Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/7

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

VII

on. Kui nime kirjutamine nime wäljarääkimisest koguni teist wiisi on, nagu Prantsuse keele sõnades, saab pääle selle raamatu enese sees, klamrite wahel, nime enese kõrwal tema wäljarääkimine seisma, nagu „Toulouse (ütle: Tulûs).“ Märgid ′ ja ^ tähendawad hääle rõhku, esimene äkilist ja lühikest, teine pikalist ja wenitawat. Seega ep ole wõerais sõnades mitte tarwis kahekordist täishäälelist kirjutada, mis nime isenägu muudaks, kus seda sellel kombel ei sünni, nagu: Hêrakles, Diógenes, Afrikânus.

Lõppeks tänan kõiki, kes mulle raamatu toimetamisel oma nõuuga on abiks olnud; iseäralikku tänu palun wasta wõtta, auustatud lektorit Dr. Weske ja rahwakoolmeistrit P. Undritz’i herrat, kes mind wäsimata nõuu ja teuga on toetanud.

Et mingu siis seegi raamat rahwa sekka, leidku sõpru ja lahket wastawõtmist koolis ja kodus, külwaku ta oma osa õpetuse seemet wälja, loogu wilja ning toogu tulu ja kandku kasu kõigele rahwalle!

Tartus, Lehekuul 1878.

Wälja-andja.