia maale põgenema pääsis. Sellest osast sai Pompejus jagu ja kiitis ennast „orjasõja lõpetajaks“!

Mererööwli sõda: 67.3. Pärast toredat triumphust sai Pompejus konsuliks, ehk ta küll weel mitte üheski riigiammetis enne ep olnud; ta püüdis selles ammetis rahwa meelt oma hääks muuta seeläbi, et ta wolinikkudelle endise woli tagasi andis, mis Sulla neilt oli ära wõtnud, ja et ta seaduseks tõstis, et kohtunikud osalt senatoride, osalt rüütlite seast pidiwad walitud saama. Selle palgaks nimetas teda rahwas kaks aastat pärast konsuli ammetit mererööwlisõja ülemaks päälikuks. Sest mererööwlid oliwad endid Kilikia sadama- ja saarerikkasse randa hulkana pesitanud ning saatsiwad säält oma laewad wälja mööda Wahe merd ja tema randa riisuma. Iseäranis oliwad nad agarad suurtsugu mehi wangi wõtmas, keda nad senni kinni pidasiwad, kui nõuetud lunastusehinna kätte saiwad. Rooma walitsus oli küll juba aastat 20 tagasi nende wägiwalda püüdnud wähendada, aga nende südidus oli seeläbi weel enam kaswanud, nii et nad hiljuti Rooma silma all Ostia sadamas Rooma laewad ära häwitasiwad. Pompejuselle anti wolinikude nõuu pääle diktatori wõimus üle kõigi merede ja mererandade. Ta sai ka nii suure hulga wäge, wara ja laewu oma kätte, kui enne kellegille ep olnud ustud. Tema hakkas läänest pääle iga urgast ja kolgast läbi otsima ja kolme kuu pärast