latele. Aga lugu ei läinud paremaks, waid pahemaks. Meelt ära heites surmas enese Aristodemus ise oma tütre haual. Teised püüdsiwad endid Ithome kindluses warjata. Aga linn langes ja Messene rahwas tehti perioikideks: tänine oma peremees pidi teisele wõeralle maksu maksma. Mõne aja pärast püüdis teises Messene sõjas wahwa ja kawal Aristomenes.Aristomenes oma wendi lunastada. Õnn awitas teda esmalt. Pea aga pidi temagi Eira kindlate kaljumüüride tagalt warju otsima. Kuid seegi kindlus langes. Sada aastat (730—630) oli wõitlemine üleüldse wältanud: nüüd oli ots käes. Aristomenes rändas Sikelia saarde, kus ta Messana linna asutas, teised kodus tehti armuta Heilotiks. Õnnelikum oli Argolis.Argoli ja Arkadia maa: nemad sõdisiwad ja wõitlesiwad kaua, aga jäiwad wiimaks ometi wabaks.
III. Järk: Joonlaste tööd ning teud.
§ 27. Athena linn: Solon.
1. Wanast ajast saadik walitsesiwad Athenas kuningad. Aga kui Doorlased ühe korra Attika maale tuliwad ja „tark“ kuulutas, et see rahwas wõitu saab, kelle kuningas surma leiab, pani Athena kuningas Kodrus.Kodrus talupoja riided selga, läks waenlaste leeri, otsis tüli ja sai surma. Asi tuli pea walge ette ja Doorlased läksiwad ära, sest ‚saatuse‘ wasta ei maksta wõidelda. Aga Athenlased ei walinud mitte enam uut kuningat, „sest Kodruse sarnast meest ei olla leida.“ Kuninga asemelle pandi üks Archon.archon walitsema, keda Kodruse suguwõsast eluks ajaks waliti. Mõni sada aastat hiljem määrati archoni walitsuse aeg kümne aasta pääle ja kuulutati, et iga eupatridi (§ 19, 4b.) sugu mees walimise wääriline on. Pea pärast seda aga waliti 9 archonit korraga, kes ühe ainsa aasta walitsesiwad. Ning et kõik archonid eupatridide seisusest pärit oliwad, oli Athenas aristokratia walitsus asul. Aga et ülem seisus oma meelewalla järele õigust ja ülekohut tegi, nõudis rahwas kirjutatud seadusi. Kaua paniwad eupatridid wasta, aga kui see ei awitanud, lasksiwad nad walju ja kõwa südamega Drakon: 624.Drakonit seadusi kirja panna, aga nii, et kõik nende wanad eesõigused ja pärandused seisma jäiwad, ja päälegi iga süü pääle raske nuhtlus, sagedaste surm, langes. Rahwas aga ei leppinud mitte sellega, waid kiitis seadust ‚werega kirjutatud‘ olewat, päris õigust ja, kui ei antud, hakkas mässama. Eupatrididelle jäi wõit, waeste põli ja lugu läks hoopis halwemaks: wõlatorn ja wiletsus walitses neid ees ja taga.
