VI. Järk: Lõuna-Europa riigid.
§ 138. Pyrenäi poolsaar.
Kastilia ja Aragonia riik.1. Hispania maal wältas wõitlemine ristiusuliste ning Muhametlaste wahel wana wiisi, kunni 12. aastasajal Kristlaste poolt kolm waimulikku rüütliordot asutati; sest rüütlite abiga wõitsiwad Kastilia ning Aragonia ühendatud wäed Tolosa lahing: 1212.Tolosa lahingis 1212 Arablased nii ära, et nende wõim jäädawalt rauges, riik lagunes ning wiimaks üksi Granada maakond, seegi Kastilia ülema walitsuse all, neile jäi. Kastilia maa ise sai Fernando III.: † 1252.Fernando III. wõitude läbi wägewaks; kuid ju tema poja Alfonso X. ajal, kes küll teaduse ja kunsti eest hoolt kandis, aga Saksa keisrikrooni püüdes (§ 135, 1) palju raha kulutas, õhkas rahwas raskete maksude all; selle järele laastasiwad werised kodutülid maad, mis wast Alfonso XI.: 1350.Alfonso XI. päiwil seisatama jäiwad. Aragonia riik oli Pedro III.: 1285.Pedro III. ajal, kelle walitsus üle Ida-Hispania ja Sikelia saare ulatas, kõige wägewam; tema järeltulijad walitsesiwad sääl kunni 15. aastasajani, kus Aragonia ning Kastilia üheks riigiks ühendati (§ 158, 1).
Portugalia kuningriik.2. Selsamal ajal pandi poolsaare läänesõrwas Portugalia riigile alus. Sinna oli esmalt Kastilia grahwiwald asutatud, kelle walitsejate wõimus islamiusulistega wõideldes kiireste kaswas, nii et Alfonso I., kui Ourique lahing: 1139.Ourique (l. Urike) lahingis Muhametlaste üle oli wõitu saanud, ennast Portugalia kuningaks nimetas, kus juures Inglise ja Põhja-Saksa ristisõdijad teda toetasiwad. Oma alustajalt sai riik ka oma põhjusseaduse ning tema pojapoja Alfonso III. käest oma praeguse suuruse. Sisemised tülid ei annud talle edespidi mahti oma radasid laiendada, nii et ta 14. aastasaja lõpul, kus Alfonso I. sugukond Fernando I.: † 1385.Fernando I. kustus, sellesama järje pääl seisis (§ 158, 2).
§ 139. Appenninuse poolsaar.
Põhja-Italia.1. Põhja-Italias asutati pärast Hohenstauflaste wõimuse otsa (§ 134, 4) mitu wähemat wabadriiki, kelle seast Genua ja Pisa, Mailand ning Florenz (§ 159, 1) hiljemini tähtsaks saiwad. Venedigo wabadriik: 1172.Aga ju enne seda oli Venedigo linn, kelle alus Attila ajal (§ 98, 6, t.) pandud, kui rikas würstiriik olemas. Kõik mered ja sadamad, iseäranis idapoolsed, käisiwad Venedigo laewad läbi, kaup jooksis hästi ning würsti ja kodanikkude rikkust tunnistasiwad toredad kirikud, uhked lossid ning suured sillad üles. Kuid 12. aastasajal seati aristokratlik oligarchia (§ 24, 3) jalale ning sellele lisati pärast poole, et keegi midagi muuta ei saaks, riigi-inquisitioni kohus ühes salakuulajate, piinariistade ning mõegaga juure, nii et ‚iga samm üle walwati, iga sõna kuulati, iga tegemist waritseti.‘ Seega oli riigi pää-jõud, wabadus, murtud ning tema õilme-aeg möödas, ehk küll ta elu weel mitu sada aastat kestis.
Lõuna-Italia.2. Kesk-Italia seisis paapsti käe all (§ 159, 2), aga Lõuna-Italia oli enne Normanlaste päralt (§ 119, 2), hiljemini sai ta (§ 134, 3) Hohenstauflaste kätte. Kuid pärast Konradi IV. surma tunnistas paapst selle maa oma alamaks ning pakkus teda, kui Friedrichi II. poeg Manfred seda kuulda ei wõtnud, Prantsuse herzogille Karl d’Anjoule (l. Angshû) laenuks. Ja tema ilmus oma wenna Ludwigi IX. luaga
