Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/144

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Jah. Pahandate? Aga ma ei wõinud ju midagi parata, ma kannan neid ju rinna pääl ja nõnda tuli see.“

Robert waikis piinlikult.

„Ta luges ja naeris,“ rääkis Kata edasi.

„Nagu Teiegi.“

„Ei, mina ei naernud enam. Ma poleks tahtnud neid temale ega ka kellegile teisele näidata, tahtsin neid omaks saladuseks pidada. Mõtelge: Katal on oma saladus! Wäike, kuid siiski on.“

„Ja mina tulin täna nende laulude järele,“ ütles Robert.

„Doktor Kalamaa ütles, et Te haige olete.“

„Haige?“

„Jah, lauludest paista see wälja.“

„Ah nii,“ wenitas Robert ja lisas juurde: „Meie juures pole ükski mõistlik inimene terwe. Wõi on neid terweid kellegile waja? Ka Teie, näituseks, olete haige.“

Kata waikis. Kas ei saanud ta wast nooremehe sõnadest aru? Ei, nendest ei saanud ta mitte aru. Ta astus oma lombaka jalaga paar sammu, aga siiski ei saanud ta aru. Nooremehele aga näis, nagu ei lonkaks Katal mitte ainult jalg, waid terwe keha. Kõik lonkab, aga haiget ei tee. Küljekondid


144